eesti

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

/ Eveliis / Leave a comment

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

“I drank to drown my sorrows, but the damned things learned how to swim.” (Frida Kahlo)

/ Eveliis / 4 Comments

Alkohol maitseb tihti hästi. Punkt. Ei, ma ei arva, et ma olen sellepärast alkohoolik. Punkt. Kas ma joon liiga palju? Võib-olla. Mis eristab siis mind alkohoolikust? Ma ei tea.

Ma  tegelikult leian, et see on natuke silmakirjalik, et öelda, et mulle meeldib vein, ma olen veinisõber, aga sina, kallis sõber, kes sa iga õhtu teleka ees kolm-neli õlut jood, reedel pudeli viina sisse keerad, laupäeval pead parandad ja pühapäeva-õllega teleka ees istud, oled alkohoolik. Samas aga ma natukene nii arvan. Ma arvan ka, et erinevus alkohooliku ja nö hobi-alkohooliku vahel on see, et teine suudab piiri pidada, ta suudab lõpetada või üldse joomata jätta ning ta ei tee purjus päi idiootsusi. Okei, tantsib baariletil või käristab naistele Veuve Cliquot välja, need ka jah lähevad idiootsuste alla, aga ma pidasin silmas kaklemist, purjuspäi rooli istumist ja muud sellist. Alkohoolikul on pohmakas, tema ainus mõte on peaparandus ja ta võib hea peatäie pärast kõik muud tööd-kohustused nurka visata.

Alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks. Alati on midagi tähistada, alati on midagi, mis kurvastab, alati on see kellelgi teise süü, et juuakse. Või on olnud raske tööpäev või tuleb telekast jalgpall või on ilus ilm või jumal teab, mis. Alkohoolikut ei huvita miski, mis ümberringi toimub, ta ei tunne asjadest rõõmu.

Halvimal juhul tekib tal depressioon. See ajab jooma. Tal ei ole alkoholiprobleemi, depressioon lihtsalt ajab jooma. Ta joob, et unustada. “Väikest printsi” olete lugenud? Seal on selline peatükk:

Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusesse.
“Mis sina siin teed?” küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguse tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.


“Joon,” vastas joodik süngel ilmel.
“Mispärast sa jood?” küsis väike prints.
“Et unustada,” vastas joodik.
“Mida unustada?” päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.
“Et oma häbi unustada,” tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
“Missugust häbi?” uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
“Häbi, et joon!” kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.
Ja väike prints läks nõutult minema.
“Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud,” ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas.

(“Väike Prints”)

Kuigi ma alustasin oma postitust provokatiivselt sõnadega “alkohol on hea. Punkt”, siis ma lõpetan teistsuguse statement’iga- Alkohol lõhub suhteid. Punkt. Tegelikult kui ma midagi põlastan, siis on see arutu joomine.  Joomine ja purjus inimesed tekitavad minus ebakindlust ja hirmu. Kui teil on mõni sõber, kes joob liiga palju, siis ärge lööge käega, et ah läheb üle või ta ju alles nii noor või tal on hetkel rasked ajad. Mured ei upu alkoholi, nad õpivad ujuma. Alkohoolik ise ei näe probleemi. Teised näevad.

Aga kuidas alkohoolikut aidata? Kui tal pole probleemi ja ta abi ei taha?

//Alchol tastes good. Period. No, I do not consider myself as a drunk because of that. Period. Do I drink too much. Perhaps. What is the difference between me and a drunk then? I don’t know.

I actually agree that it is a bit hypocritical to say that it makes me a winelover, when I drink wine, but you, dear friend, with your 3-4 daily beers, weekend vodka, hanover beer and Sunday evening TV beer, have a problem. But still I think so a bit anyway. I think that the difference between a drunk and a “hobby-drunk” is that the first doesn’t know how to stop, where are the limits, cannot admit that he/she has a problem, blames others and just cannot handle alcohol in a meaning that he/she will totally loose control over reason. Drunk driving, fighting…just some of the examples.  Alcholic gets hang overs, thinks only about how to fix it and for a good party with lots of alcohol he/she can forget all duties and about family. He/she is present right then and there, notthinking of consequences. 

There is always a reason. Bad day. Good day. Nice weather. Someone has done something wrong. Hard day at work. Good day at work. Nagging husband/wife. No joy of small things, just he/she and the bottle. 

In worst case he/she is depressed. It makes the drunk drink. Not that they have a problem. They just drink because they are depressed. They drink to forget. have you read “Little Prince”? There is following chapter: 

“The next planet was inhabited by a tippler. This was a very short visit, but it plunged the little prince into deep dejection.

