“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Käisime eile Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli “Lumeeide” etendust vaatamas ja kui ma täna hommikul kell kuus end surmväsinuna üles ajasin, et Ida viia bussile, sest täna on veel etendused ka Arukülas tuli mulle meelde, et kõik see logistika, sadu kilomeetreid edasi-tagasi sõitmist on kestnud juba seitse aastat. Selle seistme aasta sisse on mahtunud lisaks meeletule positiivsele laengule, mis sealt koolist saab ka teistsuguseid hetki.
Siia on mahtunud palju nuttu, sest ühel hetkel avastas Ida, et ta ei taha tundi minna ja lihtsalt karjus ukse taga. Siia on mahtunud loobumine, sest kaua me siis seal käime kui lapsele ei meeldi. Ei ole mina see ema, kes oma lapsepõlve ambitsioone läbi lapse saavutada tahaks. Mitte et mul kunagi oleks olnud ambitsioon näitlejaks (lauljaks, tantsijaks) saada. Ma kardaks laval olemist rohkem kui tuld, tuvisid ja šampanja avamist kokku. Siia on mahtunud pettumusi. Kurbust. Ja minul ka tülisid teiste vanematega.
Nagu te ilmselt teate, siis Ida käib juba mõnda aega Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis. Selles, et kool on tore, pole kahtlustki. Selles, et seal on lastel lõbus, pole kahtlustki. Selles, et ma olen nõus need koolipäevad autojuhti mängima (ikka virisedes), pole kahtlustki. See sõidutamine on seda väärt. Ma olen selles koolis päris paljusid etendusi vaatamas käinud ja mitte sellepärast, et Ida seal osaleb, Ida on osalenud vaid kahes tükis, vaid sellepärast, et need etendused on tõesti vahvad. Igas vanuses vaatajale. Ja nüüd ma kutsun teid ka teatrisse.
Kõigepealt “Printsess Okasroosike” Lindakivis. Kui kõik hästi läheb (üksi lend ei hiline, ptui ptui ptui), siis me jõuame ise ka 13.05 kl 19.00 seda vaatama.
Järgmiseks kutsun teid Glehni teatrisse Ida rühma etendust vaatama. “Läbitantsitud tallad” 20.mail kell 11.00 ja kell 13.00 ja kell 19.00. Mulle loeti rangelt sõnad peale, et mina ei tohi esimesi etendusi tulla vaatama, et muidu pole mul huvitav enam õhtust etendust vaadata.
Ja viimasena kutsun teid vaatama “Kolme Musketäri” Salme Kultuurikeskusesse 8. ja 9. juunil kell 12.00 ja 19.00 mõlemal päeval – kokku 4 etendust. Seda olen ma juba näinud ja soovitan soojalt. Minu “arvustust” saate lugeda siit.
Etendusi on tasuta vaatama oodatud ka Ukraina publik. Muidugi on tükid eesti keeles, kuid kõikides etendustes on nii palju toredat muusikat ja tantsu, et toreda elamuse võivad etendused pakkuda ka nii kui keelest aru ei saa.
Kas teil on ka neid hetki, kus te teate, et peate kuhugi minema, aga üüüüldse ei viitsi, et parema meelega lösutaks kodus diivanil, kuid kui olete ikkagi end kokku võtnud ja ära käinud, siis olete pärast õnnelikud, et käisite? Mul on neid hetki kogu aeg. Jube piin on end kokku võtta, et peale tööpäeva viitsiks kuhugi minna. Võib olla kui kontserdid, etendused toimuksid kõrvamajas oleks see lihtsam, aga kui ma pean mõtlema, et ma pean kuhugi sõitma, siis üsna tihti leian ma end mõttelt, et ei viitsi.
Nii ka seekord. Glehni teatris mängis Kaari Sillamaa Muusikateater “Kolme musketäri”. Ma ei kahelnud selles, et muusikal hea on, vaid mõtlesin hilisele kellaajale – koju oleksime me jõudnud alles 23 paiku ja meie majas on see ikka väga hilja. Moosisin Idat, et äkki lähme suvel Salmesse vaatama. Muusikali mängitakse veel ka 8. ja 9. juunil (etteruttavalt ütlen, et siiralt soovitan! nii nagu soovitan vaatama tulla ka kõiki teisi etendusi). Ida polnud nõus ja lasin mina end siis hoopis ära moosida. Mul on selle üle väga hea meel. Järgmisel päeval olime küll tavapärasest unisemad, aga uni on meie majas niikuinii nõrkadele, saime hakkama.
Jah, ma usun, et teil on “12 kuud” postitustest juba kopp ees, sest eks ma neid ikka jagasin hoolega eile, aga mis sa teed kui minust sai täpselt üks see ema, kelleks ma ütlesin, et ei saa. See proud mom, kes arvab, et kõik, mida ta laps teeb, on fenomenaalne. Samas ma tõesti olen nii uhke ta üle, et ta on oma hirmud ületanud ja julges eile laval olla ning oligi, oma pisikeste apsakatega, fenomenaalne. Minu jaoks. Mul on Kaari Sillamaa kooliga olnud armastan-vihkan suhe. Mkm, mitte kooli enda pärast, kool ja sealsed õpetajad on võrratud.
