Mis mulle Eesti lasteaias (jälle) närvidele käib*

Kätte on jõudnud talv ja kuigi ma saan aru, et hetkel on Eestis kevad, siis saime me ka Eestis natukene talverõõmusid nautida. Ka lasteaias. Ja loomulikult leidsin ma jälle ühe teema, mis mulle üldse ei meeldi.

Ühel ilusal lumisel hommikul mõtlesin ma, et võtaks Ida kelgu lasteaeda kaasa, aga kuidagi läks see meelest ära ja nii juhtuski, et päeval kui rühm välja läks, läks Ida kellegagi tülli,sest Ida tahtis ka tolle kelku võtta, omanik muidugi ei lubanud. Ei, ma ei ütle midagi selle kohta, sest mu meelest lapsed ongi selles vanuses sellised, et kõik on nende oma ja oma asju ei taha keegi sheerida, nii et las see teema jääb (kuigi ma üritan Idale kogu aeg õpetada, et asju tuleb jagada). Mind ajas aga õudselt närvi see, et lasteaias ei ole olemas talveks oma kelkusid, suuski. Rühmas on vist mingi 20 last ja mu meelest on lihtsalt tobe, et iga laps tassib oma kelgu kaasa ja kui juhtub, et paar õnnetukest ei ole kelguga, siis peavad nad lihtsalt pealt vahtima,sest kelgud ei ole nende omad. Vähe sellest, et ma ei saa aru, mida nad kelkudega seal üldse teevad, sest lasteaias pole mingit mägegi.

Minu arvates oleks normaalne, et lasteaias oleks olemas mingid kelgud, plastsuusad, pärissuusad ja kui lund on palju, siis võiks paluda kohalikul külamehel ka väikese künka teha, et lapsed saaksid sealt harjutada kelgu ja suuskadega alla sõitmist. Mida nad muidu seal õues teevad? Jalutavad?

15209218_1219186234786585_590612410_n.jpg15151191_1219186284786580_30336706_n.jpg15175551_1219186214786587_1252089222_n.jpg

Ida Norra lasteaias on erinevad kelgud ja suusad (okei, ma ei tea, võib olla suured suusad on laste isiklikud, sest vaevalt ühel perel Norras vaid üks paar suuski on), nii et pole mingit probleemi, et tegevust ei jätkuks ja vahendeid samuti kõigile. See on minu meelest normaalne, sest no ma ei pea end küll kõige rotimaks inimeseks (enam), aga kui lasteaeda on vaja soetada nii kelgud kui suusad, et laps oleks teistega võrdne, siis hakkab see ikka rahakoti peale. “Õnneks” nagu ma ka varem olen öelnud, et ega vist kedagi see kotigi, et lapsed võiks suusatama õppida, nii et suusad jäävad kohustuslikus korras soetamata. Kuigi ma hakkan täna otsima, kust seda ükssuuska, mis Norras nii populaarne on, leida soodsalt.

Ja no kui lasteaedadel pole raha, siis mu meelest niikuinii toimub pidevalt mingi hull raha korjamine vanematelt ühe ja teise asja jaoks, korjame siis talvevarustuse jaoks ka raha. Ei pea ju olema 20 paari suuski ja 20 kelku, kuid mingi basic varustus talverõõmudeks peaks ikka lasteaias kohapeal olemas olema küll.

Aga muidu see hull raha korjamine ajab ka mind hulluks. Mulle meeldib küll väga, et lasteaias käib külas teater, kuid minu meelest võiks ka seda omavalitsus toetada. Eriti kuna lasteaed on Eestis kallim kui Norras. Norras maksan ma (kui väikese sissetulekuga inimene) ca 32 euri kuus, Eestis ca 60 euri. Ja ma ei tea, võib olla olen ma ainus, kuid mulle tundub ka, et see juhatajatele ja direktoritele “sümboolse maiuse” kinkimine on kuidagi eilne päev. Selle asemel võiks olla midagi laste endi tehtut, niikuinii nad ju meisterdavad kogu aeg, siis võiks ju jõulukingiks ka midagi meisterdada. Rühmaõpetajate kinkide kohta ma ei ütle midagi.

*Kui ma kirjutan Eesti lasteaed, siis ma muidugi jälle üldistan, võib olla on mujal alasteaiad, kus kõik suusad ja kelgud olemas.

15211659_1219186304786578_1848476026_n.jpg

Although the weather in Estonia reminds more of spring than winter, we also had some snowy days when children could enjoy playing and sledging in the snow. But of course I found something I really don´t like in Estonia. It is the fact that every kid has to take her own sledge to kindergarten, because otherwise she/he will not have anything to sledge with. I find it weird and think kindergarten should provide some basic equipment for children for outdoor activities. I don’t mean there has to be 20 pairs of skis and 20 sledges, but at least some. Like in Ida´s Norwegian kindergarten.

I don´t consider myself the poorest person in the world, but I think if I should provide Ida with all the things she might need in kindergarten it would definately have an effect on my wallet and I have read comments from other blogs how people live in Estonia. Some have 2 euros for food until next month, some have to live with 300 euros, then definately skis and sledges are not the priority. But why should the children suffer. Winter is wonderful, is it so hard for the government to find some money for kindergartens to buy things like that. We seem to have money enough for a lot of stupidity, perhaps finding money for kindergartens should be a priority?

Or in my mind there is always some collecting money from parents so that children could go to theatre or that Santa Claus would visit or something else, then maybe we should just collect money to buy these things to kindergarten. Although I don´t know what they are doing with sledges there, there are no hills (if I would work in the kindergarten I would ask someone to make one from snow), skiis would be necessary, like the small plastic ones, or the one that is now so popular here in Norway – to put on one feet. Children have so much fun with that.

Yep, so this is something I find so strange in Estonia, What are the children doing when they are ourtside in the winter. Walking?

