Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457

Pranglisse tagasi. Kuues kord.

IMG_3317Kuus aastat oleme me peaaegu järjest igal suvel Prangli saarel puhkamas käinud. Eelmine aasta jäi minul vahele. Ega enne kui sel aastal uuesti saarele sain, eu saanudki aru, et eelmine aasta midagi nagu puudu jäi. Palju jäi puudu. Prangli on selline isemoodi paik, kus elu käib hoopis teisiti, see on paik, kus tuleb lahti lasta oma tavarutiinist ja harjumustest, koht, kus tuleb osata “kastist väljapoole vaadata”. Isegi minu megapedantne Härra Abikaasa, kes mu meelest ei oskagi õigesti lõõgastuda, on sel saarel hoopis teine inimene. Kohe selline, et ei tunne äragi.

Ööbimiskohaks on meil alati saanud üks ja sama koht. Praaga talu (LINK). Aastatega on see nii koduseks muutunud, et mujal ei oskakski olla. Ega tahaks ka. Pererahvas on imeline ja asukoht meile mokkamööda. Julgen soojalt soovitada. Nt seekord oli puhkemaja täis (kui tahate suvel puhkama minna, siis broneerida tuleks juba veebr-märts), kuid pererahvas leidis meile ikka koha. Ühes ajahamba poolt puretud talus. See oli nagu reis ajas tagasi. Väga chill.

//For six years we have once every summer had a small vacation on Prangli island. It is a strange place, things are totally different there, time stays still, everyday problems disappear (for the time being on the island). It is a place where you need to forget your everyday “luxury” and think outside the box a bit, open your eyes and mind to something different. Island life. Chill.  Even my husband who in my mind doesn`t know how to chill, is kind of chill there. Nothing bothers him. Only me complaining about missing some luxury:D

We have always stayed at one place – Praaga puhkemaja(LINK). It has become like a sommerhouse in a way. I truly recommend this place. Warm people will welcome you and even if everything is fully booked, they will find a place for you to stay. Like with us this time. We got to stay at an old house, which is only partly renovated. It was like travelling back in time. Fantastic experience!

IMG_3131.JPGIMG_3133IMG_3136.JPGIMG_3145IMG_3148IMG_3155IMG_3158.JPGIMG_3161.JPGIMG_3170IMG_3186IMG_3210IMG_3215.JPGIMG_3220IMG_3218IMG_3192IMG_3252IMG_3277IMG_3341IMG_3351

Prangli puhkus 2011

Prangelite kogunemine Pranglis on muutumas igaastaseks traditsiooniks. Kaks aastat järjest on ju juba traditsioon? Muutunud ei olnud midagi. Kõik oli ikka sama kaunis. Maja oli oma kohapeal. Ootas meid aknad-uksed avali.


Liikumisvahendiks oli ikka sama kõigi mugavuste reisibuss.


Vanad sõbrad ootasid ees ja olid ikka sama näljased (loe: oskasid imehästi meiega manipuleerida).

Isegi ilm oli samasugune kui eelmisel korral. “Erna retke” ajal hakkas vihma sadama. Aga me ei ole suhkrust. Retk oleks toimunud ka siis kui taevast oleks pussnuge sadanud Õnneks sadas vaid vihma.1161

Ma sain isegi esimest korda sel aastal merre. Kuigi tuleb tunnistada, et vesi oli KÜLM ja ilmselt oleks ma otsa ringi keeranud, kui üks hull poleks mind sunniviisiliselt vette hirmutanud. Janek oli liiga kaugel, et mind kaitsta. Nii ei jäänudki mul muud üle kui end laintesse heita.
Hiljem – kui mehed omapäi “linna peale” jäid – tuli Janek poest tagasi üllatusega. Ma sain kohalikust Stockmannist uued uhked päevitusriided. Nüüd ei saa ma enam öelda, et mees kingitusi ei tee. Nii uhket ja sädelevat kinki pole ma saanudki:) Esmaspäeval lugesin Delfi uudistest, et Tallinnas või kusagil märgati tundmatut sädelevat objekti. Ärge kartke, see ei olnud UFO, vaid minu uued päevitusriided, mis Prangli saarelt Tallinnani helkisid!

Seekord sai saarel isegi pidus käidud. Lausa kaks korda. Kõigepealt peeti suveköögi (tundub et suveköökide ehitamine on sel suvel õige populaarne!) sarikapidu.Hilisõhtul läksime kõik rahvamajja pidusse. Nagu oleks klassipeole sattunud.

