Mitut dieeti te teate, mille tulemus püsib, kui peale dieeti jätkata täpselt nii nagu enne dieeti? Ma olen proovinud kõiki ja võin julgelt öelda, et ühegi tulemus ei ole püsiv. Ozempicuga oli hoopis teine asi – ma olen ilmselt selle “dieedi” üks väga hea näide, kokku kadus 16 kilo nagu ludinal.
Kui ma nüüd peeglisse vaatan, siis võin ma ka öelda, et olen Ozempicu tagurpidi musternäidis, sest kui nii edasi, siis tulevad need 16 kg ka tagasi nagu ludinal. Aga see on täiesti loogiline.
Teate, mul ei ole isegi söögiisu, aga ma lihtsalt ajan endale toitu näost sisse. Mul ei ole isegi veini isu, aga ma ei jäta seda joomata. Marek muudkui küsib, et miks ma ei söö nagu normaalne inimene õhtusööki, aga siis hetk hiljem muudkui käin külmkapi ja sahtlite vahel ning söön midagi. Vahet pole mida. Eile sõin ma isegi marmelaadikommi (poolkogemata, aga ikkagi). Nii et 62 kg asemel kaalun ma juba 64,5 kg. Ah, mis see kaks kilo on, ütlete te. No aga nii ta ju vaikselt tulebki.
Ahhh, kuidas ma kuulen, kuidas käsi plaksutavad need, kes ütlesid, et no oodake vaid, küllap ta kaalus tagasi juurde võtab, selline asi ei saa olla püsiv, paras talle, trenni ei viitsi teha, kasutab suhkruhaigete eest ära kõik ravimid. Ärge liiga palju siiski hõisake, ma pean ütlema, et ma natukene kirjeldan asju mustemates värvides kui asi tegelikult on. Fun fact – veel paar nädalat tagasi vaatasin ma seda valge pluusiga pilti ja olin (hoolimata pehmest kõhukesest) enda üle uhke, et olen suutnud kaalu hoida siiski, sest no kammoon, kaks kilo siia sinna eks.
Mis siis paari nädalaga muutus?
Väsimus. Tohutu väsimus. Stress. Stressisöömine. Jõuetus. Ebarealistlikud ootused endale töö osas. Pettumus, et pole neid asju tehtud saanud kõigi takistuste kiuste. Väsimus . Väsimus teeb mind vanaks ja kõik see kandub edasi kehasse ja peeglist vaatab mulle vastu mutt – täpselt see, kes ostab endale lillelise trikotaažtuunika, paneb jalga poole põlveni ulatuvad retuusid, istub rullid peas teleka ees, vaatab Mehhiko seriaale ja mugub saia näost sisse. Mõnikord paneb oma kontorikingad jalga ja püüab nooruslikum olla, aga tegelikult on ikka väsinud keskealine. Selline. Ilmekas näide mutist. Hea meelega poleks jaganudki, aga pole enam palju võimalusi Idaga ühele pildile sattuda, nii et selle nimel ikka talletasin oma “veebipäevikusse”.
Huvitav, et minult küsitakse Ozempicuga seotud küsimusi hooti. Pikk pikk vaikus oli ja nüüd on jälle küsimused tagasi. Palju on küsitud, kas kaal on püsinud. Kas ma ei karda, et see tagasi tuleb. Kas ma ei tea, et tulemuse jaoks peaksin elu lõpuni seda süstima. No laias laastus on kaal ju püsinud. Jah, muidugi ma kardan, et kaal tuleb tagasi, milline endine ülekaaluline ei kardaks. Aga tõsiasi on ka see, millest ma alustasin – vahet pole, mis dieet, kui jätkata endistviisi, siis on loomulik, et kaalulangus on ajutine. Ja öelge, mis tahate, ma olen siiani seda meelt, et on okei Ozempicuga oma kaalu alandada. Välja arvatud juhul kui oled 55-kilone ja tahad lihtsalt bikiinides “veidi fitim välja näha”. Ma panin end näiteks uuesti Jaanika juurde trenni kirja. Ja pole sinna ikka jõudnud, sest kogu aeg tuleb mingi olme vahele. Aga ma jõuan. Enne kui me jälle peame hakkama 78 kilo mu seljast ära voolima.