Talvine sünnipäev

Nüüd võib küll öelda, et Ida kolmas sünnipäev on lõpuks läbi saanud, sest eile pidasime me keset talvist ja lumist Ussipesa perele ja sõpradele ühe vahva Pipi-peo. Ma pean tunnistama, et eks ma natukene ikka kartsin kui hakkasin õuepidu novembris korraldama, sest sellistel pidudel sõltume me päris palju ilmast ja ega mu eesmärk ei ole ju, et külalised kringliks külmuvad,  vaid et oleks lõbus. Kui aga Glimm Art (LINK) ja Kristallking (LINK), kellega koostöös me selle peo korraldasime, mu ideega kohe kaasa läksid ja ütlesid, et muidugi teeme ära, saatsin ma laiali kutsed, et nüüd pole midagi teha, kui kõik soojad riided selga panna ja sel novembrikuu pühapäeval spunki otsima tulla.

455_large.jpg

img_5308img_5311img_5312img_5316img_5317

Kui te tahate, et pidu oleks täpselt teie näoga, siis mina soovitan siiralt võtta ühendust armsa Karisega Kristallkingast, ta aitab teid stilistika ja peodekoratsioonidega, kutsete, tänukaartide ja kingitustega. Mina ei saaks rohkem rahule jääda ja olen tegelikult hämmingus kui kauniks saab lihtsate vahenditega teha ühe puukuuri. Minu siiras tänu Karisele ja tema abilisele, kes võtsid vaevaks Tartust kohale tulla, et meid aidata. Karise ettevalmistustest loe tema blogist SIIT

Ja siis hakkasid külalised saabuma. Sünnipäevalaps oli küll tibake häbelik, kuid mina kui teada tuntud lapsemeelsuse kehastus olin küll elevil kui kell hakkas sinnamaale jõudma, et kohale pidi jõudma Pipi. Ühel hetkel vuraski Pipi meie hoovi ja trall läks lahti.

IMG_7851.JPG

IMG_5326.JPGimg_5332

IMG_5357.JPG

Ilm oli tegelikult lausa viie miinuskraadiga, kuid nagu tellitult paistis taevas suuuuuuuuur ja soojendav päike, nii et külma pärast me muretsema ei pidanud. Ja isegi kui taevast oleks sadanud vihma või lörtsi või kasse ja koeri, siis Pipi tegi meie peo nii meeleolukaks ja tempokaks, et ilm poleks ka siis seganud. Kui ma pidu korraldama hakates Glimm Art kodulehele sattusin ja nendega ühendust võtsin, meeldis mulle kohe nende positiivne suhtumine, mulle tundus, et me oleme juba vanad tuttavad. Ausalt, käsi südamel, siis nii vahvat ja lapsemeelset peojuhti, kes kõik kaasa haarab, ei ole mina veel kohanud.  Meil oli peokülalisi igas vanuses ja uskuge mind, lõbus oli nii 3-aastasel kui 13-aastasel, 35- aastastel ja vanematel ka;) Kuna Ida on meil lisaks Elsale, Annale ja Pipile veel ka tohutu Totoro fänn, siis järgmisel aastal usun  ma, et saame Glimm Art tüdrukutega ühe Totoro-teemalise peo korraldatud. Aitäh, Pipi! Täna hommikul kui Ida üles ärkas, oli ta esimene küsimus, aga miks Pipi ära on läinud;)

Glimm Art Facebooki lehega saate tutvuda siin.

img_7856img_7858img_7870img_7891img_7897

IMG_7947.JPG

IMG_7955.JPGIMG_7960.JPGIMG_7965.JPGimg_7985IMG_7986.JPG

IMG_8019.JPGimg_8026

IMG_8070.JPGIMG_8083.JPGIMG_8093.JPGIMG_8112.JPGIMG_8118.JPGIMG_8132.JPGimg_8142IMG_8167.JPGIMG_8172.JPGIMG_8182.JPGIMG_8210.JPG

IMG_8207.JPGIMG_8256.JPGIMG_8265.JPGIMG_8274.JPGIMG_8285.JPGIMG_8326.JPGIMG_8239.JPGIMG_5421.JPG

Nii tore oli üle pika aja näha Ussipesas koos sõpru ja perekonda, nii et Ussipesa muutuski paariks tunniks tõeliseks Segasummasuvilaks. Sünnipäevalapse eest ütlen ma suuuuuuur tänu kõikide nende vahvate kinkide eest, te küll olite valesti aru saanud, sellest, et kinke pole vaja tuua, sest meie kodu näeb välja selline nagu oleks me käinud mõnd kaubamaja rüüstamas.Ida ärkas hommikul kell kuus üles ja ütles:”Emme, hakkame mängima!” Ja jummel, ma ei tea, kes ja kust kohast eestikeelse Totoro DVD välja võlus, aga seda oleme me jõudnud eilse õhtu jooksul juba kolm korda vaadata.

IMG_5303.JPG

AITÄH KÕIGILE MEELEOLUKA JA MEELDEJÄÄVA PÜHAPÄEVA EEST! Ma loodan, et võib olla ma selle postituse (ja peoga) julgustan teisigi talve mitte kartma. Talvel on oma võlud ja lastele lumi meeldib:)

 

Miks on popp olla hulljulge?

