Valguseta valgus või valgus valgusetus

Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Mida teha laupäevahommikul koos lapsega?

Raamatud on minu elus alati olnud olulisel kohal ja seepärast on mul suur au ja rõõm teha koostööd Apollo raamatupoega. Seekord kutsusid nad meid Idaga lasteklubi hommikule ja olgugi, et ma püüan end raamatupoodide uudistega kursis hoida, siis sellisest üritusest (LINK) ma kuulnud ei olnud. Nüüd ma tean, et sellised vahvad hommikud toimuvad ja ühtepidi on see muidugi paha, sest ma olen harjunud laupäeviti kodus laisklema, kuid enam ma seda vist teha ei saa. Me peame hakkama lasteklubi hommikutel käima. See oli SUPERKIHVT üritus. Nii lastele kui vanematele. Laias laastus kõigile lapsemeelsetele. Äärmiselt positiivne algus laupäevahommikule. Või no mis hommikule. Algavad need üritused kell 12, tegelikult täpselt õigel ajal, et end diivanilt püsti ajada.

img_6775img_6780IMG_6790.JPGimg_6783

Seekord tutvustati viisi, värsi ja värviraamatut “Tõeline muinasjutt” (LINK). Mulle on Stig Rästa alati meeldinud ja kui raamatu autorite nimekirjas on ka Stig Rästa, siis olin mina müüdud juba ilma suurema reklaamita. Aga kui nüüd natuke reklaamida, siis “Kuninga laul” (LINK)  kummitab peas nüüd nii minul kui ka Idal.  Raamatuga kaasas oleval CDl on kõik muinasjutu laulud ja ma ei saaks rohkem rahul olla, ma olin ammu otsinud uut lastelauludega plaati autosõitudeks (“Kardemoni linna rahvast ja röövleid” võin ma juba une pealt laulda). See plaat on täiesti ideaalne. Plussiks veel see, et lisaks lauludele on plaadil olemas iga laulu taust ehk meloodia ilma sõnadeta, nii et saad täitsa ise laulda. Sõnad on lauludel kaasahaaravad ja lustakad, jäävad ilma vaevata pähe. Raamatus on tore muinasjutt, mida toetavad laulud ning suurimat rõõmu pakub lastele ilmselt see, et nad saavad ise raamatu “elavaks muutmisele” kaasa aidata. Ise valid, mis värvi riietes kuningas ja kokk ning teised tegelased raamatus ringi hakkavad käima.

Samal ajal kui meie meisterduslaua taga olime, luges ukulelega jutuvestja Virko Annu raamatust lugusid ja laulis laule. Lapsed nägid kõik väga rahulolevad välja. Mu meelest on selliste ürituste puhul alati oluline, et eestvedajad lapsed kaasa haaraksid ja seda nad kahtlemata ka tegid.

IMG_6795.JPGIMG_6815.JPG

Mina ei ole suuremasi meisterdaja, lapsega meisterdamine on minu jaoks paras väljakutse, sest mul lihtsalt ei ole ideid ja ma ei oska suurt midagi teha. Tänu Vunderi lauale sain ma ühe uue idee ja mitte vaid Idaga meisterdamiseks. Nimelt aitas juhendaja seal dekoratiivteibiga valmistada sõbrapäevakaarte. Dekoratiivteibist sai minu uus lemmikasi. Sellega sai lihtsa vaevaga valmistada kaarte, lisaks sobib seda kasutada nii klaasil kui puidul. Nii lihtne moodus mõnele asjale “vunki” juurde anda. Meie Idaga saime hakkama kahe kunstipärase kaardiga – minu öökullidega kaart pidi olema “minu issile” ja ma ei ole kindel, kas ta pidas silmas mu isa või meest, Ida enda oma sai valmistatud täditütar Rihannale. Ägedad eksju?