“What are you doing there?” he said to the tippler, whom he found settled down in silence before a collection of empty bottles and also a collection of full bottles.

Tippler

“I am drinking,” replied the tippler, with a lugubrious air.

“Why are you drinking?” demanded the little prince.

“So that I may forget,” replied the tippler.

“Forget what?” inquired the little prince, who already was sorry for him.

“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.

“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.

“Ashamed of drinking!” The tipler brought his speech to an end, and shut himself up in an impregnable silence.

And the little prince went away, puzzled.

“The grown-ups are certainly very, very odd,” he said to himself, as he continued on his journey.”

Although I started my post with provokative words that alcohol is good, I end with a different note. Alcohol ruins lives. Period. I don’t like drinking. Meaningless drinking. Drunk people make me insecure and afraid.

But how do you help an alcoholic? Who hasn’t got a problem? And doesn’t want help?

Lapsevanemad, saage lasteks!/Parents, grow down!

/ Eveliis / 15 Comments

Teate, mis? VÄGA laias laastus ütlen ma, et Eesti lasteaiad ei ole nii hullud midagi (haridussüsteem ja harjumused ning teatud nõukaaegne mentaliteet on teine teema), muidugi võib juhtuda, et meil on lihtsalt vedanud, aga mu meelest on kordi hullemad Eesti laste vanemad.

Väga paljudes vestlustes/kommentaarides on läbi käinud see, et lapse lasteaiariided ei tohi mustaks saada. Ma ilma liialdamata pööritan selle peale alati silmi. Miks ei tohi lasteaiariided mustaks saada? Miks peab õpetaja tegema vahet, mis on kapis linna-ja õueriided? Ja miks jumala eest peab lasteaiariieteks valima midagi sellist, mida peab hoidma elu hinnaga? Mina olen ka Ida viinud lasteaeda Burberry kleidiga AGA ma olen teadlik, et kui see mängimise käigus määrdub, rebeneb vms ja ma seda taga nutma hakkan, siis on see mu enda süü, et nii lollilt edev olin ja vales kohas valed riided selga panin lapsele. Lasteaiariie ei pea olema viimane mood, vaid võib olla vabalt mitmenda ringi riietusese. Jah, ma olen ikka tuline dresside vastane, aga taaskasutusele ütlen ma alati “JAA!” Lasteaeda sobib väga edukalt veidike kulunum riideese, tilluke auguke vöi plekike ei tapa ka kedagi.

 Samas tehakse Eestis ja maailmas üldse nii palju imelisi lasteasju, et puht inimlikult pooled naised lähevad hulluks lasteriiete peale. Mina sealhulgas. Minu vana lemmik on kindlasti Ukauka(LINK), uute hulka kuuluvad Klikkklakk(LINK) ja Tjorven Kids (LINK). Mõnusad, mugavad, praktilised, ägedad riided. Hinnad on muidugi  ka ägedad. Kuid ma ei ole kordagi möelnud, et näiteks üht Ida (ja minu, huvitav kaua meie maitsed kattuvad) lemmikpluusi Ukaukalt ei tohiks määrida, sest selle eest on 25 eurot välja käidud ja ma tahaks selle hiljem sama raha eest edasi ärida.

Siia ongi koer maetud. Kui Eesti lapsevanem on endale soetanud kalli (ja nimega) riideeseme, siis ta püüab seda hiljem kasutatuna sama raha eest maha müüa. Ja seepärast ei tohi asjadel olla ühtegi plekki. Neid tuleb hoida. Aga miks nad siis lasteaeda kaasa panna?

Kas me oleme unustanud, mis meile endale lapsena köige enam meeldis? Kas me mötlesime selle peale, kas puude otsas turnimise, liulaskmise, jooksmise käigus saab riie mustaks? Vöi et seda tuleb hoida, sest ema tahab selle hiljem maha müüa? Ei? Seda ma arvasin. Me olime lapsed ja ei möelnud selliste asjade peale. Ja me olime önnelikud. Miks me siis oma lastele seda keelame?
img_9454

ûhest blogist lugesin ma hiljuti, et üks ema keeras ära selle peale, et keegi oli tema lapse mütsi/kindad/kombe/maeimäletamille teisele lapsele selga pannud, sest tol lapsel ei olnud toda vajalikku riideeset kaasas. Et mis möttes keegi luba küsimata minu asju vötab, saagu laps parem karistatud ja istuge välja mineku asemel toas. Jumal tänatud, et Ida Norra lasteaias on olemas varuriided, sest ka mina pole Idale näiteks vihmapükse kaasa pannud (mul lihtsalt ei olnud neid veel). Keegi ei karistanud last, vaid ta sai lasteaiast laenata. Sama on ka sokkide, sukkade, kinnaste jms. Ikka juhtub, et ununeb maha. Ja siis on hea kui saab laenata. Ei ole ka maailma löpp kui keegi laenab teise lapse kombet vms. Aga saab mustaks, löhub ära, küsivad nad kurjad lapsevanemad. Aga sama vöiks juhtuda ka sinu lapsega. Vöi oled sa üks neist vanematest, kes tahab kallist helebeezi kombet peale kasutamist kallilt edasi müüa?