Ma panin Ida kunagi sinna mudilasringi, sest ta oli kodus ja lasteaias superesineja. Seal aga tuli talle kramp sisse ja enne igat tundi oli 50/60 võimalus, et ta karjub klassi ukse taga ja ei taha sinna minna. Peale igat tundi oli ta muidugi alati rahul ja tahtis edasi käia, kuni järgmise tunnini. Siis kordus sama jama. Ma väsisin ära ja tundsin, et see on mulle nii stressirohke, et ma ei viitsinud enam kaks korda nädalas 120 kilomeetrit sõita. Läks aasta mööda ja Ida osales “Harjumaa laululaps” konkursil, kus ta auhinnalist kohta ei saanud ning palus peale seda, et ma ta tagasi Kaari kooli paneksin. Mul oli seda vaid hea meel kuulda. Aga ka see aasta ei möödunud raskusteta. Meil oli kokkulepe, et Ida käib aasta lõpuni ja siis me edasi ei käi kui ta ei taha. Minu suureks üllatuseks ta tahtis. Täiesti ootamatult on ta oma hirmud ületanud ning loomulikult oli eilne üks selline proud mom moment, mida oli vaja maailmaga jagada. Ma olingi nii pagana uhke ta üle.
Minulikult pika sissejuhatuse/eellooga jõuame me selleni, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Sellest kui kurnav see nädal on minu jaoks on olnud. Ida jaoks loomulikult ka, sest päevad on meil alanud klassikaliselt kella kuue paiku ning lõppenud alles kümne ajal. Ma ise olen viimase kolme päeva jooksul sõitnud ilma liialdamata maha umbes viissada kilomeetrit ning olin eile koju jõudes nii surmväsinud, et räägin teile selle, kuhu ma tahan jõuda, juba ette ära. Ida oli üleväsinud ning hakkas hilisõhtul veel diivatsema, nii et ma tundsin, et kui Marek temaga ei tegele ja teda magama ei vii, siis ma plahvatan. Ja nii ma keerasingi end diivanile pleedi sisse kerra ning ütlesin, et mu akud on tühjad, tehtagu. Mida iganes, aga peaasi, et Ida ei nutaks. Ma ei handel inud seda ära.
Aga jõuame algusesse tagasi. Aasta lõpp on töö juures pingeline, meil on veel enne jõule vaja Taanis teha ära ühe toote tuletest ning selle organiseerimine on olnud paras peavalu. Või noh tegelikult mitte peavalu,sest mulle meeldib selliste asjadega tegeleda, aga uus teema, mis on tähendanud seda, et ma olen veetnud nädalaid nii, et lõpuks isegi arvutasime kolleegiga hüpotenuusi pikkust. Krt, ma mäletan, kuidas ma õpetaja Mirmele ütlesin, et kellele seda Pythagorase teoreemi vaja läheb. Ta võiks nüüd pihku naerda, sest mu igapäevatöös läheb matemaatikat rohkem vaja kui mu eelnevas elus kokku ja nagu te teate, siis ma ei olnud matemaatikas kõige kirkam kriit (mis on ka juba understatement, ma sakkisin matas täielikult). Lisaks tööle on siis kaks korda nädalas olnud vaja Idaga proovides käia. Neljapäev on mul just sel põhjusel kodukontoripäev, et ma ei peaks nii palju edasi-tagasi kärutama, aga just sel neljapäeval olid meil külas olulised kliendid, mis tähendas, et ma sõitsin hommikul tööle, pidasin ära koosoleku, kimasin Idale järgi, kõike kellapealt (ma pidin isegi hakkama Waze´i kasutama, et olla kindel, mis kell ma pean punktist a liikuma, et jõuda punkti b ja siis punkti c õigeaegselt) ja avastasime enne punkti c (ehk Glehni teatrisse) jõudmist, et Ida oli maha unustanud sussid ja sukkpüksid (ning diivale kohalikult keeldus ta peaproovi valede asjadega minemast), ent koju me enam ei oleks jõudnud, nii et me pidime veel jõudma ka poodi. Wow, see lause vist tegi Tammsaarele ka silmad ette oma pikkusega.
Proov kestis viis tundi. Nendest kaks suutsin ma tööd tehes ja blogides veeta Snoob restos. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Kui te ka ei ole, siis parandage see viga. Nunnu, hea teenindusega ning võrratult hea söögiga resto. Järgmised kolm tundi veetsin ma Glehni teatris proovi vaadates. Note to self – järgmine kord mine külla seal lähedal elavale tuttavale või sõida koju, peaproovi vaatamine väsitab rohkem kui isegi edasi-tagasi sõitmine. Lisaks ootamisele olin ma terve päeva olnud läbikülmunud ega saanudki sooja sisse. Ma olin pidanud päev otsa sõitma Mareki bussiga ning teades oma parkimisoskusi, siis ma parkisin teatrist kaugemale. Tuiskas. Külm oli. Ma teadsin kui külm see buss on kui me lõpuks Idaga sinna tagasi jõuame, nii et hea emana läksin ma enne proovi lõppu parklasse, et jääkülm bussiga sõita tearile lähemale parklasse (mhm, ma olin vaadanud järgi, et seal oli kohti). Ikka selleks, et lapsel oleks parem. Issand, mulle tuleb meelde, kuidas emme ärkas talviti varem et panna köögis sisse ahi, et meil Mariga oleks soojem riietuda. Mingil põhjusel ei olnud Annelinnas talvel mõnikord korterites sooja. Ikka jõhkralt külm oli. Ja emme tegi kõik, mis võimalik, et lastel oleks mugavam. On see emadus alles jõhker koorem, kas pole:)
Tagasi tänapäeva. Me jõudsime koju. Pool üksteist ma kukkusin voodisse. Külmununa.