IMG_6811.JPGIMG_6812.JPGIMG_6818.JPGIMG_6821.JPGIMG_6842.JPG

Teisel pool laua otsa aitas Klarika Tomsonist (LINK) valmistada printessikroone, käekotikesi, koeri. Nagu öeldud, siis ma ei ole meisterdamisegeenius ja selliseid asju nagu seal laual olid, ei oleks ma osanud isegi mitte otsida. Nii lihtsad ja ägedad asjad meisterdamiseks. Printsessikroonile kivikesi peale kleepima hakates arvasin ma küll, et mul ei ole selleks kannatust, kuid ühel hetkel tekib mingi hasart ja nii me Idaga neid kivikesi kleepisime. Ilus sai. Samal ajal kleepisid teised lapsed koeri ja käekotte kokku. Meil kleebib hetkel Marek üht koera kokku;)  Ida on neist uutest mänguasjadest täielikus vaimustuses. Ikkagi ise tehtud!

IMG_6803.JPGIMG_6824.JPGIMG_6830.JPGIMG_6849.JPGIMG_6852.JPGIMG_6855.JPGIMG_6857.JPGIMG_6859.JPG

Poolteist tundi möödus linnutiivul. ÄÄRETULT LÕBUS oli. Nii lapsed, vanemad kui juhendajad kõik olid nii sõbralikud ja positiivsed, abivalmid ja suhtlesid nagu oleks me kõik juba ammu vanad tuttavad. Kui te Solarise Apollosse ei jõudnud, siis homme kl 13 on teil võimalus Pärnu Apollosse minna.

2016 kokkuvõte – TOP7

Aastalõpp on ikka selline aeg, kus tehakse kokkuvõtteid ja  nii otsustasin minagi 2016.aastale tagasi vaadata ning panna kirja oma selleaastased lemmikud. See ei olnud lihtne, sest absoluutselt igal külastatud hotellil on olnud oma eelised ja head küljed, kuid ikka on ju nii, et mõni kogemus jääb eriliselt eredalt meelde.

Postituse pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest paremusjärjestusse ei oskaks ma hotelle ka parima tahtmise juures panna, seega toon ma hoopis ära oma lemmikud erinevate kategooriates.

Aasta üllataja – Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel (LINK). Spaad otsides olin ma sellest hotellist ausalt öeldes mööda vaadanud, sest keset liiklusummikuid asuv hotell ei tundunud kuigi hubane. Suur viga, sest Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel on nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate.

2513929_54_z

Parim hommikusöök – Grand Hotel Viljandis (LINK).  Minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat?

12794396_1699925580224642_2080562195393795438_n1

Tahad teada, kes on ülejäänud viis 2016.aasta lemmikut? Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

“Linnu lood” kingiloos

Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja.  Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.

Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.

9789949814534

Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.

Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.

Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.

Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.

Tahad teada, kas konn  muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12

IMG_6360.JPG

Minu tassike teed

Mõnda aega tagasi leidsin ma oma meilboksist kirja ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes soovis mulle  kingituse teha tänutäheks, et pakun huvitavat lugemist  ja kutsus mind vaatama Theatrumi etendust “Isa”(LINK). Ei pakkunud ta seda välja sellepärast, et ma etendusest kirjutaks, sest olgem ausad, ma vaatasin Theatrumi kodulehelt, et etenduse piletid on kuni veebruarini välja müüdud, nii et reklaami etendus ei vajagi, vaid ta arvas, et see oleks minu “tassike teed”.  Ja kuna see tõepoolest seda oli, siis ma otseloomulikult pean oma muljeid jagama. Mu kursakaaslased olid püüdnud sellele etendusele pileteid saada, kui te kiirustate, siis hetkel märtsi etendustele veel oli pileteid.

“Isa” jutustab loo dementsust põdeva peategelase silmade läbi ja paneb vaatajat pidevalt küsima, mis on päris ja mis ettekujutus. Tüki autor Florian Zeller on võrrelnud etendust puslega, kus üks tükk kogu aeg puudu on. Kahe tunni vältel panebki peategelane – dementsust põdev André – vaatajaid puslet kokku panema. Kas tütar kolib Londonisse ja jätab isa maha Pariisi? Või mõtles isa selle välja? Kes on see mees (kanaga), kes korteris ringi jalutab? On ta päriselt olemas? Kas korter on tütre või isa oma? Miks ei külasta isa noorem tütar, keda isa jumaldab? Mis temaga juhtus? Kas põetaja Laura on tegelikkus või väljamõeldis? André elus valitseb kaos ja ta püüab leida inimesi, kes räägiks talle tõtt. Aga mis on tõde? Ja kas André mäletab seda?

