“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mul on laias laastus kaks nõrka kohta. Lapsed ja loomad. Ma ei taha, et ükski laps peaks kannatama ja kui lastele tehakse liiga, siis mul on selline tunne nagu keegi pussitaks mind otse südamesse. Kõik need kiusamised, pedofiiliajuhtumid, peksmised. Kõlab küll jube klišeena jälle, aga päriselt mul iga kord kui sellistest teemadest loen, süda puruneb natuke.
Ja loomad. Loomadepiinamine. Kodutud loomad. Ausalt, kui mul oleks võimalik, siis ma tahaks kõik need õnnetud kassid endale võtta. Ma tahaks iga kord kui looma piinamisest kuulen neil piinajatel näpud kruustangide vahele panna. Lihtsalt ei mahu minu pähe selline asi, et tunned, et kohe tahaks mõnel loomal silmad peast torgata või midagi veel hullemat teha. Ei mõista.
Mul käib juba mõnda aega “Pere ja Kodu” ajakiri ja kui kunagi arvasin ka mina, et see on rohkem väikelaste ja beebide vanematele suunatud ajakiri ning mind ei kõneta, siis olen kenasti oma sõnu söönud.
Viimane ajakirja number oli/on teismelise eri ja kuigi ma olen jõudnud seda vaid sirvida, siis ühe teema lugesin sealt läbi küll. Ütlen ausalt, et emana oli ebameeldiv lugemine. See tähendab lugu ise oli avameelne ja aus ning mul on hästi hea meel, et noored oma lugusid on jaganud, see valmistab minusuguseid vati sees kasvavaid emasid ette selleks, mis mind ja teisi samavanuste laste vanemaid ees ootama on.
Ma olin unustanud, millised on kortermajas elamise rõõmud. Võib vabalt juhtuda, et su naabrid avastavad, et reede puhul võiks sind kostitada kontserdiga, mis on nii vali, et tundub nagu püüaks magada keset diskoteeki. Ausalt, ma ei tea, mis materjalist emme kortermaja seinad tehtud on, aga heli ei pea need seinad grammivõrdki. Kella üheksast algas ülemisel korrusel pidu. Loomulikult oli see algusest peale liiga vali aga kammon ma ei ole ka nii vana, et ei mõistaks. Kell 11 hakkas see mind aina enam häirima ja kui veerand tundi hiljem nii valjult „let it goooooo, let it gooooo“ lauldi, et isegi Ida üles ärkas, mõtlesin ma, et aitab.
Panin selga hommikumantli, manasin ette kurja näo ja lasin ülemise korruse ukse taga kella. Ma olin valmis, et mulle vastab ülbe maani juua täis tatikas, aga tegelikult avas ukse äärmiselt armas noor poiss, kes üldse juua täis ei tundunud. „Pange muusika vaiksmaks!“ nõudsin ma ja lisasin, et kui see jätkub, siis kutsun politsei. Poiss vabandas viisakalt ja majja saabus vaikus. Kohe nii mõnus vaikus, sest nad otsustasid lausa minema minna.
Minu kibestunud vanamuti hing oli rahul. Kobisin rahulolevalt voodisse ja püüdsin magama jääda. Uni tuli mul põhimõtteliselt alles poolteist tundi hiljem. Umbes siis kui seltskond otsustas tagasi korterisse laekuda. Loomulikult läks muusika käima. Mitte küll nii kõvaks kui peo alguses, aga siiski piisavalt kõvaks, et magada ei saaks. Mitte et mul midagi Queeni repertuaari, Avicii ja Rootsi eurolugude vastu midagi oleks ja ei saa ka öelda, et noored halvasti laulnud oleks, aga no keset ööd eelistan ma igale muusikale vaikust. Ma ei kavatsenud kaua kannatada ja kümme minutit hiljem olin ma kurja vanamutina jälle ukse taga. „Pange kohe vaiksemaks!“ Seekord avas mulle ukse keegi teine, kuid samamoodi äärmiselt armas ja viisakas noor poiss. „Jah, jah, muidugi, vabandust!“ vastas ta ja saabus vaikus.
Peohääled jätkusid ikka, aga ma ei ole mingi monster. Selle pidin ma välja kannatama. „Nad on nii igavad,“ podises unine Ida ja pööritas silmi. Kas see sõna just igav oli, mida ma kasutanud oleks, aga nõustusin. „Täitsa napakad,“ lisas ta ja keeras magama. Kibestunud vanamutt minus oli jälle rahul ja püüdis magama jääda.
Vaikus kestis veerand tundi. Veerand tundi! Mida pekki! Ja läks aina valjemaks. Ma mõistan. Ma tean seda seost alkoholi ja kõrvakuulmise ja hääle tugevuse vahel. Ma kannatasin pool tundi, valisin kaks korda politsei numbri ja mõtlesin jälle ümber kuni lõpuks mõtlesin, et ma enam ei suuuuuuuda. 40 minutit hiljem, koos politsei saabumisega, saabus ülakorrusele haudvaikus. Ma ei tea, kas nad lõpetasid rääkimise ja hingamise ka, sest reaalselt ühtegi sõna ega sammu polnud sekund hiljem kuulda.
Kell kolm öösel saabus vaikus. Vanamutt sai magama jääda.
