eesti

Kuidas me Eesti jõudsime ja mida sõime. VAATA PILTE!

/ Eveliis / 4 Comments

Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.

Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks!  Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.

Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.

  1. Me tegime vahepeatuse vanaema juures. Teisel päeval küsis vanaema, et kas me ei tahaks, et ta ostab meile varasemale laevale pileti, sest ta lihtsalt ei suuda meid enam välja kannatada.*Aga muidu oli tore. Stockholmi ümbruse kaltsukad on nii ägedad, et Ida skooris endale muuhulgas pmst uued Crocsi kummikud 1,50euro eest. Ja H&M tegi ta “Shrekist” tuntud kassi nunnu nägu, et vanaema talle uued Elsa/Anna asjad ostaks. Õnnestus. Mina ostsin Idale 10 euro eest Lindexist Ida esimesed joujou-püksid. Kes julgeb öelda, et haaremipüksid ei ole ägedad?

IMG_1254

IMG_1267

IMG_1271

IMG_1287

IMG_1304IMG_1310IMG_1317

IMG_1327

2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.

IMG_1372IMG_1376

IMG_1382

3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.

IMG_1387

IMG_1400

4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. IMG_1388

IMG_1403

5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.

IMG_1415

6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu.  Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!

IMG_1423

IMG_1448IMG_145013815163_10210011148574589_1207349159_n13819518_10210011148654591_1891484751_n

7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!

IMG_1456

8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D

13731475_1753970938153439_4456303999117500073_n

Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)

*See on meie huumor

**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.

 

Elust koos hulludega

/ Eveliis / 2 Comments

Et mitte pikalt eellugu hakata selgitama, siis Kristallkuuli blogis  (LINK) saab ülevaate kogu loost linkidega. Lugesin EE katkendit ja lugesin tema postitust ning olin nõus, et jube kurb on kui kedagi niimoodi “ohtlikuks hulluks” tembeldatakse kui pealt näha on tegu täiesti normaalsete inimestega, kes ka on osake ühiskonnast. Jumal tänatud, et neid enam kuhugi pööningutele nagu haavatud metsparte (Ooh see imeline Ibsen! Sobib igale poole!) ära ei peideta.  Veidike teemat eemale kaldudes ma tahaks ka küsida, et mis ajast tavaline korter uues elamus on lukskorter? Ma saan aru, et mina ja Elu24 ja Marmell ja Õhtuleht liialdame (et klikke saada, eksju?), aga EE ajakirjanikud peaks mu meelest olema väheke teise kaliibriga. Mitte kollased klikimagnetid. Aga see selleks. Tuleme tagasi teema juurde.

Mina olen ka täiesti normaalne inimene. Pealtnäha. Aga mul on diagnoositud “mõõdukas depressioon”, mida ma ravin, aga mis tähendab ometigi ka seda, et mul sõidab aeg-ajalt katus ära ja ma kukun “räuskama”. Ohtlik ei ole, aga naaber, kes teisel pool seina mu karjumist ja nuttu kuuleks, arvaks ilmselt, et 1) naine on hull  või 2) mees on vägivaldne ja peksab või 3) naine on hull ja mees on vägivaldne ning peksab. No ja mõtlekski, et näe, sain endale naabriks hullud, kes mu kinnisvara hinda alla tirivad. Keegi ei hoiata minusuguste hullude eest. Vähe sellest, pealtnäha olen ma jummmmalast normaalne inimene, kelle kohta ei oskaks arvatagi, et võin karjuda ja ropendada nagu vana meremees.

Ja vaadake mu eelmist postitust Annelinna kohta. Seal elas meie majas igal korrusel vähemalt üks joodik või hull. Paberiteta. Kuigi uskuge mind, mõni neist oleks mu meelest küll pidanud kusagil metsas kinni olema, eemal teistest inimestest, sest no okei nad ei kujutanud meile otsest ohtu, aga kurjam kui keegi ikka kirvega kedagi teist ümber maja pidevalt taga ajab ja maha lubab lüüa, siis ei ole just turvaline keskkond elamiseks. Mine tea, kuna keegi juhuslikult kogemata oleks võinud teda ärritada.

Ärritamisest veel nii palju, et me kõik võime olla ohtlikud kui meid ärritada. Ma olen näinud kleenukest meest tuuseldamas endast sada korda tugevamat, sest too tugevam ütles midagi halvasti kleenukese ema kohta. Ja ma ise olen hetkel kergesti ärrituv, nagu kergelt süttiv inimpomm.

Kortermaja rõõmud ja riskid! Kunagi ei tea, kes naabriks saavad.

Niisiis ühelt poolt ostes korteri kortermajja ei taga keegi sulle kunagi, millised hullud naabriteks satuvad. Paberitega või paberiteta. Ja mulle meeldib, et maailmapilt avaneb, inimesi ei hoita enam metsas kinni ja kõigile antakse võimalus inimväärseks eluks. Ma vaatasin just “Väikest maja preerias”, kus üks tüdruk ei saanud teistega koos mängida ega kusagil käia, sest ta lonkas (!) ja üht väikest poissi veeti ringi tsirkusepuuris ja näidati teda kui metslast, sest ta oli kurt-tumm(!). Ajad muutuvad. Mulle meeldib see.

Teoorias.

Kui mu ema töötas veel kriminaalhoolduses rääkis ta alati, kuidas kõigile tuleb teine võimalus anda, kuidas kõik ei ole pahad ja kuidas üks või teine (muidugi ei maininud ta kunagi nimesid) on tegelikult äärmiselt sümpaatne inimene. “Miks nad siis sinu juures hooldusel on?” küsisin ma. Üks olla oma ema maha löönud ja teine oli skisofreenik, kes mingi hoo käigus kedagi tappa ähvardanud oli. Või midagi sellist. Mul tuli kananahk peale. Tuleb siiani. Ma ausalt ütlen, et ma ei tahaks selliste sümpaatsete inimestega läbi käia. Ja läheme tagasi minu Annelinna kodu juurde, kus erinevate hulludega koos oli vaja eksisteerida. Muidugi ma kartsin neid. Ma olin laps. Lapsevanemana kardaks ma veel rohkem.