Aga et igasugu unustamisi vältida, siis näiteks mina (Norra lasteaia kogemuse pöhjal) panen iga nädal kokku lasteaia koti, kus on paar paari vahetusriideid jms. Nädala löpus vaatan üle, mis vaja koju kaasa vöta ja puhtaks pesta vöi juurde tuua. Alati on midagi kapis olemas. Vihma- ja talveriided on ka lasteaias kogu aeg olemas. Siis ei pea muretsema, et ilm muutub vöi midagi ununeb. On segamini kallimad asjad ja kolmanda ringi riided. Minul on suva ja mu lapsel ilmselt veel rohkem suva, mis tal lasteaias seljas. Hoolimata sellest, et me mölemad oleme suuuuuuured fashionistad ja mina kirglik lastemoe huviline olen.

Mina mötlen, et 1) kui pole nii palju raha, et saab lubada ka kallite riiete kulumist, siis osta odavamad riided, millest nii kahju pole; 2) meenutage oma lapsepölve – oleks ju olnud traagiline kui meie emad oleks meil kogu aeg järel jooksunud ja keelanud. Laske lastel lapsed olla ja saage ise lasteks, et saada aru kui lihtne on elu tegelikult. Ei ole vaja seda lasteaias-koolis keeruliseks elada, sest muidu on igav;)

//You know what? In general I think Estonian kindergartens are quite okay (yes, a bit of Soviet mentality and tilted education system is not totally my cup of tea, but that is another topic), I think one of the biggest problems in Estonian kindergartens are the parents.

In many comments and discussions I have heard that the clothes cannot get dirty or teachers put on the wrong clothes to children. I want to ask why are the wrong clothes in the cupboard at first place and how should the teacher now what is allowed to put on the child or not? I roll my eyes every time when I hear something like that. If you are afraid that the clothes get dirty, please do not take expensive clothes to kindergarten. Take some second hand clothes, it is perfectly okay to use clothes that have been worn a bit more than the fancy clothes we use to go to theatre, cafè, grandma’s birthday etc. I have also put a Burberry dress on Ida to kindergarten BUT I am fully aware that I can only blame my vanity if something happens to that dress. And she of course has some more expensive clothes she wears everyday to kindergarten as well, but I have never thought that nothing can happen to that Ukauka (LINK) shirt only beacause I have paid 25 euros for it once.

But that is exactly here where the “dog is buried” – Estonian parents want to sell it later for the same price and that is why things cannot get dirty and a shirt or a dress is supposed to be guarded for the price of life. No stains of jam, no dirt, no, no no, no! Please do not take these vlothes to kindergarten then!

Children’s job is to play. And when they play they sometimes get dirty. Have we forgotten how fun it was to play a a child. How happy we were? Did we think about our clothes when climbing on trees? No? That’s what I thought. Why do we want to take this away from our children then?

From one blog I read that a mother went crazy because the teacher had put on her child’s jacket to another kid who’s mome had forgotten the jacket. How dare they? Something can happen to that jacket! I have news for you – something can always happen, don’t stress. And it can be you that forget the jacket next time. Would you not be grateful if someone borrowed your child a jacket? Think outside the box for a change. Not about the price tag on the jacket. Are you one of those parents who have used her savings to buy a fancy jacket to show off and hope to sell it for same price after use?

I have to thoughts on this topic. 1) If you do not have enough money to buy expensive things, don’t do it, buy cheaper things that can get dirty and can be thrown away later, life is too much easier without extra stress and 2) grow down, think about your childhood and what were your joys and worries. I am pretty sure clothes and brands and aftermarket were not part of your worries. You had the joy of playing.

Sotsiaalmeedia ajastu ehk kuidas ilma vaevata jõuda 145 000 Facebooki kasutajani

/ Eveliis / Leave a comment

Eile õhtul postitasin ma oma FB lehele ühe pildi, mille tädi mulle saatis, ja rohkem ma eile Facebooki ei külastanud (jah, ise ka imestan).Hommikul kui ma FB lahti tegin, nägin ma oma suureks šokiks, et see naljapilt oli jõudnud 145 000 Facebooki kasutajani ja seda oli jagatud vist 2300+ korda. Kas need ei ole hirmuäratavad numbrid? Selles mõttes, et Facebooki mõjuvõim on üüratu. Üks suvaline pildike hakkas täiesti ootamatult oma elu elama. Nii nagu võib ilmselt Facebookis oma elu elama hakata iga muu teema. Ma olen alati igasugu inimeste nimedega seotud jagamisse sotsiaalmeedias suhtunud skeptiliselt, peale tänast suurenes see veelgi. Sest jummel, kus “õigetele nuppudele” vajutades on võimalik publikut saada. Tasuta. Ilma vaevata. 

