Seltsimees laps vs Disney on Ice

Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.

Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.

Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!

Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.

Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt? 

Tuhast tõusta kui oled tuhastatud ehk nähtus nimega Evelin

Ma olen paar päeva mõelnud, et issand, nüüd on küll see hetk käes kui internet katki läheb, sest ükskõik, mis lehte ma skrollin on mulle vastu vaadanud mõni Evelin Ilvesest tehtud saadet materdav artikkel. “Mida selle saatega ometi taheti näidata?” “Milleks selline saade?”, “Paljas tagumik televisioonis, kus see kõlbab!” Ma ei olnud ise seda saadet näinud, aga ometi suutsin ma leida nendele küsimustele vastuse. Alustame paljast tagumikust. šokeeriv! Päriselt? 21. sajandil? Inimesi ehmatas paljalt ujuma minev naisterahvas? Ilmselt need inimesed ei oma kontot ei Facebookis ega Instagramis ega vaata kunagi meelelahutusuudiseid, sest seal näeksid nad paljad naisi kordades rohkem. Võtame kasvõi populaarse sotsiaalmeedia kaunitari Katrikatsi. Keegi ei ole šokeeritud, sest pildid on tegelikud kenad ja seksikad. On see silmakirjalikkus? Et 20+ naise alastus on aktsepteeritud ja kaunis, 50+ naise (vähem) alastus šokeeriv?

Milleks selline saade, mida sellega taheti öelda ja mida näidata? Aga milleks elulooraamatud, mis on alati müügiedetabelite esikohtadel?  Apollo lehel on viis lehekülge elulooraamatuid. Inimesi huvitab. Punkt. Need, kes ütlesid, et nende jaoks oli Evelini saade totaalselt vastuvõetamatu ja arusaamatu, on need samad inimesed, kes jooksid Kroonikat ostma, et näha pilte katusesuudlusest. Kui ma ei eksi on nö elulooraamatu kirjutanud ka lauljad ja blogijad, kes pole veel 30. Mis nendel on rohkem öelda kui endisel presidendiproual? Ilmselt midagi on, ma ei vaidle vastu, sihtgrupid on erinevad.   Saateid tehakse blogijast Itaalias ja panna ekraanile habemega nalja tegev juutuuber (vlogger?).  Miks siis mitte teha saade inimesest, kes on oma tegemistest olnud vastuoluline, skandaalne, ent samas siiski kirglik ja aktiivne, pildil üle kümne aasta erinevate väljaütlemiste ja tegemistega. Meid ju huvitab tegelikult.

See kõik on nüüd öeldud enne kui ma saadet näinud olin. Lisan igaks juhuks teile mälu värskendamiseks, et ka mina olen Evelin Ilvese kritiseerijate seas esimeste hulgas olnud. Ta ei ole mulle kunagi sümpaatne olnud, pigem meenutanud maakat, kelle väljaütlemisi on piinlik kuulata olnud.

Täna hommikul sattusin ma kogemata teleka ette just sel ajal kui saate kordus hakkas. Kaks tundi hiljem ütlen ma, et ma ei saa sellest Evelini materdamisest saate pärast aru. Mina nägin saates enesekindlat, kirglikku, energilist, spontaanset, endaga rahulolevat naist. Naist, kes ei karda proovida. Naist, kes ei karda kukkuda. Naist, kes tõuseb püsti kui on kukkunud.  Naist, kes oskab enda üle naerda. Naist, kel on uhkus. Naist, kel on väärikus. Kaunist naist. “Tal on oskus tuhast tõusta kui ta on tuhastatud,” ütles saates tema kohta üks sõbranna. “Ta ei jäänud kurvaks, ei muutunud kibestunuks, ei jäänud paigale seisma.”  “Ta on spontaanne ja elab hetkes,” lisas keegi teine. Ja see võtabki Evelin Ilvese nüüd minu jaoks kokku. Ei saa olla kindel, et presidendiproua peaks olema nii spontaanne ja ilmselt sellest spontaansusest on paljud skandaalid ka alguse saanud, aga siiski. Evelin Ilves jättis selles saates endast sümpaatse ja naiseliku naise mulje. Ma ei oleks seda kunagi uskunud. Ma jäin saadet vaatama, sest ma olin lugenud vaid kriitikat ja kuna Evelin Ilves ei ole mulle kunagi meeldinud, siis olin ma kindel, et ka mina ühinen kritiseerijatega. Tema isiku suhtes. Mitte palja tagumiku ja saate mõttekuse suhtes.