Reedese päeva olin ma vabaks võtnud, sest ma tundsin, et kui ma pean ka veel tööga tegelema (mida ma pidin niikuinii), siis ma lihtsalt enam ei jaksa. Ma teen lühidalt. Hommikul pidime me olema teatris, seega mingit eelmise õhtu väljapuhkamisest ei olnud juttugi. Ma jõudsin Tallinna ja Keila vahet sõita kolm korda, mis teeb läbisõidu kilometraažiks umbes 150 kilomeetrit. Miks? Kahe etenduse vahel oli aega viis tundi, ma ei oleks viitsinud Idaga poodides käia (kuigi mul oli vaja). Lihtsam oli koju sõita. Ja kui ma lõpuks olin Ida teatrisse tagasi viinud, ostnud talle järgmise päeva tantsukooli etenduseks vajalikud riided ning etendusele lilled, et saan nüüd natuke hinga tõmmata, helistas Marek, et tema auto on ikka remondis ning ma pean talle järgi sõitma. Muidugi ma sõitsin, sest kui Marek ei oleks etendusele tulnud, oleks Ida olnud pettunud. Ta niigi pidi leppima sellega, et vanaema, keda ta ootas, kahjuks haigeks jäi ega saanud tulla. Nii et Keilasse sõitmine oli ainuvõimalik variant.
Peale suurepärast etendust, tõesti see oli imeilus talvemuinasjutt, jõudsime me koju jälle pool üksteist. Ida oli nii väsinud, et jäi sekundiga diivanile magama. Meie hakkasime filmi vaatama. Kõik oli ilus ja idülliline – magav laps, hea seltskond, põnev film, ehk isegi plaanid kurameerimiseks, aga siis ärkas diiva. Tal ei olnud diivanil piisavalt ruumi, et jalgu sirutada. Võite mürki võtta, et ta hakkas vaikselt “tihkuma” (kui kasutada vanaema Koidula sõna). Alguses vaikselt, siis kõvemini, et me ikka välja teeksime ning saaksime aru kui ebameeldiv tal on. Ma tundsin kui lühike mu süütenöör on. Marek viis Ida üles magama. See ei läinud lihtsalt. Kell oli juba pea kaksteist, aga korraga oli diival vaja juua, süüa, pissile. Ma olin plahvatamas. Lõpuks jäi Ida magama. Me vaatasime filmi. Küünlavalgel. Päris romantiline vaib oli. Ja siis arvas Ida, et ta peab nutuga üles ärkama. Põhjus? Miks vanemad ikka veel ärkvel on. Aaarggggghhhh. Ma võtsin end kokku. Ei vihastanud ja lubasin, et lähen nüüd rahustan ta ise magama.
Ärkasin kell üheksa Ida kõrval. Riietes. Marek ärkas alumisel korrusel diivanil. Nii palju siis romantikast. Paar tundi hiljem sõidutasin ma Ida tantsutrenni filmimisele. Kui te mult küsite, kas ma täna olen väsinud, siis ma vastan teile ausalt, respekt inimestele, kel on rohkem kui üks laps ja rohkem kui üks huviring. Kuidas te hakkama saate? Mina keeran nüüd end uuesti diivanile pleedi sisse ning ei tee ülejäänud nädalavahetuse midagi peale dolce far niente. Kes süüa tahab, söögu pelmeene. Ma käisin tanstutrenni ootamise ajal poes ja ostsin toite, mida saab kuumaõhufritüüri visata. Ma ei jaksa perfect housewife olla. See on parim, millega ma hakkama saan sellistel nädalatel.
Nädalavahetus läks nii kiiresti. Just nagu poleks olnudki. Plaanid olid suured, aga tegelikult ei saanud ära tehtud isegi poolt rehkendust. Olgu, tegelikult ikka natuke sai. Alustasin oma tunnetusaia projektiga, panin paika esimesed peenrad, aga ega see ei ole nii lihtne kui ei oska. Mis taimed lõhnavad? Mis taimed on kuulatavad? Mida saab maitsta? Mida vaadata? Kolme viimasega saan hakkama, aga aidake lõhnataimedega. Ei pea olema vaid lilled või vaid maitsetaimed.
Bauhofist sain 1,17 euroga nii nunnud päikeselambid. Kas nad töötavad ka, seda ma ei tea, sest mul ei olnud õrna aimugi, et need oleks tulnud ka sisse lülitada ja nii jäi nädalavahetusel see nägemata. Eile polnud meeles kontrollida. Ilmselt ikka töötavad.
Idal oli nädalavahetusel sõbranna külas ja meil oli ainult üks kokkulepe, et no drama ja alumisel korrusel onni ei ehita, et kui peab kinni kokkuleppest, siis ma aitan tal ülemise korruse ära koristada. Draamat oli minimaalselt, alumine korrus püsis puhas ja nii ei jäänud mul muud üle kui pidada kinni oma lubadusest – koristada ülemine korrus ära. Tegin vahelduseks isegi Ida toa korda. Küll vaid ilmselt loetud minutiteks, aga siiski vahelduseks oli täitsa hea mänguasjade ja khmm… prahi all põrandat näha.