Ma ei taha moraali lugeda või targutada, sest mitte midagi ei muuda seda, et jälle on kolme noore inimese elutee traagiliselt lõppenud ja mitte miski ei leevenda vanemate, perekonna ja sõprade valu, kuid ometigi pean ma selle traagilise õnnetuse taustal küsima, millal ometi muutub see, et hulljulgust ei vaadata kui midagi ägedat. Ka selle õnnetuse taga on ilmselt hulljulgus ja soov end proovile panna ning oma oskusi demonstreerida. Ma ei taha spekuleerida, kuid olen minagi noorena istunud autos, mis sõitis tunduvalt kiiremini kui lubatud. Ma olin ainus, kes lootis autost esimesel võimalusel välja saada, elusalt, teised õhutasid juhti veelgi rohkem gaasipedaalile vajutama. Ma olen istunud autos, mis tegi Tallinn-Tartu maanteel hulljulgeid möödasõite selleks, et uhkustada nii oma oskuste kui auto võimsusega, ma palusin juhil see lõpetada, siis ma juba julgesin öelda, et minu jaoks ei ole hulljulguses mitte midagi ägedat. Sest ma olen liiklusõnnetuses kaotanud väga lähedase inimese. Me keegi ei tea täpselt, mis selle õnnetuse põhjustas, sest meile ei meeldi sellest rääkida, leinast üle saamine on olnud pikk protsess, kuid suure tõenäosusega lõpetas ka siin ühe noore inimese elutee hulljulgus.

Ka ma ise olen liiklusõnnetuse põhjustanud, põhjuseks mitte hulljulgus, vaid magamatus ja halb nähtavus. Tollel teelõigul oli lubatud kiirus 50km/h. Minu auto läks mahakandmisele. Õnnetuse põhjustasin küll mina, kuid väga vabalt oleks võinud juhtuda, et seaduskuuleka liikleja asemel oleks olnud mõni hulljulge, kelle jaoks 50km/h tollel teelõigul tundub arusaamatu piirang. Sellisel juhul vaataks mina ja Ida Mareki tegemisi pilvepiirilt. Ma ei oska ette kujutada, milline valu on lapse kaotanud vanemate südames, kuid ma tean, mida ma tundsin tol hetkel kui kärssava auto tagaistmel oli uppi läinud turvatoolis kolmenädalane Britt Ida. Ma tänan oma kaitseinglit, kes tol hetkel meiega oli, sest nii mina kui Ida pääsesime ilma ühegi kriimuta ning ka teise auto juht jäi terveks.

“Minu emme!” ütleb Ida aina tihedamini kõige meelamal häälel ja paneb käed ümber mu kaela. See on tunne, mida sõnadega kirjeldada ei saa. Ma tahan, et võimalus midagi nii võimast tunda jääks alatiseks. Sellepärast on mu suurim hirm hulljulgus. Mina ise võin olla seaduskuulekas liikleja, kuid kui vaadata tõusvat statistikat roolijoodikute kohta, siis mul on teinekord lihtsalt hirm, eriti peale traagilistest liiklusõnnetustest lugemist. Tihti mahub kahjuks traagilise liiklusõnnetuse ja hulljulgusega ühte võrrandisse ka alkohol. Ma olen näinud purjus isa, kes lapsega koju hakkas minema, lubas naisele, et võtab takso, kuid salaja võttis siiski naise taskust autovõtmed, pani lapse kõrvalistmele istuma ja tahtis sõitma hakata. “Ennegi ju sõidetud ja vaid paar kilomeetrit,” õigustas ta ennast kui sõbrad ta peatasid. Sada korda võib selline sõitmine hästi minna, kuid saja esimene kord enam mitte. Ma ei suuda mõista, mis toimub vanema peas, kes lisaks endale seab ohtu ka oma lapse elu. Kuidas üldse tuleb inimesel mõte purjuspäi rooli istuda? Ma olen autoga linna läinud ja sõbrannadega paar kokteili joonud, peale paari tundi samuti tundnud, et ma ei ole ju purjus, et võiks vabalt autorooli istuda. Aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Auto jääb parklasse ja mind viib koju takso. Täiskasvanud inimesena ei tule mulle pähegi teha midagi nii hulljulget, et riskida enda ja teiste eludega. Kui tahad juua, käi jala või sõida taksoga! Tundub nii elementaarne teadmine, kuid ometigi on liiga palju neid, kelle jaoks see on vaid mõnitav piirang. Sest minuga ei juhtu, mina oskan autot kontrollida, ma ei ole ju purjus – need on piinlikud vabandused, millel pole mingit tähtsust, kui peaks juhtuma kõige hullem.

Täpselt sama on liikluspiirangutega. Need ei ole välja mõeldud meie ahistamiseks või kiusamiseks, kiiruspiirangud ja kinnitatud turvavööd on meie endi turvalisuse pärast. Kas te kujutate ette, et nii umbes 15 aastat tagasi oli meganõme sõita kinnitatud turvavööga? Kinnitatud turvavööga sõitsid vaid memmekad ja argpüksid. Mina olin siis veel kõrvalistuja rollis, kuid teiste eeskujul ei kinnitanud loomulikult ka mina turvavööd. Täna ei tuleks ilmselt suurem osa meist selle pealegi, et autosse istudes mitte turvavööd kinnitada. See nõme trend sai murtud.

Aga kas tuleb ka aeg kui hulljulgus ja kihutamine ei ole enam popp? Ma ei ütle, et kõik noored peaksid tegelema vaid turvaliste hobidega ning maletama või marke koguma, kui sind tõmbab kiirus ja autod, siis on olemas autosport. Kui ma vaatan you tube’i noorte poolt üleslaaditud videosid nende hulljulgetest hobidest, tahaks ma Idat elu lõpuni kodus hoida, et teda vati sees kasvatada ja kõikidest ohtudest eemal hoida, kuid ma tean, et see ei ole võimalik. Selle asemel on minu soov hoopis lihtsam. Ma tahan, et temast kasvaks mõistlik noor naine, kes väärtustab ühiseid grilliõhtuid sõpradega, rannapidusid, hubaseid õhtuid raamatu seltsis või teleka ees, kes naudib elu ning on piisavalt julge, et öelda oma sõpradele, et hulljulgus igas vormis on nõme. Elul on nii palju rohkem pakkuda kui paar minutit adrenaliinitulva, mis võib panna südame kiiremini lööma, kuid võib ka selle löömise üldse peatada. See ei ole riski väärt.

Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy

Ootamatult on Ida sünnipäev kestnud juba terve nädalavahetuse ja pole tegelikult sugugi veel lõppenud. Meie kingituse saab ta kätte homme ja päris sünnipäev, sõprade ja Pipi ja spungi otsimisega ootab ees alles novembris, aga kui keegi veel sünnipäeva armastab, siis on see Ida. Ja see on nii paganama armas, et ma kavatsen blogi tema sünnipäeva piltidest umbe ajada.

Ida has had birthday celebrations going since Friday and it is not ending yet, Our present she will receive tomorrow and real birthday with friends and Pipi and finding Spunk is waiting in November, but if someone loves her birthday it is Ida. And it is so cute that I tend to overload the blog with her birthday photos. 

img_4604img_4620img_4640IMG_4661.JPGimg_4672IMG_4680.JPGIMG_4684.JPGIMG_4689.JPGimg_4705IMG_4704.JPGIMG_4721.JPGIMG_4737.JPGIMG_4742.JPG

Väike Ott ja paljad naised//Little men and naked women

Kui te nüüd teate, mida ma laias laastus arvan laste vabast kasvatusest, siis tõenäoliselt ei tule teile üllatusena ka see, et mulle tundub, et lapsi hoitakse liialt vati sees, tehakse kõike ette taha, lastele ei lubata ise enam midagi teha. Ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks hirmud, sest olgem ausad, maailm on muutunud. Ohtlikumaks. Aga sellest hoolimata tundub mulle, et vanemad kohe tahavad saamatuid nännipunne kasvatada. Näiteks see autodega kooli ja trennidesse vedamine. Miks? Miks ei saa laps ise bussiga kooli minna? Ja ma ei räägi neist lastest, kes kusagil hajaasustuses elavad. Aga olgu nii, sellel teemal ma hetkel peatuda ei taha rohkem. Mõni teine kord.

Ma käisin täna ujumas. Nagu ikka on naiste riietusruumis ka väikeseid poisse, mis mulle iseenesest juba ebameeldiv on, kuid ma saan põhjustest aru ja ei pööra sellele väga tähelepanu. Kui aga naiste duširuumis on 10-11-aastane poiss erekteerunud peenisega, siis ma mõtlen küll, et päriselt, ema, mis sul viga on, et sa selles vanuses poisi paljaste naiste (tüdrukute) keskele võtad. Selles vanuses poiss on kindlasti piisavalt suur, et meeste riietusruumis ISE ILMA EMA JÄRELVALVETA hakkama saada. Mina ei taha end pesta varateismelise poisi ees, kes oma nokut duši all näperdab. Või minu tütart (kui ta oleks veidi vanem) vaataks. Kusjuures ma ei häbene üldse alastust ega oma keha, kuid parandage mind kui ma eksin, aga 11-aastane poiss on ikka juba täitsa teadlik (oma) seksuaalsusest ja nii tavaline tegevus kui naiste riietusruumis enda pesemine muutub sellisel moel kuidagi ebameeldivalt seksuaalseks.

Tõesti, no miks veavad emad on piisavalt suuri poegi endaga koos pesema? See on lihtsalt vale. Ja jumala eest, kui te kardate tal üksinda minna meeste riietusruumi, siis kuidas te lubate tal üksinda koolis ja trennis olla (sinna te viite ja toote nad niikuinii autoga)? Või lausa sõpradega kinno või ostukeskusesse? Kas teie laps üldse kusagil üksinda käib? Milleks kasvatada saamatuid nannipunne, kes veel 40-aastaselt öösel tulega magavad. Oma emaga ühe katuse all loomulikult.

// I went swimming today and as you all know one showers before going to the swimming pool. Naked. There are shower rooms for girls and boys. Separately. I don’t mind small boys together with their moms in ladies’ shower room, but when a 10-11 years old boy is there with erected penis I just would like to ask the mother why. Why the f***k do you take your son who could go to men’s shower room with you where there are naked women in all ages. I am not unconfortable with nudity nor am I ashamed of my body, but when next to me is showering a boy touching himself, it’s not pleasant. It is weird. And in my mind also wrong. Brings sexuality to a place where there in theory should be no sexuality at all. 

Why do mothers do that? Because they are afraid to loose sight? In a way I understand that world has become more dangerous, but we cannot be overprotective. If he’s not allowed to go to a men’s dressing room by himself, what about school and going out with friends? Why the f do mothers want to raise mama’s boys who probably will sleep with light on when their 40. Living in the same house with mom of course. 

Mul on ettepanek! / Let’s take our children outside!

Ma ei ole talveiinimene. Ma eelistan igal hetkel sooja ilma, kuid tänu Norras elamisele olen ma talvega rahu teinud, ma olen leppinud, sellega, et pool aastat on külm, lumine ja/vöi vihmane ja mul ei jäänud muud üle kui meile soetada ilmale vastavad riided. Minu suureks üllatuseks ei olnudki öiges riietuses talv nii kohutav ja külm ka polnud. Ma sain selgeks, et “pole halba ilma, on vaid vale riietus” ei ole niisama sönakölks, vaid vastab  täitsa töele. Parem öppida hilja kui mitte kunagi, eks?

Selle sissejuhatusega tahan ma jälle kord jöuda lasteaia-teemani. Kui ma sügisel Ida Eestis lasteadea viisin ja talle vihmase ilmaga vihmariided selga panin, vaatas üks ema seda pealt ja ütles siis öpetajale, et peaks vist ka lapse vihmariided lasteaeda tooma, et need meil ju täitsa olemas. Teine ema vastas selle peale, et ega siis nii väikestega vihmaga ikka välja ei minda, et neil hakkab ju külm. Väljas oli tookord soe varasügisene/hilissuvine ilm, lihtsalt vihmane. Ida kalpsas koju minnes mööda poriloike, samal ajal kui teised lapsed ruttu-ruttu autoni jooksid, et mitte märjaks saada. Et külm ei hakkaks.