Eksisin.

Ma mingil määral samastusin temaga ja mõistsin teda. Ma olen ka spontaanne ja elan hetkes, paljud probleemid saavadki just sellest alguse, minu väljaütlemisi ja tegusi ei anta mulle andeks, sest ma olen vastuoluline, aga siiski mina ise. Ma tundsin saate lõppedes, et Evelin Ilvesega on sama asi. Korra vihatud, elu lõpuni vihatud. Kui sul pole just staatust, mille pärast inimesed tahavad sinu ümber olla, sest sellest võib endale mingi kasu olla.

Lõppukaader. Kaunis naine kaunis looduses. Eeskujuks, et enesekindlus ja ilu algab seestpoolt. Kehakaalust, pikkusest, nahavärvist olenemata.

 

 

Parim maa Eestimaal? Muidugi Lottemaa!

Kuidas kirjeldada Lottemaad? Parim maa Eestimaal? Peaaegu nagu välismaal? Peaagu nagu reisil? Nagu teatris? Nagu kinos? Nagu muinasjutus? Nagu multifilmis? Nagu parim meelelahutus siin maal? Lastele ja lapsemeelsetele? Ütleme siis lihtsalt nii, et Lottemaa on täpselt samasugune koht nagu välismaised “peab pidevalt külastama” kohad. Teate küll – Disneyland, Kolmården, Junibacken… Eeliseks see, et see on siin samas koduõue all. 102 km sõitu Ussipesast, aga come on – mis vahemaa see ka on, pealegi mida tarka me nende pühade ajal (peale EV100 matka) teinud oleme. Vaid söönud ja joonud. Muidugi istusime me Idaga täna autosse ja vurasime Pärnu külje alla. Väärt käik nagu ikka.

Olles nüüd seda teemaparki mitu korda külastanud võin ma öelda, et see muutub iga korraga südamelähedasemaks ja armsamaks. Kõik need detailid, kõik need tegelased, kogu see maagia ja lapsemeelsus. Võrratu koht. Kohe kutsub tagasi. Isegi rahvahulk (eriti Lotte majas) ei häirinud enam, aega on, kiiret pole, kõike jõuab.  Ja inimesed ei olnud seekord trügivad ja kiirustavad (vaid paar last karjusid “davaiks, TRÜGIME kohe rongi peale!”). kõik tundusid selle aasta viimast külastust nautivat.

Kohtume 2019 suvel!

DSC02686DSC02692DSC02693DSC02694DSC02702DSC02708DSC02712DSC02722DSC02724DSC02727DSC02730DSC02738DSC02743DSC02746DSC02747DSC02749DSC02751DSC02752DSC02763DSC02767

Pank. S**t purgis.

Uuest Eesti seriaalist olin ma palju kuulnud. Arvamused peale esimest osa läksid lahku. Osa ütles, et tegu on ressursi raiskamisega, teised kiitsid. Teise osa kohta loetud kommentaaridest sain ma aru, et ilmselt nii ongi, kellele meeldib, sellele meeldib kohe algusest ja kellele ei meeldinud, sellele ei hakkagi meeldima. Ma olin enne järelvaatamist põnevil. Huvitav kumba leeri satun mina?

