Aasta uustulnukas EBA-l

May 1, 2019 / Eveliis / 2 Comments

Eesti blogiauhindade hääletamine on alanud ja siit sealt on juba näha, kuidas inimestel on oma lemmikutele hääled antud. Mulle hästi meeldis Britti postitus sellel teemal. Mind ennast on alati häirinud natuke see “ma annan sulle hääle, sa anna mulle”, sest see kuidagi rikub minu jaoks hääletamise ja auhindade saamise mõtte ära. Veel rohkem häirib mind see, et inimesed ei vaevu teiste blogidega tutvuma, klikivad vaid ühele tuttavale nimele ja ütlevad, et ah, ma teisi blogisi ei loegi. Muidugi on kõigil oma kindlad lemmikud, keda igapäevaselt jälgitakse ja kelle tegemistele kaasa elatakse, aga mulle meeldiks kui kõrvale jääks igasugu skeemitamised, isiklikud suhted ja muu säärane.

Ma olen täna päev otsa niisama logelenud ja nüüd õhtupoolikul hakkasin minagi vaatama, kes siis sel aastal ja kus osalevad (LINK). Esimene kategooria on “aasta uustulnukas”, ma ei jõudnudki kaugemale, sest nii palju toredaid blogisid on tekkinud. Osasid olin ma juba tänu Eesti blogijate ühiskontole Instagramis juba jälgima hakanud, aga ka täna tõdesin ma, et vau…kui palju hästi kirjutavaid inimesi meie ümber on. Ma soovin neile kõigile libedat sulge. Hääle andmine oli keeruline (issand, ma kõlan nagu mingi tobeda muusikasaate žürii, kus valikut on ALATI äärmiselt raske teha, sest tase on nii kõrge), sest mul oli pikalt üks kindel lemmik olemas, kes asendus mõnda aega tagasi uue lemmikuga ja täna vaatasin, et aga kui annaks hääle hoopis kolmandale.

Siin on selle kategooria minu lemmikud suvalises järjekorras:

Tätoveeringud ei ole minu teetassike, kuigi mul on alaseljal üks äärmiselt kole ja kulunud roos, mis sai kunagi Norras 800 NOK-i eest tehtud, sest millegi parema jaoks ei olnud raha, aga see blogi köitis mind täiesti. Mulle ei meeldi üldiselt ühe kindla teema blogid, aga AddiDraws on erand. Kirjutada ja pildistada nii, et see haarab kaasa ka inimese, keda see teema üldse ei huvita, on oskus omaette.
Vana aja lood on nii minu teema. Omamoodi veider, sest koolis ma tõepoolest lausa vihkasin ajalugu. Ajas astudes blogist kuulsin ma täna esimest korda, aga nii vahva, teistmoodi ja põnev blogi. Soovitan kindlasti pilgu peale visata kui teile vana aja lood meeldivad.
Kristi Vaikla blogi. Ütlen vaid vau! Nii ilus blogi, nii professionaalne. Kuidas on võimalik, et see blogi on uustulnukas? Selline tunne nagu tegu oleks aaaastaid bloginud inimesega, sest kõik on kuidagi nii paigas. Samuti kõnetab mind tervislik, liikuv ja jätkusuutlik elustiil, mis on selle blogi teemadeks.
Ma armastan oma kohvi piimaga, aga täna selgus, et oma blogisid armastan ma koorega. Kohvi koorega on hästi armas, lihtne ja mulle ka visuaalselt meeldiv blogi, mida kindlasti plaanin jälgima hakata.
See blogi on minu totaalne uus lemmik. Ma avastasin selle üsna hiljuti, aga nüüd olen päris fänn. Täielikult naudin ma Mari Jaanuse Instagrami, aga ka blogi on nagu värske sõõm õhku blogimaastikul. I-M-E-A-R-M-S-A-D pildid pere pisipreilist on boonus omaette. Minu jaoks on just see blogi blogimaastiku uus täht!
Baari-Madise blogi ei hakka ma ilmselt just igapäevaselt jälgima ja lugema, ometi pean ma tunnistama, et selle blogi juures meeldib mulle siiski midagi. Võib olla just see kollasus, mida kõik praegu nii põlastavad, aga salaja ikka loevad, kes kellega magab ja kes kellega parsjagu tülis on. Selline omanäoline ja omamoodi huvitav blogitoode.
Paksuke, oh paksuke. Kas on veel kedagi, kes oleks blogimaailma nii kihama pannud kui see anonüümne preili. Pikka aega oli blogi mu täääääielik lemmik, see oli jällegi nii mõnus vaheldus vanadele blogipeerudele, aga mingi hetk hakkas ta nii vähe kirjutama, et mida ma ikka seal nii väga jälgin. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks tema võrratute toidupiltidega Instagram ja persoon. Viimane on jälle tiba kummaline, sest tegelikult ma ju ei tea, kes ta on. Aga on seal üldse vahet? Mulle Paksuke, isegi kui ta oleks 43 kg kaaluv anorektik, meeldib.
Suletud ringi avastasin ma täielikult tänu blogijate instagramikontole. Aitäh selle eest! Mina püüdlen beebisammudega roheluse poole, Suletud ring blogi on mulle sel teel eeskujuks.