Järgmisel päeval paistis lauspäike. Liivased rannad ja vaikne merekohin mõjus üheaegselt uinutavalt ja romantiliselt. Täiuslik lõõgastus.
Kell kolm ootas kapten Iivar juba sadamas. Nädalavahetus paradiisis sai otsa kiiremini kui me oleksime tahtnud.

Vaid üks asi oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Ma tundsin veelgi tugevamat soovi sel saarel elada. Nagu päriselt. Mitte ainult suviti. Kirjutaks. Maaliks. Tegeleks peenema näputööga. See tähendab õpiks kannatlikkust, et peenemat näputööd kõigepealt õppida. Ja aeg seisaks.                                   

Aga millest me seal saarel elaks?

Minu kõverad jalad ja invajalatsid

Selline poolrumal ema nagu ma olen, siis ma ei osanud kuidagi jälgida või isegi mõelda, et Ida valesti istuks. Ma ei pööranud üldse sellele tähelepanu, kuidas laps istub, ma ei teadnud, et on olemas õige ja vale asend. Aga siis on mul see sõbranna Heily, kes kõike teab ja tema juhtis selle aasta alguses mu tähelepanu sellele, et kui ma ei taha, et Ida tuleks x- või o-jalgade ja halva rühiga, siis ma peaks ta õigesti istuma õpetama. “Ah, selle pärast siis mul ongi kõvrad jalad!”hüüatasin ma mõttes ja olgem ausad ka mu rüht oli lapsena väga kehv. Kui me Rootsis tädi Lolal külas käisime, näpistas ta mind iga kord kui ma küürus käisin ja Enelini moekooli ei pannud ema mind sel põhjusel, et mul oleks õudselt potentsiaali olnud Eesti esimeseks supermodelliks saada, vaid selleks, et ma õpiks kõndima. Ma kipun ikka longu vajuma aegajalt, kuid mul on siiski tunne, et kõige hullem küürakas ma ka siiski pole tulnud. Kõverjalg aga ikka.

Sellest ajast kui Heily mulle märkuse tegi, olen ma püüdnud w-asendis istumist Idast välja juurida. Minu üllatuseks on ta väga tubli olnud ja kuigi ta ikka kipub unustama, siis kohe kui ma ütlen talle “jalad”, teab ta, et peab need õigesti panema. Rohkem saate w-asendist ja õigest/valest lugeda SIIN JA SIIN. See tähendas ühtlasi ka seda, et soovitav oleks talle muretseda ortopeedilisd jalatsid.Mõnikord lööb minus ikka välja nõukaajal kasvanud inimene, sest mulle seostuvad ortopeedilised jalatsid esimese hooga mingite pruunide rõvedate kapjadega, invakingadega noh, ja te ju teate küll, kuidas nõukaajal suhtuti kõike, mis polnud “normaalne”. Kamoon, isegi prillikandjaid ju narriti täiega, rääkimata siis sellest, kui keegi oleks mingeid invakingi kandnud. Ja sealt mul see seos ongi. Ma ei olnud rohkem süvenenud.

Minu suureks üllatuseks nägin ma Ülikooli apteegis müügil hästi nunnusid lastesandaale. Tšehhi firmalt Obuv Konsorcium (LINK). Ilusad, kvaliteetsest nahast ja üllatus-üllatus ortopeedilised. Hind oli neil üsna krõbe (50eur) ja te ju teate, et mina olen vana second hand loom, kes naljalt palju raha välja käia enam ei raatsi. Ma tahan küll, et igasugu tilulilu jalatsite kõrval oleks olemas kvaliteetsed jalatsid, aga neid ma püüangi saada võimalikult soodsalt. Viimati sain ma ju Crocsi kummikud 1 euro eest ja Viking kummikud veidi varem samuti. Ma tean, et jalanõu on oluline, aga ihnuskoi minus ei lubanud 50 eurot välja käia. Samas kui Ida veedab lasteaias suure osa oma päevast, sain ka mina aru, et ilmselt tuleb see väljaminek teha. Palgapäeval, mõtlesin ma.

Kui me Norrast koju tulime oli Idat kodus üllatus ootamas. Need samad kingad. Ida oli need kingituseks saanud! 

