Lugu sellest, kuidas ma plaane tegin

Võiksin selle postituse lühidalt kokku võtta ja lisada vaid, et kõik läks ikka nii nagu pidi, aga ma teen natukene pikemalt.

Nagu te ehk teate, siis eile üritasin ma leida kedagi, kes minu ja Ida asemel Estoniasse läheks balletti vaatama. Kuidagi tuli mõte, et pole ammu kusagil käinud, et teeks midagi vahvat koos ja kuna laupäeval mängitakse “Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi”, siis mõeldud-tehtud. Ostsin piletid. Issand, kas te teate kui kallid on teatripiletid? Okei, ma esimese hooga panin ostukorvi Idale ka 37-eurose täispileti, aga ikkagi.

Minu õudusunenägu sai teoks

Eelmise postituse valguses pean ma alustama sellest, et ma kindlasti ei arva, et kõik jõulukingid peaks olema isetehtud. Soovitan kiigata @lovirahu instagrami kontole, ta just kirjutab seal ka jõulukinkidest. Ehk siis olen sama meelt, et tunne oma publikut ja ära tunne hinnasurvet.

Mulle tuli praegu meelde, et paar aastat tagasi Ida tahtis jõuluvanalt mingit järjekordset tobedat interaktiivset mänguasja (tookord oli mingi järgilaulev/rääkiv papagoi), mille sain juhuslikult sooduspakkumisega umbes 30 euroga. Laps õnnelik, mina rahul, rahakott samuti.

Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui mina olin Norras vaatasid nemad Okega jalkat ja kurat…Marek tahabki kõiki neid mänge vaadata. “Nii põnevaks muutus see,” ütles ta lihtsalt süüdimatult kui ma küsisin, et what the hell is going on ja mis ajast meie elutoas jalgpall elab.

No ja mina ei olnud nõus, et see uus ajutine koduloom meie elutuppa kolib. Ise nägite ju pildilt, et saatsin nad Maxiga mehelikku keskkonda oma palli tagaajamist vaatama.

Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?

Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas.

Alustame sellest, et emme ajas mind lapsena alati kääridega taga. Ei, ta ei olnud vägivaldne. Tal oli kinnisidee, et küünealused peavad puhtad olema ja nii ta siis kogu aeg mind küünekääridega taga ajas. Ja oi ma mäletan, kuidas ma sain pahandada kui maalt mustade küünealustega koju tulin. Milline häbi. Ja issand, ma mäletan kui ma kunagi täid sain. Tädi istus minuga tunde ja juuksekarv juuksekarva haaval käis kõik mu juuksed läbi, et jumala eest täikontrolli käigus ei selguks, et mul on ikkagi mõni tingupoeg pähe jäänud. Täid olid häbi tipp. Täid olid vaid mustadel inimestel ning lastel, kelle vanemad ei hoolitsenud selle eest, et lapsed puhtad ja korrektsed oleks. Korrektselt riides, juuksed alati korrektselt kammitud ja kindlasti mitte ei ole neil kunagi täisid. Ega musti küünealuseid.

Üheksa aastat Idat

24.10. 2013

Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või “nii ilus, et muudab lõpuks naiseks”  vms.

Käbid ja kännud

Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti.

“Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!” hüüan Idale. “MIIIIIIIIKS?” tuleb vastus. “Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida,” vastan. Ida hakkab vastumeelselt rahakotist kaarti otsima. Selgub, et ka tema kaart on koju jäänud. Mis siis muud kui sõidame vilkuva kütusetulega koju tagasi. Õnneks on sõita kuus-seitse kilomeetrit, tean kogemusest, et vähemalt 23 kilomeetrit saab ikka sõita.

Oma raha eest pean ostma vä?

Ühel õhtul kui Idaga magama jäime läks jutt kuidagi raha peale. Ilmselt oli jälle Idal mõni idee, kuhu raha paigutada. Püüdsin talle siis seletada, mis hetkel maailmas toimub, et kütuse hinnad on kõrged, elektrihinnad röögatud, kõik on läinud nii kalliks ja inimesed peavad hästi raha kokku hoidma, et sügisel-talvel hakkama saada. Oma suureks imestuseks tundus mulle, et Ida sai täitsa kenasti aru. Selgitasin, et seepärast ei saagi iga päev poest kommi osta, et kui tahame spaasse minna, siis tuleb kokku hoida ja saamegi minna.

Ei läinud rohkem kui päev kui läksime Idaga kuhugile ja loomulikult oli juba esimeses tanklas Idal raha taskus põletamas. Saaks vaid mingit snäkki osta. Pööritasin silmi ja ütlesin, et me ju eile alles rääkisime kokku hoidmisest. Ida vaatas mulle otsa, ütles, et aga see (mida tal vaja osta oli) maksab ju vaid euro ja pealegi on see tema raha. Vastasin, et aga kogumine algabki ju väikestest summadest, et kuidas me siis spaasse läheme ning sain vastuseks, et “ma ei räägi ju praegu sellest”. Lõin käega. Sain aru, et mu jutt oli olnud hane selga vesi.

Uute rutiinide paika loksutamine

Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame.

Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit pimeda metsa vahel käimist lapse jaoks liiga palju. Seega hommikuti ei ole muud varianti kui ma viin ta ise kooli. See on ka okei, sest kellaajad klapivad. Ma küll lootsin, et ehk pannakse buss ikka meie juurde ka käima, aga lootus olla lollide lohutus. Kolm kilomeetrit kõndimist olevat okei. Eks ta ongi, aga sõltub ilmselt asukohast. Jätkuvalt olen ma ka veendunud, et siin on karu käinud kevadel ja kui eile olid ukse taga veised, siis ei tekita sellist turvatunnet, et laseks lapsel üksinda siin jalutada.