Kellele ma selles kategoorias oma hääle andsin? Mari Jaanusele. Päisepildi napsasin ka tema blogist, loodetavasti ta ei pahanda.

Kas mõni teie lemmik on ka selles kategoorias? Kõiki blogisid näete siit.

Fitlapi plussid ja miinused

April 29, 2019April 29, 2019 / Eveliis / 3 Comments

Mingi emotsiooni ja kampaania ajel liitusin ma mõnda aega tagasi Erik Orgu toitumiskavaga. Kui ma ei eksi, siis on mu konto ikka veel aktiivne, aga ma ei tea, sest mingil põhjusel ei tõmmanud tema kava mind käima. Okei, oleme ausad, mind natuke on häirinud ka tema meeleheitlik püüd igal pool ja igal kujul pildis olla ehk siis tema isik ei ole mulle just kõige rohkem mokkamööda, aga samas kui ta pakkus paarikümne euro eest ideaalse keha saavutamise võimalust, siis meeleheitlik mina haaras sellest kinni. Teinud ei ole ma sealsest kavast aga ühtegi toitu ega rohkem kui kaks-kolm korda käinud seda ka vaatamas. Vastab vist tõele, et kui uksest ja aknast peale pressib, siis hakkab lõpuks antireklaamina toimima.

Fitlapi avastasin ma Tere karulaugupestoga kodujuustu pakendilt. Muidugi ei ole ma kivi all elanud ja eks ma siin- seal olin sellest nimest ka kuulnud, aga süvenenud ma rohkem enne ei olnud (ajasin pidevalt sassi Fitbiti vms-ga). Nüüd siis avastasin selle kodujuustu. Kodujuust on üldse üks mu lemmikumaid toiduaineid ja kui sinna on lisatud veel mu kevadine lemmik karulauk, olen ma müüdud. Tänu sellele kodujuustule hakkasin ma Fitlapi rohkem uurima. Pean tunnistama, et olin ka selle kava suhtes skeptiline, sest esimene kogemus oli pigem mahavisatud raha kui kasu. Ei ole see kava ka midagi erinevat, olin ma kindel. Võta aga näpust. Ma olen Fitlapi järgi toite teinud nüüd kaks nädalat ja olen üsna vaimustuses. Ei, ma ei ole imeväel kaotanud oma kehakaalust soovitud kümme kilo, aga ma võin teile välja tuua mõned plussid, miks Fitlap mulle meeldib:

Maitsvad JA tervislikud toidud. Ma ei ole küll kehv kokk, kuid kindlasti mitte kõige tervislikum. Kui viimasel ajal olen püüdnud toituda ja panna pere toituma tervislikumalt, on mu pea kogu aeg tühi olnud ja/või toidud pigem üksluised. Selles mõttes, et ma olen kinnitanud nende inimeste arvamust, et tervislik ei ole maitsev. Nüüd on mul korraga terve nädala jagu retsepte. Kui midagi ei tundu ahvatlev, siis asendan teise toiduga ja jälle võit. Kusjuures valik on tõesti täiesti hämmastavalt lai.
Hästi lihtne on retsepte kohandada vastavalt sellele, mida külmkapis hetkel leidub rohkem. Mul on praegu kapis liiga palju lillkapsast. Paned otsingusse “lillkapsas” ja saad vastuseks retseptid, mis sisaldavad lillkapsast. Nii pääseb Marek ka oma “lemmiku” lillkapsapüreesupi söömisest nädal aega järjest.
Kui ma avastasin, et e-Selver toob kaupa ka meile siia metsade vahele, olin ma muidugi sellest võimalusest vaimustuses, sest halleluuja, enam ei pea minema peale tööpäeva poodi. Miinuseks oli see, et mul ei olnud peas mingeid ideid ja nii püüdsin ma lihtsalt kokku panna mingi loogilise toidunimekirja nädala toituvarudeks. Jällegi kippusid toidud üksluiseks minema, sest alateadlikult valisin ma ju ostunimekirja need toidud, millega ma harjunud olen toimetama. Fitlapi kasutamise plussiks on see, et valin nädala toidud, koostan toidunimekirja ja tellin. Ei mingeid mõttetuid impulssioste, pluss Idaga kemplemist, mida ja kas ta poest võiks ka saada.
Meie külmkapi sisu on 90% täis tervislikku toitu. Kui Marek tahab patustada, siis peab ta ise poodi minema, aga ta on ka pigem laisk ja lepib sellega, et kapis ei ole ta vanu häid lemmikuid “jahuviinereid”. Peale seda kui ma Norras olude sunnil pidin kõige odavamaid viinereid sööma, on mul viinerite vastu üleüldse paras tõrge, rääkimata siis veel viinerite vastu, kus peale jahu ja sõrgade-kapjade liha ehk polegi.
Alla ei ole ma midagi võtnud, aga ma ei kurda, ma tean selle põhjusi – ma olen joonud veini ja ma olen patustanud toitudega, kuid ma pean ütlema, et palju kergem ja mõnusam on olla.

Mis on toitumiskava miinused?