                                                 (Ps: mulle meeldib eelmise postituse valguses taustale jäänud Rimi kott)
// I have always thought ortopedic shoes are ugly as hell. It probably is my Soviet inheritage to think so, beacause well, first of all everything not “normal” was do be ashamed of and you must agree with me that the ortopedic shoes, glasses etc were ugly.  I have not thought more about this topic until my friend pointed out that Ida is sitting wrong. In a w-position. Why it is bad to sit in w-position read HERE

So I started taking this more seriously, which also ment ortopedic shoes would be to prefer. But they’re ugly I again thought and found  cuties by a Czech company Obuv Konsorcium (LINK). Cute and in good quality leather, following ergonometry and supporting the feet in right places. They have also won many awards for their shoes, which probably also says a lot. The price was quite high (50eur), but I do understand the importance of a good shoe in kindergarten, especially when Ida has been sitting wrong and this could have causes, which still can be avoid by right shoes. On payday I will buy them, I thought.

When we got back from Norway a present was waiting for Ida at home. She had got these shoes as a present. Aren’t they cute? So thankful:)


Estonian with a dream

Nagu te teate sai mu Norra-lugu alguse 1997.aastal kui ma vahetusõpilaseks sattusin. Aastal 2016 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:” Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?” Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas “vaba” perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused – Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne “ägeda” Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. “Usu mind, ta saab,” lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

blogger-image--1976704005.jpg

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad… Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Miks ma seda vana lugu täna jagan? Augustis alustas Norras õpinguid minu parima sõbranna andekas 16-aastane tütar Laureen. Ma loodan kogu südamest, et temale saaks see kogemus sama (ja veel rohkemgi) tuult tiibadesse andvaks kogemuseks kui mulle. Tema tegemistel saate silma peal hoida läbi tema blogi: 

https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

13445400_10208387186895251_8516619006300466028_n.jpg

 

//As you all know my Norwegian story started in 1997 when I became a Rotary exchange student here in Lillehammer. in 2016 when the borders are open it is hard to understand that back then it was not so easy. It all started with that Anton and Mesna Rotary got interest in Estonia and the Baltics after the reindependence  and Anton visited a Rotary club in Estonia, in Tartu – nobody knows why Tartu, faith perhaps? to talk about youth exchange. The Tartu Rotary club was not too interested in that. It took several years before Mesna Rotary heard from them again. They now had a student to send to Norway. This student was me. 

One day our principal asked me “Eveliis, do you want to go to Norway?” Why me, I had no idea. I was a good student, but certainly not the best, my family did not have important friends which was important then, neither did they have fancy jobs. I was just an avarage 16 years old student from an avarage Estonian family. Later the principal has said, I had spark in my eyes and they knew I would manage and be a good representative for Estonia. I hope I was.

After I was “the chosen one” there were so many formalities, bureucracy and problems, that even some hours before my flight I was not sure whether I will be able to get the visum. People in very high places (who were friends with my future Norwegian families) were involved to get me to Norway. Strange to think even how many total strangers helped me to get to Norway and how difficult it was. I didn’t want to move to Norway, just to study in high school for a year:D

Some hours later Anton picked me up at Fornebu airport. He became like a grandfather to me (and Yuko). I don’t know if all exchange students have this kind of connection with their host families, but I became a family member of Britt, Arne, Knut and Kari. They have changed me a lot, taught me a lot and probably even changed my life. Who knows how my life would have been in Estonia. Our family life situation was complicated because of alcohol misuse of one of the family membersand who knows, perhaps I had gone wild, escaped from home and had to deal with alcohol and/or drug problems and teenage pregnancy. Children are fragile in teenage years and even if they have support net and are good students, things can change easily.

The exchange year was one of the best experiences in my life. 

Do you know what is one of the best and saddest memory of my exchange year? I got to experience the most wonderful christmas at Haugen with Britt-Ida and Camilla and was so excited. When I called home, I found out that my 7yrs old sister’s and mom’s christmas was not that nice. The only thing I wished was them to get to experience the magic of Haugen Christmas. “Oh believe me, they will,” Britt-ida comforted me and some years ago in the middle of summer we experienced the Christmas in Haugen. Britt-Ida had remembered my wish and when we visited them in summer, she gave us Christmas. No wonder our child is called Britt-Ida! (If we would have more children, they would be called Kari and Knut and Britt and Arne and Anton).

This year changed a lot. Studies of Art History, scholarship at Oslo University, Scandinavistics at Tartu University, first job, second and third, until the shop in Lillehammer. That is why I think youth exchange is so important, or going abroad to expand the world. 

