Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas.

Alustame sellest, et emme ajas mind lapsena alati kääridega taga. Ei, ta ei olnud vägivaldne. Tal oli kinnisidee, et küünealused peavad puhtad olema ja nii ta siis kogu aeg mind küünekääridega taga ajas. Ja oi ma mäletan, kuidas ma sain pahandada kui maalt mustade küünealustega koju tulin. Milline häbi. Ja issand, ma mäletan kui ma kunagi täid sain. Tädi istus minuga tunde ja juuksekarv juuksekarva haaval käis kõik mu juuksed läbi, et jumala eest täikontrolli käigus ei selguks, et mul on ikkagi mõni tingupoeg pähe jäänud. Täid olid häbi tipp. Täid olid vaid mustadel inimestel ning lastel, kelle vanemad ei hoolitsenud selle eest, et lapsed puhtad ja korrektsed oleks. Korrektselt riides, juuksed alati korrektselt kammitud ja kindlasti mitte ei ole neil kunagi täisid. Ega musti küünealuseid.