Toidukorv tuleb tahtmatult kallim kui mulle meeldiks. Teate ju küll ma olen see kooner, kes kodutoidule väga kulutada ei taha. Samas olen ma leidnud selle sama mooduse, et asendan retsepte ja mugandan neid vastavalt sellele, mis kapis olemas või mis poes soodsam on.
Ma ei ole veel saanud sisse rutiini, et lõuna tööle kaasa valmistada. Mäletate ju, et ma tegelikult olen see tüüp, kes üldse ei söö päeval, nii et see on mu jaoks kõige raskem samm. Ma olen püüdnud töö juures söömas käia ja valida toidud, mis kavaga sobivad. Kuna ma olen ka seal laisk ja ei viitsi kuhugi majast välja minna, siis valikud hakkavad ammenduma. Loodetavasti võtan ma end kokku ja viitsin varsti lõunasöögi kaasa teha.

Viimane suurim miinus olen tegelikult mina ise. Minu mugavus. Ma tean, et ma olen piisavalt mugav, et 100% toitumiskava järgida ja ilmselgelt olen ma ka see tüüp, kes veiniga patustab, aga kui nüüd mõelda, et ma siiski mõtlen oluliselt rohkem sellele, mida söön, siis tegelikult on see hoopis suur samm edasi. Kas pole? Võib olla kuu aja pärast ajan ma näpuga järge ja teen kava nii nagu teised Fitlapi toetusgrupis Facebookis? Vaatame.

Igal juhul ma täitsa soovitan minusugustel laiskloomadel Fitlapiga liituda. Kui just kohe bikiinikeha ei saavuta, siis tervislikumaks ja teadlikumaks saate selle kava abil küll.

Mida ta sealt kokku ostis?

April 21, 2019April 22, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Juba sellest ajast kui Tartus Gardest kodu-ja aianduskeskus avati, olen ma tahtnud sinna minna. Ikkagi Baltimaade suurim ja kellele ei meeldiks sellised poed. Aa, Marekile ei meeldi, sest ta tunneb alati selliseid poode koos minuga külastades, et ta rahakott on ohus. Ta tegelikult ei eksi, sest kui ta mind oma kurja pilguga ei vaataks, siis ma ostaks sellised poed tühjaks. Eriti kevadeti, kui mulle tundub, et KÕIKE on vaja.

Õnneks või kahjuks ei olnud me sinna poodi sattunud, sest küll ei olnud aega, oli vaja kiiresti tagasi Ussipessa sõita või noh Marek lihtsalt keelas, et ei, jumala eest, hoidke see naine, sellest poest eemale. Sel nädalavahetusel õnnestus mul siiski selles poes esimest korda ära käia. Ma olin sõnatu. Ma siiani arvasin, et Hortes on äge pood, aga Gardesti kõrval kahvatub Hortes täiega. Kui mu pangakonto vahendid poleks hetkel kroonlinna nullis, siis ma oleks seal hulluks läinud. Peale Gardesti külastust läksin sõbrannadega õhtusöögile, tädi läks koju ja ütles Marekile, et Eveliis sattus poest vaimustusse ning Marek oli vaid ahastuses küsinud, mida ta siis sealt kokku otsis. Seekord VEEL ei ostnud. Ma tegin talle väikese pildiülevaate kõigest, mida ma ostma HAKKAN varsti:)

Ebareaalselt äge pood! Mul on sel aastal aiaga nii suured plaanid, huvitav, kas ma jõuan need kõik ära ka teostada? A no mõtleme suurelt, eksju!

Muru

Kamatalu kama

Mõnusad Mull siidrid

Vastuoluline Paldiski: pilpakülast merekivideni

April 14, 2019April 14, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.

Ta tahab küpsist!

April 10, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 2 Comments

Ma käisin esmaspäeval täiesti ootamatult teatris. Sõbrannal jäi laps haigeks ja et mitte piletit raisku lasta andis ta selle mulle. Mitte et mul oleks hea meel, et ta laps haigeks jäi, aga mul on hea meel, et tema asemel sain minna. Ta oli ise löödud, et ei ole kunagi VAT teatri etendusi vaatamas käinud, püüdes teda lohutada ütlesin ma talle, et ah, VAT ongi nii ja naa, et mitte kõik etendused ei ole head. Hetk hiljem tuli mulle meelde, et ajasin selle sassi NO99, paljud minu parimatest teaterikogemustest on just VAT teatrist. Brand näiteks. Mul tuleb siiamaani kananahk peale kui ma mõtlen Ivo Uukkivi rollile selles lavastuses. Ja nüüd siis “Kolm versiooni elust“.