A avastasin ka, et ma olen ikka täiesti süüdimatu täiskasvanu. Ida ja ta sõbranna tahtsid pühapäeva ka veel koos olla, aga meil oli vaja linnas käia. Mõtlesin, et minu pärast olgu õhtuni koos, aga käime siis kõik koos linnas ära. Selle peale üldse ei mõelnud, et sõbranna emale helistada ja uurida, kas neil ka ehk oma lapsega omad plaanid pühapäeval. Mulle kuidagi sobis, et Idal sõbranna külas oli – ei pidanud ma ise mängima temaga. Nii ma siis võõra lapse kaaperdasingi. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma ei tahaks oma lapsega tegeleda. Tahan ja väga, aga konkreetne mängimine on see, mida ma ei oska. No et nukkude ja asjadega. Okei, oskan, aga ei viitsi. Selle eest võin ma päev otsa multikaid vaadata, koos süüa teha, jalutamas ja matkamas käia, muuseumis, teatris, kinos, kohvikus, reisil…
Peale karuvideot ma väga metsa hommikujalutusele ei ole kippunud ja Dexter on püha segadust täis, et mis ometi selles majas toimub. Kõigepealt ei käida enam üldse jalutamas ja siis jalutatakse arglikult postkastini või lähimate lilledeni, mitte ei tea mõnusaid pikki jalutuskäiku metsaserval või põllul. Ei julge, mis sa teed. Ikka täitsa kõhedust tekitab see mõte, et mõmmik võib kusagil ligidal olla. Ei pruugi, aga võib. Siiani väitis Marek ka, et meie metsas pole 25 aastat karu olnud, noh aga näed, nüüd aastal 2021 oli/on.
Kas te suudate uskuda, et Idal on reedel viimane lasteaiapäev? Nagu päris viimane. Täna on mul Zoomis koolimineku koosolek. Nii hull. Ma tunnen, et ma pean nagu päris täiskasvanu olema korraks. Peaasi, et ma ära ei unusta. Sest samal ajal oleme me Idaga ka LKKK-s tund. Pole enam palju jäänud kui nad oma “Kolikambri müsteeriumiga” lavale tulevad. Tulge ka vaatama (https://www.lkkk.ee/blog/2021/05/21/kolikamber-kolib-auna-ouele/). Mäletate, Ida häbenes ja oli nõus pigem isegi loobuma (jälle) koolis käimisest? Saime ikkagi nii kaugele, et tegin selgeks, et niimoodi poole pealt ei saa loobuda, et aasta tuleb ikka lõpuni käia, pealegi kõik on ju arvestanud ja nüüd tal isegi on selles etenduses üks väike lauseke öelda. Selles mõttes olen ma väga uhke ta üle, et ta end ikkagi kokku võttis ja hirmu ületas. Ma usun, et see ei olnud lihtne.
See on nüüd üks selline teema, mis mulle korralikult peavalu valmistab, sest ühest küljest tahaks ju öelda, et kle, mis hirmud, lõpeta ära, aga teisest küljest võtan ma neid väga tõsiselt, sest ma tean, mida hirmud lapse jaoks tähendavad. Näiteks mina ise kartsin Idavanusena mingi periood “kollast maski”. Oli üks lasteetendus ja peale seda ei julgenud ma päriselt üksinda teise tuppa minna, sest ma kartsin, et ukse taga on kollane mask. Kui olin tädi juures, siis palusin onul alati enne tuppa minna, neile ei julgenud öelda, et kardan, aga alati leidsin ettekäände,miks onu kaasa kutsuda. Ma mäletan seda nii eredalt. Samuti kartsin ma pätte ja jällegi tädi juures olles tahtsin ma, et tädi magaks eespool, sest siis pätid ei saa esimesena mind kätte (paras egoist eksju). Samuti kartsin ma lapsena tohutult joodikuid. Meie maja esimesel korrusel elasid joodikud ja tihti oli esimese korruse koridor pime ja siis tundus see eriliselt õudne koht, ma pool lapsepõlve jooksin sellest koridorist kiiruga läbi, et saaks ruttu ruttu teisele korrusele oma korterisse. Naabermaja laste juurde ma ei julgenudki minna külla, sest nende esimese korruse koridor oli veel hullem, loomulikult elasid ka seal majas joodikud ja kui ma õigesti mäletan, siis lausa kahel korrusel. Teemast kõrvale kaldudes, issand kui palju joodikuid tol ajal oli, pole ime, et ma f..d up olen. A muide kui kollase maski ja voodialuste kollide hirmust olen ma välja kasvanud, siis joodikuid kardan ma siiani.
Aga Ida hirmude juurde.
Mingi hetk hakkas Ida kartma oma toas magamist. Alles me saime ta sinna magama ja loomulikult ei teinud see mind rõõmsaks, et ta jälle meie tuppa kolida tahtis. Ta ei öelnud ka midagi, aga ühel õhtul kui me õhtujutu lugemise lõpetasime ja natuke rääkisime, julges ta poetada, et kardab, et toas on Killer Clown (oo jaa, te ei eksi kui ma end tol hetkel aasta emana tundsin, sest kust see mujalt tulnud on kui YT-st. Ma küll üritan jälgida, mida ta telefonis teeb ja jälgib, aga kõike ja kogu aeg ei jõua). Sain talle selgeks tehtud, et tegelikult ju Killer Clowni pole olemas, et ta on ju ise kollide kompaniid vaadanud ja teab, et igasugu koletisi ei ole tegelikult olemas, aga aru oli saada, et hirm jäi. Teine hirm olid pätid. Selgitasin, et ükski pätt ei julgeks meie majja tulla, sest Dexter lihtsalt sööks iga sissetungija ära, aga Ida arvas, et redelist ja aknast ikka ju saavad sisse. Selgitasin ka, et meie kodu on meie kindlus ja kodus ei pea kartma, sest kui Dexter valvab alumist korrust, siis meie issiga valvame ülemist ja kuuleme iga väiksematki krõpsu.