Pusle-etendus on nii hästi lavastatud, et kogu aeg püsib pinge ja põnevus. Tükki on nimetatud tragifarsiks, naerda saab palju, jaburad ja humoorikad seigad (nt mees kanaga) muudavad tüki kergemini vastuvõetavaks, sest tegelikult on etendusel vägagi kurb alatoon. Kurvaks teeb selle loo just see, et see ei ole väljamõeldis, see võib juhtuda meie kõigiga. Me tunneme kaasa vanale mehele, kes ei saa aru, mis on päris ja mis väljamõeldis, kes kohati muutub lapseks ja kohati püüab ikka olla see suur perepea, kes ta kunagi olnud on. Ta on “iseloomuga, aga võluv”. Lembit Peterson mängis isa rolli nii hiilgavalt, et vahepeal oli väga raske uskuda, et tegu on näitlejaga, mitte päriselt Altzheimerit põdeva vana mehega. Paremat osatäitjat oleks ilmselt raske siia rolli leida olnud. See väärikus ja iseloom, mille Peterson isale andis, on minu meelest auhinda väärt.

Ja siis on teine peategelane Anne, kes on olukorras, kus ta peab valima isa ja elukaaslase vahel. Ta armastab neid mõlemaid, kuid dementse isa eest hoolitsemine tekitab pingeid ja tülisid. Kumma teie valiksite? Kas isa või mehe? Mida sellises olukorras teha? Mis on õige? Liina Olmaru andis suurepäraselt edasi hooliva ja armastava, kuid kurnatud ja teinekord meeleheiteni viidud, tütre tegelaskuju. Meie, pealtvaatajad, naersime tragikoomiliste olukordade üle, mis aset leidsid, kuid Anne´i viisid need olukorrad juba nii kaugele, et ta nägi unes, kuidas ta isa ära kägistab. Ma ei ole dementsusega ise kokku puutunud, kuid ma tean mitmeid inimesi, kes on ning kõik nad räägivad, kuidas mõnel hetkel tahaks lihtsalt eemale minna, kõik unustada, kui haiget see teeb kui inimene, keda sa armastad, sind ära ei tunne või sõimab, kuid teisalt ei lase armastus eemale minna. Nii nad, nagu ka Anne toimetavad meeleheite ja armastuse piiril.

Ühtepidi oli see etendus tõesti naljakas, kuid teisalt nii kurb ja kriipiv. Kui ma õhtul peale etendust rongiga koju sõitsin, tuli mulle ikka ja jälle silme ette André, kes voodis lamades ootas, et ta ema talle külla tuleks, ja põetaja sõnad “Kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda…” Korda saavad kahjuks sellised lood vaid ühe lõpuga.

Ma igatahes soojalt soovitan teil märtsi-ja maikuu etendustele piletid hankida. Fantastiline etendus.

Mulle ei meeldi matemaatika, aga…

selle aasta sügisel andis mu sõbranna Heily välja  raamatu “Mängime matemaatikat” (loe rohkem SIIT) ja jumala eest ma vannun, et ega ma ikka vabatahtlikult matemaatikaõpikut kätte ei võtaks, isegi kui selle on kirjutanud mu parim sõbranna, kuid naljaga pooleks tundus see minu tasemega sobivat. Nimelt on raamat mõeldud 2-3 aastastele matemaatika õpetamiseks. Ei saa neist selle raamatu järgi muidugi matemaatika geeniused, kes kolmeaastaselt suudaks peast korrutada.jagada ning ruutjuurt arvutada, vaid raamat õpetab, kuidas läbi mängu lapsele õpetada loendamist, rühmitama esemeid erinevate tunnuste järgi, leidma esemete hulgast üks ja palju ja nii edasi.

Kokku on raamatus 20 erinevat mängulist (õppe)tegevust ja kuna meil täna Idaga oli olude sunnil (auto oli nii jääs, et selle sulatamisega sai autol lõpuks kütus otsa) kodune popipäev, siis ma otsustasin kohe esimese tegevuse käsile võtta. Selleks oli “Nuku sünnipäev”, kus laps pidi katma laua sünnipäevalapsele ja kahele sõbrale ja lugema kokku mitu taldrikut, tassi, lusikat, vaasi lauale sai. Kolmeni lugemisega ei ole Idal probleeme, kuid ta kattis laua neljale külalisele ja number “neli” kippus asenduma “seitsmega”.