Ma ju tegelikult saan aru, et kortermaja ja ikka tuleb ette ning olgem ausad olen mina ka noorena oma naabreid terroriseerinud, aga kui mulle oleks öeldud, et nüüd olgu vaikus majas, siis oleks vaikus majas olnud. Ega ma siis pahatahtlikult või meelega ei terroriseerinud, ega needki noored seda meelega või pahatahtlikult, ma mõistan, ma tean, mis on pidu, kuid tänaseks päevaks arvan ma ka, et igaks asjaks on oma koht. Ööklubid näiteks on sellised kohad, kus vali muusika kedagi ei sega. Kortermajas keset ööd paratamatult segab.
Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.
Aga alustame algusest.
Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.
Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.
Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.
Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.
“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!
Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.
Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.
Me oleme päris palju kodus arutlenud selle üle, et noored ei oska enam tööd teha. Lõpetatakse ülikool, kujutatakse ette, et ollakse maailmanabad, nõutakse ilma kogemuseta ulmesummasid ja kohe 20-aastaselt peavad kõik saama juhtideks. Sest muidu on piinlik. Sa pole keegi. Ma olen sellest varem ka kirjutanud (siin), et minul küll ei ole häbi tunnistada, et alustasin sekretärina ja väikese palgaga. Ma ei osanud ka midagi. Excelist ei olnud ma tol ajal kuulnudki. Polnud vaja olnud.
Mu tuttavad on teinud noorena igasugu töid, teetöölised olnud, maasikaid korjanud, poes müüjad olnud…Kõik on peale ülikooli (ja ülikooli ajal) oma raha teeninud, et kuidagi ise hakkama saada ja vanemate juurest ära kolida. 99% neist, kes on teinud suvalisi töid noorena ja ei ole peljanud tööd teha, on täna oma valdkondades vägagi tegijad, oma oskuste ja koolitustega end üles töötanud.
Nüüd aga lõpetatakse (heal juhul) ülikool ja kukutakse CVsid laiali saatma juhtivatele ametikohtadele, kus on vajalik ka mingi kogemus. Vähe sellest, et noortel ei ole tihti kogemust, ei ole neil ka erilisi muid andeid ja oskusi. Mu meelest tuleb neid äpusid aina peale ja aina hullemad hellikud noored on. Ükski nn tavatöö ei kõlba. No kuidas sa oled Selveris kassapidaja samal ajal kui naabri-Madisel on tutikas Mercedes ja ta on ühe või teise juhatuse liige. Mille need noored, kes naabri-Madise kõrval halvemaks peavad, ära unustavad, on see, et naabri-Madise auto ostsid talle jõukad vanemad ja ettevõtte juhatuse liikmeks on väga lihtne saada. Iga loll saab Äriregistris ettevõtte asutamisega hakkama. Oledki juhatuses. Oskusi naabri-Madisel muidugi polegi, sest tal ei ole neid lihtsalt vaja. Ta vanemad on tema “tööandjad”. Päristööd ta teha ei oska ega tahagi. Ja nii tulebki kusagilt grupp noori, kes tahavad ka kohe samale järjele saada nagu naabri-Madis ning nõuavad palgaks 1900 eurot. Ulme, eksju. Mõni neist muidugi oskabki end maha müüa ja saabki sellise palgaga kohe näiteks müügidirektoriks, iseenesest saaks müügiga ka hakkama, aga minu arvates on noorte kõige suuremaks miinuseks silmaringi ja analüüsivõime puudumine, oskus näha suuremat pilti, stressitaluvusest ei tasu isegi rääkima hakata. Juhtivad töökohad seda kõike siiski ka inimeselt eeldavad. Mul oli mõnda aega tagasi vestlus ühe noore naisega, kes rääkis kui kohutavalt stressirohke tööpäev tal oli, et tarned hilinesid, kliendid helistasid, vaja oli leida uusi lahendusi, kiireid otsuseid vastu võtta, et tema ei taha vastutada selliste asjade eest. Ta töötas müügijuhina. Küll aga meeldis talle müügijuhi tööst see osa kui ta sai töölähetustel isiklikke kulutusi ettevõtte kuludesse kanda.
Töötegemisse on neil hoopis erinev arusaam. Jumala eest ei tohi kedagi teist aidata või ise natukene oma tööjuhendi raamidest väljapoole vaadata. Nad veavad näpuga rida ja teavad täpselt, mis nende töö ei ole, aga oma tööga hakkama ei saa ja vajavad pidevalt teiste abi. Kohusetunne ja elementaarne viisakus teiste vastu on samuti kaduvad väärtused. A tänaseks oli vaja valmis saada aruanne? Kle, sorry, no läks meelest, teen homseks. A täna pidime kokku saama ja arutama midagi? Kle, sorry, ma magasin sisse, teeme homme, eks.
Need ei ole kaks suvalist liialdatud näidet. Selline suhtumine ongi paljudel 20+ noortel. Mu meelest on see kurb. Samal ajal istub aga kodus kogemustega inimene, keda ei kutsuta isegi töövestlusele, sest ta on 50+ ja “parim enne” on justkui möödas. Kuidagi valet pidi käivad asjad mu meelest – 20+ just koolipingist tõusnud naabri-Madis on ekspordijuht. 50+ kahe kõrgharidusega ja 20-aastasega kogemusega Malle on postiljon. Vastupidi oleks loogilisem. Ei? Aga ükski noor ei ole nõus postiljoniks hakkama, sest noh esiteks oleks ikka mark olla naabri-Madisest kehvem ja teiseks alla tonni ei tõuseks nad voodist ka üles. Ma olen pealt kuulnud selliseid vestlusi.