Ma natuke alustan lõpust. Tunnetest peale etendust. Esiteks pidin ma guugeldama, kas selline kirjanik ikka on olemas, sest mul oli tunne, et keegi on käinud meie akna taga ja toonud teatrilavale meie elu. Natuke vürtsi lisades, aga eks seda oligi sinna vaja panna, et me Marekiga päris äratuntavad ei oleks. Mareki kõik staadiumid, kui ta on natukene rohkem švipsis, olid sisse kirjutatud, ja minu kõik küljed ema ja naisena. Mul on linnast koju sõita 30-40 minutit, mõnikord, kui mul on vaja midagi seedida, meeldib mulle see kaugus. See aeg, kus ma saan analüüsida ja seedida, seda, mida just kogesin. Ühelt poolt oli „Kolm versiooni elust“ justkui komöödia, aga mida rohkem mõtlesin, seda filosoofilisemaks mõtted läksid. See ei olnud lihtne komöödia, lihtne lavatükk, kuigi sisu oli lihtne. See oli nagu „Naiv.Super“. Lihtne teos keerulistest asjadest. Eksistentsiaalne. Filosfoofiline. See pani mõtlema, kuidas oma elu vaadata, kas nagu tragöödiat või komöödiat või lihtsalt kui elu, kus on mõlemat. Kõik on suhtumise küsimus. Näide meie elust. Ma näen kuivamisrestilt ära korjatud rätikuid. Mul on reageerimiseks kolm versiooni. Ma võiksin olla vihane, et Marek on need valesti kokku voltinud. Ma võiksin need ise kokku voltida. Ma võiksin olla tänulik, et ma ei pea neid rätikuid ise kokku voltima. Millise suhtumise ma valin? Saate ju isegi aru kui palju sellest muutuda võib. Pisiasi, mis on tegelikult suurem kui esmapilgul tundub.

Aga tuleme algusesse. „Ta tahab küpsist!“ jookseb tuppa närviline ja veidike enesekindluse ning eluga kimpus olev keskealine pereisa. „Ta ei saa küpsist!“ karjatab neurootiline pereema, kes on ametis tähtsate töödokumentide lugemisega. „Aga ta ei jää magama,“ lisab pereisa kui on 6aastasele lapsele teada andnud, et küpsist ei saa, „mine ütle ise, et küpsist ei saa!“ Kui laps lõpuks on rahule jäänud ja leppinud küpsise asemel viilu õunaga (millele muidugi eelnes pikk vanemate vaheline vaidlus, kas tohiks teha erandi või mitte), tahab ta emalt kalli. Ema, kes isegi kõndis samamoodi kui mina kui ma olen ärritunud Mareki ja Ida peale, läks poolvastumeelselt lapsele kalli-kalli tegema, mis lõppes sellega, et laps hakkas uuesti nutma. „Miks ta alati nutma hakkab kui sina tuppa lähed, aga maha rahuneb kui mina lähen?“ küsib pereisa. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. „Mida sa sellega tahad öelda?“ on naine hüsteeriasse minemas. Õhustik vanemate vahel muutub pingelisemaks, nende vaated lapsekasvatusele on erinevad, lisaks on ema hõivatud oma tööga. Mees on kahe tule vahel – kumma sõna kuulata? Pinget ei aita vähendada ka valel päeval külla tulnud mehe (ilus) edukam kolleeg. Veini juues kisutakse maskid endalt ja teistelt.

Harriet Toompere Ines meenutas mulle samuti mind. Ma võin olla naiivne ja ebakindel, aga mõnes teises rollis võin ma olla enesekindel ja võimukas (nagu Elina Reinoldi tegelane). Inese suust tuli etenduse jooksul selliseid pärle. Nagu minul, mõnikord. Mis oleks universum ilma meieta? Nukker, pime paik ilma grammigi poeesiata. Meie oleme universumile nime andnud!

Sama õhtu kordub veel kahes erinevas versioonis. Nagu „Viimane küünlapäev“ ainult et muutused ei ole nii suured nagu tolles populaarses filmis, vaid muutused on pisiasjades. Suhtumises. Selles, kuidas me reageerime asjadele. Need samad eelpool mainutud käterätikud. Ma ei hakka sisu teile ära ette kirjeldama, sest aprillis-mais on teil veel võimalus seda etendust vaatama minna (PALUN MINGE!), aga ma luban teile, et peale etendust tulete te saalist välja ja olete natuke šokis, sest keegi on teid portreteerinud.

Päise foto: VAT TEATER, fotograaf Siim Vahur

Naiv.Super.

April 5, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Blogiküsimustiku täites unustasin ma täiesti ära ühe oma vana lemmikraamatu. Erlend Loe “Naiv.Super”.

Minu esimene Erlend Loe raamat oli “L” – selle kinkis mulle mu vahetusperekonna “õde”, sest ta oli kindel, et see on TÄPSELT minu maitse. Ta ei eksinud. Järgmiseks kingiti mulle “Naiv.Super” ja “Tatt av kvinnen”. Ka need Erlend Loe raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka. Erlend Loe minu lemmikkirjanike hulka.

Selles mõttes ei ole ma eriti originaalne, sest Erlend Loe on Norra üks populaarsemaid kirjanikke, väga paljude lemmikkirjanik ja minusuguseid fänne on tal alates 1996.aastast olnud jalaga segada. Ma jäin praegu mõtlema, et miks läbimurre kirjanikuna tuli teise raamatuga, miks “Naiv.Super” oli parem kui “Tatt av kvinnen” (ma ei tea, kas see on eesti keelde tõlgitud, kuid ma sattusin kunagi kogemata nägema ETVs selle põhjal tehtud filmi. Mis selle nimi eesti keeles oli, ma siiski ei tea. Naisest võetud?)? Mulle meeldib vist isegi esimene rohkem.