Why do I talk about it today. The talented daughter of my best friend started to study in Oslo this august. She’s 16. I hope she will have the time of her life, meet as wonderful people as I did and experience the best Norway has to offer. You can also follow her everyday in Norway here: https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

 

 

Kuidas Tartust Tallinna sõit huvitavamaks teha? //Manors on the road

Ussipesast Tartusse sõites sõidan ma harilikult läbi Kohila, Rapla ja Põltsamaa, mulle meeldib uusi teid ja kohti avastada ning nii pole ime, et mõnikord võtab mul Tartusse sõitmine ikka kordi rohkem aega kui peaks. Kui ma eelmine kord Tartusse sõitsin märkasin ma KUI PALJU on TEGELIKULT tee peale jäävaid mõisaid ja mul oli kuri plaan tagasiteel igaühe juures väike peatus teha. Ma olen nimelt TÄIESTI HULL vanade mõisade ja nende lugude järele.

Mõeldud-tehtud! Nii me täna Idaga mõisatiiru tegimegi. Mis te arvate mitu mõisa jääb sellele teele? KUUS. Kui losse ja kirikuid ja muid vaatamisväärsusi ka külastada, siis võiks ilmselt Tartust Tallinnasse terve päeva sõita. Järgmine kord kui Eestis oleme, teeme selle nalja ka ära.

When I drive from Tallinn to Tartu I usually take the road through Kohila and Rapla. I love to discover new places and roads, so it’s not unusual it can take me many more hours to get to Tartu than 2,5h. Last week when I drove to Tartu I noticed HOW MANY manors there are on the road and I am a HUGE FAN of manors, so I knew that when we now drive back from Tartu we will make a stop at every single manor. Do you know how many there were? SIX! 

Next time we are in Estonia, I will also make a stop at every church and castle which is on the way. We will probably use the whole day to get to Tartu:D

Aga seekord siis mõisad. But this time the manors.

  1. KABALA. Kui ma õigesti aru sain, siis selles majas tegutseb kool. //If I understood correctly a school is located in the main building of the manor.  IMG_2710.JPG
  2. KOLU. Kahjuks olid väravad kinni, aga nagu ma sildilt lugesin, on seda võimalik kokkuleppel (+372 53807946) ikkagi külastada. Järgmine kord teeme ära, sest tundub vägagi suursugune. //Unfortunately the gates were closed and we didn’t get closer, but when agreed it is possible to visit the manor. The phone number is on +372 53807946. Next time I will make the appointment. IMG_2714IMG_2712.JPG
  3. KÄRU mõis on vist erakätes ja sinna ei saanud ma kuidagi ligi. Igal pool olid telliskivimärgid ees. Kahju. Aga kui mul oleks mõis, siis ega ma ka kogu aeg mingeid pildistavaid turiste oma hoovi tahaks. //Käru manor is in private hands and was not easy to access to photograph. A shame, but I understand. If I would own a manor I would not like tourists in my garden either. IMG_2718.JPG
  4. KEHTNA. Hästi ilus mõisapark ja mõisahoone. Minu suureks üllatuseks leidsime me mõisa kõrvalt ka hotelli, ma tahan seda kindlasti lähiajal külastada. Tundus nii hubane ja mõnus, esmaguugeldusel ma sellist kohta muidugi üles ei suutnud leida, aga ma ei anna alla.   //A beautiful park and manor. To my surprise we also found a little hotel (Eastern Outback) next to the manor. I had no idea it was there, I want to visit it in the near future. It seemed so cozy and nice. IMG_2723.JPGIMG_2722.JPGIMG_2719.JPG
  5. LOHU. See mõis tundus mulle endale kõige huvitavam, kuid seegi on erakätes ja ma ei suutnud aru saada, kas seda saab ka külastada või see ongi lihtsalt kellegi kodu. KUI see on kellegi kodu, siis ma olen kadedusest sinakas-roheline. Jummel, kus ma elaks sellises kohas! Mõisapargist paistsid veidra kontrastina ka paar (mahajäetud?) nõukaaegset maja, aga ka tolle maja elanike peale olen ma kade. Nemad on mõisale lähemal elanud kui ma ilmselt eales saan:D //This one for me looked the most interesting and beautiful, as much as I saw from behind the gates. It is in private hands and I didn’t understand if it is possible to visit it as well or if it’s just someone’s home. If it is someone’s home, I am dying of eny. I would LOVE to live in a manor like this. Or any manor for that matter. IMG_2726.JPGIMG_2724.JPGIMG_2727.JPG
  6. TOHISOO. Jällegi kena ja korras ning külastatav mõisapark. Ma arvan, et see mõis kuulub mu kaugetele esivanematele. Miks? Noh mul on koguaeg selline tunne olnud, et mu soontes on sinine veri ja kui ma olen näinud mitmete mõisate omanike nimeks Wrangel, siis ma olen lapsest saati veendunud olnud, et ma ei eksi. Mu vanaema nimi on Prangel;)  (te ju saate aru, et ma tegin nalja? Aga selline inside joke on meil lapsepõlvest saati olnud küll) // Again a beautiful park and manor. I am pretty sure it belongs to my ancesters. Why? Well I have always felt I have royal blood in me and when I see that owners have been Wrangels, I am pretty sure I am not mistaken. My grandma’s name is Prangel and as we know that the German names were made more Estonian in 1930’s.  ( I am kidding, but this is an inside joke we have had in our family for as long as I remember)IMG_2731.JPGIMG_2733.JPGIMG_2739.JPGPS: Miks mul on tunne, et peaaegu tee peale jäi veel kaks mõisa? (Mitte Tallinn-Tartu põhimaantele) // I have a feeling I still managed to miss two manors?