Ma ei saa öelda, et turundus minu jaoks täiesti tume maa on, kuid Facebookist (ja ehk siis ka blogidest/Instagramist jms) kui mõjuvõimsast turundusvahendist sain ma alles täna hommikul päris täpselt aru. Aga kuidas ära tabada, millised postitused lähevad massidele peale? Tundub, et ühiskonnakriitilised. Või mis on see, mis paneb meid ühel või teisel hetkel midagi jagama? Ausalt mind võttis korraks pahviks kui kiiresti ja kui paljudeni üks suvaline pilt jõuda võib läbi sotsiaalmeedia.

Et aga too pilt kuulus kellelegi teisele ja ma pidin ta eemaldama, siis ma asendasin tolle omatehtuga (pildi pätsasin google’ist, sest mul ei olnud aega minna pensionäre otsima). Saab justkui testida, et kas kõik päevakajalisi teemasid pilkavad arutelud on sarnase saatusega.

seasonal specials (1).png

 

Instabeibede luksuslik elu ehk Tag The Sponsor

/ Eveliis / 8 Comments

Paar kuud tagasi käisin ma Perekoolis meelt lahutamas, sealt leiab palju huvitavat. Alles hiljuti jäi mulle silma teema nimega Denveri blogi (siin)ja ma kohe huviga ootasin, kas tuleb uusi postitusi sel teemal ja siis jäi mulle silma teema “instabeibede elu” (siin). Ma kujutasin ette, et eks seal ikka Grete Kleini või mõnd teist staari, kes keskmisest ilusamad on, materdatakse. Nii on ju kombeks.
Tegelikult ma teemat väga palju rohkem ei lugenudki, sest sinna lingiti erinevaid instagrami kasutajate profiile, kes kommenteerijate arvates koledad olid. Või siis nö Instabeibed. Maitsed on erinevad, ma ei hakanud neid linke isegi uudishimust klikkima. Küll aga jäi mulle silma üks teine link – http://www.returnofkings.com/57571/tag-the-sponsor-exposes-the-depravity-of-modern-women, mis omakorda viis mind edasi sellisele lehele nagu Tag The Sponsor (siin). Ja ma ei suutnud uskuda, MIDA ma lugesin! Selleks, et Instagramis “beibe elu” elada, on naistel väidetavalt sponsorid, kes teatud teenuste eest neile sellist eluviisi lubavad.

Ses mõttes, et ma ei ole kuu pealt kukkunud ja mulle ei tule üllatusena, et teatud naistel ON sponsorid, aga seda, et keegi kallite kottide, kellade, kingade, kleitide nimel on nõus endast saatma “very nasty videos, perhaps of you farting” ja siis sponsoriga kuhu iganes “meeldivalt aega viitma sõitma” tuli mulle küll külma dušina. Luksuslikud reisid, kallid kingitused – kõlab kadedaks ajavalt küll, aga ilmselt täpselt nii kauaks, kuni selgub et selleks, et seda luksuslikku “instabeibe elu” nautida, tuleb lisaks mõnele rikkale šeigile ka rahuldada kaamelit. “Kuldne vihm” oli lausa süütu soov võrreldes paljude teiste soovidega, mida sponsorid beibedelt vastutasuks soovisid. Ma scrollisin seda lehte ja mulle tuli neid kirjavahetusi lugedes kananahk peale. Miks naised ometi nii madalale laskuvad?
Uskuge mind ma tahaks ka endale PALJU ilusaid asju, aga mitte kunagi ei suudaks ma raha nimel langeda sellisele tasemele. Kas see sponsoreeritud  elu on tõesti päriselt?

Okei, ma jätan endast ilmselt nagu maalt ja hobusega mulje, kes pole midagi kuulnud prostitutsioonist ja tegelikult oleme me sõbrannadega samuti mõningaid IG kontosid vaadanud ja mõelnud, et no sellise elustiili juures peab tegu olema ikka callgirl‘iga, sest ei saa olla loogiline, et keegi iga nädal kusagil maailma eri paikades reisib (või noh saab, aga…), igal nädalal uue kella/koti/auto roolis poseerib ning kommenteerijad 90% ajast “kuumad” välismaa mehed on. Kuid no minge lugege neid vestlusi. See on prostitutsiooni eri tase kohe. Kui see mingi nõme labane väljamõeldis pole.