Nojah. Igatahes. “Naiv.Super” siis.

Olen siin ebaoriginaalne ja ütlen, et on lihtsalt hea raamat. Nii nagu on öelnud tuhanded teised. Seda on nimetatud geniaalseks. Ma mõistan seda. Nii nagu raamatu tagakaanel on kirjas, siis on see “lihtne raamat keerulistest asjadest”. Täpselt nii see ongi. Naiivsete lühilausetega kirja pandud. Kuid mõte, mis sõnadega taga peidus, on hoopis midagi sügavamat. Väga lühidalt kokku võttes saab 25-aastane peategelane vennaga kriketit mängides närvivapustuse, maailm variseb kokku ja talle tundub, et mitte miski ei ole enam õige, millegi pole mõtet ja ta ei tea, mida elult tahta. “Miks mul hea ei ole?” on küsimus millele (naiivne kuid samal ajal (elu)tark) peategelane peab vastuse leidma. Läbi lihtsuse ja otsekohesuse. Ta loobub kõigest – jätab pooleli õpingud, ütleb üles üürikorteri, kolib venna reisiloleku ajaks tema korterisse ning püüab läbi palliviskamise, kopsimisaluse ja nimekirjade kirjutamise end leida.

Ma olen seda raamatut väga mitu korda lugenud. Esimene kord plaksutasin mõttes käsi ja hüüdsin ka “Geniaalne!”, teine kord lugesin seda Oslo Ülikoolis Skandinaavia kirjanduse kursusel kui seda teost analüüsisime ja mõtlesin “Vau, kui diip”, siis sain ma aru kui sügavamõtteline see raamat tegelikult on, kolmas ja neljas ja viies ja kuues (ja ma ei tea mitmes veel) lugesin ma ajaviiteks, kirjastiil on nauditav. Ma ei saa eestikeelseid näiteid tuua, sest ma ei oska nii hästi tõlkida ja mul pole eestikeelset raamatut käe pärast, kuid mõned inglisekeelsed näited siia:

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

“I have enough trouble with useful information, never mind being burdened with what is useless.”

“When the universe is ephemeral, one can easily feel that human existence is meaningless. Why should I do anything at all?
On the other hand it is tempting to try and make the best of it. I’m here, anyway. The imagination won’t cope if I try to picture where I’d otherwise be.”

“I still don’t know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.”

Lihtsad laused, mis annavad kaks võimalust:

– loed läbi, naerad ja liigud edasi
– loed läbi ja hakkad mõtlema öeldu peale, sobitad mõtted oma elu-oluga.

Tekivad küsimused:

– Miks mul hea ei ole?
– Kas asjad lähevad hästi või halvasti?
– Millesse ma usun?
– Kas mul on ka mitu head ja üks halb sõber?
– Miks mul on halb sõber?
– Mida ma tean?
– Mida teha kasutute teadmiste ja faktidega?
– Kas aeg on olemas?
– Aga ruum?

Järgmisel hetkel tunnen vastupandamatut soovi nimekirju kirjutada:

– Asjadest, mis mul on;
– Asjadest, mida mul ei ole;
– Loomadest, keda ma oled näinud;
– Asjadest, mis mind lapsena rõõmustasid.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle iga kord sama tugevat muljet avaldas kui esimesel lugemisel. Ma kadestan neid, kes seda esimest korda lugeda ja analüüsida saavad, kuid sellest hoolimata on see üks paganama hea raamat. Pole ime, et see üks mu lemmikuid on. Väga hea kaaslane vaba aja veetmiseks. Humoorikas, lihtne ja mõtlemisainet pakkuv.

Kuivšampoonide mõõduvõtt

March 25, 2019March 25, 2019 / Eveliis / 21 Comments

Kui te oleksite minult paar aastat tagasi küsinud, millist kuivšampooni ma eelistan, oleksin ma teile otsa vaadanud nagu te oleksite teiselt planeedilt. Mis asi on kuivšampoon oleks ma küsinud. Miks te niisama juukseid lihtsalt ei pese, oleksin ma rumalalt küsinud. Ja siis ühel halva-juukse-päeval andsin ma kuradile sõrme ning proovisin sõbranna juures esimest korda elus kuivšampooni. Tundsin end nagu 18.sajandi Prantsusmaa aadlik, kes tärklist ja jahu pähe raputas ja juuste pesemise asemel peanahka kepiga sügas, aga issand kui mugav see oli. Hommikune pesema minemine on mu jaoks täielik piin.Ei, mitte pesemine, vaid pesema minemine. Eriti kui ma pean juukseid pesema. Mulle lihtsalt ei meeldi hommikud ja kuigi mul on seda tüüpi juukseid mis väga ruttu rasvaseks ei lähe, juhtub alati just nii, et mu suurim laiskus lööb välja nendel hommikutel kui ma näen välja totaalne rasvapea. Aitäh inimesele, kes kuivšampooni leiutas. See on ka täiesti asendamatu asi minu reisikotis.

