24.10. 2013

Ja korraga, kell 6.30 oli see kõik läbi. Mu põrgupiinad olid otsa saanud ja Britt Ida Loviisa lebas ligasena mu rinnal. Ma ei usu ka ise, et seda ütlen, aga see oli kuratlikult hea tunne. Ma olin poolsurnud, aga õnnelik, et kõik oli hästi läinud. Ka Mareki silmist oli kadunud hirm ja asendunud rõõmutunde ning rahuloluga. Mitte kunagi enam, lubasin ma endale veelkord ja küsisin ämmaemandalt, miks keegi ometi tahab läbi teha loomuliku sünnitust. See ei ole normaalne tegevus, või loomuilik või “nii ilus, et muudab lõpuks naiseks”  vms.