Ma ei taha mitte kuidagi öelda, et psühhiaatriliste erivajadustega inimesed ei saa “normaalsetes” tingimustes “normaalsete” inimeste keskel hakkama. Ma olen isegi arvamusel, et nad võivad palju paremini hakkama saada kui mõned “normaalsed” inimesed, ikka jääb paar “aga”, millest ma aru ei saa.

Miks ühes korteris (või ma eksin ja juttu on mitmest korterist?) koos nii palju erivajadustega inimesi peab elama? Kui ühes korteris elab üheksa (võimalikult ärrituvat psühhiaatriliste erivajadustega) inimest, siis mulle tundub, et tülid ja erimeelsused on kerged tulema. Kas poleks lihtsam panna ühte majja elama kolm, teise neli, kolmandasse kaks, et lävimist “tavainimestega” oleks rohkem? Kui see on üks eesmärke.

Millised on need erivajadused ülejäänud kaheksal? Ei saa panna näiteks Aspergeri sündroomiga inimest samasse patta skisofreenikuga. Meil on siin poes kaks püsikundet. Üks neist on maakeeli öeldes totu. Ta tuleb poodi, teeb poes tiiru, küsib, mis nädalavahetusel plaanis ja lahkub. See kordub pea igapäevaselt. Ta töötab kaubanduskeskuses abitöölisena ja ilmselt teel töölt koju on meie poe külastamine talle osake rutiinist. Ta ei tundu kuidagi ohtlik, lihtsalt on veidike teistsugune.  Teine püsiklient on samuti psühhiaatriliste erivajadustega, aga tema tundub veidike hirmutav, sest ta on alati tige, räägib kurja ja valju häälega ning “peksab segast”. Me laseme tal lihtsalt rääkida ja ootame, et ta lahkuks. Ma ei oska temaga käituda. Ja kolmandaks on mu sõbrannal poeg, kel mingi osa ajust on väljaarenemata. Tal on koolis õpiraskusi, kuid ta on püüdlik, töökas, siiras, heatahtlik ja armas. Mitte kusagilt ei paistaks välja, et ta on erivajadustega, kui ma seda ei teaks. Täiesti tavaline normaalne poiss.

Antud loo Reporteri klipis sooviti ilmselt vastandada armas ja kuri. Armas endine hooldekoduelanik, kes unistab spordipoes töötamisest (siinkohal ma tõesti loodan, et keegi talle selle võimaluse annab!) + missioonitundega sotsiaaltöötaja, kel sära silmis, ja kuri luksuskorteri omanik. Mida me tihti selliste uudislugude juures ei tea on taust ja tegelikkus. Meile serveeritakse asja niimoodi nagu parasjagu vaja on. EE ajakirjanik tegi headeks ja kannatajateks korteriostjad, Reporter Hoolekande ja psühhiaatriliste erivajadustega inimesed. Täpselt nii nagu vaja on parasjagu.  Kuidas lood tolles majas tegelikult on meie ei tea.

Kas te olete tähele pannud kui lihtne on tänapäeval kellegi nime mustata, kedagi süüdistada, silte kleepida, tembeldada üheks või teiseks? Midagi ei meeldi ja KOHE kirjutame me sellest sotsiaalmeediasse, tihti liiguvad sellised postitused kulutulena  edasi, kedagi ei huvita taustalugu. Nüüd ka siin. Me loeme neid lugusid ja kaldume ühele või teisele poole – hullud versus normaalsed, kellele tehakse liiga, keda koheldakse halvasti…

Ma usun, et paljud on nõus, et majaelanikud on küünilised ja mõistmatud, ei suuda aru saada, et see on õilsama eesmärgiga projekt. Aga paneme end nüüd nende majaelanike olukorda. Kas me siis oleksime ka nii tolerantsed ja õilsad?  Kui teie naabriks tuleks süstlavahetuspunkt, endiste vangide rehabiliteerimiskeskus, sotsiaalkorter psühhiaatriliste erivajadustega inimestele, millised oleks teie tunded siis? Kas ütlesite ikka, et seda on ju ühiskonnale vaja või mõtleksite, et pekki nad siis selle siia minu maja juurde/minu majja pidid ehitama?

Millegi pärast tundub mulle, et selles loos ei olegi nö võitjat. Plaan kui selline, et  endised hooldekodu elanikud tavaellu integreerida on tõepoolest kiiduväärt, kuid teostus on mu meelest vägagi lonkav. Tegelikult ma lausa mõtlen, et kui EL sellised ettekirjutused tegi (oli nii?) ja seda ka suurte summadega toetab, kas siis ei oleks loogiline hoopis need “metsade vahele peidetud” hooldekodud linna ümber kolida? Mitte et ma seda nüüd sõna sõnalt mõtlen, aga et oleks nagu SOS lasteküla vms?

*Päise foto: http://cdn.home-designing.com/wp-content/uploads/2015/03/stunning-bedroom.jpg

Mis su tere ka maksab?/ Saying “hello” in Estonia

/ Eveliis / 2 Comments

Olles tänaseks Eestist juba aasta eemal, olen ma nii enda, eestlasete kui Eesti kohta üht teist õppinud, see on tegelikult isegi naljakas, kuidas eemalt tundub Eesti hoopis teistsugune. Ma ei taha üldse öelda, et Eesti on üks kole koht elamiseks, ma isegi loodan, et me suudame endale leida Eestis tööd-tegevused, mis meid koju tagasi tooks, kuid seniks räägin ma teile, mis ma emalt vaadates eestlastest arvan.