Juba peale esimest kahtekümment minutit teadsin ma, et mulle meeldib see sari. Täiega meeldib ja ma julgen öelda, et ka minu arvates on see Eesti parim seriaal. Pahameel selle seriaali ümber meenutab natuke pahameelt NO99 EV100 etendust, millest suur osa inimestest aru ei saanud. Ma ei ütle, et see sari on meistriteos….Ei, ma ütlen tegelikult, et see seriaal ON meistriteos ja ei suuda mõista, kus nägid inimesed igavat ja venivat dialoogi? Kui selle seriaali tegevus oli igav, siis mida peaks ütlema “Õnne13” ja “Pilvede all” kohta? Viimane on ju kõige sisutühjem seriaal, kuigi alustas võimsa pauguga ja oli põnev. NO99 ja “Pank” tekitab vaimustust ja haarab kaasa. Ma olin 1990-aastatel alles laps, mina ei tea, kas ja kuidas siis narkootikume tarbiti ja ma ei tea pangandusest midagi, aga iga seriaali eesmärk ei ole olla dokumentaal, ajastu hõng on olemas ja ei pea norima iga detaili kallal, et kas ikka oli 1990-aastatel nii. Tiina Tauraite tegelaskuju riietus tuletas mulle küll meelde neid daame, kelle uhket riietust ja välimust ma lapsena imetlesin. Tahtsin ise ka selline olla, et oleks jäme (võlts)kuldkett ja läbipaistvate varrukatega must pintsak.

Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga mulle tundub, et need, kes sarja kritiseerivad, on lihtsalt harjunud, et kõik on lihtne ja arusaadav. Mulle näiteks meeldib ka “ENSV” ja isegi uus seriaal “Alo”, mida sattusin vaatama, pani mind naerma, aga “Pank” on nende kõrval siiski meistriteos, tase omaette. NO99likult hea. Teise osa sümbolid meeldisid mulle. See ei tule ju üllatusena, kui mu üks lemmikteoseid on “Metspart”?  Hamiltonist saab omaette kujund. Evelin Võigemasti rindade-stseen, isegi inimesi šokiäärele viinud alasti stseen…Uuuuh. Eesti seriaal ja nii palju sümboleid! Loodetavasti on sarjas tulekul veel sarnaseid stiilseid lahendusi. Kiidusõnad kindlasti seriaali heliloojale. Kõik see kokku ja minu jaoks mõjus sari isegi hüpnootiliselt.

Kritiseerijad võiksid lahti lasta tavapärasest ja igavast, elu muutub palju põnevamaks, värvikamaks. Minul on tõesti hea meel, et televiisorist saab lõpuks ometi üle pika aja vaadata midagi, mis paneb järgmist osa ootama. Eestimaine kvaliteetsari, mitte “s**t purgis nagu kriitikud ja kommenteerijad püüavad seriaalist muljet jätta.

 

Päisepilt: ERR

Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Ma tahtsin teile valetada ja öelda, et Kernu mõisast ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga kui nüüd hakkasin vaatama, kuidas flammkuchen kirjutatakse nägin ma, et nende kohviku nimi on Ludvig ning mulle meenus, et ühe tuttava soovitusel oleme me tahtnud sinna mitu korda minna. Kahjuks neil päevadel kui nad suletud on ja nii me alles nüüd sinna esimest korda sattusimegi. Etteruttavalt – ei kahetse!

Aga selle osa, et ma ei teadnud, et seal ööbida saab, leidsin ma küll poolkogemata. Meil on nagu te teate perekondlik traditsioon tähistada Ida sünnipäevi mõisas. Siiani oleme me seda teinud Kõue mõisas, ent nemad hetkel madalhoojal meid majutada ei saanud, siis tegin ma broneeringu meie teise lemmikmõisasse Padisel, kuid selle pidin ma tühistama, sest oleksime saanud seal ööbida täna öösel, aga mul on homme kell pool kuus hommikul lennujaamas olla, tundus liiga vale. Ja nii ma siis guugeldades leidsingi, et meie kodu lähedal pakub mõisamajutust ka Kernu mõis. Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii suursugune on.

sergeizjuganov_MG_7026-800x465.jpg

Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!