Nädal aega tagasi käisin ma ühes teises Eesti lasteaias külas ja mul hakkas kurb. Väljas paistis päike, nii ilus ilm oli, suuremate laste rühm mängis väljas, väiksemaid ei paistnud kusagil. Kui ma väikeste rühma läksin, siis öpetaja pani neid riidesse, öeldes, et päeval me ei jöudnudki välja, et lähme siis vähemalt praegugi korraks. Kell oli viis saamas. Enamus lapsi oli juba koju läinud. Nad said imeilusa ilmaga välja vaid korraks. Ma ei heida midagi ette öpetajatele, ma saan aru, et päevaprogramm on nii tihe, et öues MÂNGIMISEKS, mis peakski olema väikese inimeses töö, pole lihtsalt aega.

See tegi mind kurvaks. Aga veelgi kurvemaks tegi mind tolle lasteaia öpetajate ja vanemate suhtumine. Vaid ÛKS öpetaja mängis koos lastega ja oli soojalt riides, nii et tal oli mugav ja oli näha, et nii lapsed kui tema olid rahul. Kolm teist öpetajat seisid koha peal ja külmetasid. “No nii kole külm on,” rääkisid nad omavahel, lödisesid ja vaatasid pidevalt kella. Aga muidugi on külm kui te 1) ei ole sobivalt riides ja 2) ei liiguta. “Vaesed lapsed ka peavad öues külmetama!” ütlesid paar ema, kes lödisevaid öpetajaid nägid ja kohe ka lastele kaasa tundsid. Paar oma lapsele järtele tulnud ema vaatas kotkapilgul üle, kas lapsele on ikka talvekombe ja fliis ja karupüksid ja sada kampsunit selga pandud. Väljas muide oli 10kraadi sooja. Sobivast riietusest olen ma n+1 korda rääkinud (näiteks siin), aga mul on tunne, et ma hammustasin tol hetkel läbi midagi hoopis olulisemat.

Mul on tunne, et lasteaedade öppeprogrammid on teinud inimesed, kes kardavad veidike külmemat ilma, kes ei tea, mida tähendab sobiv riietus ja kes pole sügisel-talvel väljas käinud. Nad arvavad, et kui temperatuur langeb alla 10 kraadi, siis juhtub öues midagi hirmsat. Parem on toas istuda. Ja selleks ongi nad välja möelnud nii palju tubaseid tegevusi, pluss bürokraatiat öpetajatele, et välja minekuks polegi aega. Kui nad siiski sügisel-talvel välja satuvad, on neil külm ja nad ei oska seal olla. Nad ei tea, et on olemas soojad riided, millega ka talvisel ajal on öues täitsa mönus. Nii see ring läheb. Köigil on külm, lastele öeldakse ka, et on külm ja paha, lapsed ei tea paremini, kasvavad selle teadmisega üles ja ongi jälle sündinud uus pölvkond külmavareseid.

Aga mul on ettepanek. Haridus-ja teadusministeeriumile. Palgad on lasteaedades nagu nad (vist) on, nii et ei saa eeldada, et öpetajad ise endale sobivad öueriided muretsevad. Te tehke hankekonkurss ja muretsege lasteia töötajatele mugavad ja soojad öueriided. Millega oleks öues mönus. Nii et ei pea sukapükste ja seeliku ja saabastega +10kraadi juures lödisema. Uskuge mind, see on hea möte!  Värske öhk ja öues olemine tuleb köigile vaid kasuks. Siis pole ka ehk nii palju haigusi! Ah, et kust sellised rahad vöetakse? No ma ei tea, vöib-olla siit ka ettepanek riigikogule. Tehke möni seadus ümber. No näiteks, et iga presidendi abikaasa ei saaks terve ülejäänud elu 1000 eur kompensatsiooni vöi ametist lahkumise hüvitised ei ulatuks 93 000 euroni. Lastesse ja inimestesse, kes nendega töötavad, panustamine ei ole paha möte, onju?

IMG_4517.JPG

Mina pakkisin Idale täna kaasa sooja voodriga kilepüksid, kummikud, vihmakindad ja soojad kindad, jope, puuvillase pesu ja fliisi. Väljas on 4kraadi sooja ja on lume-vihmasegune ilm. Aga ma tean, et nad on pool päeva väljas. Keegi ei külmeta ega kurda. Magamise jaoks panin vankrisse paksema teki.

// I went to visit one Estonian kindergarten and what I saw there made me sad. It wasbeautiful sunny day and I was sure that the children are outside playing. The playground looked abandoned, just a small group of children were outside. No laughing and now playing, they were just walking quietly. No wonder actually because the teachers showed with every bone in their body that it is cold and bad to be outside, they were all freezing. Or I think the kids actually were not freezing, but I think they reflected what they saw from the adults. The teachers were looking at their watches, hoping that parents will come soon and they can go inside and the parents who saw their children outside in this awful cold (10 degrees) weather, said also “poor kids, have to stay outside and freeze”. Only one teacher was dressed proparly and was not freezing, but having fun together with her group of children.

I am not a winter person either and I always prefer summer and heat, but living in Norway has taught me that there really is no bad weather, there is just bad clothes and/or laziness. When I took my dauhter with rain clothes to kindergarten one of the mothers told the teacher, that perhaps she also should put rain clothes on her daughter. Another mom said that there is no need, because surely they will not go outside in rain.

