Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.
24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna.
“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)
Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.
Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.
PS: Jagage oma pidupäeva pilte ERR kodulehel