Nüüd me oleme selles “kollase maski” faasis. Ida ei tunnista, et kardab üksinda majas liikuda, aga olles kunagi ise laps olnud ja teades neid hirme, siis ma saan aru, et see on jätkuvalt probleem. Ma olen nädal aega Idaga koos tema toas maganud (võimalik, et see ei ole kõige õigem samm, aga ma ei ole ka ekspert), et näidata, et seal ei ole kedagi, kollide ja pättide teemal rääkinud ja loodetavasti on tegu varsti mööduva hirmuga.
Kui kollastest maskidest, kollidest saan ma aru, siis teine Ida hirm on minu jaoks tunduvalt müstilisem ja arusaamatum. Ida on hull esineja, heas mõttes paras eputrilla, ei lähe mööda päeva kui ta kodus ei esineks, tantsiks, laulaks. Ja ta on selles kõiges väga hea. Päriselt andekas.
Mäletate seda Harjumaa laululapse võistlust, kus ta auhinda ei saanud? Peale seda tahtis nõudis ta, et ma ta tagasi Kaari Sillamaa kooli paneksin. Mudilasteatrisse ma teda enam ei pannud, sest mis mudilane ta enam on ja nii sai ta pandud 7-10aastaste Laste Muusikateatri nooremasse rühma. Alguses oli ta vaimustuses, aga siis (nagu Ida puhul tavaline) hakkas pihta see, et ta hakkas teisi (vanemaid lapsi) kartma. Kõige pealt ei tahtnud ta osaleda jõuluvideo tegemisel. Kavalusega sain ta ikkagi osalema. Aga uskuge mind, sellele eelnes jälle “ma ei taha seal enam käia”. Kui kodus Ida vaid tantsib ja oskab (minu arvates) geniaalselt improviseerida, siis koos teistega on ta nii häbelik ja kartlik nagu oleks samasugune puujalg nagu ema. Täiesti teine laps.
Muidugi ma saan aru, et ta on rühmas ainuke lasteaialaps, aga see pole kellegi teise jaoks seal probleem. Vanuse poolest on ta ju sama vana.
Nüüd hakkavad nad õppima räppmuusikali “Kolikambri müsteerium”. Kui me eelmisel nädalal käsikirja kätte saime ja ütlesin Idale, et hakkame lugema, hakkas ta nutma. Jällegi järgnes sellele, et ta ei taha enam käia. Ei aidanud ka see kui ütlesin, et ise ta ju tahtis õppida ja laulda ja tantsida, et saaks lauluvõistlustel paremaid kohti. Selle peale avaldas ta arvamust, et võit ei ole üldsegi tähtis. Kuidas ma sellele vastu vaidlen, kui see on mu enda põhiargument. Minu jaoks tõepoolest ei ole võit tähtis (aga talle ju oli/on). Õhtul voodis sellel teemal rääkides selguski, et ta jälle kardab lihtsalt teiste ees esinemist, ta kardab, et midagi läheb valesti ja keegi naerab ta üle. Meil oli hiljuti lasteaias ka arenguvestlus ja ka sealt tuli välja see, et Ida võib täiesti ootamatult lukku minna, sest ta kardab, et vastab/teeb valesti ja siis ta parem ei tee. Ma ei tea, kust tal see hirm tulnud on. Me päriselt kodus ei ütle talle, et “sa ei oska, sa ei saa hakkama”, pigem me kiidame ja julgustame ja tunnustame ka pisikesi asju. Kavalusega saime ometigi nii kaugele, et Ida ei tahtnud enam “jälle koolist ära tulla”, vaid leidsime talle kõige vähesema tekstiga rolli.
Miks ma teda nö sunnin esinema ja koolis ikka käima? Ma võin 100% väita, et tegelikult ta tahab ja naudib seda ning kui ma annaksin hetkel alla, siis hiljem kahetseksime me kõik. Mu sõbranna, keda ma võtan lastekasvatuse teemadel suure eeskujuna, ütles kunagi, et mingi hetk ei tahtnud ka tema üliandekas (päriselt üliandekas!) laps trennis käia, aga siis ta lihtsalt sundis, sundis, et käid selle aasta lõpuni ja siis vaatame, mis edasi saab. Edasi sai nii, et “ei taha” läks üle. Ma püüan Idaga sama teha, et ta hirm ära kaoks. See ei ole vaid konkreetselt selles koolis, vaid sama on olnud ka sajas muus olukorras (tantsulaager, luuletusevõistlus, pildistamine…) – ta nii tahab ühte või teist asja teha ja siis läheb lihtsalt lukku. Kardabki nii, et pisarad silmis. Ja järgmisel hetkel ei karda ta mitte midagi, esineb nii nagu oleks lavale sündinud.
Ma ise loodan natukene, et me suudame pereteraapias selle probleemiga tegeleda. Ma ise püüan küll endast parima anda, aga jube raske on, sest ma täpselt ei mõista, kust see hirm tuleb ja miks.
