Britt Ida Loviisa

Armukadedusest, avameelselt hirmudest ja topeltstandarditest

/ / 6 Comments

Ma täpselt ei teagi, kust alustada, et see teema lappesse ei läheks ja nö makes sense ilma, et keegi ridade vahelt midagi välja loeks või jumal teab mida veel.

Alustame siis sellest, et ma olen kunagi olnud väga armukade, ma julgeks öelda haiglaselt armukade. Praeguseks saan ma aru, et see oli madalast enesehinnangust (miks see madal oli, God knows), aga tol ajal võisin ma korraldada stseeni vaid sellest kui mu peika rääkis peol mõne teise ja minu arvates väga ilusa tüdrukuga. Oleksin võinud peeglisse vaadata ja näha, et olin ise sama ilus, aga ei – seda ma ei näinud. Ma nägin vaid seda, kuidas mind kohe petetakse ja keegi minust ei hooli. Mu pisarate valamine ja stseenide korraldamine on legendaarsed.

Kas ma ainult sinuga kaheksesi võiks kuhugi minna?

/ / 4 Comments

Ma ei tea, kas see kõlab nüüd valesti, aga mul sai korraga inimeste limiit täis. Selles mõttes, et ma tundsin eile, et ma ei viitsi enam korraks kellegagi arvestada. Suvi on lühike, tegemisi palju, inimesi palju, jutte palju ja nüüd kui tööelu uuesti hooga pihta algas, tunnen ma, et tahaks natukene nädalavahetuseti rahu.

Jah, see kõlab tegelikult valesti.

Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks

/ / Leave a comment

Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja teistel sugulastel on puhkused, siis kas nad on kohustatud lapselapsi hoidma kogu aja? Või noh pigem ei saa eeldada, et neil ei ole ka endil plaane ja puhkust vaja.

Ühesõnaga hakkasin ma oma peakeses mõtlema, et kuidas ja kus, et kedagi ei ahistaks, aga saaks ise tööl käia ja Ida ei peaks kas olema meiega kaasas või üksinda kodus olema. Pean ka seda tunnistama, et ega ma väga ei kipu teda üksinda jätma (issand, võib olla ei võigi? aga no paar korda ta on ikka mõned tunnid üksinda olnud).

Laste sünnipäevad

/ / Leave a comment

Ma mäletan kui mu sugulane rääkis, et tema õelastel muud ei olegi kui sünnipäevad. Iga nädalavahetus on kellegi sünnipäev. Tookord ma muigasin, et kammoon, mida sa liialdad, iga nädalavahetus ei saa olla sünnipäevasid ja no kui ongi, siis mis seal siis nii hullu on. Nüüd olen ma ise samas olukorras. Ma päriselt peaks ostma eraldi seinakalendri, kuhu vaid kõik sünnipäevade info kirja panna.

Mkm, palun jällegi ärge arvake, et ma virisen. Või noh virisen ka, aga mitte selle pärast, et last sünnipäevadele kutsutakse, vaid sellepärast, et ma kardan kogu aeg, et ma unustan midagi ära, ajan sassi. Asjad kattuvad, tuleb teha valikuid ja ma päriselt unustan mõnikord ära, et kahjuks sellele ja tollele sünnipäevale Ida ei jõua.

Lugu sellest, kuidas vanemad ei saa kunagi aru, mis moes on

/ / 5 Comments

Kuradi karma, igatepidi saab ta su kätte! Ma olen teile ju sada korda siin kurtnud, et ohhh issand see õudne retuusi ja nabapluusi mood ja miks Ida küll ei tahaks riides käia nii nagu mina tahan. Tasa, ärge öelge midagi, kuulake mind lõpuni. Ma niikuinii tean, mida te öelda tahate. Igatahes, kurdan mina pidevalt, et miks ta ometi ei võiks kanda lahedaid riideid, neid, mida ta kandis pisikesena, miks kuradi pärast peab ta käima riides nagu eelteismeline, kui siis ühel hetkel tabas mind valgustus.