 

Tartu vs Tallinn

Üsna tihti kui Tartust juttu tuleb öeldaks, et Tartu on Eesti kõige igavam linn, kuhu üldse ei kipu ega satu, et pole põhjust.  Ma ei ole (enam) nõus. Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud.

IMG_2633.JPG

Ma olen Tartuga sõbraks saanud*, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all?  „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.  Mulle meeldib Taru juures see meie “oma keel”, mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat.

Te vist saite juba aru, et mulle meeldib Tartu? Mulle meeldib ka Tallinn. Keskaegse Tallinna kõrval meeldib mulle ääretult Tallinna moodsus. Eelmine nädal käisin ma üle saja tuhande aasta Loomelinnakus. Toidutänav on täiesti geniaalne. Ma ei tea, kuidas seal on lood toidu maitse ja hindadega, aga koht ise oli superkhuul. Hoopis teise näoga kui Tartu. Tõeline Hipsterville.

IMG_2511.JPGIMG_2507IMG_2508.JPG

Ja siis jõuame me tagasi Tartusse. Kodune ja armas, kuid mu meelest toimub siin alati midagi põnevat ja teistsugust.

IMG_2609.JPGIMG_2614.JPGIMG_2623.JPGIMG_2622.JPG

Eile kui me ei suutnud otsustada, mida me siis oma lapsevabal õhtul ette võtame, tegime me väikese jalutuskäigu Tartus. Lihtsalt jalutasimegi niisama. Tartu on ilus. Üldse mitte igav. Mulle meeldis.

 IMG_2579.JPG

Me otsustasime läbi käia ka sellisest söögikohast nagu Umb Roht. Koht oli kena, sisehoov oli mu lemmik juba siis kui ta veel vinoteek Noir oli, toit oli väga maitsev ja siidrivalik (mulle) nii uus ja huvitav, aga ma suutsin end siiski siniseks vihastada. Kui me olime söömise lõpetanud, viidi meie taldrikud ära, küsiti kenasti, kas soovime magustoitu, me ei soovinud. Kui me olime oma joogid ära joonud, jäime me tühjade klaasidega istuma lauda. sellest ajast kui me kella hakkasime võtma 20 minutiks. MITTE KEEGI ei tulnud uurima, kas me tahaksime midagi juurde või tahaksime maksta, teenindajad lobisesid, käisid väljas teisi toole ja pleede sättimas, aga meist ei teinud keegi välja. Kui lõpuks ka Marek vihastas ja arvet küsis, vastas teenindaja, et ta arvas, et me niisama istume. No siis ma ei istuks ju tühja klaasi taga. “Ma oleks ju tulnud, kui te oleks kutsunud,” ütles teenindaja, ma vihastasin uuesti. Kui see tõrvatilgake meepotis välja jätta, siis üldmulje Umbrohust (Umb Rohtist?) oli siiski positiivne ja mulle pigem meeldis ning soovitan.

IMG_2593.JPGIMG_2587.JPGIMG_2583.JPG

 Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. Kui ma nüüd peaksin valima, kas Tallinn või Tartu, siis teate mul tekib natuke raskusi. Tallinn on kihvt, tõeliselt äge linn, aga Tartu on nii omanäoline ja armas, et ma vist kipuks Tartu valima.

*liikluskultuur välja arvata:D

//
I have been away from Tartu for 15 years. When I was 20, I thought Tartu is the most boring town, nothing is happening, nowhere to go, everything is the same all the time, everyone knows everyone and rumours are quick to start. I had to get to Tallinn. Well, in a way I think I was right 15 years ago – Tartu was quiet and not much was happening, but perhaps it also had something to do with the people I was hanging out then. The interests we shared did not involve too much culture. Tartu is considered to be the cultural crib of Estonia and I think this is part of the charm of this little town (with 100 000 inhabitants and being the 2nd largest town in Estonia).
Tallinn is really cool, besides the wonderful medieval old town I think the hip and cool part of Tallinn is facinating. So creative and chill. Totally different from Tartu. Hipsterville!
IMG_2501.JPG
But then again there is Tartu. Charming and sweet. I have changed, the town has changed and I tell you Tartu IS worth a visit when in Estonia. There is a lot to see here. IMG_2597.JPG

Lasteaiad TERVE suve puhkusel???