Eestlased on üks jube morn rahvas. Kas te olete näinud tänaval teile niisama naeratavat eestlast? Ega naljalt ei ole, eksju. Võib-olla Eestis elades ei pane te (me) seda tähele, sest me oleme ise samamoodi mornid, kuid Eestit külastades hakkab see kohe silma. Me sõitsime Idaga rongis, kaks teismelist poissi ajasid omavahel mingit lobajuttu, sellist naljakat naiivset lastejuttu, mille katkestas ühtäkki ühe suvalise tädi noomitus: “Mis te ajate nii rumalat juttu, te olete kõige rumalamad poisid, keda ma näinud olen!” Olgu öeldud, et poisid ei ropendanud ega häirinud kedagi, lihtsalt vestlesid omavahel. Mina tean, et pole viisakas teiste juttu üldse pealt kuulata. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks veidi ropp inglisekeelne anekdoot:

A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: “Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time.” “You foul-mouthed swine, ” retorted the lady idignantly. “In this country we don’t talk about our sex lives in public!” “Hey, coola down lady,” said the man. “Who talkin’ abouta sexa? I’m a justa tellin’ my frienda how to spella ‘Mississippi’.” 
 
Ja siis muidugi teretamine. Mul on tunne, et kui sa ei taha Eestis, et keegi sulle hulluauto järele saadab, siis on õigem mitte teretada.  Näide elust enesest: Oleme Idaga hotellis hommikust söömas, me oleme ainsad inimesed ruumis. Siseneb eestlane, mina ütlen talle tere ja Ida hüüab ülevoolavalt rõõmsalt “heihei!”, naine vaatab meile kummaliselt otsa, keerab pea ära ja hakkab hommikusööki taldrikule tõstma nagu meid polekski. Järgmine hetk astub ruumi keegi meesterahvas, nagu selgub välismaalane, sest ruumi sisenedes ütleb ta valjusti “good morning”.
Norras elades olen ma harjunud võõrastele tere ütlema – kui ma tänaval ühte ja sama VÕÕRAST inimest näen kolm korda, siis ma ütlen talle tere, kui ma metsas/tänaval jalutan, ütlen ma vastutulijatele üleüldse automaatselt tere, rääkimata siis poes/hotellis/arsti juures. Nii õudne kui see ka ei tundu, siis ma ütlen võõrastele inimestele ka head aega. Kui me tolles Eesti hotellis olime hommikusöögi lõpetanud, ütlesin ma välismaalasele head aega, kuid eestlasele mitte. Ma ei julgenud, ta ilmselt niikuinii nuputab siiani, et kust ta mind tunneb, et ma talle tere ütlesin, ma ei tahtnud teda ka oma “head aega” ütlemisega šokeerida. Samas ta muidugi lahendas selle olukorra niikuinii niimoodi, et vaatles pingsalt seinas olevat tapeeti, kuni me olime lahkunud.
Ma ei saa aru, miks see “tere” ja “head aega” Eestis kuidagi nii häbiasi kipub olema? Oskate seletada? Või ei tereta te võõraid? Et see ongi ebaviisakas ja pealetükkiv?
Umbusklik eestlane minus
I have been away from Estonia for a year now. I actually do not want to complain because whenever I visit Estonia I understand I wish to go back one day. I really hope I will find an income which lets me commute between Estonia and Norway as I feel close to both countries… Oh wait, this was not the topic I wished to discuss today. I wanted to tell you what I find is funny from distance in Estonia.
People are grumpy. I am sure Grumpy Cat must be Estonian, or at least he has Estonian relatives. You never see an Estonian smiling on the street, they turn their heads away when they see someone smiling. It makes them suspicious and it’s better to avoid these strange people smiling without a reason.
I took train to Tallinn and heard to teenage boys discussing something, talking silly childish things, but nothing bad. They were interrupted by a lady saying “You are talking rubbish, stop it right away, you silly boys!” The boys didn’t disturb anyone, the lady was just grumpy, like a true Estonian. I have actually learned it’s not nice to listen to strangers’ conversation. The situation reminded me an old joke:
A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: “Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time.” “You foul-mouthed swine, ” retorted the lady idignantly. “In this country we don’t talk about our sex lives in public!” “Hey, coola down lady,” said the man. “Who talkin’ abouta sexa? I’m a justa tellin’ my frienda how to spella ‘Mississippi’.” 
 
The other funny thing in Estonia is saying “hello”. I have suggestion to you if you are not familiar with Estonian grumpiness. Do not say hello to a stranger in Estonia! If you do, it can easily happen they think you have escaped from a mental institution. Seriously, saying hello to strangers is considered crazy in Estonia. The Estonian way is to turn your head away. We had breakfast in a small hotel, me and Ida were the only people in the room, another guest entered, we said hello. She looked at us, trying to figure out why and then turned her head away. Yes, you don’t say hello to a stanger. I think she is still wondering how she knows me.
Living in Norway has made me say hello to random people on th street, our eyes meet and the logical thing to do is to say hello. Nothing to be ashamed of, nobody looks at me like I’m crazy.
I cannot remember how I felt about saying hello when I lived in Estonia. Did it feel as uncomfortable as it seems to feel to fellow-Estonians?

Ja, vi elsker

/ Eveliis / Leave a comment

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

„Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

„Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

„1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

Sallivuse ajastu on saabunud. Maha kõik, kes nii ei arva!

/ Eveliis / 7 Comments

Ma päris siiralt kohe küsin, mida peab selleks tegema, et saaks ettevõtlusministriks. Reisida mulle meeldib, raha raiskamise vastu ei oleks mul ka midagi ja kui ma saan ise otsustada, mida teen ja kus käin, kas oli otstarbekas või mitte, kellelegi aru andma ei pea, siis no kõlab ju nagu ideaalne töökoht.

Ma räägin muidugi ettevõtlusministri Liisa Oviiri “tööreisidest” ja meie imetarga peaministri Taavi Rõivase kommentaarist: “On selge, et ilma välislähetusteta ei ole ettevõtlusministri töö tegemine võimalik. Konkreetsete sihtkohtade või kohtumiste prioriteetsuse üle otsustab minister.”