Minu jahmatus (mõnes mõttes mitte üllatuslik) oli suur kui sealt lehelt  ka Eesti päritolu disaineri leidsin. Ühtepidi on sotsiaalmeedia ajastul elada ikka õudne. Kõik riputatakse internetiavarustesse üles kommenteerimiseks, keegi ei kontrolli kas see on tõsi või mitte, nii ka siin, keegi leiab lihtsalt su IG konto järgi, et “ah raudselt oled sa ka sponsoreeritud beibe”, täägib su pildi vastava hastag‘iga ära ja voila, järgmisel hetkel arutlevad minusugused kanad selle üle. Aga võib-olla mõned nö beibed ongi ise edukad ja rikkad, saavadki endale lubada reisimist Monaco ja Dubai vahet, osta iga nädal uue 10 000 euri maksma kella või vähemalt sama palju maksva käekoti? Või lihtsalt elavad libaelu. Noh et käisid LV poes, tegid kalli kotiga pilti, kirjutasid alla “my new purse” ja andsid siis koti kenasti müüjale tagasi, vabandades naeratades, et saatsid mehele pildi, aga mehele ikka ei meeldinud.
Teisalt on aga elukass, kui keegi su eluvale nii labaselt paljastab. Et pole sa ühti edukas ja rikas, vaid lihtsalt sponsorette, kes mõnele naftašeigile nädalavahetuseti oma “very nasty videos of farting” saadab.

Prrrr. Mulle tuli kananahk jälle peale.

Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

/ Eveliis / 25 Comments

Sellele saab vastata lühidalt: nad käivad tööl. Ja veel vähem hakkavad nad lapselapsi hoidma, kui pensioniiga tõuseb 70-aastani nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eile uuest ettepanekust teada andis (LINK).

Ei, ma probleemi olemusest saan aru ja kui ikka raha ei ole, siis puu otsast seda püüdlustest hoolimata, ei korja ning midagi tuleb ette võtta.

Ebapärlikarp kirjutab ka sellest (LINK), ma olen tema mõtetega nõus. Isegi kui mujal maailmas on 70-aastased väga tegusad, siis Eestis on üheks suureks probleemiks see, et 65+ inimesi koheldakse Eestis vanuritena, kes niikuinii kohe ära surevad. Me ei kaasa neid ühiskonda, kui tööea tõstmine on katse eakamaid inimesi ühiskonda kaasata, siis mina ei ole kindel, et see just see kõige õigem meede on. Selles mõttes on ka tänane Eesti natuke koomiline – ühelt poolt on kõik üle 60-aastased praktiliselt maha kantud ja teiselt poolt peaksid nad justkui tööl käima hakkama.

Mina veetsin lapsena kõik suved vanavanemate juures, mõnikord ka nädalavahetused. Vanavanemad olid kogu aeg olemas, viitsisid tegeleda ja askeldada. Vanemad käisid tööl. Vanasti läksid inimesed pensionile 55-aastaselt. Kui lapsena tundus see muidugi hirmkõrge vanus, siis tegelikult on see ju alles puhta lapseiga. Pole siis ime, et vanavanemad viitsisid tegeleda. Aga 70-aastane? Mu 84-aastane vanaema on ka Idat hoidnud, kuid ei ole ju mõeldav, et 70-80-aastane Idasuguse marakratiga päev otsa madistada jaksaks.

photo.jpg

11161351_1613298305554037_3388756691925167159_n.jpg

Ja no kui “vanaaja” vanavanemad elasid tihti maal ja olid koduses 55-aastased, siis moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast.

Kui vanavanemad alles 70-aastaselt pensionile saavad, siis jääb neil oma lastelaste jaoks veelgi vähem aega ja see on kurb, sest ühe terve ühiskonna alustalaks on perekond ja väärtused-oskused, mida põlvest põlve edastatakse.

Ma usun, et tuleviku pensionärid on tegelikult palju tervemad kui “vanaaja” pensionärid nagu minu vanaema, kelle elu on olnud vaid töö ja vaev, et ära elada (ma tegelikult ei suuda päris täpselt isegi mõista, mida Siberisse saatmine inimestega teha võis, selle aja inimesed ei kipu väga tihti kaebama, et oli ikka kole küll, vaid pigem meenutavad positiivseid seiku), aga ühe 70-aastase tervis ei ole enam nii raudne kui 35-aastasel.