Ma sain teada, et Eestis on suviti lasteaiad TÄIESTI SULETUD. Minu lapsepõlves oli ka, aga siis olid natuke teised ajad, vanaemad olid üldjuhul pensionil, elasid maal, lapselapsed olidki lasteaia ja kooli asemel nende juures ja elutempo oli hoopis teine. Praegu käivad vanaemad ja vanavanaemad (ja kui me pensioniea tõstmisega jätkame, siis varsti ka vanavanavanaemad) tööl ning kui nad ei ole tööl, siis nad tahavad ka puhata, käia reisil ja tegeleda oma asjadega.

Ma ei suuda mõista, mis moodi lasteaialaste vanemad peavad suvel tööl käima? Kõik ei ole nii õnnelikud “lillekesed” nagu mina, et töötan kodus. Minu teada on tavalisel tööinimesel puhkust aastas 28 päeva, lasteaiad on aga kinni terve suve, mis teoreetiliselt kestab ikka rohkem kui 28 päeva (kui me ilma järgi ei vaata, vaid kalendrisuve). Mul on miljon küsimust, aga no ma panen aja kokkuhoiu mõttes kirja vaid mõned. Ütleme, et olen üksikvanem ja mul ei ole sugulasi, kes saaksid/tahaksid abiks olla suvel lapse hoidmisel – kuidas ma siis hakkama saan? Võtan lapse tööle kaasa? Aga kui ma töötan kassapidaja, bussijuhina? Väikelaste vanematel on õigus puhkust saada suvel, ma tean ma tean, aga teate, kui väga paljud inimesed kaotavad peale emapuhkust üldse oma töö, siis ma ütlen teile ka seda, et kui see ema  alati eelisjärjekorras puhkuse saab ja laps kogu aeg nö ettekäändeks on, siis ühel või teisel põhjusel varem või hiljem saab see vanem lihtsalt kinga. Lihtsam on tööle võtta keegi, kes ei pea suvel lapsega kodus puhkama neli nädalat järjest või ei vea last tööle kaasa. Töökohti on vähe, soovijaid palju. Must ja valge maailm.

Mu meelest on ajuvaba, et lasteaed on terve suvi kinni. See lihtsalt ei “meigi senssi”. Ma olen kuulnud tuttavate lugusid, kuidas nad peavad hullult vaeva nägema, et klapitada puhkusi, uurida ja organiseerida, kuhu laps suvel panna. Jah, muidugi peab laps ka puhata saama, loomulikult peab, aga no mingi mõistlikkus peaks ikkagi säilima. Ida Norra lasteaias peavad lapsed suvel ka kolm  nädalat puhkama, nendest kaks nädalat järjest. Lasteias puhkavad õpetajad vaheldumisi. Suvel uuritakse vanematelt täpselt, kuna üks või teine laps puhkab ja mis kellast kellani laps lasteaias käib, vastavalt sellele pannakse paika ka puhkuste ja tööl olevate õpetajate graafik. Kõik on rahul. Kõik saavad puhata, kõik saavad tööl käia. Ei mingit kaost.

Ma kuulsin ka seda, et on olemas asenduslasteaiad. No päriselt? Ma ei saa sellest mõttest aru – viia lapsed võõra inimese ja võõraste laste juurde hoopis teise kohta kui ta harjunud on? Lisaks veel on mõnes maakohas asenduslasteaed 30 km  (!!!!) kaugusel.