IMG_6098.JPGIMG_6095.JPG

Selle raamatu plussiks on see, et annab näpunäiteid kodusteks (õppe)mängudeks minusugustele “halbadele emadele”, kes ise väga lihtsate, kuid väga hästi toimivate tegevuste peale  ei tule ja otsimise peale ei viitsi väga aega raisata. Selles mõttes, et Ida on ju mu esimene laps ja mul ei ole isegi aimu, kuidas lapse õpetamine välja võiks näha, et see oleks nii mänguline kui õpetlik. Ja absoluutselt kindlasti on see väärt lugemine kõigile lasteaiaõpetajatele, mitte et ma arvaks, et nad ise ei oska tegevusi välja mõelda, kuid nagu ma ütlesin, siis mõnikord ei tule ise mõne lihtsa tegevuse pealegi.  Järgmisel popipäeval või miks mitte ka mõnel õhtul hakkame me Idaga lippe meisterdama (tegevus nr 16) – see on minu lemmik sellest raamatust.

Raamatu hinnaks on 6.40 ja kui teil on kodus või tutvusringkonnas 2-3aastased lapsed, siis poetage see raamat jõuluvana kingikotti. Või minge lihtsalt poodi ja ostke. Tasub kindlasti ära.

Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction

Eelmisel aastal kui Satu kutsus meid Hvelvetisse lutefiski sööma olin ma natuke hirmul. Ma olin seda küll kunagi ammu Britt-Ida juures söönud ja mäletasin, et mulle see maitses, kuid legendid ja lood, mis lutefiski saadavad panid mu siiski mõtlema, et võib olla mu mälu petab mind. Väidetavalt ei söö seda ükski normaalne inimene ja isegi need, kes söövad, valetavad, et see neile maitseb ning söövad seda vaid solidaarsusest oma vaeste esivanemate vastu. Norra kirjanik Odd Børretzen on öelnud, et ” seda süüakse selle pärast, et harjutada end maast madalast alla neelama pettumusi elus”. Ameeriklane Jeffrey Steingarten on öelnud, et “Lutefisk ei ole toit vaid massihävitusrelv. See on näide toidust, mille maitse ei sarnane mitte millegagi, aga sealjuures põhjustab nii tugevaid emotsioone, mis sõna otseses mõttes saadab inimese nokauti.” Ka mu naabrinaine ütleb, et ei suuda lutefiski süüa ja seda just tekstuuri tõttu. Jällegi on norrakad ise ju öelnud, et võdisev ja kallerdav lutefisk meenutab koletist mõnest jaapani õudusfilmist.

Mis see kahtlane kala siis on?