Ma ei saa öelda, et ma poliitikaga väga kursis oleks, aga ma ei ole ettevõtlusministri tegevustest kuigi palju kuulnud. Välja arvatud see, et ta esitas eelnõu “rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide” rajamist, kus toetust ei saa nt spordirajatised, küll aga toetatakse personali koolituskulusid ja turundust välisriikides. Rohkem pole ma temast midagi väga kuulnud. Võib olla selle pärast, et on rohkem puhkusel kui tööl? *

Ma tahaks kõige enam elada rantjee elu, kuid selline töökoht sobiks mulle nii hästi. Teed lihtsalt midagi. Kedagi ei koti, mida täpselt ja kus. Saad reisida ja palka ka. Kuidas selline töökoht endale sebida?

Ma oleks sama äge nagu Riigimehed.

*Ma ei ole mingi sinisilm, kes arvaks, et keegi ei sahmerda üldse kusagil kunagi oma isiklikke asju tööasjade varjus, aga aru ma ei suuda saada, miks nii lollilt vahele jäädakse alati. Võtad altkäemaksu, no piirdu mingi summaga, ära mine ahneks. Liisid kallima auto kui vaja. ei pea viimane mudel olema. Käid valijatega kohtumisel Tchaikovsky restoranis, no ära tee seda üle päeva. Kasutad tööreisi ka isiklikuks puhkuseks, jumala eest, jäta siis mulje, et tegid tööd ka, ime mõni paganama raport välja pastakast, kui rohkem ei oska.

 

Estonian politicians have done it again. Now it is the Minister of Entrepreneurship who has been on holidays more than she has been on duty. Supposedly she has been on meetings to put Estonia on the map for potential investors etc, but the journalists have found out that she seem to have mixed bussiness with pleasure a bit too much, no reports have followed her meetings. Of course our prime minister political joke Taavi Rõivas said “that travelling is part of her job and she decides herself which destinations and meetings are her priorities.” Is it shopping in Paris or meeting with investors in Washington, is up to her.

Pretty please, give me this job. I LOVE travelling, I can be extreamly good in spending money and deciding myself what to do with my workdays, nobody cares what I do and where I do it, as long as I seem to do something. Seriously. I NEED THIS JOB! I will be as good in it. And I promise to give as much topics for the media to comment and investigate. I can even have my own reality of my hectic work days travelling. Win win for everyone!

I am not that blue-eyed that I think she is the only one mixing bussiness with pleasure a bit too much and using taxpayers money for that, I am pretty sure everyone who has the oppertunity will take it. There was an Estonian news representer who went to politics “with a mission” to “stop the insane waste of money politicians do”. He was of course elected. Was he the first one to lease a fancy car or not?

So. Okay you have the chance and you use it. But why the f**k do you have to get that greedy that you get caught in a humiliating way?

Almost like my second home

/ Eveliis / 2 Comments

I have always been a bookworm, when I was a child I read more than an avarge child maybe does. One of my favorite books was “Lolita”, I read it when no one saw, because I felt it is a bit too adult and maybe my mom would not like me to read it. I never asked her and never let her see that either.

What does it have to do with my stay at “Oru” hotel? Well, when I was walking up stairs I walked by a bookshelf and the first book I noticed was “Lolita”. I started laughing, childhood memories came to my mind, I took it with me to hotel room to see if the book still talks to me, like it did more than 20 years ago, when I was 13-14. Of course it did. It’s a classic. From that moment I say “Lolita” in this hotel, I felt like home.

Of course this is not the only reason I like staying at “Oru” hotel when in Estonia. I L-O-V-E this cozy little hotel. It’s nothing fancy, but you feel welcome the moment you walk in, it’s like coming home or to friend’s house. It’s small and personal. I understand that people on bussiness trips often choose this hotel, but believe me, it’s not a bussiness hotel. It is a nice “home” for everyone.

IMG_5969

The location could not be better. Only some kilometers from the city center and surrounded by so many places worth a visit (read about my walk here). Last I stayed in “Oru”  was during the Estonian Blog Awards and I didn’t actually have too much spare time. You know how it is to get ready for women before going out, right?  Choosing what to wear etc?

IMG_0125

But the surroundings are so inviting that I just had to take a walk to Kadriorg park to see the Charity Duck Race. I almost wanted to go to Art Museum KUMU as well, but I understood that I may not have time for that if I don’t want to be late for the bloggers event. Next time definately, because KUMU is one of my favorite museums and when staying in hotel so close to it. it’s almost compulsory;)

But more about the hotel. This time I stayed at family room, which was a bit ironic as I was on a little vacation away from family:D It is a spacious room and ment for a “classic family” with 2 adults and 2 children, but the bed is big enough for one both parents and a child, so when you are looking for a hotel with suitable family room for a 2 adults + 3 kids “Oru” is an option.

Each room features a air-conditioning, hair dryer, an LCD TV, a direct dial phone, and a desk. Bathroom is equipped with floor heating and shower. The rooms offer free WiFi access. Some rooms come complete with a spacious balcony.

PS: Window curtains have darkening qualities, which is always to prefer when staying at a hotel with (small) child(ren). And also pets are allowed to the hotel.

There is only one minor thing I would have liked. Fresh flowers in the room. I know this may be  something only I think about, but I feel when situated in such a beautiful place surrounded with nature and parks, it would give the hotel a little extra. Something that the guest could not expect?

IMG_6178-750x330

When it comes to breakfast I am always a bit picky. Or not picky, I know what a hotel breakfast is about, but I like the hotels where breakfast in presented nicely and not like in a canteen, much better. A nice brekfast gives a good start to the day. I forgot to take a photo, but i assure you that the bacon was crispy, the pastry fresh and the coffee tasty. Like it’s supposed to be. I was not the only one satisfied with the breakfast. I heard a German couple giving their compliments to the waitress.

IMG_5929

When I left the hotel I was “welcomed back again” and I know I will. Next stop: Sweden.