Nüüd me jõuame sellesse punkti, et lasteaias ei saa õpetajad graafikuga töötada, sest neid on liiga vähe seal lihtsalt. Absoluutselt nõus. On naeruväärne, et 20 lapsega peab hakkama saama üks õpetaja ja üks assistent. Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, et Riigikogust lahkujad saavad hüvitiseks 10 000 eurot (LINK) ja kui nüüd lisada siia Taavi eralennuki sõidud ja proua Majanduse “tööreisid”, siis ma jõudsin järeldusele, et asjad on ikka jummalast kreenis. Selle raha võiks peaks hoopis suunama lasteaedadesse ja koolidesse. Et seal oleks piisavalt personali ja lasteaiad oleks avatud ka suvel. Mihkli lahkumishüvitise eest saaks juba päris mitu õpetajat või assistenti lasteaeda juurde. Minu postitusest ja vanemate omavahelisest nurinast pole muidugi mingit tolku, seda ei võta keegi kuulda, nii kaua kuni vanemad lepivad sellise süsteemiga ei muutu mitte midagi. Aga miks te me lepime?  Ärme lepi. See EI OLE OKEI, et lasteaed terve suvi kinni on. Kõik peavad puhata saama, aga mitte sellisel moel. Jällegi jõuan ma järeldusele, et Eestis on paljud asjad nii ja mitte teisiti, sest “nii on alati olnud”. Seda ahvide eksperimenti mäletate? No mu meelest sinna ahvide asemele võib eestlased ka panna. Ei mingeid uuendusi ega muutusi. Ja siis kekkame, et oleme õudselt innovaatilised.

 cropped-cropped-img_2387.jpg

PS: Mihkel Raud ei ole mingi õilis hing, kes Riigikogust moraalsetel kaalutlustel lahkus. Ta on täpselt samasugune jobukakk nagu need teised (Maire Aunaste, Heidy Purga, Reporteri saatejuht, Erkki Nool ja teised sportlase, lauljad, näitlejad), kes sinna ei kandideeri mitte “õiglust majja lööma”, vaid hüvede pärast.

See kole koll Eesti lasteaed

Kuna me täna olime varakult jalul, mõtlesin, et kaeme siis selle Ääsmäe lasteaia ka üle. Mina muidugi kujutasin ette, et me lihtsalt läheme ja ütleme tere, aga enne kui ma arugi sain, katsetasime me juba lasteaias käimist ja mängisime kööginurgas. Vahemärkusena pean ka ütlema, et oleks ju mitteminulik õigest uksest lasteaeda rünnata, ma sisenesin mingist köögiuksest ja kui ma väljudes püüdsin õiget ust leida, leidsin ma harjakapi ja vannitoa, aga ikka mitte õiget ust, nii et pidin jälle juba tuttavat köögiust kasutama. Eks need köögiukse taga seisvad inimesed mind imelikult vaatasid, aga parem harjugu ära selle imeliku emaga.

IMG_2443.JPG

Mina olin üllatunud kui popp ja värske see lasteaed oli, noh et ei mingi räämas ja vana, vaid ikka selline koht, kuhu lapse rõõmuga viid ja kus ta rõõmuga on. A võib-olla lasteaiad ongi kõik sellised?

Ida ei tahtnud kuidagi koju minna ja nii olime me lasteaias kuni õues mängimiseni. “Ida ka õue!” hüüdis Ida kui kuulis, et vaja asjad kokku panna ja saab õue. Õues tekitas ta korraks muidugi õpetajatele hirmu kui “suurte laste alal” nagu väike ahvipärdik ronima kukkus, aga ma ütlesin, et ärgu kartku, Ida on vana kala turnimises. Ja muhkude saamises. Samas saan ma aru, et raske on kõiki neid mudilasi jälgida kui igaüks teeb, mis tahab ja ma usun,et Ida allub “dressuurile” palju paremini kui mind pole lähedal.

IMG_2454.JPGIMG_2457.JPG

Samal ajal kui Ida ronimist nautis uurisin mina õpetajalt kurikuulsa magamise ja muude tegevuste kohta. “Mis mõttes peab magama?” küsis õpetaja, “ei pea siin keegi midagi.” Mulle meeldis see õpetaja. Ja mida rohkem me vestlesime, seda rohkem jäi mulle mulje, et tema suhtumine ja stiil on täpselt minu teetassike. Minu esmamulje on lasteaiast igatahes väga positiivne. Kapis kolli ei olnud. Küll aga oleks mul ettepanek vanematel laste asjadele nimed külge kleepida/kirjutada, see teeb kõigi elu palju lihtsamaks.

Homme läheme me pudruajaks ja ilmselt ma juba ka eemaldun tunnikeseks. Või sõltuvalt Ida tujust ja sellest, kuidas ta minuta kohaneb.

“Ida, sul on nüüd kaks lasteaeda, Lillehammeris ja Ääsmäel,” ütlesin ma Idale. Ida tõstis kaks näppu püsti ja ütles “ahah” nagu saaks aru, tema nägu aga reetis, et ega ei saanud ikka küll. Pigem küsis see nägu “kus Magnus on?”