Kuna ma sukeldusin kuivšampoonide maailma juhuslikult jäin ma truuks esimesele, millega tutvust tegin. Batiste. Hind oli soodne, väike pudel sobis käsipagasisse ja nii ma vajadusel just seda olen kasutanud.

Kunagi eelmisel aastal hakkasin ma jälgima Isabella Löwengripi instat. Minust on saanud tema täielik fänn. Milline inspireeriv power-naine. Löwengrip tooted noppisid igal pool auhindu, igalt poolt oli kuulda vaid kiidusõnu ja ausalt ka mina olin ilma kasutamata juba veendunud, et need ON head ja kindlasti oma hinda väärt. Juhtus siis nii, et veebruaris jäin ma Rootsis haigeks ja apteegist rohte ostes nägin ma seal samas ka Löwengrip kuivšampooni. Karamelli ja kreemi lõhnaga. Maksis 19.90 eurot. Hind võrreldes vana hea Batistega oli jõhker, aga muidugi ma ostsin, sest Löwengrip ju. Läksin koju, pihustasin pea täis, vannituba täitus võrratu karamelli lõhnaga ja ma olin rahul. Hästi kulutatud 20 eurot. See tunne kestis umbes pool tundi. Peale seda oli mul peas nagu kiiver. Üldse ei tahtnud juukseid katsuda ega peadki liigutada, äärmiselt ebameeldivalt kleepuv tunne oli. Ma olin nii pettunud. Pettunud, et olin pettunud. Ma olen sellele kuivšampoonile veel kolm võimalust andnud. Kahjuks pean ma ütlema, et peale imeliselt hea lõhna (ja ilusa disaini) see kuivšampoon midagi ei paku. Vähemalt minu juustele see ei sobi. Ma olen siiani pettunud. Aga samas natuke õnnelik, sest ma olin tegelikult läbi Instagrami veendunud, et Löwengrip Glow sari on ka üks selline asi, mis igal naisel peab kodus vannitoa riiulil olemas olema, aga nüüd mõtlen, et hea, et kohe uisapäisa tellima ei hakanud. Sain omal nahal kogeda, et kõik, mis sotsiaalmeedias hiilgab, ei pruugi kuld olla. Kas teie olete selle brändi kuivšampooni kasutanud? Teisi tooteid? Olete rahul?

Eelmisel nädalal avastasin ma Norras Camilla Pihl tooted. Tema blogi ja tegemistega olen ma end mingil määral kursis hoidnud, Norras oleks temast möödavaatamine ka raske olnud, sest isegi jäätiseriiulis vaatas temanimeline jäätis vastu. Jällegi, üks ettevõtlik blogija. Tema Skin ja Hair sarjast ei teadnud ma aga kuni eelmise nädalani midagi. Nüüd vaatas mulle poes vastu Camilla Pihl kuivšampoon. Mul tekkis vastupandmatu soov seda testida. Võrrelda Isabella Löwengripi Camilla Pihliga. Rootsi versus Norra. Ja et sõbranna ütles, et tal oleks just kuivšampooni vaja, siis see toode meile ostukorvi läkski. Ma olin väga skeptiline. Ilmselt jälle midagi, mille nime eest me maksame. Ma olin juba ette pahane kulutatud 10 euro peale (aga vähemalt poole odavam kui teise blogija toode). Jõudsime koju, proovisime sõbrannaga mõlemad järele ja tulemus on täiesti fantastiline. Juuksed ei jäänud ei kleepuvaks ega kiivrilaadseks. Olgu, tõele au andes pean ma ütlema, et mu juuksed ei olnud ka VÄGA mustad, aga siiski totaalne erinevus. Kas keegi teist seda kuivšampooni on kasutanud?

Ahjaa. Me võime siin nende 18.sajandi prouade ja härrade kommete üle naerda küll, aga teate, ma avaldan teile saladuse (mis ilmselgelt ei ole saladus). Jahu! Just nimelt, ega nad seda jahu endale niisama pähe ei raputanud ju. Ma olen omadel juustel järele proovinud. Toimib. Täitsa toimib. Jah, võib ju küsida, et kui laisk peab inimene olema, et juuste pesemise asemel jahu pähe raputab, aga teate igasuguseid olukordi tuleb elus ette.

Kananahk ja Bohemian rhapsody

March 13, 2019March 14, 2019 / Eveliis / 11 Comments

Viimase inimesena planeedil vaatasin ma eile õhtul ära “Bohemian Rhapsody”. Läksin Selverisse süüa ostma ja avastasin, et see on dvd-l olemas. Muidugi pidin ma selle ostma, sest juba ilma vaatamata teadsin ma, et sellest saab minu üks lemmikfilme.