Karma. Kas ma ise käisin riides nii nagu mu ema tahtis? Ma mäletan küll seda velvetseelikut ja dressipluusi, mis tema käskis mul selga panna, panin ka, sest mul on sellest pilt olemas, aga kas ma tahtsin seda panna? Mõelge, ma olen alloleval pildil umbes 6-7-aastane, aga mul on siiani meeles, kuidas mind sunniti riidesse panema nii nagu ma ei tahtnud. Ei, ei, ärge saage valesti aru, hiljem andis mu ema alla või noh, ma arvan, et tal oli suuremaid muresid kui see, mida ma seljas kannan, kuid ma mäletan ikkagi, kuidas talle üldse ei meeldinud need hiina kleidid. Minul oli aga kapp neid täis ja mu meelest olid need kõige ilusamad riided üldse. Tema nägi mind ilmselt oma vaimusilmas kandmas lahedaid velvetseelikuid, kuid mis tal üle jäi kui leppida sellega, et ma kandsin ikka seda, mida mina tahtsin.

Kõik mustrid saavad alguse lapsepõlvest või takistab väliselt jäme käitumisviis inimestel mind tundma õppida ja armastada?

/ / Leave a comment

Teate, ma pean ütlema, et see PREP koolitus, kuhu ma meid kirja panin, on täiesti tore. Alguses tundus tõesti hirmuäratav igal esmaspäeval maikuu keskpaigani kolm tundi oma “paarisuhte rahuololu edendada” (prep = eesti keeles “paarisuhte rahuolu edendamise programm), aga nüüd peale eilset, kolmandat korda, pean ma tunnistama, et mööda külgi see maha ei jookse ja pigem tuleb igale suhtele kasuks. Igaks juhuks ütlen ma, et me ei läinud sellele koolitusele seepärast, et meie suhe on lagunemas või vajab kokku lappimist, mulle pakuti seda koostööna ja kuna ma aeg-ajalt ikka keen üle ning probleeme tuleb ette igas suhtes, siis võtsin ma selle vastu hea meelega.

Nüüd te ütlete skeptiliselt, et aga kas me saame siis sinu kiidusõnu uskuda kui tegu on koostööga. Sellega on selline värk, et sellest koolitusest kirjutada ei palunud mul keegi, see oli nö boonus ühe teise koostöö eest ja sellest kirjutamine on puhtalt minu enda soov. Alguses polnudki plaanis sellest blogis midagi kirjutada, aga kuna ma aina enam saan aru, et minu käitumine on mingite vanade mustrite kordamine, siis ma kirjutan seda juba põhjusel, et ennast püüda analüüsida. Nii nagu Hannes Hermaküla mulle ütles peale eilset – “selle koolituse hea pool ongi see, et me ei püüa muuta oma partnerit, vaid iseennast”. Ja oi, minu puhul see iseenda muutmine on raske (ma teen ju kõike alati õigesti!) Kuid ma usun, et juba selle tunnistamine, on üsna tugev samm edasi.

Hüsteeriahood

/ / 8 Comments

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ma olen hüsteerik. Võib olla viimasel ajal mitte nii väga, kuigi tuleb ette, kus ma enda üle kontrolli kaotan, kuid suurem osa mu hüsteeriahoogudest jääb siiski minevikku. Ilmselt on hüsteeriahoogude vähenemise põhjus depressiooniravis, antidepressantides ja üleüldiselt teadvustamisest, et mul on see kalduvus. Ei ole just meeldiv enda üle kontrolli kaotada.

Kahjuks on samasugune ka Ida. Ja sellest ei ole kuigi lihtne rääkida. Esiteks muidugi sellepärast, et ma kardan neid kommentaare, et ise oled ju “head eeskuju” näidanud ja “no vot, ma ju ütlesin, et halb ema oled”, aga teine osa minust tunneb, et pean sellest rääkima, sest ma olen nii väsinud. Ikka küsitakse mult mõnikord, et miks ma luban Idal üht või teist asja teha, et ta on üks “ärahellitatud jõmpsikas”, aga asi ei ole nii lihtne. Ma tean olukordi, kus mul on lihtsam järgi anda, sest ma ei suuda tegeleda sellega, mis võib järgneda.