Mis mulle meeldib on see, kuidas Ida aina rohkem hakkab ümbritsevast aru saama ja võib olla isegi hindama. Hindama seda traditsiooni, mis me oleme tema sünnipäevaks loonud. Kingitusi saab ta kuhjade viisi sugulastelt ja sõpradelt (Marian, sinu ülesandeks jääb siis nüüd Barbie ja tema sünnitav koer, kakav koer on meil ju olemas. See kästi mul kindlasti edasi öelda!), minu eesmärk on luua mälestusi. Aitäh, Kernu mõis, me jäime külastusega rohkem kui rahule! Meil oli lõbus mängida peitust, konnata mööda maja ja eksida ära, isegi meie sviit oli nii suur, et seal oleks saanud ära eksida, süüa mõnusaid flammkucheneid ja ….trummipõrin…toita ja paitada kitsekesi. Kas ma olen teile öelnud, et üks loom, kes mulle peale kassi ja koera veel täiega meeldib, on kits. Kitsed on nii lahedad! Jah emme, need ei olnud koerad seal pildil. Ida arvas, et ta tahaks endale kitsesid. Mina tahaks ka. Marekit on millegi pärast raske veenda:D

DSC00418DSC00426DSC00437

Kui aga kitsede juurest tagasi tulla mõisahotelli juurde, siis täitsa kahju oli täna nii vara hommikul lahkuda, aga võib olla head asja peabki olema täpselt nii palju, et jääks kripeldama ja tahaks tagasi. Me lähme tagasi. Kasvõi vaid kohvikusse (kuigi kahtlustan, et Idat on raske veenda, seal vaid kohvikuga piirduma, mind vist ka). Ussipesast on Kernu mõisa 15 kilomeetrit. Patt oleks mitte tagasi minna juba õigepea!

DSC00293DSC00290

Tubadest anti printsessile luba valida kahe sviidi vahel. Üks vaatega järvele ja teine vaatega pargile. Ilmselgelt valis preili punase sviidi, vaatega pargile, meie riietusest lähtuvalt. Ega seal tegelikult suurt vahet polnudki, mõlemad olid luksuslikud ja aknast avanev vaade võrratu. Romantiline ja mõnus.

DSC00274DSC00378DSC00279DSC00376DSC00371DSC00387DSC00366DSC00394DSC00398DSC00334DSC00298DSC00325

Sattusin eelmine nädal kuulama Vikeraadios intervjuud, kus Tiit Sukk rääkis, et tema oskab vabal ajal äärmiselt hästi molutada. Keegi olla kunagi öelnud, et see on elus väga oluline oskus. Mina oskan ka hästi molutada. Eile molutasime me kõik koos. Lihtsalt niisama.

DSC00438DSC00443DSC00448DSC00460DSC00474

Kell pool kümme oli pidu läbi. Oli aeg põhku pugeda. Kas keegi võiks mulle öelda, kust hotellid ostavad oma voodilinad ja tekid-padjad? Miks need on palju mõnusamad kui kodused linad?

DSC00449

Siin ta meil siis on. Viie-aastane mõisapreili. Saate aru, VIIE-AASTANE! Kuna ta nii suureks kasvas?

DSC00268

TFW//Alexanderling

Laste sünnipäevade vahel jõudsime me laupäeval ka Tallinn Fashion Weekile. Mammu Couture ja Alexanderling moeetendusele. Alexanderling ei ole võib olla massidele veel nii tuntud nimi, kuid mina armusin selle brändi disaini kui mul oli au ja õnn brändi looja ja hinge Anuga koos töötades tuttavaks saada ja temalt üks kleit tellida. See on siiani mu lemmikkleit talvisel ajal ja ausalt öeldes tahaks ma, et mul oleks sarnase lõikega kleite garderoobis igas värvitoonis. Nii praktiline ja kaunilt naiselik.  ALEXANDERLINGi loomingu läbivaks teemaks on naine, ülistades tema voogavat siluetti ja lopsakust madaleine vionnetilike drapeeringute, kroogete ja keskkohta rõhutava plisseeriga. Enese rõivastumiskogemustest inspiratsiooni ammutava disaineri peegeldustel on kesksel kohal mugavus, seda nii jersey-kleitide kui ka ülakehale vabadust loovate mantlitega-jakkidega nii suviti kui ka talviti.