IMG_0124.JPG

http://www.oruhotel.ee

Booking :+372 6033 302
Info: +372 6033 300

E-mail: sales@oruhotel.ee
Narva mnt 120 B, Tallinn 10127, Estonia
Fax: +372 6012 600

 

Fuck this, I am going to Wonderland

/ Eveliis / 5 Comments

I just read an article where one of our canditates for becoming a president, said she would like to take a holiday with her children, but it’s not gonna happen any time soon, because she just does not have money for that.

There is a chance the sentence is taken out of context, because you know drama sells and this is a tabloid nespaper, but somehow I don’t even think journalists in Estonia have to make stuff up, because our politicians have come out with a lot of extreamly stupid statements. One of the firsts, that comes to my mind is Marianne Mikko who said there should be a pet- daycare for the members of the Parliament, because it’s unfair that her dog (or cat?) has to stay alone at home while she is working the whole day.

Do I need to comment that? I don’t think there is enough sarcasm in me to do so. And now Mailis Reps with her statement how she cannot go on holiday with her family and five kids.

The Avarage Monthly Gross Wage is 1091,12 EUR/Month. Minimum Monthly Gross Wage is 430 EUR/Month. The Wage of members of Riigikogu is  EUR 3437,46 + work related expenses + housing costs. I am not saying that a lot of responsibility comes with the work, but please, think before you say something. Or wait – I am looking for a job and I am good in saying out childish statements. Vote me to Riigikogu!

fuck_this_world__i_m_going_to_wonderland__by_villepainting-d81enak

Ma sattusin just lugema poolikut  artiklit, kus viie lapse ema Mailis Reps kurdab, et ei saa lastega puhkusele minna, sest raha ei jagu, kogu aeg jääb puudu (LINK). On muidugi võimalus, et see lause on kusagilt kontekstist välja rebitud ja tegelikult tšikk ei rääkinudki endast, sest ma ju tervet artiklit ei näinud. Samas kui vaadata poliitikute väljaütlemisi, siis mul on isegi tunne, et ajakirjanikud ei pea midagi välja mõtlema.

Esimesena tuleb mulle meelde kui Marianne Mikko nõudis Riigikokku lemmikute hoiud, sest see on ju nii kohutav, et tema kutsa (kiisu?) peab kurvalt kodus olema sel ajal kui “emme” tööl on. Ma arvasin tookord, et see on nali. Vist ei olnud. Kas ma pean seda kommenteerima üldse? Kas üldse nii palju sarkasmi on leiutatud, et seda kommenteerida?

Ja nüüd siis Reps. Eesti keskmine brutopalk on 1091,12 EUR/kuus, miinimumpalk 430EUR. Riigikogu liikme palk on 3437,46 + hüvitised. Ma ei ütle, et nende tööga ei kaasne vastutust, aga päriselt natuke võiks ju enne mõelda? Ma olen tuntud oma lapsesuu ja väljaütluste poolest (alles paar minutit tagasi tegin vea ja julgesin veganite koduõuel FBs kakelda ning sai ka selle eest teada, et olen pleekinud juustega ajutegevuseta “veel üks staar”blogija). Palun võtke mind ka Riigikokku! Ma sobiks oma väljaütluste (ja nagu selgus ka ajutegevusetuse poolest) teie seltsi!

 

Me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast

/ Eveliis / 10 Comments

16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.

Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelse „Østersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.

„Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.

Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.

Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.

Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.

Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.

Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?

IMG_7717

 

All I really need to know I learned in kindergarten

/ Eveliis / 53 Comments

IMG_8693

Norra ja Eesti lasteaedade erinevusest olen ma varemgi rääkinud. On asju, mis mulle Norra lasteaia juures üldse ei meeldi – näiteks see, et viie-aastased käivad mähkmega, last ei panna pissile ENNE kui ta ise küsib ja et nad ei õpi absoluutselt lauakombeid, vaid söövad nagu väikesed põssad. Kuna Ida saab oktoobris kolm ja minu jaoks oli täiesti mõistmatu. miks nii suur laps peaks veel mähkmes käima (eriti kui ta kodus käib pissil), siis ma hakkasin Idat lihtsalt mähkmeta lasteaeda saatma paar kuud tagasi. Esimene nädal juhtus ikka õnnetusi, kuid tänaseks keeldub Ida mähet kandmast ka öösel. Paar korda on öösel pissile küsinud, kuid muidu on ööd rahulikud (ja kuivad. ptüi,ptüi,ptüi). Kahe ja poole aastaselt sai Ida mähkmevabaks (mis on isegi hilja eksju?)

AGA…mulle meeldib väga palju asju Norra lasteaia juures. Näiteks individuaalne lähenemine. Rühmas on küll päris palju lapsi ja teatud päevakava on siiski olemas, kuid lastele lähenetakse individuaalselt. Ei ole ju mõeldav, et kõik lapsed on sarnased ja neid ei saa ju samadesse raamidesse suruda. Kas me kasvatame ühte sammu astuvat armeed või isiseisvalt mõtlevaid indiviide?

Ma toon mõned näited. Hommikusööki süüakse kuni 8:30ni, aga Ida jõuab teinekord lasteaeda alles 8:30 ja tahab ikkagi süüa, sest talle meeldib lasteaias süüa. Ta võib oma võileiva laua taga ära süüa, olgugi et teised juba mängivad. Mõned pisemad (aastased) teevad juba õues esimest uinakut.

Magamiseaeg on ca 12, aga keegi ei maga täpselt ühel ajal ja ühe kaua, vaid nii kaua kuni und on. Kui und ei ole, siis lihtsalt pikutavad veidike. Lapsed magavad väljas, aga samal ajal on suurem rühm (kes enam üldse päeval ei maga) õues mängimas, mis te arvate, et nad mängivad vaikselt. Ei, nad jooksevad ringi ja kilkavad nagu lapsed ikka. Üks ei kipu teist segama.