Libekala (rootsi lutfisk, norra lutefisk, soome lipeäkala) on klassikaline roog suuremal osal Skandinaaviast. Traditsiooniliselt süüakse teda jõulude ajal. Rootsis ja Soomes on 99 % söödavast libekalast kuivatatud molva ja Norras peamiselt kuivatatud tursk. Libekala tehnoloogia leiutamisest ulatub viikingite aega. Legend räägib, et ükskord oli pikal teekonnal kuivatatud kalalastiga viikingite laev, kui sellesse laeva lõi sisse välk. Laev põles maani maha. Kuid laevalast jäi alles: kuivatatud kala oli pikka aega söestunud puude ja tuha vahel. Seda kastsid vihmad ja põhjustasid kalade ümber leeliselise keskkonna. Mingi aja möödudes otsustati seda kala maitsta, pestes eelnevalt maha kala ümber oleva leelise. Kala oli täiesti söömiskõlbulik ja nii see tava tekkiski. Esimese usaldusväärse märke libekala kohta on kirja pannud Rootsi õpetlane ja diplomaat, peapiiskop Olaf Magnus 1555. aastal.
Libekala valmistamine toiduks tänapäeval on sarnane ajaloolisele meetodile. Kuivatatud kala (kilttursk, molva) leotatakse 3–7 päeva leeliselises lahuses, mille jooksul liha pehmeneb. Pehmenenud libekala pestakse jooksva külma vee all hoolikalt ja seejärel pakitakse. Pakitud libekala säilimisaeg on 2-3 kuud. Roa valmistamisel küpsetatakse libekala ahjus 200ºC juures või keedetakse.
Keskajal oli lutfisk vaatamata oma lihtsusele au sees ja hinnatud ka kuningate laual. Teda hinnati kõrgelt, kuna kuivatatud kala säilis pikalt ja ta oli oluline valgu allikas kirikliku paastu ajal. Serveeriti lutfisk´i soolase võiga ülevalatult. Traditsiooniliselt serveeritakse lutfisk´i kõrvale tugevalt jahutatud õlut ning Norras ka akvaviiti.
Ka sel aastal kutsus Satu meid lutefiskile. Minule valmistas see äärmiselt rõõmu, sest mu meelest on TÄIESTI SIIRALT lutefisk üks paremaid Norra jõulutoite. Tõsi, vaid juhul kui see on hästi valmistatud. Ma proovisin seda kodus ka ise teha ja ütlen ausalt, ärge proovige. Minu libekala meenutas nagu surnud oravat, millest veoauto on 67 korda üle sõitnud, ja mis on siis vette ligunema jäetud paariks aastaks. Hais vastas täpselt samale surnud oravale. Aga Hvelveti lutefisk on imetabane. Kuid nagu te näete päisepildist, siis Klaudia, kes meiega ka sel aastal kaasa oli, nägi taldrikul just seda surnud oravat ja on siiamaani šokis, kuidas midagi nii kohutavat süüa saab. Minule pakkus see muidugi nalja ja kui ma tegelikult arvasin, et see on natuke müüt, et inimesed peavad libekala nii kohutavaks, siis nüüd ma tean tõesti üht inimest, kes viimased ööd on sellest kalast õudusunenägusid näinud. Sorry, Klaudia!
Huvitaval kombel meeldib lutefisk ka Idale. Aga talle meeldivad üldse kõik Norra “kummalised” toidud. Ja täiest hämmastav on see, et Hvelvet restoranis oleme me nüüd käinud kolmel korral ja see on ainuke restoran, kus Ida käitub põhimõtteliselt laitmatult. Me naerame, et tal on ilmselt lihtsalt kallis maitse!
IMG_5667.JPGIMG_5653.JPGIMG_5657.JPGIMG_5682.JPGIMG_5663.JPGIMG_5649.JPG
Last year when Satu invited us to Hvelvet to eat lutefisk I was a bit scared. I had had it once before at Britt-Ida´s house and remembered that I liked it, but the legends and stories that follow lutefisk are quite strong, so I was a bit scared that perhaps my memory lets me down. Norwegian author Odd Børretzen has said that “parents force their children to eat it, just because they can get used to all kind of disappointments in life and learn how to swallow them”. American food critic Jeffrey Steingarten has said “”Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. Lutefisk is an example of food that almost doesn’t taste like anything, but is so full of emotions that the taste buds get knocked out.”  Norwegian themselves say it is jelly and wobbly like a monster from a Japanese horror movie.
What is this “suspicious” fish then?

Lutefisk is dried whitefish (normally cod, but ling and burbot is also used) treated with lye. The first step is soaking the stockfish in cold water for five to six days (with the water changed daily). The saturated stockfish is then soaked in an unchanged solution of cold water and lye for an additional two days. The fish swells during this soaking, and its protein content decreases by more than 50 percent, producing a jelly-like consistency.

When this treatment is finished, the fish (saturated with lye) is caustic, with a pH of 11–12. To make the fish edible, a final treatment of yet another four to six days of soaking in cold water (also changed daily) is needed. Eventually, the lutefisk is ready to be cooked.