Aga ma alustan kaugemalt. Ma mäletan 90ndate algusest väga selgelt üht seika. Küsisin emalt, millise bändi kontserdile tema tahaks minna. Ta vastas, et oleks vaid üks bänd, kelle kontserdile ta läheks, aga see pole kahjuks võimalik enam, sest laulja on surnud. See bänd oli Queen ja lauljaks Freddie Mercury. Võimalik, et see oli esimene kord kui ma sellest bändist midagi kuulsin. Ma mäletan, et nägin hiljem poes Queenist rääkivat raamatut ja ostsin selle emale sünnipäevaks ja mõtlesin ise veel, et issand jumal kui kole mees, et miks peaks ema ometigi tahtma teda esinemas näha. Saage aru, ma olin 12-13-aastane. Selles vanuses on lubatud olla pinnapealne. Ma sain teada küll sellise bändi olemasolust, kuid muusikast veel nii palju mitte, sest nagu te teate, ei olnud tol ajal youtube´i veel olemas. Minu esimene enda Freddie Mercury vaimustus algab sellest ajast kui hakati mängima Freddie Mercury ja Monserat Caballé “Barcelonat”. Ka selle lauluga on mul meeles, kuidas me tädilastega lummatult seda raadiost kuulasime. Nii kõvasti kui tolleaegsed raadiod üldse lubasid. Tänu onule, kelle hobiks oli muusika ja kassetidele (!) laulude ümber lindistamine, tutvusin ma Queeni loominguga aina rohkem ja nii minust üsna väiksest peale vaikselt Queeni fänn saigi. Öelge veel, et emad-isad-onud-tädid ei mõjuta lapsi ja nende maitset, eksju!

Ja siis see film. Ma vaatasin filmi hilisõhtul (LIIGA VAIKSELT! ma oleksin tahtnud kõlarid põhja panna, aga teised magasid) ja ei saanud peale filmi kohe isegi magama jääda, sest ma olin nii…ma ei tea, mis see õige sõna, oleks seda tunnet kirjeldamaks…mul kõhus keeras, heas mõttes, süda tagus ja ma olin lihtsalt filmi ning muusika lummuses, terev filmi jooksul jooksid mul mitme koha peal pisarad. Ei, ei, mitte siis kui ta Live Aid kontserdil lavalt lahkus, vaid pidevalt. Laulusõnad, armastus, emotsioonid. “Mama, I just killed a man” ajal hakkasid pisarad jooskma. Mida ta sellega mõelda võis? Targemad on arvanud, et selle lausega avas ta end geina. Võimalik, mina ei tea, aga Bohemian Rhapsody ja selle sõnad on minu meelest üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid maailmas.

Ma saan ka filmi kriitikast aru. Ei ole selline sügav ja detailidesse minev film, aga katsuge ise panna 15 aastat tegutsemist kahte tundi. Sündmused liikusid kiiresti, nõus, aga minu jaoks ei olnudki see Freddie Mercury eluloofilm, vaid bändi tekkelugu. “Bohemian rhapsody” on Queeni lugu, mis keskendub rohkem esilauljale, aga näitab ka ilmekalt seda, et kõik panustasid albumitesse. Paljud arvavad, et Freddie Mercury kirjutas laulu “Who wants to live forever” kui sai teada oma surmast haigusest. Tegelikult *on selle kirjutanud hoopiski Brian May filmi “Highlander” jaoks. Või stseen, kus John Deacon kirjutas laulu “Another one bites the dust”? Või “We will rock you” tekkelugu? Film toob esile laulude loojate eripära ja panus. Bändis valitses harmoonia ja keegi ei olnud kellestki parem. Hetkeni kui Freddie Mercury end teistest paremaks pidama hakkas. Selle koha peal jõudsin ma mõelda kui oluline on see, millised inimesed meid ümbritsevad ja milline on nende mõju meie elule. Kas Freddie Mercury oleks AIDSi surnud kui tal ei oleks kõrval olnud paha poiss Prenterit, kui ta ei oleks vallandanud bändi heaolule mõtlevat mänadžeri, kui… Palju “kui”-sid. Sama mõte oli mul ka Matti Nykäneni filmi vaadates. Kui Nick Nevadat poleks olnud, milline oleks Matti siis olnud?

Ma vaatasin filmi, ahmisin seda endasse, konstateerisin jälle fakti, et Queen on muusikaajaloo üks tähtsamaid (kõige tähtsam?) ansambleid, Freddie Mercury täielik geenius ning samal ajal kui kriitikud on pidanud seda ka keskpäraseks pillekaareks nägin mina sünge tooniga (õpetlikku) lugu mehest, kes armastas elada. Armastas elada nii, et just see armastus talle saatuslikuks saigi. Ainsana kritiseeriks ma filmi lõppu, kus AIDSist teatanud Freddie Mercury teeb justkui viimase etteaste Live Aid kontserdil. Tegelikkuse me ju teame, et hoolimata põdurast tervisest tegi ta muusikat veel kuus aastat ning jagas oma elu partner Jim Huttoniga. Muide, Jim Huttoni üles leidmine vaid telefoninumbri ja ühe pepuplaksu pärast ei olnud minu jaoks klišee, vaid hoopis siiras soov armastada. Ennast ja kedagi teist. Peale elu.

Film oleks võinud kuidagi teisiti (kronoloogiliselt õigemini) lõppeda, aga samas, kuidas veel kui mitte kontserdiga, mida peetakse üheks parimaks live-show´ks üldse?

