Et mitte pikalt eellugu hakata selgitama, siis Kristallkuuli blogis  (LINK) saab ülevaate kogu loost linkidega. Lugesin EE katkendit ja lugesin tema postitust ning olin nõus, et jube kurb on kui kedagi niimoodi “ohtlikuks hulluks” tembeldatakse kui pealt näha on tegu täiesti normaalsete inimestega, kes ka on osake ühiskonnast. Jumal tänatud, et neid enam kuhugi pööningutele nagu haavatud metsparte (Ooh see imeline Ibsen! Sobib igale poole!) ära ei peideta.  Veidike teemat eemale kaldudes ma tahaks ka küsida, et mis ajast tavaline korter uues elamus on lukskorter? Ma saan aru, et mina ja Elu24 ja Marmell ja Õhtuleht liialdame (et klikke saada, eksju?), aga EE ajakirjanikud peaks mu meelest olema väheke teise kaliibriga. Mitte kollased klikimagnetid. Aga see selleks. Tuleme tagasi teema juurde.

Mina olen ka täiesti normaalne inimene. Pealtnäha. Aga mul on diagnoositud “mõõdukas depressioon”, mida ma ravin, aga mis tähendab ometigi ka seda, et mul sõidab aeg-ajalt katus ära ja ma kukun “räuskama”. Ohtlik ei ole, aga naaber, kes teisel pool seina mu karjumist ja nuttu kuuleks, arvaks ilmselt, et 1) naine on hull  või 2) mees on vägivaldne ja peksab või 3) naine on hull ja mees on vägivaldne ning peksab. No ja mõtlekski, et näe, sain endale naabriks hullud, kes mu kinnisvara hinda alla tirivad. Keegi ei hoiata minusuguste hullude eest. Vähe sellest, pealtnäha olen ma jummmmalast normaalne inimene, kelle kohta ei oskaks arvatagi, et võin karjuda ja ropendada nagu vana meremees.

Ja vaadake mu eelmist postitust Annelinna kohta. Seal elas meie majas igal korrusel vähemalt üks joodik või hull. Paberiteta. Kuigi uskuge mind, mõni neist oleks mu meelest küll pidanud kusagil metsas kinni olema, eemal teistest inimestest, sest no okei nad ei kujutanud meile otsest ohtu, aga kurjam kui keegi ikka kirvega kedagi teist ümber maja pidevalt taga ajab ja maha lubab lüüa, siis ei ole just turvaline keskkond elamiseks. Mine tea, kuna keegi juhuslikult kogemata oleks võinud teda ärritada.

Ärritamisest veel nii palju, et me kõik võime olla ohtlikud kui meid ärritada. Ma olen näinud kleenukest meest tuuseldamas endast sada korda tugevamat, sest too tugevam ütles midagi halvasti kleenukese ema kohta. Ja ma ise olen hetkel kergesti ärrituv, nagu kergelt süttiv inimpomm.

Kortermaja rõõmud ja riskid! Kunagi ei tea, kes naabriks saavad.

Niisiis ühelt poolt ostes korteri kortermajja ei taga keegi sulle kunagi, millised hullud naabriteks satuvad. Paberitega või paberiteta. Ja mulle meeldib, et maailmapilt avaneb, inimesi ei hoita enam metsas kinni ja kõigile antakse võimalus inimväärseks eluks. Ma vaatasin just “Väikest maja preerias”, kus üks tüdruk ei saanud teistega koos mängida ega kusagil käia, sest ta lonkas (!) ja üht väikest poissi veeti ringi tsirkusepuuris ja näidati teda kui metslast, sest ta oli kurt-tumm(!). Ajad muutuvad. Mulle meeldib see.

Teoorias.

Kui mu ema töötas veel kriminaalhoolduses rääkis ta alati, kuidas kõigile tuleb teine võimalus anda, kuidas kõik ei ole pahad ja kuidas üks või teine (muidugi ei maininud ta kunagi nimesid) on tegelikult äärmiselt sümpaatne inimene. “Miks nad siis sinu juures hooldusel on?” küsisin ma. Üks olla oma ema maha löönud ja teine oli skisofreenik, kes mingi hoo käigus kedagi tappa ähvardanud oli. Või midagi sellist. Mul tuli kananahk peale. Tuleb siiani. Ma ausalt ütlen, et ma ei tahaks selliste sümpaatsete inimestega läbi käia. Ja läheme tagasi minu Annelinna kodu juurde, kus erinevate hulludega koos oli vaja eksisteerida. Muidugi ma kartsin neid. Ma olin laps. Lapsevanemana kardaks ma veel rohkem.