jhy2tp5k.jch

2l14my0s.z54

2klnxhet.xkq

drekzkuk.4hl

x04vlzo0.ntl

Mammu Couture Love kollektsioon on mu meelest hästi vahva, mänguline ja mitte nii üle võlli mannavahuline ja suleline nagu paljud ta kleidid. Poolsaapad, vallatud seelikud ja kudumid on minu jaoks alati ideaalne kombo. Ainuke, mis mind selle etenduse juures tohutult häiris, olid pidulikke kleitide juurde pandud mustade täppidega loorid. Need nägid välja nagu suured ja koledad sünnimärgid.

2o35zwnd.jmtwt1zyzdo.cmx

m54xvtxv.wq2

x1h50vrf.ar30p1utbya.42q

Tallinn Fashion Weekilt jõudsime me edasi Sveta Baari NU Performance Festivalile.

Kust selline otsus, ma isegi ei tea. Teate, see oli omamoodi sürreaalne kogemus, pigem lahe ja teistmoodi, aga kuigi ma pean end mingil määral  “diibiks kunstiinimeseks”, siis nüüd võin ma selles eluvales elamise küll järele jätta. Minus ei ole kübetki ei diipi ega kunstiinimest, sest keskmes olnud objektse kunsti ajaliini ning performatiivseid võimalusi, mis mõtestavad ümber publiku individuaalset ja kollektiivset kogemust, ma näha ei osanud. No ei näinud lihtsalt. Ei ole nii diip. Ma nägin pistikutest torni ehitavaid  ja kaalikaid, sibulaid laiali jagavaid täiskasvanuid:D

nagcjsvn.a41

Fotod: Erlend Staub/Õhtuleht

Seks ja linn ja Araabia Ühendemiraadid

Paar nädalat tagasi scrollisin Netflixis üles-alla ja mõtlesin, et mida vaadata. Tahtsin midagi lihtsat. Ette jäi “Seks ja Linn 2”. Ma polnud seda näinud, sest peale esimese osa vaatamist olin ma kindel, et teine osa ei saa olla midagi rohkem kui kohutav. Etteruttavalt võin ma öelda, et ma ei eksinud. Ise ka ei saa aru, miks ma selle siiski ära vaatasin.

Naljakas, kuidas aeg ja inimesed muutuvad. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma seriaali vaadates iga kord natukene kadedusest surin kui Carrie uusi kingi näitas või oma imelises kostüümis mööda New Yorgi lounge ja klubisid ringi lippas. Unistuste elu. Jõime Tallinna lounge´ides Cosmopolitane ja teesklesime, et elame ka ulmeglamuurset elu. Nüüd vaatasin seda filmi teist osa ja see kõik tundus nii naeruväärne. Neli naist, kel polnud mingit sisu. Peaksid justkui olema edukad ja haritud, aga käitusid nagu pooletoobised. Ebausutavalt. Samas võib olla ka mitte. Mõnikord ma satun mõne influenceri kontole ja sealt vaatavad mulle vastu samasugused “seks ja linn” stiilis eluolu kirjeldused. Ma ei tea, üldse enam ei tundu unistuste elu või midagi mille peale kade olla.

Aga see film. “Viiekümne halli varjundi” lugemise kõrval konkurentsitult kõige piinarikkam kogemus. Nii jabur. Ma lähen novembris tööasjus Dubaisse ja kuna tegu on ikkagi teise kultuuriga, olen ma natuke ennast harinud ja lugenud sealsete reeglite ja traditsioonide kohta. Seda enam, et alles hiljuti arresteeriti ju naine, kes lennukis alkoholi oli joonud.

Mõned lihtsad reeglid:

Kui soovite sulanduda ühiskonda ja kohalikega sõbruneda, ei tohiks te riietuda silmatorkavalt: naised peaksid kandma vähemalt põlveni ulatuvat seelikut ja pikkade varrukatega pluusi, riided ei tohiks olla liiga kitsad ega paljastavad; mehed peaksid kandma pikki pükse või teksaseid ja pikkade varrukatega pluusi. Kuigi välismaalased sageli ei järgi seda reeglit, on see emiraatide elanikele siiski ülimalt solvav ning vähendab väljavaateid kohalikega sõbruneda ja oma reisist paremat elamust saada.