*Film versus tegelikkus

Eataly

March 10, 2019March 10, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

Testivõitja või -kaotaja

February 15, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Eks ta ilmselt natuke hilja on pea kevadehakul lapse talveriietest rääkida, aga mulle jäi erinevatest blogidest silma Skogstad talveriiete reklaam ja kuna meie peres on päris palju selle firma tooteid, siis tuli tahtmine kaasa rääkida. Ma olen pikalt olnud Didriksonsi fänn ja kui üdini aus olla, siis Skogstadist kõndisin ma pikalt mööda, sest tundus selline…H&M kaup. Kui siis Ida sai endale teiselt ringilt ühe H&M talvekombe, mis oli absoluutselt imeline, hakkasin ma mõtlema,et võib olla ei peaks odavamatesse brändidesse nii üleolevalt suhtuma.

Skogstadiga sain ma paremini tuttavaks mõned aastad tagasi kui Idale kingiti üks selle brändi jope ning ma pidin tunnistama, et see oli õues käimiseks paganama mõnus ja täitsa ilus. Teise ringi päranduseks on ta aastate jooksul saanud veel teisigi selle brändi riideid ja minu tõrksus hakkas aina vähenema. Tundus täiesti aus kvaliteet. Läks veel natuke aega kuni ma ise Skogstad poodi sisse astusin.

Eelmisel sügisel ajasin ma Idale taga “lasteaiakombet” – teate küll seda Skandinaavias poppi poolkummiülikonda, mis on lapsel endal lihtne selga tõmmata ja millega saab mudas mütata. Hooaeg hakkas läbi saama ja lasteaiakombesid enam ei olnud, küll aga oli välja pandud uus talvekaup. Kuna Ida on talvel hästi palju väljas, siis kõige olulisem on talvel see, et tal oleksid õiged “kihid” olemas (siin lingil on ka üks lihtne ülevaade, kuidas lapsi kihiti riidesse panna). Eelmisel aastal ostetud fliiskomplekt oli veel paras sel aastal(tänaseks päevaks on Ida suutnud jaki kuhugi ära kaotada ja sellest on kahju!) , nii et vaja oli vaid villapesu ja uut talvekombet. Hinnad olid poes tõesti head ning natuke liialdades võin ma öelda, et tänaseks päevaks oleme me täiesti Skogstad usku. Seda enam, et allahindluste ajal saab kombeka kätte 50 euroga, mõnus kevad-sügisjope kõigest 30 euroga.

Norras on hästi popp teha igasugu teste lasteriietele. Ühes testis on esiotsas Stormberg, Didriksons, Wheat Miley, allotsas Polarn O Pyret, Skogstad ja Lego, teises testis eesotsas hoopis Tenson, Gneis, Helly Hansen ja allotsas Didriksons ja Bergans. Ehk siis neid teste on nii palju ja kõik sõltub sellest, milliseid brände on testitud. Erinevates testides katsetatakse erinevaid brände ja pole siis ime, et ühes tabelis ollakse esirinnas ja teises pole isegi ära toodud. Neid tabeleid ja teste on huvitav lugeda, kuid päris nende järgi elada ja oma otsuseid teha ei saa. Ma näiteks ei olnud pooltest nimedest kuulnudki.

Skogstad on testides üldjuhul “kolmeline” . Kõige nõrgema hinde saab Skogstad alati “slitestyrke” (ehk kui palju kasutamist/kulutamist toode kannatab) eest. Kui parimasse kombesse tekivad augud peale 5000 korda liivapaberimasinast läbi käimist, siis Skogstad kombesse tulevad augud juba peale 500. korda. Ka vetthülgavuses on Skogstad pigem kolmeline. Miinuseks on alati ka see, et põlvedel ei ole tugevdusi. Ma saan nendest miinustest Norra tingimustes täitsa aru, kui te oma silmaga näinud ei ole, kuidas lapsed oma kombedega mööda asfalti nühivad ja kuidas nad neid kulutavad, siis te ei uskuks seda. Te ei usuks ka seda, millist vett ja vatti peavad need kombed vihmaste ilmadega kannatama. Eesti oludes ei ole ma veel näinud, et üksi ema/õpetaja laseks lastel riideid niimoodi kulutada, nii et… Ida on niigi üsna aktiivne rahmeldaja õues ja (kuigi ta kannab vaheldumisi kolme talvekombet, sest agar vanaema tahab neid kogu aeg juurde osta, sest niiii ilusad ju) meie Skogstad ei näita absoluutselt veel kulumisemärke. Mina julgen igal juhul soovitada, seda enam, et hinna ja kvaliteedi suhe on väga hästi paigas.

Eestis pakub Skogstad riideid Rahe Riided. Norra poest saab allahindluste ajal muidugi kombed kätte 35-60 euroga, Eestist siiski pea 90 euroga, aga see vist on paratamatus ja kõigile ammu teada, et Eestis on hinnad kallimad. Samas on neil hetkel müügil hea hinnaga meriinovillane pesu! Seda soovitan ma iga kell. Kuna ma ise ootamatult hakkasin natuke aktiivsemaks matkahuviliseks, siis ma pean vaatama, kust endalegi praegu üks komplekt soetada.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

review