IMG_2426.JPG

We visited the Estonian kindergarten where Ida starts and as you know I had been quite frightened, because I understood kindergartens in Estonia are more preschools than places for fun and games, but I am so reliefed to say that the one in Ääsmäe seems to be okay. My main concern was the sleeping for exactly the same time and all the learning, but when I talked to the teacher in Ida’s group she assured me that no one is forced to sleep more than they want and for smaller children like Ida the kindergarten is more for playing. Even outside;)

I have had the impression that the Estonian kindergartens are not so modern and fresh, but this one was really a cool place. Me so happy! There are some suggestions I might have both for teachers and parents, but it’s just suggestions, not  to say that I know better. Tomorrow will see how breakfast in the kindergarten goes.

“Ida, you now have two kindergartens,” I said when we left. “Okay, mamma,” Ida answered like she had understood, her face said something different. She was wondering where Magnus was? She has been missing her friends in the Lillehammer kindergarten. She doesn’t know that in Lillehammer she starts in “big childrens group”. “Will it be do many changes for her to have different kindergartens and languages?” I asked the teacher. The teacher calmly said that she’s sure everything’s gonna go well.

 

Camp Grandma

Ega siin suurt midagi polegi kirjutada, sest pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga me oleme nüüd kolm päeva vanama juures Vasulas olnud. Selline naljakas lapsepõlve tunne tuli peale, sest ega ma pole ju siin Vasulas väga palju ööbinud täiskasvanuna. Kes see puberteedina ikka tahab maale vanma juurde minna ja no hiljem olid juba muud huvid ja tegemised. No ja nüüd me siis olemegi siin olnud.

Alustasime oma Lõuna-Eesti reisi vana hea kohvik O külastamisega.

IMG_2014.JPGIMG_2044.JPG

Ma olin jummalast üllatunud, et Vasulasse on mingi täiesti okei ujumiskoht tekkinud. Vanasti oli Vasula suurim miinus see, et siin ei olnud kusagil ujuda. Jões oli, aga see oli kiire vooluga ja sinna meid omapäi väga ei lastud. Nüüd on Vasulas aga täiesti adekvaatne beach olemas.

Vasulasse sõites sõitsin ma mööda mingist Tabiveres asuvast rannast ja mõtlesin kui kohutav koht see oli. Megasuur parkla, otsast otsani autosid täis ja siis nii tilluke killuke ujumisrand, et mulle tundus, et inimesed päevitasid reaalselt üksteisel seljas. Kes tahab niimoodi üksteise otsas ujumas käia? (Ilmselgelt paljud muidugi, sest see killuke oli paksult rahvast täis ju.)

IMG_2048.JPGIMG_2071

Elistvere loomapark (LINK) on selline koht, kuhu tasub minna nii lastega või lasteta. Nii armas ja kodune väike loomapark. Karu magas armsalt põõsa all peidus, põhjapõder jooksis oma aedikus ringiratast…Kõige naljakam oli see, et närilisi Ida kartis, aga mammutit (loe: piisonit) nähes läks täiega elevusse.

IMG_2144IMG_2116IMG_2129

Noh ja ülejäänud aja oleme me lihtsalt Camp Grandmas chillinud. Ma ei mäleta, kuna siin muidu nii rahvast oli kui praegu. Me like. Sest palju rahvast, sh sõnakuulelikke lapsi, tähendab palju lapsehoidjaid.

IMG_2174IMG_2181IMG_2162IMG_2192.JPGIMG_2195.JPGIMG_2226.JPGIMG_2238.JPGIMG_2244.JPGIMG_2262.JPG

No vot. Ja hakkabki otsa saama see “seiklusrikas merereis”. Homme on aeg tagasi reaalsusesse naasta, sest kuigi töö pole jänes, mis eest ära jookseb, siis selline maaidüll ikka arveid ei maksa ja millegi eest on vaja leib lauale teenida. The End.

__________

The last three days we have been in South Estonia at grandma´s. It´s a weird feeling of childhood, because I don´t remember when I last stayed at grandma´s for so long. Who wants to stay in the countryside when in puberty and later I had other things to do, other places to visit. Now we have stayed here just like in the old times. “Old times” sounds like we are fossils:D

We started our trip with visit to lovely café O (LINK) in Põltsmaa. Always worth a visit. And Elistvere Animal Park. It is such a cute park not far from Tartu. Elistvere Animal Park, founded originally as a home for orphaned and injured animals, has now become a home for the descendants of these animals and also inhabitants exchanged from other animal parks and homes. The aim of the park is to provide nature education and offer possibilities to observe wild animals in their natural environment.Read more HERE

And besides that we have just been chillin´. But the fun now starts to come to end, although the idyllic countryliving is fun, it does not pay bills and it´s time to return to everyday life.