Avalikus kohas ärge näidake vastassoo vastu üles kiindumust, eriti ramadaani ajal, kui selline käitumine on keelatud (lisaks on siis keelatud päevasel ajal avalikus kohas söömine ja joomine); ärge jagage hotellituba vastassoost isikuga, kellega te pole abielus; erandiks on lapsevanem või laps. Teid võidakse selle eest vangi panna.

Ärge käituge ebaviisakalt ega ropendage avalikult, kui keegi ehk järjekorras teist ette trügis, kui pahane te ka poleks! Taaskord, Dubais võib see väga tõsiste tagajärgedega lõppeda.

On seadusevastane avalikus kohas alkoholi tarbida või purjus olla; seega pärast klubis või pubis käiku võtke kohe takso ja naaske oma hotelli. Alkoholi müüakse hotellides, klubides ja baarides, väljaspool hotelli tegutsevatel restoranidel ei ole luba alkohoolseid jooke pakkuda.

Ärge kunagi kätelge emiraatide naisega, kui ta oma kätt just esimesena ei paku ja ärge pildistage naisi ilma loata.

Külla minnes võtke jalanõud ukse juures jalast, istudes ärge näidake oma jalataldu, vältige vasaku käega söömist.

Ärge pildistage šeiki paleesid, politseijaoskondi, sõjaväehooneid, sadamaid ega lennujaamasid.

Lisaks on loomulikult igasugused rohud keelatud, sealhulgas ka minu antidepressandid ja nende kaasa võtmiseks pean ma arstilt retsepti kaasa võtma. 

Ja siis lendavad neli elukogenud, reisinud ja intelligentset Seks ja linna naist Abu Dhabisse ning kukuvad seal lärmama. Esiteks ikka juba lennujaamas kui keelatud kosmeetikatooted ära võetakse. Jah, just hakkad sa seal kisendama, et andke mu kreemid tagasi, sest muidu ma lähen kortsu. Muidugi. Sest keegi ju ei mõtle, et sellise lärmamise peale võib seal vangi sattuda. Otseloomulikult ei tea nad, et avalikult ei tohi ameleda ja otseloomulikult ei suuda Samantha minna hotellituppa, vaid suundub randa seksima. Otseloomulikult. Sügavad dekolteed, kohalike meeste pahameel, nendega vaidlemine ja ropendamine – muidugi, miks ka mitte, mis saaks Araabia Ühendemiraatides sellise asjaga viltu minna? Ega ei saagi, sest loomulikult on õiges kohas neid aitamas kohalikud suguõed. Kes on loomulikult ka hullud tuntud moebrändide järgi. Loomulikult.

Kas saab olla veel ajuvabamat ja lamedama süžeega filmi? Kellele selline film tehtud on? Jeesus noh, kuidas saab üks film naised nii lolliks teha.

Sada kraadi külma, lumi ja kuiv nahk //Surviving Norwegian winter. Skin care.

Ma ei mäleta, kuna ma viimati nii palju lund nägin. Kui maja ees on Idakõrgused lumevallid, siis tegelikult kõik tänavaääred on põhimõtteliselt minuga ühte kõrgust vallidega ääristatud. Päris ulme! Ja lund lubati veel. Ma saan aru, et täiskasvanutel võib täitsa kõrini olla lumest, sest keegi peab ju parkimiskohti ja kõnniteid kühveldama, aga laste seisukohast ei saaks vist ideaalsemat talve olla. Külma on ka mõnusalt. Sada kraadi just ei ole, aga täitsa kuusteist miinuskraadi siiski.