No one is quite sure where and when lutefisk originated. Both Swedes and Norwegians claim it was invented in their country. A legend has it that Viking fishermen hung their cod to dry on tall birch racks. When some neighboring Vikings attacked, they burned the racks of fish, but a rainstorm blew in from the North Sea, dousing the fire. The remaining fish soaked in a puddle of rainwater and birch ash for months before some hungry Vikings discovered the cod, reconstituted it and had a feast. Another story tells of St. Patrick’s attempt to poison Viking raiders in Ireland with the lye-soaked fish. But rather than kill them, the Vikings relished the fish and declared it a delicacy. It makes for a great story if you don’t mind the fact that Patrick lived centuries before the Vikings attacked Ireland.

This year, when Satu again asked to Hvelvet to have lutefisk I was extreamly happy. I honestly think lutefisk is one of the best Norwegian Christmas food. ONLY when prepared by proffesionals. I tried it at home and WILL NOT recommend to do it. It looked like the  cadavers of squirrels run over by trucks soaked in water for a month. And the smell was as bad as I imagine a dead squirrel would smell. But the one they serve in Hvelvet is just beautiful and tastes so good! I have also always had a suspicion that when people say they cannot stand the consistency and smell of lutefisk, they are just showing off, but I know really know a person who probably had nightmares of lutefisk later. Look at the header image. Sorry, Klaudia, for making fun of you, but the look on your face is priceless.

But is remarkable that Ida also enjoys it. She seems to like all kind of “suspicious” Norwegian food;)  And Hvelvet is the one restaurant where she always behaves and is a good girl, even after she was tired from kindergarten this time. We laugh amongst ourselves that she has just expensive taste;)

Litsid

Esimest korda seda sõna lugedes, ei tahtnud suu kuidagi seda sõna välja öelda, kuigi ma olen üsnagi krõbedaid väljendeid kahjuks päris varmas kasutama tundus see sõna nii vulgaarne ja sobimatu. Samas on sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjandusklassikas – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks ju. Suure tõenäosusega ei oleks ma Mart Sanderi “Litsid” lugema sattunudki, kui Heily poleks seda taevani kiitnud ja soovitanud.

Nüüd kui kohe on ilmumas raamatu teine osa, sai siis lõpuks raamat ka mul loetud. Esimesed paar lehekülge olid isegi pettumus, sest ootused olid nii suured ja kõik teisedki lugemise väljakutse liikmed, kes lugenud olid, olid raamatut vaid ülivõrdses kirjeldanud. Keel tundus kuidagi ehk liiga kunstiline. See tunne läks mul aga täpselt paari leheküljega üle ja edasi lugesin ma raamatu  läbi põhimõtteliselt ühe jutiga. Tegu on äärmiselt ladusa ja kaasahaarava romaaniga, keel on elegantne ja väljapeetud ning poleks ma usknud, et ka mina liitun Mart Sanderi kiitjate kooriga. On tõesti mees nagu orkester ja kirjutada oskab. Oskab kohe väga hästi.

Raamatu pealkirjast ärge laske end häirida või segadusse ajada.Pornograafia või seksiga on raamatul väga vähe pistmist. “Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi, elegantne ja terav põnevik, kus ajaloolised tegelased on kõrvuti väljamõeldutega. Suurepärane on ka romaani kaanekujundus, kus naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini portree. Väga kõnekas kujundus.

Härrastemaja on  idülliline koht. Seal on heatahtlik emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted, konkreetne asutus on elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed. Murrangulised sündmused jõuavad härrastemajja justkui kauge kaja, elu selles asutuses kulgeb justkui teises dimensioonis. Esimesed esimesed mõrad idüllilisse argiellu tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega külastuse. Balti-saksa aadel asendub traditsiooniliselt poristes kirsades, odava tubaka järgi lehkava ja viina kaaniva venelasega. Ka härrastemaja pole Nõukogude Liidus enam aktsepteeritud ja nii “võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis”. Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, “spontaansele” rahvademonstratsioonile nõudmaks Eesti liitumist Nõukogude sõbraliku perega. Tüdrukud peavad olema meele järele kõikidele, et mitte põhjustada kelleski vastumeelsust Eesti vastu. Seega kandub see keha müümine lõpuks üha enam ja enam enesemüümisele igas muus mõttes.

Litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid, üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim koos reetmise ja hirmuga  muudab enesemüümise tavapäraseks nähtuseks, eriti mida kõrgemal ametipostil ollakse – “aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!