Seniks püüan oma stressisöömist ohjeldada ja feikida, et kõik on kõige paremas korras, ma ei näe väsinud välja, vastupidi – hoopis säravam kui kunagi eales. Sest ega ma siis blogist väljapoole ei näita, et ma end hetkel nagu vanamutt tunnen. Oh ei:)
he-he, miks sa arvad, et see 55-kilone süstiks Ozemicut ainult sellepärast, et bikiinides fitim välja näha?
mina olengi see terve elu suures plaanis 55 kilone, kes siis, kui võtab juurde 5-6 kilo (mõned korrad on elu jooksul ette tulnud), ei tunne end enam üldse iseendana….sest no kui sa oled ikka harjunud olema stabiilselt 55 ja siis ühtäkki 5-6 kg juurde võtad, siis on olemine ja tunne nagu rasedal. probleem pole isegi mitte niivõrd välispidisel, vaid kõnnak ja liigutused ja miski iseenda olek, kõik oleks justkui vale. mittesee tuttav, sina ise. ja no olgem ausad, välja tuleb vahetada ka kogu garderoob.
elik, miks ülekaalus inimene võib minna lihtsama vastupanu teed ja võtta ravimit, sest nii on oluliselt lihtsam? Aga “minusugune” peaks kilode lisandumisel, mis teiste silmis on nohu, aga mulle endale üüber raske kanda, kilode hoidmisel või alla saamiseks hoopis rohkem vaeva nägema?
Ma mõtlen, et kui juba on selline ravim….ja seda ühel päeval ka vabalt turul saada, siis võiks ju olla kõigil nii öelda vaba voli ja võrdsed võimalused. mis iganes siis.
Kas sa ise nt võiksid käe südamele panna ja öelda, et kui migil põhjusel kaal veel tõuseb, sa uuesti ravimi kasutamisele ei mõtleks?
Samas ma ise ikka kipun arvama, et sellisest ravimist võibki lihtsalt ühel hetkel saada ühiskonnas sõltuvus, pmst nagu ilusüstidest jne. Iseasi, kui laiatarbekaubaks see saab, ehk mis hind sellistel ravimitel tulevikus olema saab, kas see jääb vaid jõukamate inimeste privileegiks ning pärusmaaks. Praeguste hindade juured on ilmselt arvestatvalt inimesi, kes seda endale pelgalt hinna pärast lubada ei saa. Lühema-, ning seda enam, pikaajaliselt.
Sry, ma üldse ei tahtnud selle lausega midagi nii diipi öelda. Püüdsin nalja teha ja raakisin neist, kes tean, et sel pohjusel minult uurinud, kust saab nagu ma oleks diiler.
Minu arvates on mõik “lihtsama vastupanuteed” okei, mis aga inimesw sobib. Kuidagi ei olnud mu point öelda, et vaid “minusugused” tohivad seda kasutada. Kui vabalt turul, siis ofc kasutagu kes tahab, praegu vist pole siiski?
Väga tuttav teema. Ei võtnud maha küll Ozempicuga, vaid ühe teise ravimiga, mille harvaesinev kõrvaltoime võib olla kehakaalu langus. Kaal vahel langes, vahel püsis kuu või paar paigal. Siis aga tuli tööl väga pingeline periood, unerütm läks täiesti sassi, magasin öösel 4-5 tundi ja pärast tööd ka tunni või kaks, siis uimerdasin kodus midagi teha ja pärast seda töötasin öösel 2-3-ni. Sõin õhtul-öösel suvalisi asju suvalisel ajal. Mitte küll meeletutes kogustes, aga tavalisest siiski rohkem. Isu ei olnudki eriti, sarnane tunne nagu kirjeldasid, et pole isu, aga sööd ikka. On tarvis süüa, just söömise kui tegevuse mõttes, ehkki ei tunne, et kõht oleks tühi või mõni toit väga maitseks. Tulemuseks veidi üle nädalaga +4 kg. Algul arvasin, et kaal on katki läinud, sest päris kindlasti ei söönud ma iga päev pool kilo toitu tavalisest rohkem. Garderoobi õnneks välja vahetama pole pidanud, viimase kahe aasta maksimum- ja miinimumkaalu erinevus on 16 kg, aga kõik püksid, millega tööl olen käinud, on kogu selle aja parajad olnud. Pluuse olen ostnud number väiksemaid, aga ka varem olemas olnud lemmikud istuvad hästi.
Arvan, et kui enne mistahes kaalulangetusravimi kasutamist kaal püsis sama mitu aastat, siis võibki see ju samaks jääda, kui pärast vanaviisi jätkata või siis vähenenud kaalu arvest natu-natukene toidu koguseid vähendada. Kellel kaal pidevalt kasvas, siis neil vanade harjumuste juurde pöördumine tähendabki kaalu kasvamise rajale liikumist.
Stress ja sellega kaasnevad unehäired on kõige suuremad vaenlased. Sulle tahaks soovida ennekõike hoolivust ja armastust enda vastu. Isegi siis, kui end millegipärast mutina tunned. See ei jää ju kestma, varsti särad jälle.