16-aastasena, kui ma 20 aastat tagasi vahetusõpilasena Norra sattusin, oli mul häbi kui mind ida-eurooplaseks nimetati ning ma püüdsin iga ihurakuga näidata välja oma põlgust Ida-Euroopa vastu, rõhutades, et me ei ole üks neist, me oleme üks teie seast. See ei olnud minu enda nägemus ega arvamus, ma olin tol ajal veel võrdlemisi piiratud silmaringiga. See oli suhtumine, mille ma olin Eestist kaasa võtnud.

Ma olen südames alati kerget torget tundnud, kui norrakad on rääkinud erinevast kultuuriruumist, kahe riigi erinevustest; ilmselt on aus öelda, et ma olen olnud solvunud. Täna olen ma Eestist eemal, uuesti Norras, elanud üle aasta. Mind ei ole toonud siia niinimetatud mugavuspagulus, vaid hullumeelne idee tutvustada siin Eesti käsitööd. Rikkust ja õnne ma siin „tõotatud maal” leidnud pole, kuid huvitaval kombel olen ma leidnud iseennast. Ma olen leidnud iseennast uhke eestlasena, kes siit poolt vaadatuna ongi pärit Ida-Euroopast ega häbene seda. Ma ei solvu enam ammu, olgugi et aeg-ajalt leian ma ka täna, 2016.aastal, end vastamas küsimustele, kas Eestis on WIFI, kas me oleme kuulnud Skype’ist, kas meil saab ka mobiilselt parkida ning ilma pangakontorisse minemata ülekandeid teha. Ma vastan, et isegi ID-kaardi lugeja on tänaseks päevaks juba minevik, järgmisel hetkel otsin ma rahakotist ID-kaarti ning selgitan, millega tegu on. Selles mõttes on norrakad ja eestlased väga sarnased – me mõlemad peame end kõige uuenduslikuma meele ning tehnoloogia viimaste sõnadega kursis olevaks rahvuseks ja mul on hea meel, et mulle on antud võimalus Eestit ning meie saavutusi siin tutvustada. Kuid ma ei näe enam põhjust rusikatega vastu rinda tagudes selgitada, et meie leiutasime Skype’i ja meie oleme ka üks Põhjamaadest. Me oleme pisike ja tubli Eesti, norrakeelse „Østersjøen” (ehk Idameri) kaldalt.

„Aga miks sa siis Eesti kuvandist ja mainest rääkides ei paranda inimeste eksliku arvamust, et Eesti pole Põhjala?” on mul mitmeid kordi ette heidetud, hõõrudes mulle nina alla, et „juba Tacticus kirjutas aestlaste kohta, kes Põhja Konna seljas Hüperboreast siia lendasid”. Ma mõistan, et enamiku eestlaste jaoks sobitume me Põhjamaadega ühte kultuuriruumi ja jagame ühiseid väärtusi, kuid teate, ka sõimusõnana kõlavas Ida-Euroopas väärtustatakse sama. Ei ole olemas must-valget Põhjamaad ega must-valget Ida-Euroopat, alati mahub sinna vahele mitukümmend varjundit halli. Põhjamaad ei ole „tõotatud maa”. Meil on üksteiselt õppida, kuid me ei pea püüdma samastuda.

Lapsena oli mu lemmikmarjaks aroonia. Nii palju kui ma mäletan olen ma alati arooniapõõsastest möödudes neid omapärase maitsega marju põske pistnud. Sel aastal „Rõngu Mahlaga” Stockholmis „Gastronord” messil osaledes pakkusin ma uhkustundega inimestele arooniamahla. Kui ma seletasin inimestele, et tegu on arooniaga (ka norra ja rootsi keeles „aronia”), vastati mulle, et see on tore küll, aga mis marjaga tegu on. Rootsi ei tundnud arooniat. 17.mail, mil tähistatakse Norra konstitutsioonipäeva, pakkus üks innovaatiline kokk arooniajäätist. Inimesed olid sellisest kooslusest üllatunud, nad olid küll arooniast kuulnud, kuid polnud julgenud seda proovida.

Väikesed erinevused, mille peale ma ei oleks veel aasta tagasi osanud tulla. Suurematest erinevustest tooksin ma välja lasteaiad. Norra lasteaiad keskenduvad mängule, Eesti omad õpetamisele, siin on oluline, et laps saaks olla laps. Seda lauset kuuleme ka Eestis, kuid tihti jääb see vaid sõnakõlksuks, mille taga vanemad üksteisega võistlevad. Me süstime maast madalast lastele sisse, et kõiges peab olema parim. See jätkub teismeeas ning täiskasvanuna. Kui me korraks ärkaks ibsenlikust eluvalest, siis märkaks me kui palju on meie seas haavatud metsparte, kuid meil ei ole selleks aega – me oleme liiga hõivatud sellega, et olla parim, igas olukorras ja alati, sünnist surmani. Edulugu on Eestis kõige olulisem.

Ärge nähke minu kriitikas kibestunud eestlast, kes tahab Eestit ja kaasmaalasi halvustada. Heaoluühiskonnas elades mõistan ma aegajalt, et muru võib siin rohelisem tunduda, kuid Eestimaa päike ja heinamaa panevad siiski koduigatsust tundma. Uhkusega ütlen ma alati, et ma olen Eestist eemal ajutiselt, ma lähen kindlasti tagasi. Võtan kohvriga kaasa laiema silmaringi, kogemused ja teadmise, et heaks enesetundeks ning enesekindluseks ei pea ma püüdma olla kellegi teise nägu. Ma olen eestlase nägu ning pole oluline, kas norrakas näeb selles näos ida-eurooplast või eestlane põhjamaalast.

Distantsilt vaadatuna meenutavad kaasmaalased mulle aeg-ajalt seda 17-aastast vahetusõpilast, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast, mina olen selle aastaga hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna.

Okupatsiooniaeg oli Eestile raske, kuid oleks viimane aeg hakata selles õnnetus saatuses nägema hoopis meie eelist – kohanemisvõimelisust. Just kohanemisvõimet võib nimetada ka meie iduettevõtete eduteguriks. Ja miks me ei võiks püüda oma mõttemustrit muutes tegeleda hoopis Ida-Euroopa maine parandamisega, selmet suruda, et ühte gruppi Põhjamaadega, kellele selline tegevus võrdlemisi meelevaldsena näib?