Ja mis tunne on siis vanemal järjekordse lasteaia stendile tekkinud kuulutuse ees seistes kuulda: “Emme, ma tahan sinna trenni minna. Ja sinna ringi ka!” Kuidas sa ütled lapsele, et jah, teised saavad, aga vot sina, kallis, ei saa!Kas tuleb tuttav ette? Praegugi on paljude lasteaedade stendid kaetud reklaamide-registreerimislehtedega, mis kutsuvad lapsi judosse, laulma, tantsima, keraamikasse, robootikasse, inglise keelde, rahvatantsu, kannelt mängima, meisterdama ja kõikvõimalikesse muudesse kohtadesse, igaüks lisatasu eest muidugi.
Lugesin sellist artiklit Delfist ja tundsin end selles artiklis ära. Ka Ida rühmas on seinal registreerimislehed tantsutrenni, inglise keelde, pallitrenni, joogasse, eelkooli. “Pane mind inglise keelde ja tantsutrenni ja eelkooli!” nõudis Ida. “Joogasse tahan ka!” Ühtepidi mõistan ma last, et ta tahab igale poole minna, sest kui pole kogemust, kuidas ta teab, mis on see üks ja õige trenn, millele keskenduda. Rahaliselt teeks kõik need ringid kokku 115 eurot. Ja tegelikult tahaks mina hoopiski, et Ida käiks ujumas ning laulmas, sest ujumisoskus on igale veeloomale hädavajalik ning laulmises on Ida lihtsalt väga hea ning seda tasuks arendada. “Aga Viki käib balletis, kas ma sinna saan minna?” on ta veel kodus küsinud. Balleti ma välistasin, sest kuigi Ida väidab, et hakkab suureks saades Laureeniks, siis tegelikult on näha, et balletis meeldivad talle eelkätt need ilusad seelikud ja meik. Lisaks tean ma, milline töö ja valu on selle ilu taga, mida meie laval näeme. Ujumine ja laulmine jäävad ära, esiteks tõesti raha pärast – ma ei leia, et 200 eurot kuus trennide peale on mõistlik kulutada ja teiseks mul ei oleks lihtsalt aega edasi-tagasi trennist trenni sõita. Koduse emana oleks asjalood ilmselt teised selle ajaga.
Inglise keelde ei oleks ma Idat ka pannud. Mulle tundub, et seda ei ole hetkel lihtsalt vaja. Jah, keelteoskus on oluline ja neid tuleb õppida, kuid mu meelest ei peaks seda veel lasteaias õppima. Mulle tundub see kõik nii “wannabe”, et saaks öelda, oh my god, mu seitsmeaastane honey oskab English´t rääkida. Puhtalt minu tagasihoidlik arvamus, mil tegelikkusega ei pruugi üldse mingit seost olla. (Teine asi on kui lapsel on üks vanem teisest rahvusest, laps elab teises riigis jne, siis on kuidagi elementaarne, et laps õpib mõlemat/mitut keelt). Lasteaias eraldi raha eest inglise keelt õppida – ma ei tea. Pigem tundub mulle, et lasteaed võiks olla see koht, kus lapsed õpivad lisaks koolitarkustele selliseid asju, et neist kasvaks head inimesed. Kes ei mängi siilidega jalgpalli, kes ei mõnita teisi riiete/välimuse pärast. Saate aru, mida ma mõtlen? Selliseid elementaarseid asju, mis polegi enam elementaarsed nagu näha ja lugeda on.
Eelkoolist rääkisin ma Ida ära, sest ausalt…ma ei mõista seda eelkoolide värki. Mul tekib alati kolm küsimust – kas lasteaias on tänapäeval nii kehvad õpetajad, et ei suuda koolieelikutele tähti ja numbreid õpetada, kas lapsevanemad on tänapäeval nii laisad, et ei suuda ega oska lapse silmaringi avardada, kas lapsed on tänapäeval nii rumalad, et lasteaia kõrvalt ja enne kooli on vaja neid lisaks õpetada. Jällegi puhtalt minu isiklik arvamus, aga päriselt ma ei mõista, miks neid eelkoole vaja on. See on nagu ühiskondlik surve, et mis vanem sa üldse oled kui last eelkooli ei pane, kas sa lapse tuleviku peale üldse ei mõtle. Mina, kes ma olen üsna laisk mugav lapsevanem, leian, et on lapsevanema ja lasteaia õpetajate koostöös peaks laps piisavalt kooliküpseks saama. Mulle tundub eelkool kohati tobe trend, millega peab kaasa minema, et mitte kehvem näida.
Ühesõnaga õnnestus mul Ida lasteia trenni- ja huviringid viia 60 euro peale kuus. Ei ole väike summa siiski. Ühtepidi mulle meeldib, et laps saab trennides ära käia lasteaias, jääb viimine-toomine ära, ma mõistan ka seda, et ei saa pakkuda vaid ühte trenni, sest jube nadi tegelikult kui pead minema rahvatantsu, sest see on ainus pakutav trenn. Teistpidi mõtlen ma aga, et aga tõesti kui mul ei oleks seda 20 eurot vaba raha kuus (ühe lapse pealt! aga kui mul oleks kolm last ja kõik tahaks erinevates ringides käia!), siis sellised poolsunduslikud trennid tekitavad ebavõrdsust. Me muudkui räägime, et Eestis ei ole klassivahet ja iga kord kui keegi suure suuga sel teemal sõna võtab, hakkan ma naerma. Jah, on lapsevanema asi lapsele selgeks teha, et kõike ei saa ja kõikides trennides ei ole mõistlik käia, ja lapsed saavad aru ka, aga samas ikka jääb hinge see mõte, et miks tema saab ja mina ei saa. Kõikidel ei ole samasuguseid võimalusi. Punkt. Mõne jaoks on 20-60 eurot palju suurem kui teise jaoks. Vaatasin eile õhtul filmi “Spanglish” – väga mõtlemapanev ning osaliselt samal teemal. Kas keeruliste (armu)suhete taustal oli vanemast aus võtta lapselt ära võimalus käia stipendiumiga erakoolis? Kas see oleks tuleviku mõttes lapsele kasuks tulnud või oleks see ta muutnud kellekski teiseks, kellekski, kes ei jagaks tema ja ta perekonna põhimõtteid? Pikemalt ei hakka seda filmi siinkohal lahkama. Kes on näinud, saab aru, millest räägin. Kes näinud ei ole, soovitan soojalt vaadata.
