“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kas teil on selliseid inimesi, keda te kunagi pole kohanud, kuid keda te peate justkui oma inimesteks? Noh nagu isegi sõpradeks või nii. Mul muidu on neid sõpru küll, kellega ma harva suhtlen, aga on oma inimesed ikka, selles mõttes, et isegi kui pole aasta-paar näinud, siis kohtudes jätkub juttu kauemaks. Aga nüüd on lisandunud selline teistmoodi inimeste ring, kes on omad, ilma et ma oleks neid kunagi kohanud.
Alustan minulikult ikka kaugemalt. Sest see on üks mu lemmiklugusid. Aaaastaid tagasi olime me sõbrannadega Lõuna-Eestis trippimas ja koduteel möödusime me imeilusast majast, ma kirjutasin sellest oma blogis ja paar päeva hiljem kirjutas mulle selle maja perenaine, et tundis kirjelduses oma kodu ära. Ma olin šokis. See oli ikka üks 10+ aastat tagasi, sots.meedia ei olnud veel nii arenenud, mu blogi oli kordi väiksem ja mis on võimalus, et me läbi minu blogi tuttavaks saime. Aga saime. Me oleme kirjutanud, sõnumeid saatnud, helistanud, rääkinud, plaaninud kokku saada, tema on toetanud raskel ajal mind ja mina olen püüdnud toetada teda. Kui tal läheb hästi, rõõmustan ma nagu läheks hästi mul endal. Kui tal läheb halvasti, tunnen mina end halvasti. Ma tunnen, et tegu on nii minu inimesega. Ometi ei ole me kunagi kohtunud. 10 aastat.
Reedel, peale seda kui ma olin Ida esimest korda üksinda bussiga Tartusse saatnud, kammisime me Marekiga juuksed ära, panime selga vähe paremad hilbud ja läksime keskealiste aasta suursündmusele – Terminaatori kontserdile. Olgu igaks juhuks öeldud, et kuigi ma seda nimetan keskealiste aasta suursündmuseks, siis ma tegelikult ei ütle seda halvustavalt. Lihtsalt nendin kui fakti, sest kes need ikka sellist bändi enam kuulavad. Pealegi oli Rocca Al Mare enne kontserdialgust täis keskealisi, kes nägid välja nagu on liiga vara linna tulnud ja nüüd lihtsalt teevad aega parajaks. Meie nende hulgas.
“Terminaatoril” on minu arvates küll mõned head lood, mõned sellised, mis mulle väga meeldivad isegi, kuid fänniks ei ole ma end kunagi pidanud. Noorena oli mu teetassike veidike teist tüüpi muusika (Nancy, 2QS, MustQ, Code One) ja “Terminaatorit” sattusin ma kuulama vaid siis kui ta mõnega eelnimetatud bändidest suvetuuril koos oli, sealt ma ka mingeid lugusid tean ja neid vanakoolikaid võin täitsa kuulata. Uuem looming läheb minust mööda. “Romula” ja “Ajateenija” on mu meelest ühed kohutavamad laulud. Fänniks ei saanud ma ka selle kontserdiga.
Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.
Aga alustame algusest.
Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.
Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.
Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.
Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.
“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!
Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.
Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.
Eile oli Bryan Adamsi kontsert. Kuigi reisiväsimus, lörriläinud päev ja väike hirm, et võib olla olen ma 20 aastat hiljaks jäänud panid mind mõtlema, et jätaks vahele, aga piletid olid olemas ja samas ikkagi minu noorusaja lemmiklaulja. Mõned tema hitid on mul siiani lemmikud ja autos kuulan ta CDsid ka ikka aegajalt, pealegi IGA kord kui ta on Eestis esinenud, pole ma saanud minna. Ma mäletan kui ta esimest korda 1996.aastal Tallinnasse esinema tuli, siis ma olin ikka päris fänn ja tahtsin täiega kontserdile minna. Aga ei saanud. Ma sõitsin ära Norrasse. Järgmine kord kui ta 1999.aastal esinemas käis, kirjutasime me samal või järgmisel päeval lõpukirjandit. Jälle jäi minemata. Ja need ülejäänud korrad kui ta on käinud, on mul samamoodi midagi ees olnud, nii et seekord peksin oma vanad kondid kokku ja läksin.
Üks põhjus, miks ma natuke kõhklesin, kas tahtsin minna, oli seesama, et ta on nii palju kordi Eestis käinud ja hiilgeajad jäid mu meelest ikka sinna 20 aasta tagusesse aega. Ma ei tahtnud, et mu nooruse lemmiklaulja jääks mulle meelde mingi tudiseva vanamehepässina. Vana päss laulmas armastuslaule…not my cup of tea. Ja nagu ma olin selle ära kirjutanud, pean ma tunnistama, et üks mu teisi lemmikuid on Joe Cocker.
Aga tagasi Adamsi ja kontserdi juurde. Ma ei jäänud 20 aastat hiljaks. Aga ma tundsin küll, kuidas ma ise jäin 20 aastat vanemaks. Mitte halvas mõttes. Ma ei oska seda isegi seletada, aga mulle jõudis kohale, et kuigi ma ei ole enam 18 ja kindlasti olen paljude arvates ka juba jube vana (kammoon, ma olen põhimõtteliselt 40 ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma veel 25aastaselt mõtlesin, et 40aastased on ikka muldvanad!), siis keegi ei keela mul olla selline nagu ma olen – hingelt 18 ´til I die.
Ma ei pea silmas seda, et peaksin hakkama käituma nagu puberteet ja mitte vastutama oma tegude eest – ei, mitte seda. Eeskätt olen ma siiski täiskasvanud naine, ema ja abikaasa, aga saate aru, vanus on vaid number. Vaatad laval 58aastast Adamsit, kes kaugelt meenutas täiega Tanel Padarit oma olekuga ja saad ta laulu sõnadest hoopis teisiti aru kui 20 aastat tagasi. Kuulasin “Summer of 69” sõnu – those were the best days of my life, back in the summer of sixty-nine ja mõtlesin tagasi 10-20 aastat tagusele ajale. Isegi kaugemale. Võiksin ka juba laulda, et need olid mu elu parimad aastad ja see on nii khuul. Et ma olen elanud. Ja tahan elada veel nii, et saaksin järgmise kahekümne aasta pärast vaadata tagasi tänasesse päeva ja ikka laulda those were the best days of my life. Sama hea tahaks ka tema vanuses välja näha. Kas see on enam võimalik? Kui ma end nii käest ära olen lasknud? Või on sel üldse vahet, milline ma välja näen?
Hea kontsert oli.
Ei olnud Bryan Adams vanaks läinud. Kui tuleb uuesti ja on võimalus, lähen jälle. Mõnus nostalgialaks, aga (minu arvates) mitte selline piinlik retrolaks nagu igasugu retropeod, mis kuidagi aina popimaks lähevad. Huvitav, kuna ma olen nii vana, et tunnen, et tahaks nendele pidudele minna? Kas siis kui ma lootuses noorem välja näha olen oma pea plaatinablondiks värvinud, huuled punaseks võõbanud ja nahktagi ning miniseeliku selga tõmmanud, saamata aru, et tegelikult näen ma välja nagu Marju Länik?