Selliste talveilmade suurimaks miinuseks on minu jaoks, et mu nahk on täiesti kuiv. Käisin duši all ära ja tundsin, kuidas nahk oli kohe vastikult kriipivalt kuiv. Ilma niisutava kreemita ma Norra elada ei saa. Keha jaoks on mul vanad lemmikud EA Honey Drops ja üks täiesti tundmatu Poola kreem, aga näo jaoks olen ma erinevaid variante katsetanud.

Paar kuud tagasi puutusin ma lähemalt kokku Turblissiga. Turblissi maski teadsin ma juba ammusest ajast, kes ei teaks, aga teisi tooteid ei olnud ma kasutanud. Nüüd sai viga parandatud. Lemmikuks, nii minul kui Idal, sai sära andev rabavesi 24K kullaga. Peale lühikest kasutamist ei oska ma öelda, kas see niisutab, silub kortsukesi ja tõstab naha elastsust nagu reklaam lubab, aga kauni sära andis nahale küll. Idale meeldis toode ilmselgelt lihtsalt sellepärast, et see sädeles ja seda tohtis endale peale pihustada.

Aga tagasi kuiva naha ja Norra juurde.

2

Norra jaoks viskasin ma kosmeetikakotti kaasa sügavniisutava näoseerumi. Tegelikult pean ma aus olema ja ütlema, et ega ma nii taibukas ei olnud, et oleksin arvanud, et mul seda igapäevaselt vaja läheb, ma tahtsin sõbrannale seda proovida anda, aga jumal tänatud, et selle kotti viskasin.  Ma ei tea, kuidas ma selleta siin ellu jääks. Okei, muidugi ma liialdan veidi ja küllap ma sõbranna kosmeetikakotist mõne kreemi oleks leidnud, aga käsi südamel – kuiva naha parim sõber karges kliimas.

Boonuseks veel, et turvas toimib kortsuvastase hooldusena, kiirendab naha ainevahetust, ergutab ja elustab nahka, nii et pole ime, et see minu kosmeetikakotis kindla koha leidis. Mu kosmeetikakotis on väga vähe tooteid ja sinna on üsna raske pääseda;)

//

I can’t remember the last time I’ve seen that much snow. If the heaps in front of the house are as tall as Ida then the sides of the streets are edged with heaps that are basically my height. Out of this world, really! And they have forecasted more snow. I can understand why grown-ups are quite sick of snow because someone has to shovel out the parking spaces and pavements. But from a kid’s perspective, you couldn’t wish for a more idyllic winter. It’s chilly enough as well. Not exactly minus hundred but down to sixteen degrees below zero definitely!

The biggest downside of winter weather like this for me is my completely dry skin. I walked out of the shower and felt my skin itchingly dry . I couldn’t live in Norway without a good moisturiser. For my body I’m trusting my old favourites EA Honey Drops and a completely unknown Polish moisturiser. When it comes to my face, I have tried all sorts of different options.

A few months ago I was introduced to Turbliss more closely. Obviously I knew about their facial masks (who doesn’t!), but I hadn’t used any of their other products. I have now made up for that. One of mine and Ida’s favourites is Turbliss Illuminating Peat Water with 24K Gold. I haven’t used it for long enough to comment whether it moisturises, smooths the wrinkles and enhances the natural elasticity of the skin like it promises to do but it does give a nice glow to the skin! Ida obviously likes it mainly because it glitters and she’s allowed to spray it on her.

But back to Norway and dry skin.

Coming to Norway, I especially threw Turbliss Deeply Moisturising Face Oil into my vanity bag. I must admit that I actually wasn’t clever enough to think that I would need to use it daily here. I only wanted to bring it for a friend to try but thank goodness I grabbed it with me. I really don’t know how I would survive without it here. Alright, I might be slightly exaggerating and I probably would have found a moisturiser from my friend’s vanity bag but hand on heart, this face oil is honestly the best thing for dry skin in this crispy weather.

The fact that peat acts as anti-wrinkle treatment, speeds up the metabolism of skin, enlivens and rejuvenates the skin are all added bonuses! No wonder it’s found a place in my vanity bag. There aren’t that many products in that bag and it’s pretty difficult to get admitted 😉

Valguseta valgus või valgus valgusetus

Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.