Ülejäänud aeg on mängimise aeg. On muidugi ka muusikatunnid ja ühised kogunemised jm, kuid laias laastus on lapsed töö lasteaias mängimine. Ja enamuse ajast on nad õues. IGA ILMAGA. Ja palun öelge mulle, millisele lapsele ei meeldiks suvel poriloikudes pladistada ja talvel lumes sumbata? Teate ju küll, ei ole halba ilma, on vaid halb riietus.

Miks ma sellest nüüd üldse räägin? Meie elus on viimaste päevade jooksul nii palju asju juhtunud, et igaks juhuks hakkasin ma Idale Eestis lasteaiakohta vaatama. Kui ma siis vaatasin päevakava, tekkis mul ühtäkki hirm. Ma ei taha, et mu lapsest väike sõnakuulelik sõdur kasvatatakse. Reegleid tahan ma küll jah, aga ma ei taha ära võtta oma lapse iseloomu, muuta teda kellekski teiseks, ma tahan, et ta saaks olla laps.

Kõige suuremad murekohad on minu jaoks:

  1. Õuesolek. Kui palju saab laps õues olla? Ja mida ta seal teha tohib? Vaatan päevakavast, et õues ollakse enne und ca tund, sulgudes on kirjas jalutuskäik. Mulle tuli kohe silme ette oma põhikool, kus me vahetunni ajal pidime VAIKSELT ÜKSTEISE KÕRVAL RINGIS jalutama. Kas kolmeaastased peavad ka lasteAIAS jalutama niimoodi või mida see tähendab? Miks ma kirjutasin AIA suurte tähtedega? Minu jaoks tähendab lasteaed seda, et teatud maa-ala on turvaliselt aiaga ümbritsetud ja lapsed võivad sellel teritooriumil teha, mida tahavad?  Joosta, rattaga sõita, ronida, kiikuda. Ei?  Lisaks ma ju tean päriselt lasteaedasid, kus lapsed ei olegi eriti väljas, sest ilm on kole ja lapsed ei taha. Aga lastelt pole keegi küsinud. Ja kui selles lasteaias, kus Ida käima peaks, ollakse õues alates 16.15st, siis sel ajal hakkan ma juba Idale järele minema. Ta ei saagi ju mängida? Vaid magada ja õppida prantsuse keelt, koreograafiat, semiootikat, ajalugu…
  2. .Magamine. Kui magamise aeg on kaks tundi, siis kas kõik peavad kaks tundi magama? Ma sain FBs sellele tegelikult juba vastuse, et muidugi peavad, sest 1) nad väsivad ära, 2) kui ei maga, siis peavad rahulikult kaks tundi pikutama, 3) sel ajal on õpetajatel arenguvestlused, koosolekud ja üldsegi kui lapse magamise aeg on teine, siis hakka enne lasteaeda ümber harjutama, sest ega siis keegi sinu lapse harjumustega ei arvesta. Mina ei suuda mõista, miks ei või laps, kes on oma une ära maganud (vaikselt) mängima hakata? Sest siis tahab teine ka, vastas mu sõbranna (kellest muide ma lasteaiaõpetajana VÄGA lugu pean). Mina tahan küsida, aga miks ei või osa mängida ja osa magada? Tuletan meelde, et Ida käib lasteaias, kus tema magamise ajal osa lapsi KILGATES ringi jookseb. Koosolekute kohta ütlen ma, et selleks on Norras näiteks iga teatud aja tagant “planleggingsdag”, mis tähendab seda, et õpetajad on koos koolitusel/koosolekul/arenguvestlusel ja lasteaed on suletud. Arenguvestlusi vanematega (need ju ikka toimuvad Eestis ka?) peetakse erinevatel päevadel ja aegadel, nii et see ei sega lasteaiatööd.
  3. Liiga palju reegleid, raame ja vähe individuaalset lähenemist ning paindlikkust. Ma tahan, et laps saaks areneda selleks, kes ta on, milleks tal on eeldusi, mitte selleks, kelleks meie ja ühiskond tahab. Ma tahan, et tal on õigus kaasa rääkida, mis talle meeldib ja mis mitte, mitte et täiskasvanud otsustavad kõik tema eest, sest ta ei tea veel, mis talle hea on. Mõelge kui keegi sunniks mind tegema asju, mida ma ei taha (jah, muidugi on asju, mida peab tegema, aga ma ei räägi sellest), siis ma oleks veel rohkem “screwed up” kui praegu. Ma mäletan oma lasteaiast eriti eredalt, et ma ei tohtinud lauast tõusta enne kui ühepajatoit oli lõpuni söödud, teised võisid juba “kaamelitatti” (karamellkisselli) süüa, mis oli mu lemmikmagustoit, aga mina ei saanudki seda, sest ma ei söönud enne KOGU toitu ära. Mis te arvate, kas ma vihkan ühepajatoitu siiani või mitte?

Ärge saage minust valesti aru, ma ei taha Eesti lasteaia-süsteemi maha teha (mulle ka meeldib, et nad õpivad lasteaias lisaks mängule), aga ma tahaksin, et me saaksime aru, et laps on väike MÕTLEV inimene ja tema töö on eelkätt MÄNG. Mul on tunne, et lasteaiad ja meie arvamus sellest, mis on õige, peaksid natuke muutuma. Muidu kiidame taevani kõiki muutusi ja seda kuidas silmad avanevad ning inimesed rohkem mõtlevad, aga lasteaedade koha pealt hoiame me natuke kinni selles, mis “tuttav ja turvaline ja õige”. Ma ei taha liiga teha õpetajatele ega üldistada, kuid mulle kipub jääma tunne, et lasteaiaõpetajad hoiavad teatud reeglitest kümne küünega kinni ega suuda paindlikud olla, sest see tähendaks mugavsustsoonist välja tulemist. Muutust? Ja kui te ütlete, et “väikeste ühte sammu astuvate sõdurite armeed” on lihtsam ohjata, sest üks täiskasvanu 20 lapse kohta ei jõua kõigi vajadusi ja soove täita, siis ma ütlen teile, et juba süsteemis on midagi mäda. Üks täiskasvanu ja üks abi on ILMSELGELT liiga vähe. Ma võiks siin pikemalt juurelda selle üle, millised kahjustused see endaga kaasa toob kui individuaalsust ei arvestada ja juba maast madalast meid vormima hakatakse. Minuvanustel ja vanematel on oma lasteaedadega seoses tihti mitte rõõmsad mälestused, vaid “armid”.