In my daughter’s Estonian kindergarten they sometimes do not have time to go outside because the daily programme is so intense. I don’t know what this involves, but I think there should always be time for playing outside. Isn’t it what children like the most? But when teachers and parents are freezing because of bad clothes, no one wants to go outside. Of course. I understand that. So perhaps all kindergarten teachers should get outdoor clothes? We don’t have money for that? Well, maybe then it is about time that politicians look over some laws? Perhaps Presidents do not have to get 93 000 euros after retiring and not all the wives of Presidents need to have a monthly salary for the rest of their life? 

I don`t know how will I make people understand that the weather is not bad, there is nothing wrong to be outside in autumn and winter and also that warm comfortabel clothes are not that expensive like we are afraid.

 

Vippa kiigulaud & kingiloos

nEST poodi kaupa otsides ristusid minu teed Vippaga (LINK KODULEHELE), kelle tootevalikus olid sellised vahvad tooted nagu Sadasabad, Tahvelpusled, Tangramid, Rahvajutukaardid, puidust klotsid ja kiigulauad. Ma tutvusin veidike nende ettevõttega ja see, mida ma nende kohta lugesin, meeldis mulle otsemaid. Kaks pärimuskunsti uskuvat noort naist, kes soovisid, et nende endi ja ka  kõik teised Eesti lapsed saaksid mängida oma kodumaal valmistatud lihtsate asjadega, mis jätaksid ruumi ka iseseisvale mõtlemisele. Plastmassist masstoodangu kõrval on see kiiduväärt ettevõtmine.

Nii Vippa tooted minuga kaasa rändasid.

Esimesena katsetasime me Ida peal ära sadasabad. Sadasaba (LINK) on käelist tegevust ehk peenmotoorikat arendav punumismäng. Laps saab värviliste paeltega punuda kujunditele erinevaid huvitavaid mustreid. Esimese hooga läks Ida närvi,sest ta ei saanud aru, mida ta tegema peab, aga kui ta mõne aja pärast sai selgeks, et peab nöörist mustreid moodustama, istus ta nagu liimitult oma sadasabaga veerand tundi tegevuses. Ja Ida puhul on see VÄGA pikk aeg, sest ta on äärmiselt aktiivne ja püsimatu. Aga Sadasabad ei ole vaid lastele, vähemalt nii õppisin ma oma klientidelt. Üks naine ostis selle oma dementsele emale, sest ta arvas, et selline “näputöö” hoiab teda paigal, kuna talle pidavat meeldima “pusserdada” erinevate asjade kallal. Hiljem tuli ta poest läbi ja palus tootjale kiidusõnad edasi öelda.

Sadasabad on täiesti asendamatu kaaslane pikkadel auto- ja lennureisidel, ooteaegadeks arsti juures, kohvikus, kus iganes. Minu soovitus on endale soetada mitu erinevat Sadasaba (poistele nt komplekt “Poiste eri), sest nii jätkub uudistamist pikaks ajaks. Ma pean tunnistama, et mõnikord kui ma tahan Idast natukene rahu saada, siis ma annan talle Sadasaba kätte. Ma olen Vippale tänulik, et nad nii geniaalse toote on välja mõelnud. Lihtsuses peitub tihti võlu, eks?

Teiseks katsetasime me minu peal ära Tangramid. Tangram (LINK) on vana nuputamismäng, kus tuleb tükkidest moodustada kujundeid. Mahuta tükid sobivasse vormi või kui soovid väljakutset, siis pane kujund kokku ilma aluseta. Tangrami loovam osa on juppidest kokku panna erinevaid pilte. Mina, kes väga hästi ruumiliselt ei näe ja alati igasugu sarnaste mängudega vaeva näen, pakkus Tangram päris pusimist. (Aga kokku sain;)

Tangramiga tuleb mulle aga meelde üks lugu, kui poodi tuli  üks naine, kellega me tühjast tähjast rääkima hakkasime ning mingi hetk ütlesin ma, et näed, need tillukesed pusled on nüüd hästi popiks muutunud, et keegi kusagil olla näinud ja nii nüüd neid ostmas käiaksegi. Naisterahvas vaatas südamega Tangrami ja ütles siis: “Ma arvan, et see on minu kodust alguse saanud trend. Mul on selline kodus laual kaunistuseks, üks sõbranna kinkis selle mulle ja paar teist sõbrannat on nüüd seda ka näinud ja uurinud, kust see pärit.Ma saatsin nad sinu juurde”
Ma ei olnud päris kindel, et me samast asjast ikka räägime. Selles mõttes, et kuidas ta saab seda kasutada lauakaunistusena. See on ju ometi pusle?
Naine vastas mu küsivale näole:”Jaa, ma tõstan seda diivanilauale ja siis jälle söögilauale ning teinekord kui mul on raske, siis ma keeran ta tagurpidi ja panen uuesti kokku.”

Okei. Oli selge, et me räägime samast asjast.

Naine jätkas: “Mu sõbranna kinkis selle mulle ja kogemata avastasin ma, et see polegi niisama tassialus, vaid väike pusle. Mu süda oli tol hetkel katki ja siis ma istusin ning panin südame uuesti kokku ja ütlesin endale, et süda võib küll korraks katki minna, aga seda saab uuesti kokku panna.”

Ma olin sellest mõttest vaimustuses.

“Nüüd ongi nii, et igakord kui mul on raske, teen ma selle väikese südame katki, panen uuesti kokku ja ütlen endale, et selle siin saame me korda. See on minu teraapia.”

“See on sul vist viimane süda?” küsis ta. “Ma pean selle ka endale ostma, siis mul on mõlemal laual üks kaunis süda, mida rasketel hetkedel kokku tagasi panna.”

Sellised lood on täpselt üks põhjus, mis mind motiveeris poodi pidama ning andis järjekordselt tunnistust sellest, et Vippa tooted on absoluutselt vaimustavad, mis “mis lähevad peale” igale vanusegrupile ja nende kasutamisviisidele seab piirangu vaid meie fantaasia.