Kõik eakad inimesed ei ole Reet Linnad, kes kõbusalt mööda Eestit kaamera ja mikrofoniga  ringi jooksevad. Kõik ei näe nii nooruslikud välja ja kõigi tervis ei ole enam nii hea, et hommikust õhtuni ringi kepsutada. Televisioonis või Selveris või postiljonina või lasteaiaõpetaja. Üks mu tuttav on 65-aastane lasteaiaõpetaja – teeb tööd, sest pension on väike, kuid tunnistas, et tema vanuses on see ikka juba kurnav ja see aasta jääb tal siiski viimaseks. Enam ei jaksa. No aga näed, mõnekümne aasta pärast ta PEAKS tööl käima. Mis sellest, et ei jaksa.

Ma ei ole küll täpselt uurinud, aga kas meeste eluiiga ei ole üldse nii päris madal, et peale pensionile saamist on suht ruttu minek Nangijaalasse?

Alloleval pildil on vanaema 65-aastane (ei-ei, see eespool on emme*), kümme aastat pensionil olnud. Tulevikus peaks ta lennujaama nutma tulemiseks töölt vaba päeva võtma.

IMAG0089.jpg

*Kui mu matemaatika ei lonka, siis sellel pildil on emme 36-aastane. Põhimõtteliselt SAMA vana kui mina praegu, aga ta oli siis ju nii vana. Ema, noh. Selle loogika järgi ongi ju õigus kõigil neil, kes mind vanaks peavad?

 

 

It is nice to own a Mercedes, but when the neighbour pulls out a Ferrari, the Mercedes suddenly is not good enough!

/ Eveliis / 1 Comment

Nagu te teate, siis mõnda aega tagasi käisin ma ühel väga inspireerival konverentsil. “Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?” Sattusin ma sinna elitaarsesse seltskonda tänu sellele arvamusele (LINK). Võrreldes teiste analüüside, esseede ja ettekannetega on minu arvamus muidugi üsna naiivne looke, kuid seda enam oli äärmiselt huvitav kuulata, millisele järeldusele selle konverentsi käigus jõutakse.

UT160823AT387.jpg

Nii nagu mina omal naiivsel moel ei pea Eestit osaks Põhjamaaks (olgugi, et ma ei vaidle vastu, et eeskuju on hea ja midagi pole halba selles, et me püüdleme millegi parema(?) poole), jõudsid ka õppejõud, poliitikud samale järeldusele. Põhjuseid selleks üsna mitmeid. Esiteks on meil lihtsalt rahvusromantiline ettekujutus, et “vanast heast Rootsi ajast” saati on meil sarnased väärtused/arusaamad/taust (soovitan vaadata Mart Kuldkepp’i ettekannet), teiseks meie suhtumine naistesse ja 70+ inimestesse , kolmandaks meie nö valmisolek – kui me ei peaks nii palju mõtlema selle peale, millised on need alustalad, millele Eesti heaoluühiskond peaks tuginema, vaid see oleks loomulik osa meie mõtteviisist – ja lõpetuseks, mida arvavad Põhjamaad meie kuulumisest Põhjamaade hulka (vaadake Anu Realo ettekannet).

Kõik ettekanded ja pdf failid leiate te Eetikaveebist SIIT. Ning tegelikult ma soovitan võtta aega ja KÕIK need ettekanded üle vaadata, väga silmaringi laiendavad ja mõtlemapanevad. Näiteks? Miks me oleme astmelise tulumaksu vastu. Mina olen  ka selle vastu olnud, kuid juba pikemat aega saan ma aru, kui absurdne on olnud minu argument – “miks pean mina maksma rohkem makse, lihtsalt selle pärast, et ma teenin rohkem, et ma olen rohkem koolis käinud või rohkem tööd teinud”. Palju õigem on asju vaadata laiemalt. Kui minu naabril on hea, on ka minul hea; kui ühiskond on tervem ja pakub rohkem turvalisust, on kõigil parem. Meie panused võivad olla rahaliselt erinevad, kuid me kõik võime sattuda olukorda, kus vajame abi või toetust. Mina saan hetkel Norras tasuta psühholoogi juures käia ja teatud ravimeid osta, kuidas on lood Eesti Haigekassas? Kus on parem jääda töötuks – Põhjamaades või Eestis? Maksud on kõrgemad, aga teadmine, et kui midagi juhtub, kõrgem. Eks ju?  Mulle tundub, et selleks, et me jõuaksime Põhjamaade hulka, peaksime me esmalt õppima mõtlema mitte vaid endale. Võib olla siis muutub ka olukord, kus Eesti pereisad tulevad “tõotatud maale” rikkust ostima, kuid kahjuks juhtub tihti, et erinevatel põhjustel on tulemuseks hoopis pettumus.