Ma tahaks kohe Ussipesa metsa “vabakäigu-lasteaia” luua. Kus lapsed ilusa ilmaga võiks oma lõunat õues värskes õhus süüa, joosta ja mängida ja magada nii palju kui nad tahavad. Kes kampa lööb? Tooks värsket hingamist lasteaia-maastikule?

IMG_0048

 In light of moving back to Estonia one of my concerns have been the kindergarten situation as we now have been used to the ones in Norway. I have talked about the differences before as well and there are some things I do not like here too. I mean a five-years old in a diaper is unnatural. It’s a small human, who can talk and express his/her needs. Ida turns three in October and has not been wearing a diaper since spring now, I just sent her to kindergarten without a diaper and of course there were some accidents, but she and the teachers learnt and I have a diaperfree toddler. I also do not understand toddlers and pacifiers. Why does a 3-4 old need a pacifier can anyone tell me? And I do not like that they do not learn any manners how to eat and behave on a dinner table. I think they are allowed to be little “peppa pigs” a bit too much.

BUT there are so many things I do like. There are quite many children in the group but they still manage to approach children more individually. They are not forced to do exactly the same things at exactly the same time, because all the children are different. Children get to grow up they way they are, no one is raising a small army of soldires, which pretty much for me sums up the kindergarten system  in Estonia. Everyone has to do the same thing! I (and many people my age and older) have “scars for life” from Soviet kindergarten. The only thing that mattered was rules. I was not allowed to eat dessert and go sleep and play BEFORE I had finished up vegetable stew. I could not eat that and had to sit behind the table and stir at the cold stew. I cannot eat stew even now – 30+ years later.

I think in many ways Estonian kindergartens are afraid of come out of the box, because things have always been like this (read about the similarity with the experiment with monkeys and cold water here). Yes, I know there are very innovative kindergartens as well and not all teachers are the same, but the system overall needs a change. Neither am I saying that we should look up to Scandinavia in every way, but isn’t it the Estonian way to try to fit in to Northern countries so desperately in every other field, why not cooperate with kindergartens to learn from their experience?

Let me give you some examples of how children are treated based on their needs and character. Breakfast is eaten until 8:30, we are trying to make it for breakfast, but Ida is so slow in the mornings that we hardly make it to this time. She eats her breakfast at home, but also wishes to sit down at breakfast table in kindergarten as well for a minute. She usually doesn’t even eat from her matpakke, but is allowed to sit there and start the day in her own way. Nobody tells her off. In Estonia it’s not possible, because they are having warm porridge and it gets cold if not eaten at once and the classes begin. First of all I think breakfast matpakke from home is a good idea, because children like different things for breakfast. Ida has for example a weird taste – eats a yoghurt at home and insists on taking lompe with kaviar to kindergarten. Every morning. Why should she eat porridge if she doesn’t want?  Just a thought. No criticism. I myself love porridge.

And what classes? Kindergarten should not be an “institution of education” as reffered in Estonia.

The smaller children are sleeping at ca 12, but no one at the same time. They wake up when they feel they have rested, the ones that are not used to sleeping are playing. Children are sleeping outside and if you think the other ones who are playing are being quiet while others are sleeping, you are wrong. They are playing like children do.

Rest of the day is playtime. Of course they are having musical “lessons” and gatherings, but in general childrens work at kindergarten is TO PLAY and to BE A CHILD. Have fun, not learn Geography and English. I do think that older children should know numbers and the alphabet, but not in the way things are in Estonia. Did you know that to get in the 1.grade in Estonia, they need to take an exam? And many preschoolers have tutors? Normal? I don’t think so.

It Norwegian kindergarten it is also important to be a lot outside NO MATTER weather. There is no bad weather, there are wrong clothes. And this I want to emphasize extreamly!  Separate post especially for parents on this topic HERE.

I love that my child can be a thinking individual in Norwegian kindergarten. Not a little soldier. My main concerns about Estonian kindergartens are:

  1. The outdoor activities. Will they be outside? What can she do there? Are they allowed to walk, run, climb, get muddy and wet? Or do they have to “behave”?  What about when it’s “bad weather”? Will they sit inside? That sounds so tragic. I hope kindergarten teachers have wellies and raincoats. And the parents allow their children to be taken out. Remember your own childhood? What did you like best? Play outside, right?  One of the comments I got after this article was also published in Pere ja Kodu (LINK)was  that I don’t have to be worried because “playing outside is a break for children from learning, so they get to play and do what they desire”. A break from learning? In kindergarten? Wow, I am not concerned anymore. What a relief!*
  2. Sleeping. If they all have to sleep for two hours HOW IS THAT POSSIBLE? Why does she have to STAY IN BED QUIETLY when she’s done resting? Why cannot she play? My friend said that the teachers have to do paperwork at this time (Why the hell do they have that much paperwork anyway? ) and have meetings. And the one assistant who is in the bedroom cannot leave. So everyone just have to stay in bed for this time. Two hours. No matter what. I am 35 yrs old and even I cannot lay quietly in bed for that long when I don’t want to sleep. Not enough teachers and finances? Agree. TOTALLY AGREE, but perhaps it’s time for our government to stop wasting money on idiotic minsiters like the Entrepreneurship one and start to think where and what we could do with this money so that it will come in good us?
  3. Too many rules, lessons, lerning and no flexibility. I repeat again that we are not a like, why are we starting to “mould” little children to be like one big gray mass. Let them be children. Let them play. Let them learn like children. We have our whole life ahead of us when we can be adults and “behave properly”.