Lugu sellest, kuidas ma Idale midagi kohatut õpetasin

/ / 2 Comments

Mul on sel kuul rahadega üsna kehv seis. Okei, millal mul ei ole kehv seis. Aga sel kuul on kehv seis seepärast, et ma otsustasin suureks kasvada ja ka vahelduseks arveid maksta. See aga tähendab omakorda, et igasugu tilulilule ja muule on võimalik vähem kulutada. Ei, ärge kartke, ma ei hakka teilt paluma oma Botoxi või Itaalia reisi jaoks raha annetada, esimese lükkan ma lihtsalt edasi seniks kuni “rahad Tartu piiri tagant lahti tulevad” ja teise jaoks oleme me Idaga kogunud. Nagu te teate, siis ka tema ei ole eriline rahatark nagu ta ema, kuid aitas reisi jaoks kokku koguda 225 eurot. Hotellide jaoks oli vaja 292 eurot. Ma ütleks, et me oleme enda kohta vägagi head tööd teinud.

Aga tagasi tilulilu juurde, mille jaoks mul raha ei ole. Ida on pikalt mangunud kinno. Seda panda-multikat vaatama. Mul ei ole midagi multikate ja kinos käimise vastu, aga vat hetkel on selline seis, et kui valida on, kas osta tööl käimiseks kütust või minna kinno, siis paratamatult pean ma valima esimese. Ütlesin siis Idale, et kui issi raha annab, siis saame minna, sest mul tõesti ei ole.

Будь ласка

/ / Leave a comment

Täna tahan teile rääkida Idast. On küll paras pujään, aga siiras ja hella hingega. On hetki, kus ma mõtlen, et kuidas ma üldse saan temaga pahandada kui ta rumalusi teeb või jalgu trambib, sest järgmisel hetkel on ta nii pagana armas ja ma olen sõna kõige otsesemas mõttes tema üle uhke. Võib olla ka natuke enda üle, sest midagi olen ma ikka õigesti teinud lapsevanemana? Alates sõja algusest on ta meiega koos uudiseid vaadanud ja me oleme talle toimuvat selgitanud. Juba selleks, et ta saaks aru kui õnnelikud me saame olla – kevadine päike paitab põski, lilled tärkavad, hommikuti on kuulda linnulaulu. Ei mingeid pomme ega põgenemist.

Ühel päeval tuli Ida koju ja küsis minult, kas ma tean, mida “budlaska” tähendab. “See on “palun” ukraina keeles,” seletas ta. Ma ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu; Olin kindel, et ta oli selle sõna välja mõelnud. Järgmisel päeval laadis ta oma telefoni alla Google’i tõlke. “Tead, see on rakendus, kus saab tõlkida eestikeelseid sõnu teistesse keeltesse,” selgitas ta innukalt, istus diivanile ning tõlkis erinevaid sõnu ukraina keelde. “Ja vaata, kuidas “palun” on kirjutatud,” näitas ta mulle oma päevikus. – будь ласка. Siis sain aru, et ta ei mõelnud seda sõna välja, kuid tema õpetaja oli neile google tõlke abil natuke ukraina keelt õpetanud. Mulle meeldivad sellised õpetajad nagu Ida klassijuhataja.

Koolivaheaeg või need kolm päeva, mida saab vaheajaks nimetada

/ / Leave a comment

Ma mäletan oma kooliajast, et peale vaheaega kirjutasime me suht iga kord eesti keele tunnis kirjandi teemal “Minu vaheaeg”. Mul oli alati seda hea meel kirjutada, sest vaheajad olid nii lõbusad, täis vahvaid mänge ja külastusi, isegi reise välismaale. Samas mäletan ma, et mitte kõik ei tundnud sellest kirjutamisest rõõmu, sest mis sel vaheajal siis ikka nii erilist juhtuda sai.

Noh kui Ida peaks kirjandi kirjutama, siis ta saaks kirjutada, et oli haige ja ei teinudki midagi. Või kas ikka ei teinud? Me mahutasime paari päeva sisse ehk nädalavahetusse terve vaheaja jagu tegevusi.