Muidugi on see kahe otsaga asi, aga mulle tegelikult meeldiks küll kui trennid oleks pigem lasteaiavälised. Mul lapsevanemana oleks tunduvalt lihtsam lapsele selgeks teha, et igal pool ei saa käia, jääks ära need “aga tema käib, miks mina ei saa” ning see tobe surve. Mul on kogu aeg tunne, et selliste reklaamidega mind survestatakse, sest õigel vanemal ei ole oma lapse jaoks kunagi rahast ja ajast kahju.
Te ju teate, kuidas ma olen kiitnud otsust panna Ida Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli? Teate ka seda, et eelmisel aastal otsustas Ida, et tema ei taha enam mitte kunagi sinna minna ja valas pisaraid kui ma teda tundi viisin. Ma rääkisin Kaariga, et tundub, et meil jääb kool pooleli, sest ma ei saa ju last vastu tahtmist sinna viia. Kui ei meeldi, siis pole midagi teha, kuigi ma ju tunnis nägin, et lapsele meeldis.
Täpselt sama stsenaarium kordus ka sel aastal, ainukese erinevusega, et röökiva lapsega, kes väitis, et ta mitte mingil juhul mitte kunagi ei taha enam tundi minna, sattus tundi minema Marek. Tema ütles, et ei saa ju tundi minna, sest laps karjub, mina aga olin juba targem, ma teadsin, et see ei saa tähendada, et ta tegelikult ei taha käia. Mulle tulid meelde Heily sõnad, et last ei tohi käskida ja sundida, ent tuleb ära tabada, kas ta tegelikult tahab või ei taha ja kui vaja siis suunata, et justkui anda lapsele endale otsustusõigus. Tark naine see Heily.
Keelitasin Mareki ja Idal tundi ning nii nagu arvata oligi tuli koju tagasi ülirõõmus ja rahu laps, kes laulis ja oli õnnelik, et saab inglit mängida ja ütles, et emme, ma nüüd muidugi tahan jälle seal käia (päriselt, mitte ei ole mingi lapsevanema soovunelmaga tegu).
Selles koolis ON midagi maagilist. Selle kooli õpetajad ja õpilased teevad asja hingega. See on võrratult päikeseline ja positiivne koht, kus käia. Ma olen suuremate etendusi vaatamas käinud, hästi siirad ja soojad etendused, lisaks tuleb selline soojus hinge, et seda on natuke raske edasigi anda sõnadega. Sügisel käisime me Idaga “Rokkivaid detektiive” vaatamas. Muidugi ei ole etendused, filmid ja kontserdid võrreldavad kassahittidega, mil taga suured eelarved, kuid see südamlikkus ja hing, mis nende tegemisse on pandud, ongi see, mis vaatama kutsub.
Just vaatama tahangi ma teid seekord kutsuda. Kutsuda vaatama etnorokkmuusikali “Kullaketrajad“. Mitte sellepärast, et see Fr.R. Kreutzwaldi lugu on üks mu lapsepõlve lemmikraamat, kui te olete minuga umbes ühevanune, siis teil on ka kindlasti see raamat raamaturiiulis ja lugemisvaras olnud, vaid sellepärast, et see nö üllatusmuusikal on austusavaldus, kiitus, (mitme erineva)juubeli puhul õpetajatele kingituse tegemine. Kaunite kunstide õpetajatele ja õpetajatele üldiselt. Laval asuvad üles Kaunite Kunstide kooli õpetajad ja vilistlased.
26.detsembril 2018 täitub ka Eesti ühel kirjanduse suurkujul – Friedrich Reinhold Kreutzwaldil sünnist 215 aastat, seepärast ongi materjaliks valitud muinasjutt, mille Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas üles vanarahva pärimuste põhjal. Siin on segunenud vanad Põhjala legendid nõidadest ning tarkadest, ja 19. sajandi Eesti lihtsa inimese unistused paremast põlvest, jõukusest ja õiglusest. “Muusikal „Kullaketrajad“ seob kokku vana muinasjutu ja kaasaegse muusika, kus on selgelt äratuntav, millisel maal me kõik oleme sündinud. Eesti rahvalaul on meil kõigil ju veres.” ütleb autor Janika Sillamaa.
Lugu räägib kolmest neiust, kes varavalgest hilisööni nõiamoor Ajatari majas kulda ketravad, teadmata ise, et nad kuninglikust soost on. Töö juurest lahkuda on keelatud, kuid üks tüdrukutest – Eha – seda nimelt teeb, kui majja satub kuningapoeg Koit ja noored teineteisesse armuvad. Nüüd algavad pahandused, kus Ajatari ja tema pahalaste vastu astuvad inimesed, linnud ja isegi Põhjala Tark. Aga nagu õigele muinasjutule kohane, võidab lõpuks ikkagi headus.