Ma ei poolda kuidagi arvamust, et raha pole oluline (on küll!), kuid ma olen igati sama meelt Meik Wikingiga, et kui sissetulekud suurenevad, siis me harjume sellega ära ja nõudmised muutuvad suuremaks. “Mercedes garaažis on tore, aga kui ikka naaber Ferrariga välja sõidab, siis ühtäkki pole Mercedes enam piisavalt hea!” võttis ta selle teooria kokku. Nõustute? Mina nõustun.

Igatahes – võtke aega ja vaadake ettekandeid. Vahelduseks meinstriimile.

UT160823AT057.jpg

In the end of August I was at a “Estonia AND the Nordic countries – Estonia AS a Nordic countries” conference in Tallinn with opinion leaders, public commentators, journalists, representatives of academic circles, educators, members of parliament, ministers, representatives of embassies, representatives of societies and non-profit organizations, cultural workers, translators etc. 

The conference marked the 25th anniversary of the Restoration of the independence of Estonia. Its main goal was to reflect on the past and present developments of the Estonian identity and values, as well as to discuss different visions for its future. This done from the perspective of Estonian supposed connectedness with the Nordic region and a popular belief that Estonia should be regarded as one of the Nordic countries.

Some of the main questions thatwere  discussed at the conference included:

–    Why has the national narrative of Estonia being part of the Nordic region been so popular and persistent over time? What is the historical and intellectual background of this idea?
–    What is the prevalent understanding of the Nordic values and Nordic identity in Estonia? Does it differ from the dominant images shared by Scandinavians?
–    What do sociological surveys (e.g. the World Values Survey) show about the similarities and differences between the Estonian and Nordic values, as well as about the differences among the countries that are traditionally regarded Nordic? How can we explain the differences in the patterns of values (e.g., by means of different histories, different political traditions, different levels of social welfare)? Can we, overall, talk about a uniform Nordic values system?
–    Would the pursuit to become closer to the Nordic societies also require adopting the Nordic values? What kind of political, social and cultural changes would it mean?
–    Is there something in the specific Estonian experience that could be valuable and inspiring for the Nordic societies?

All the speeches can be found on THIS LINK and I must admit that although my essay on the topic compared to educators, opinion leaders was quite naive, it was marked by the jury as “fresh insight” and in its naive way came to some conclusion as the representatives of academic circles. We are not a part of Norden, it is not enough that we self wish it so hardly, it is our way of thinking, attitude towards taxes, elderly, women, incomes and happiness that makes the difference. 

Fotod/Photos: Tartu Ülikooli TV

 

Ablasapukas Pekirebija ja Upsadimõnus Katustroofiline Krõmpsuvmaitsev Singervingerdis kutsuvad teid peole!

/ Eveliis / Leave a comment

Roald Dahli teate? Noh kui mitte isiklikult, siis kuulnud olete temast ju ikka? Kui ka seda mitte, siis “Charlie ja šokolaadivabrikut” teate  raudselt?  Novot, nii ma arvasingi.  Roald Dahl on selle kirjutanud. Aga ta on kirjutanud veel ja rohkemgi. 1960ndatel aastatel tõi sõnameister avalikkuse ette muinasjutud, mida olid seni kuulnud vaid Dahli enda lapsed, kes tema fantaasialendu inspireerisid. Nende täiesti ootamatute lõppude ning puäntidega, humoorikate ning äärmiselt lummavate  lugude sekka kuuluvad näiteks „James ja hiigelvirsik, „Suur Sõbralik Hiiglane“, „Matilda“, „Nõiad“, „Vapustav härra Rebane”

13. septembril tähistab nii terve maailm kui ka Apollo raamatukaupluste kett armastatud lastekirjaniku ROALD DAHLI 100. sünniaastapäeva! „Roald Dahli sünnipäevanädalal (12.-18.09) leiab kõikidest Apollo raamatukauplustest legendaarse kirjamehe auks kokkupandud väljapaneku, kus on esindatud autori värvikamad lasteraamatud. Lisaks on kõik lapsed 13. septembril  oodatud Solarise Apollosse joonistusõhtule. 

Dahli raamatud on alati teistest eristunud maagilisusega ja nii on natukene maagiline ka tema 100. sünnipäev. Kui sul mingil põhjusel (nagu näiteks meil, sest me oleme Norras) ei õnnestu 13.septembril Solarisse peole minna, siis peost osa saamiseks on sul ikka mitu võimalust:

1) Sellelt lingilt ROALD DAHL 100 – peopakett leiad kõik vajaliku selleks, et üks tore pidu korraldada kasvõi oma elutoas, koolis, lasteaias, vanaema juures õunapuu otsas. Hetkel on sünnipäevani jäänud 6 päeva, 8 tundi ja 58 minutit, sekundid lähevad liiga ruttu, et neil jõuaks silma peale hoida.