Täna tuli meie perre uus Lotte kiigulaud (LINK). Ma ei teagi, kas selle kohta sobib öelda mänguasi, pigem on see vist nii mänguvahend, mis sobib kõigile alates 3. eluaastast (max kandevõime 200kg). Laud arendab tasakaalu ja üldist kehalist aktiivsust. Lastel loob see eelduse ilusa rühi tekkimiseks ja soodustab huvi ka edaspidi spordiga tegeleda. Õige rüht aitab tulevikus ennetada selja valusid. Ühte lauda saab kasutada mitmel erineval viisil – tasasakaalulaud, kiik, poom tasakaaluharjutusteks, sild, liugtee mänguautodele ja pallidele, kiikuv häll jne.

img_4445

IMG_4449.JPG

img_4456

Ida on sellega päev otsa sahmerdanud. Tundub, et temasugusele aktiivsele lapsele on see ideaalne mänguvahend. Olgugi, et toote juures on kirjas, et kaasneda võib kukkumise ja sõrmede vigastamise oht, siis te ei pea kartma, et kiigulaud ohtlik on. Iga inimese tasakaal on erinev, kuid seda annab treenida ja Ida pealt vaadates, siis ei ole kartagi, et ta sellega kuidagi end vigastaks (ja uskuge mind ta kasutab lauda väga intensiivselt). Ja sõrmi ei tasu lihtsalt laua alla panna kiikumise ajal;)

Igatahes on Ida seda täna absoluutselt igatepidi kasutanud, mind sinna trenni tegema kamandanud (mille peale Marek ütles, et saabki tuharad trimmi), kõik nukud ja karud ja jänesed on ära kiikunud ning hetkel on kiigulaud leidnud kasutust voodina. “Päris ilus voodi!” kiitis Ida ja viskas end sinna pikali ning asus telekat vaatama.

img_4471

IMG_4481.JPG

Muide, Mareki vihje trenni tegemiseks ei olnud üldse vale, sest kiigulaud sobib tõesti ka treeninguteks. Vippa kodulehel on olemas ka videod erinevate treeningkavadega, mida ma soovitan vaadata.

Vot selline tore ettevõte on Vippa ja selline tore uus “koduloom” on meil tänasest kodus. Mulle meeldib, et see on puidust ja käsitsi valmistatud, sobib kenasti interjööriga ja ei karju silma nagu paljud lastele mõeldud mänguasjad kahjuks seda teevad. Ühel teist on võimalik endale kiigulaud ka võita. Selleks ei tule teha muud kui kiigata Vippa.ee kodulehele ja kirjutada kommentaaridesse, millised tooted teile veel kodulehelt silma jäävad. Viisakas inimene vajutab Vippa FB lehel sinist pöialt ka (SIIN)

Loosi võitja selgub järgmisel teisipäeval, 18.10. HEAD LOOSIÕNNE!

IMG_4485.JPG

Mats Norrast /No manners?

Püüan mina Eesti lasteaedadega ja Eesti lapsevanematega rahu sõlmida, et harjutan ennast meie kommete ja tavadega ja väga (rõhk sõnal väga) ei virise, et küll me harjume, aga ikka tuleb ette asju, mis panevad mind lihtsalt ohkama ja mõtlema, et okkaline saab see tee pühade tõdede juurde olema.

Kõigepealt ikka riietus. Esimeste sügistuultega on lapsed riietatud talvekombedesse, sinna alla on pandud sada vammust ja jalas ka ikka täitsa talvesaapad. Ma ei ütle, et õues ei ole juba jahe, aga jumala eest, kas te olete püüdnud end liigutada sellise kuhja riiete all? On ebamugav ja palav hakkab ka, nii need lapsed haigeks jäävadki. Mitte sellest, et nad “poolpaljalt” ringi jooksevad. Nagu Ida. Samal ajal kui Ida läks lasteaeda nii nagu ülaltoodud pildil, kõndis minu kõrval talvemantlis laps. Õpetajale anti täpsed instruktsioonid, mis järjekorras midagi selga tuleb panna. Mina siis viskasin nalja, et ah mis te põete, et nii külm ju ka veel ei ole ja sain kohe aru, et ütlesin midagi väga kohatut. “Muidugi on külm!” käratas ema, vist isegi veidike hirmunult, nagu ma oleks palunud lapsed merre ujuma viia. Ühesõnaga ei saa mina sellest sissepakkimisest aru ja ei suuda sellega harjuda. Soojalt laps riidesse panna on üks asi, aga nii metsikult muretseda ja üle dramatiseerida, milleks?

Teiseks ei suuda ma harjuda “sisekorraeeskirjadega”. Ida rühmas on mingi sada last, hommikuti juhtub ikka, et satume kellegagi koos rühma sisse minema ja samal ajal tahab keegi välja minna, aga jalanõud tuleb jalast võtta/jalga panna väikeses esikus. Tekib ummik. Lapsed ukerdavad omal saapaid jalast ära, kõigil on ebamugav. Talvel on ilmselt ka külm. Mina ei suuda aru saada, miks lapsed ei või minna jalanõudega oma kapi juurde, rahulikult istuda ja siis ise saapaid MUGAVALT jalast ära võtta, ilma stressi ja kiirustamiseta. Vanemate võiksid sama teha. Seda enam, et kappide ees on täpselt samasugused porivaibad maas nagu esikus. Vahet ei ole ju millisest vaibast (võimalik) liiv hiljem ära raputada?

