Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.

Aga alustame algusest.

Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.

Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.

Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.

Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.

“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!

Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe  kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.

Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et  ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.