I am not trying to say that everything is supposed to change. Not everything is black and white, but there should be a bit space for flexibility and individual approach. Änd childish innosence.

You know what one of my mottos is? Never loose your childish innosence. It’s the most important thing!

*This is a blog which is mostly meant for enterntainment, so when reading the posts please remember that sense of (sarcastic) humor helps and not everything on this blog is supposed to be taken too seriously.

“On lollid inimesed ja vähem lollid inimesed” ehk uus Täht on sündinud

/ Eveliis / 9 Comments

Ma ei tea, kas tänaseks päevaks leidub veel mõnd inimest, kes poleks kuulnud midagi Kristi Tähest (LINK) ja tema tsitaadikogumikust (LINK). Mina teen aplausi.

Lõpuks ometi on meediataevasse tõusnud uus Täht. Anu Saagim ei tee juba ammu enam pulli, Andres Sõber ei saa ka kogu aeg intervjuusid anda, muud staarid ja avaliku elu tegelased on ära vajunud, blogijad jäävad ka oma mahlakusega kuidagi lahjaks siiski, Malluka kritiseerimine ja kommenteerimine on juba so yesterday. Nii et oli viimane aeg, et keegi pulli teeks, kõneainet annaks. Selle eest sügav kummardus ja aplaus!

Ma lugesin ka siis tsitaadid ja artiklid läbi. Ühelt poolt ütlen ma, müts maha, kihvt naine, kes ei karda erineda ja üle laipade minna, et jõuda unistuste ja eesmärkideni. Tahame me seda endale tunnistada või mitte, siis selline suhtumine viib edasi. Ilus ja armas või diip olemine ei vii kuhugi. Mul on üks tuttav, põhimõtteliselt Tähe-tüüpi, ääretult edukas, kahe tuntud ja kiidetud ettevõtte omanik, kuid ääretult ääretult ebasümpaatne ja üleolev kõigi teiste suhtes. Erilise põlu all on lihttöölised – mulle tundub, et tema päev läheb korda kui ta saab autojuhile, postiljonile, kassapidajale halvasti öelda. Mul on hea meel, et ma saan tema kohta vaid tuttav öelda, sest sellised inimesed hirmutavad mind. Samas ärimaailmas ei kõiguta teda ükski skandaal ega kriitika, ta lihtsalt naerab inimestele ülevalt alla ja läheb edasi. Sõnavõtud on tal ka vägagi sarnased Tähega.

200_s

Jõuame nüüd Kristi Tähe tsitaadite juurde. “Kui naine on paks ja topib endale selga lühikese liibuva kleidi, mis ajab igalt poolt üle, siis tuleb teda takistada: öelda talle, et ta näeb välja kui rõve põrsas ning võtku enne alla, kui sellise kleidi selga paneb. Ärgu virisegu ega solvugu – sellise ütlemisega on talle tehtud teene, ” ütleb ta.  See tsitaat ajas nii mõnedki pereemad pahaseks, kuid olgem ausad, see ei ole ju valesti öeldud. Ma vaatan ka aeg-ajalt inimesi, kes näivad riietuvat nii nagu neil ei oleks kodus peeglit ja mõtlen, et miks ometi keegi neile ei ütle, et ei ole ilus ja ei sobi.

“Inimesed lihtsalt ei taha mitte sittagi! Mõeldakse ainult, kuidas kell reedel viis saab, et siis end täis juua, terve nädalavahetuse pohmelli põdeda, ja nii nonstop. Ja siis oled 32. Siis saad lapsed ja elad Mustamäel. Mitte midagi ei juhtu. Naistel peaksid unistused olema suuremad kui 300ne bemm ja Louis Vuittoni kott!” Sellega on nii ja naa. Kui vaadata kasvõi jaanipäeva ürituste pilte, siis kurb tõsiasi on, et paljudel noortel ei ole mingeid ambitsioone. Nad ei viitsi koolis käia, silmaring on piiratud, ainus, millest mõeldakse on “pidu ja panemine”. Ma ei ütle, et kõik inimesed peaksid pürgima tippjuhiks ja et Mustamäel/Annelinnas elamine oleks häbiasi. Inimesed on nii erinevad, et see, mis ühe jaoks saavutus, on teise jaoks mitte midagi väärt, aga ma olen nõus, et elu peaks siiski elama nii, et midagi peale tühjade õllepudelite oleks endast maha jätta, et oleks millele tagasi vaadata.

Mingi osa minust imetleb ja kadestab selliseid rasvase rinnaga naishunte, teine osa minust aga on teisel arvamusel. Ma pean tunnistama, et need Kristi Tähe pärlid panid mind muigama ja pakkusid meelelahutust, kuid ma ei saa ka sinna midagi parata, et ometigi jäi mind häirima taktitundetu Mulle meeldivad otsekohesed inimesed, kuid siin tundus mulle, et see polnud kohati otsekohesus, vaid üleolevus. Mind näiteks jäi väga häirima mõte, et “tahan, et mu tütrel oleks võimalus minna Harvardi õppima, kui ta soovib ja on tubli. Ma ei tahaks öelda lapsele: anna andeks, sa ei saa Harvardi, sest õppemaks on miljon dollarit. Ma ei taha hakata vabandusi otsima, et emana liiga vähe pingutasin.” Mina tean keskklassi peresid, kus keskmise sissetuleku juures, lapsed siiski on välismaale mainekatesse koolidesse õppima saadetud, ilma laene võtmata, vaid tänu tublidele õpitulemustele ja stipendiumitele. Mu meelest on see sama palju kiitust väärt . Siin jõuame me otsapidi viimase aja klassikalise “kõigil on võrdsed võimalused” tsitaadi juurde.

azu7epam

Ja olgugi, et ma ei ole 100% nõus väljaütlustega, küll aga laias laastus sisuga, siis kõigest hoolimata, leiansiiski, et Kristi Täht on lahe kuju. Olgu ta inimesena ülbe, üleolev j, selliseid Tähti on ka vaja. Mitmel erineval põhjusel.