Täna oli jälle täpselt üks selline olukord, kus mitu inimest korraga väikesesse esikusse sattus. Mina kõndisin otse Ida kapi juurde, et meil kõigil oleks mugavam ja hakkasin seal teda lahti riietama. Muidugi sain ma mingi vanaema käest pahandada, kes veel pärast oma lastelastele mitu korda kordas, et ma ikka kuuleks ja aru saaks, et jalanõud tuleb esikus ära võtta. Aga mis asi see kappidega ruum siis on? See on ju ka esik. Või garderoob. Miks ei võiks laste jalanõud üldse olla seal kappide juures? Eriti kuna Eesti vanemad ei harrasta kahjuks ikkagi riiete/jalanõude nimesildistamist. Kõigil oleks ju lihtsam?

Või no hea küll, las need jalanõud olgu seal esikus, aga jumala eest, miks me peame iga hommik ja õhtu seal kitsas ruumis ebamugavalt siblima. Miks on alati vaja oma elu keerulisemaks teha?

IMG_3440.JPG

PS: Mina tellisin Ida kleepsud Minu Kleeps kodulehelt. 30 kleebitavat silti maksab 7 eurot (LINK)

//I am really trying to make peace with Estonian kindergartens and trying to adjust to how things are done here, and I am really trying not to complain too much, but still there are few things that just make me moan. Maybe it is not directly kindergartens I am not happy with, except for the fact that the children do spend way too little time outside, but the other parents. 

First is the stress about clothing. The parents are overprotective and stress too much when the first autumn winds arrive. The children are dressed in thick winter jackets, with hundreds of layers of fleeces under. Have you tried to move with so many clothes on? It is really uncomfortable and come on, this is how the children get sick. They get too warm when playing. When I told one mother that it is not that cold, she looked at me like I had suggested to send the children to swim in the sea in September. Obviously the must think I am insane, saying that September is not winter yet. 

And then there is this thing with outdoor shoes. These must be taken off in a little hallway, which is really not practical and is totally uncomfortable. Some mornings it is just too crowded in there and it is also hard for childrne to take off their shoes while standing. I do not understand why it is not allowed to go inside to their cupboards, sit on the bench and take off shoes there without stress and hurry. 

Today was one of those mornings when it was crowded and me and Ida just marched to her cupboard, sat on the bench and took of our shoes there. Why is this not allowed? It does not make any sense. What is wrong with us Estonians, that we always want to do things the hard way. Of course I was told off by one of the parents, that this is not nice and this is not allowed. I didn’t say anything, because I felt that otherwise I will just say something sarcastic and I dont´t want to make enemies, not yet;) I just want things to make sense and be comfortable. I don’t want to stand in a cold little room, trying to get my shoes off with 3 other parents  and kids. Every morning.

That does not mean I have no manners. 

IMG_3441.JPG

 

 

Ühistranspordiga hotelli

Vanasti sõitsin ma alati ja igale poole autoga. Tundus mugavam. Kui ma aga avastasin KUI palju aega ma tegelikult veedan ummikutes seistes, tundus rongiga liikumine palju loogilisem ja nii ma juba mõnda aega kasutan Keilast Tallinnasse sõitmiseks rongi. Muidugi sõltun ma ühistranspordist nii palju, et Ussipesast Keilasse liigun ma autoga, aga edasi liigun ma rongiga. Jube mugav on. Eriti kui tööasjad viivad kesklinna.

Nii ka eile. Ma pidin külastama PK Ilmarine Hotelli (LINK), mis asub Põhja puiesteel, praktiliselt ju Balti jaama lähedal. Naljakas on see, et ma olen Ilmarise kvartalist mingi periood pea iga päev mööda sõitnud, kuid mul polnud õrna aimugi, et seal võiks hotell asuda. Juba aastast 1999. Pole vist isegi vaja öelda, et hotelli asukoht on suurepärane.

IMG_4206.JPG

IMG_4186.JPG

No vot ja nii me siis Idaga eilse õhtu hotellis veetsimegi. Mina tegin tööd ja vaatasin ühe silmaga ERM avapidu, Ida tegeles oma asjadega. On täiesti uskumatu, et ta on juba nii palju adekvaatne, et teda saab vabalt igale poole kaasa võtta, ilma et ta mu närvid ära sööks.

IMG_4182.JPGIMG_4167.JPG

Hotellist pikemalt võite huvi korral lugeda Hotelliveebi blogist (LINK).

img_4200

Yesterday I stayed in hotel called PK Ilmarine Hotel (LINK). The hotel is located near Old Town, railway station, ferry terminal and city center, just a walk away from shopping, sightseeing, enterntainment – really a perfect place for both tourists and bussiness travellers. I always enjoy hotels with history and this is also what you find in PK Ilmarine. The hotel locates in the building of Friedrich Wiegand’s Machine Works, dating back to 1881 and once renowned throughout the Russian Empire.

The hotel has 105 rooms – classic, bussiness class and executive rooms. We stayed in the classic room which was equipped with double bed, windows facing the court yard. Free WIFI comes as a standard.

The prices start from 55 eur/night.

IMG_4198.JPG

Uuest presidendikandidaadist hoopis teise nurga alt

Eesti poliitika on mu meelest juba pikemat aega, vähemalt sellest ajast kui Taavi Rõivas sai peaministriks ja ettevõtlusminister mööda eksootilisi maid tšillimas käis, üks suur naljanumber ja seepärast ei peaks me sugugi imestama selle üle, et presidendivalimisted on justkui uus reality show, kus kõik võimalikud intriigid ja mängud on süžeesse sisse kirjutatud.

Aga olgem ausad, me ikka oleme ju uuest kandidaadist üllatunud küll. Natuke meenutab see osa “Keisri uusi rõivaid”, et umbes nii, et kõik erudeeritud inimesed on ju Kersti Kaljulaiu nime ka varem kuulnud ja teavad, et ta on võimekas poliitik ja keegi ei julge öelda, et mina küll pole. Mina julgen öelda, et olen loll nagu lauajalg ja kuulen seda nime esimest korda.