Tulge koos kaunite kunstidega teatrisse! Tähistame koos EV100, Fr.R. Kreutzwaldi 215. sünniaastapäeva ja Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli juubeliaastat! Võtke sõprad, kolleegid, töökaaslased kaasa ja tulge teatrisse! Pileteid võite osa siit. Meie pere igatahes läheb 22.12 etendusele, teie ei pea nii kaua ootama – esietendus on 18.12, aga kui olete meiega ühel etendusel ja mõtlete, et kust ma neid inimesi tean, avastate, et aaaa, see on ju see kummaline perekond, keda ma blogist tean, siis tulge öelge tere;)
Aga ärge siis unustage – KULLAKETRAJAD SALME KULTUURIKESKUSES 18-22.12
Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.
Aga alustame algusest.
Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.
Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.
Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.
Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.
“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!
Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.
Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.
Ma olen sellest ka varem rääkinud, et Ida laulutundi viimine oli paras närvide proovile panek ja kui ta peale iga tundi poleks öelnud, et tahab seal käia, siis ma oleks ammu alla andnud. Jaanuaris aga otsustas printsess, et tema ei taha enam käia, karjus nii mis kole, kui ma talle lasteaeda varem järgi läksin ja kui ma siis lõpuks ütlesin, et ma siis helistan õpetajale, et sa ei tule enam kunagi, vastas ta ükskõikselt, et helista jah. Uurisin oma sõbrannalt, õpetajalt, et mida sellises olukorras teha – kas peaks sundima või alla andma. Tema arvas, et kui lapsele tunnis meeldib, siis natuke peaks sundima ja vaatama, kuidas läheb. Proovisime. Lõpuks ei pidanud minu närvid enam vastu.
Esmaspäeval kirjutasin Kaarile, et vot sihuke lugu, et me vist sügiseni ei tule, sest päris sundida ma last ka ei taha kuigi ma tean, et talle tunnis meeldib. Kaari arvas, et ehk jah tuleks siis paus teha, aga oli ka kurb, sest lapsed õpivad just “Printsessi herneteral” ja tüdrukud saavad kõik printsessid olla. Täna pidi ka kunstinäituse avamine olema ja EV100 puhul natuke pidulikum päev, et küll on kahju, et me ei tule. Leppisime kokku, et uurin Idalt, kas peole minek võiks teda huvitada.
Ja mis juhtus? Kui 98% ajast karjub Ida kui ma talle lasteaeda järgi lähen (selgus, et mitte vaid siis kui ma liiga vara lähen, sest kogu aeg on “liiga vara”), siis täna jooksis ta mulle lasteaias vastu ja tahtis laulutundi. Ma olin teda natukene ka moosinud ja ausalt öeldes natukene kartsin, et kui kohale jõuame, siis ehk printsess pettub, et pole SUUR pidu nagu jõulude ajal ning minu katsed teda kaunite kunstidega sina peale saada lähevad luhta. Ei, ma ei ole see ema, kes nui neljaks oma last kuhugi ringi veaks, aga ma lihtsalt arvan, et kui lapsel tegelikult on huvi ja ka oskusi, siis ei tohiks kohe alla anda. Lapsed on püsimatud, neid tuleb suunata. Ja Kaunite Kunstide Kool on see, mis suure tõenäosusega muutub kõigile, kes sellega kokku puutuvad osakeseks eluks.
Salme kultuurimajja, mis oli pidurüüs, jooksis ta suurim naeratus näol. Ajas taga õpetajaid ja uuris, kus “ta lapsed” on, et saaks nendega joosta. “Ma tahan nüüd iga päev siin käia,” ütles ta juba enne tundi (nii nagu iga kord varemgi). Ma ei hakanud liiga vara rõõmustama ja mõtlesin, et käime tunnis ikka ära ja siis otsustame. Ma ise olin tegelikult võtnud vastu otsuse, et tänane jääb viimaseks korraks, sest minu närvid on ka midagi väärt.
Kui me aga kuulasime lapsi laulmas, sain ma jälle aru, mis selles koolis erilist on. Ida oli JÄLLE kord kohal ilma ühegi proovita, aga õpetajad suudavad nad seal kuidagi nö tööle panna (nii palju kui selles vanuses lapsi käima saab saada). Avasime laste näituse, vaatasime Libahundi treilerit (seda tuleb vaatama minna!), sigisime ja sagisime koos teiste Kaunitega mööda kooli ringi ja ma tundsin head meelt, siirast head meelt, et Ida oli jälle, kuidagi ootamatult ja üllatuslikult kaunite kunstidega sina peale saanud.
Päeva lõpus said lapsed, kes näitusele pildid olid saatnud, auhinnaks Lumivalgukese CD. Me ostsime veel kaasa Koerhaldjas Miia ja Eesti hümnide plaadi. Esimesed plaadid on sellised, mis kindlasti lähevad meie pikkade autosõitude repertuaari (kui auto korda saab ja me uuesti ringile läheme), aga see “Eesti hümn” kogumik, vot selle soovitan ma küll igal inimesel endale soetada.
Kaari kinkis mulle kaks oma raamatut. Natuke läks süda soojaks. “Me hakkame nüüd uuesti tunnis ka käima,” ütlesin ma talle kui me lahkuma hakkasime. Kaari pilgutas mulle silma. “Ma arvasin seda,” vastas ta mulle. Ta ilmselt teab, et tema koolis on mingi maagia. Ja see maagia ON seal olemas – käsi südamel.