2) Osale joonistuskonkursil. Kas sa oled kunagi mõelnud, milline tegelane sina Roald Dahli raamatus olla võiksid? Kas oled Viuvopsuv Singervingerdis? Vupsvihisev Kondiragistaja või hoopis Kolkskummitav Nuudliuss?

Selleks, et osaleda Apollo poolt väljakuulutatud joonistuskonkursil tuleb sul vaid see järgi vaadata allpool olevalt pildilt ning seejärel lasta oma fantaasial lennata, joonistades oma nägemuse sellest, milline see tegelane välja näha võiks. Konkursil osalevad kõik pildid, mis saadetakse ajavahemikul 6.-18. september aadressile kampaania@apollo.ee või viiakse lähimasse Apollo raamatukauplusesse.

image002.png

Ablasapukas Pekirebija ja Upsadimõnus Katustroofiline Krõmpsuvmaitsev Singervingerdis lähevad igatahes täna koju oma fantaasiaid paberile panema, sest ega siis auhinnadki puudu ühel konkursil. Viis parimat tööd võidavad Mesikäpa lõbusa kujundusega kommikohvri, millest leiab parimad Mesikäpa maiustused ning lugemisrõõmu Roald Dahli lasteraamatute näol. Meie, Singervingerdised,  armastame nii maiustusi kui lasteraamatuid!

Ja ära siis unusta, et kui sul vähegi aega ja võimalust on, siis 13.09 kl 17:30 kõik Solarise Apollosse krõmpsuvamaitsvale, vupsvihisevale, võluvägevale sünnipäevapeole! 

Rohkem eluvalet ja vähem haavatud parte/ More lifelies and less wounded ducks

/ Eveliis / Leave a comment

Eile üle möne aja tuli mulle jälle must masendus kallale. Pöhjuseid selleks on mitmeid, alates täiesti naeruväärsetest olmeprobleemidest kuni eksistentsiaalsemateni. KUID kuna ma eile mötlesin ka selle peale, milline mu blogi peaks olema ja mida ma siin teistega jagan, siis ma jöudsin ka selle järelduseni, et ma püüan endaspidi ennast ja oma elu blogis aina vähem lahata, st neid “same shit different day” tundeid. Ma mötlesin  edaspidi rohkem keskenduda sellele, et end teistest paremana näidata, blogi kaudu oma elu ilusamaks elada, rohkem eluvalet ja vähem haavatud parti. Seepärast ma jagangi tänaseid positiivseid emotsioone läbi piltide ja neid tunded, mis mind eile valdasid kui me Lillehammerisse jöudsime. Keegi ootas meid ja tundis meie saabumisest röömu. See oli nii hea tunne. Südame tegi soojaks, nii läägelt kui see ka ei köla. Mu elu on töepoolest naljakas. ühelt poolt finantsiline hädaorg, teiselt poolt muinasjutt.

Kui Lillehammerisse satute, siis täitsa soovitan teil sellisesse pubisse nagu Nikkers sööma minna. Hea asukoht, enam-vähem möistlikud hinnad ja toit oli ka hea.

IMG_3571.JPGIMG_3573.JPGIMG_3581.JPGIMG_3585.JPGIMG_3584.JPG

I have been feeling quite sad today, for several reasons starting from small problems to more serious ones like feeling myself as a failure in so many ways, but I have also thought a bit how I want to continue with this blog. Do I want to share all the negative things in my life to give my haters a reason to laugh or do I want them hate me because my life seems so much better than theirs through blog. I thought I will start living my life more beautiful via blog and show myself better and bigger than I am. Hide the avarage mainstream person to attic with the wounded wild ducks and show more of my life-lies. This is also why I share these photos of today on the blog – I have been sad, without a goal, but the more it made me happy when we arrived to Lillehammer late yesterday evening and someone was waiting for us and glad to see us. Sounds so cheesy, but it really warms my heart to see that I am perhaps not that horrible person that I read from comments time to time. Selfish probably, but still likeble. 

So there will be more lifelies in this blog from now on. Be prepared. 

PS: When you come to Lillehammer, Nikkers pub is one of the places where it is quite nice to eat. Today reminded me of a visit to Nikkers 16 years ago. With uncle Tarmo, my mom, sister and host dad Arne. We lived on Elvegata, in a red house right behind Nikkers and after dinner Arne suddenly decided that we have to go and drink a beer. Not my sister of course, she was like 11 or so, but we others. It was a nice evening, something I will always remember from Lillehammer. 

Prangli puhkus 2013

/ Eveliis / Leave a comment

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.