Raamatu viimast peatükki, kus proua Kukk põgeneb talle vastumeelse ohvitseridega pidutsemise eest ning kõnnib jäises tuules koju Piritale, tegi mind nukrameelseks. Ma jäin mõttesse. Mõtlema selle peale, mida inimesed okupatsiooniaastatel tegelikult läbi elasid. Mina loen nendest sündmusest ajalooraamatutest, kasutades edasijutustamiseks sõnu “põnev”, “kaasahaarav”, “liigutav”, päriselt justkui aru saamata, et see kõik on ka päris elus juhtunud. Meie (riigi) ajalugu.

Igatahes ootan ma suure põnevusega teist osa.

A journey through the Norwegian landscape

I had the honour of celebrating my 35th birthday at Maaemo restaurant in Oslo, not a long time after they had received their third Michelin star. I have dreamt about visiting this restaurant for many years, but as the price is steep, very steep, I have never even thought it will be more than a dream. Until this Saturday.

We arrived to Maaemo 10 minutes before 12 o’clock (how lucky coinsidence was it that the only available time in March was on my birthday? The next available time for booking a table was in June) and it seemed like they knew we are arriving exactly then, because a smiling waiter was waiting for us the minute we came near the building.

IMG_0937

I was blown away by the interior. So elegant, yet so simple, so “motherearthy” – the photos on the walls were fenomenal ( I especially loved the one by the restroom), the view to Oslo Barcode…I cannot find words. This small restaurant has limited tables which gives an exclusive feel, each dish is introduced by the chefs themselves makes it personal and unforgettable.

The entire kitchen is in glass and located on the second floor and just before desert we got to go upstairs to take a look.

IMG_0986.JPG

It´s not only the food one remebers from vistit to the restaurant, but also the  service. I feel that this was really world class. It´s superb from the start with the discussion about the freshness of the food. The staff knew every little  detail about the origin of the food.

I don’t know too much about the Champagnes (only that I love it!), but the Charles Hedsieck Brut Reserve which we got served first, was much more than only a Champagne. It was a perfect start for the perfect lunch.

IMG_0938

Th lunch with 20 courses seems too long but it´s mostly bite sizes. Nevertheless we spent almost four  hours at the restaurant and the 20 plate fixed course was an enchanting journey to  Norwegian culinary delights from Jerusalem artichokes to  reindeers to 200 years old clams, oysters, goat cheese and waffles.

The lunch menu really was a feast for the palate. Each dish was delicious with lots of unusual combinations and ingredients from ants and reindeer heart, but the cooking is not about the unusual, it is about creating new and tasty dishes that everyone would enjoy. My favorite without doubt was the “emulsion of raw Norwegian oysters from Bømlo with warm sauce made from mussels and dill” and the “liquid waffle mountain tea made only from wild herbs found in Bøverdalen.”

12806118_10204692732278703_3066911371835519022_n

Rakfisk, rømmegrøt, fenalår, brunost and lomper have never tasted better. Last I had rømmegrøt (cooked sour cream porridge) was in 1997 and it was the worst experience of my life. The rømmegrøt with smoked reindeer heart was something totally different.

The 10 wines/champagne, a cider and a beer complimented the dishes, but my favourites were the 2012 Ratzenberger Bacharacher Posten Riesling Spätlese and 2010   Domaine Thibert Pouilly-Fuisse Les Cras . I felt sorry for my husband who was driving and had to have the “water menu”, he would have enjoyed the danish Hvede  N447 beer.

Maaemo was beyond our already high expectations based upon its reputation. From the warm arrival greeting to departure, it was the most amazing culinary adventure. So many courses, so many interesting tastes, visuals, smells that I cannot describe with words.It is  a performance of art and tastes you won’t forget, service that was fantastic and meeting the chefs/seeing the kitchen makes it so special.

IMG_0981

IMG_1002.JPG

IMG_0959

As a parting gift, guests are  given an envelope containing the menu and a series of black and white photos illustrating various locations in Norway where the food is sourced. A visit to Maaemo is less about dining and more about enjoying an experiential adventure – this is your entertainment for the day/evening.  This is not about the ego of the chief. It is about the customer and the experience.

IMG_0995.JPG