Ma ei taha mitte kuidagi öelda, et psühhiaatriliste erivajadustega inimesed ei saa “normaalsetes” tingimustes “normaalsete” inimeste keskel hakkama. Ma olen isegi arvamusel, et nad võivad palju paremini hakkama saada kui mõned “normaalsed” inimesed, ikka jääb paar “aga”, millest ma aru ei saa.

Miks ühes korteris (või ma eksin ja juttu on mitmest korterist?) koos nii palju erivajadustega inimesi peab elama? Kui ühes korteris elab üheksa (võimalikult ärrituvat psühhiaatriliste erivajadustega) inimest, siis mulle tundub, et tülid ja erimeelsused on kerged tulema. Kas poleks lihtsam panna ühte majja elama kolm, teise neli, kolmandasse kaks, et lävimist “tavainimestega” oleks rohkem? Kui see on üks eesmärke.

Millised on need erivajadused ülejäänud kaheksal? Ei saa panna näiteks Aspergeri sündroomiga inimest samasse patta skisofreenikuga. Meil on siin poes kaks püsikundet. Üks neist on maakeeli öeldes totu. Ta tuleb poodi, teeb poes tiiru, küsib, mis nädalavahetusel plaanis ja lahkub. See kordub pea igapäevaselt. Ta töötab kaubanduskeskuses abitöölisena ja ilmselt teel töölt koju on meie poe külastamine talle osake rutiinist. Ta ei tundu kuidagi ohtlik, lihtsalt on veidike teistsugune.  Teine püsiklient on samuti psühhiaatriliste erivajadustega, aga tema tundub veidike hirmutav, sest ta on alati tige, räägib kurja ja valju häälega ning “peksab segast”. Me laseme tal lihtsalt rääkida ja ootame, et ta lahkuks. Ma ei oska temaga käituda. Ja kolmandaks on mu sõbrannal poeg, kel mingi osa ajust on väljaarenemata. Tal on koolis õpiraskusi, kuid ta on püüdlik, töökas, siiras, heatahtlik ja armas. Mitte kusagilt ei paistaks välja, et ta on erivajadustega, kui ma seda ei teaks. Täiesti tavaline normaalne poiss.

Antud loo Reporteri klipis sooviti ilmselt vastandada armas ja kuri. Armas endine hooldekoduelanik, kes unistab spordipoes töötamisest (siinkohal ma tõesti loodan, et keegi talle selle võimaluse annab!) + missioonitundega sotsiaaltöötaja, kel sära silmis, ja kuri luksuskorteri omanik. Mida me tihti selliste uudislugude juures ei tea on taust ja tegelikkus. Meile serveeritakse asja niimoodi nagu parasjagu vaja on. EE ajakirjanik tegi headeks ja kannatajateks korteriostjad, Reporter Hoolekande ja psühhiaatriliste erivajadustega inimesed. Täpselt nii nagu vaja on parasjagu.  Kuidas lood tolles majas tegelikult on meie ei tea.

Kas te olete tähele pannud kui lihtne on tänapäeval kellegi nime mustata, kedagi süüdistada, silte kleepida, tembeldada üheks või teiseks? Midagi ei meeldi ja KOHE kirjutame me sellest sotsiaalmeediasse, tihti liiguvad sellised postitused kulutulena  edasi, kedagi ei huvita taustalugu. Nüüd ka siin. Me loeme neid lugusid ja kaldume ühele või teisele poole – hullud versus normaalsed, kellele tehakse liiga, keda koheldakse halvasti…

Ma usun, et paljud on nõus, et majaelanikud on küünilised ja mõistmatud, ei suuda aru saada, et see on õilsama eesmärgiga projekt. Aga paneme end nüüd nende majaelanike olukorda. Kas me siis oleksime ka nii tolerantsed ja õilsad?  Kui teie naabriks tuleks süstlavahetuspunkt, endiste vangide rehabiliteerimiskeskus, sotsiaalkorter psühhiaatriliste erivajadustega inimestele, millised oleks teie tunded siis? Kas ütlesite ikka, et seda on ju ühiskonnale vaja või mõtleksite, et pekki nad siis selle siia minu maja juurde/minu majja pidid ehitama?

Millegi pärast tundub mulle, et selles loos ei olegi nö võitjat. Plaan kui selline, et  endised hooldekodu elanikud tavaellu integreerida on tõepoolest kiiduväärt, kuid teostus on mu meelest vägagi lonkav. Tegelikult ma lausa mõtlen, et kui EL sellised ettekirjutused tegi (oli nii?) ja seda ka suurte summadega toetab, kas siis ei oleks loogiline hoopis need “metsade vahele peidetud” hooldekodud linna ümber kolida? Mitte et ma seda nüüd sõna sõnalt mõtlen, aga et oleks nagu SOS lasteküla vms?

*Päise foto: http://cdn.home-designing.com/wp-content/uploads/2015/03/stunning-bedroom.jpg