kultuur

Kultuur(išokk)

/ Eveliis / Leave a comment

Hea küll, pealkiri on kõige ehtsam klikbait, aga ma korraks päriselt sain ka šoki. Hakkasin läbi lappama kultuuriblogisid ja esimene, mida pikemalt vaatama jäin oli filmiblogi Life of Queen Square.  Lappasin arvustusi läbi ja jõudsin “Kuidas taltsutada lohet” arvustuseni. Seal oli kirjas “Olen kõiki kolme filmi käinud kinos vaatamas ja esimest vaadates olin 14-aastane”. Mul tekkis täielik error, et kuidas. Blogija pildi järgi eeldasin ma, et tegu võiks olla ca 20-aastase naisega, kust see 14 siis mängu tuli. Ega see film siis nii ammu ka välja ei tulnud. Aga saate aru, tuli küll. Guugeldasin. Esimene osa tuli ÜHEKSA AASTAT tagasi välja, nii et kõik klappis. Täiesti pekkis, kuidas aeg korraga nii kiiresti läheb. Nädalatest ma ei räägi, kuudest ka mitte ja nagu näha lähevad aastad ka nii, et ma ei saa arugi. Aga blogist. Ma ei teadnudki, et keegi sellist filmiblogi peab. Jube vahva avastus. Mulle meeldivad filmid, mulle meeldib kinos käia ja mulle meeldib lugeda teiste arvustusi, lihtsalt kasvõi selleks, et vaadata, kas minu ja rohkem filmimaailmas kodus olevate inimeste arvamused kattuvad. On nii ja on naa. Ainuke, mis selle blogi juures mind häirib, on punane tekst. Samas kui vaadata blogi autori särtsakat punast pead, siis see ilmselt on teadlik valik ja isegi natuke äge.

Teile ei tule ju üllatusena, et mulle meeldivad mõisad ja mõisalood. Ma jumaldan mõisaid. Mul ei saa nendest kunagi küll. Ma armastan neid külastada, ma armastan neis ööbida, ma armastan neist lugeda, nendest kuulata lugusid. Mäletate kui me Idaga käisime läbi kõik Tartu-Tallinn maanteele jäänud mõisad? Eestis on nii hullult palju mõisaid. Kõiki isegi ei tea.  Ja siis on meil olemas Mõisablogi, mis  minu jaoks on täielik lugemispärl. Mõnikord ma lihtsalt lappan seda blogi, vaatan pilte ja unistan. Igatahes hullult hea blogi, mida ma soovitan kahe käega.

Muusikaplaneedist polnud ma jällegi midagi kuulnud. Imelik, sest nagu ma aru saan, siis ei osale see blogi blogiauhindade jagamisel esimest korda. Kahju, et ma seda blogi varem ei olen avastanud, aga hea. et nüüdki avastasin. Hea end muusikauudistega kursis hoida. Läheb järjehoidjasse.

Oot, aga ikka veel üks (poolenisti) filmiblogi on olemas. Päris hea  VÄGA HEA teine. Rohelisem rohi. Lisaks sekka raamatuarvustusi, söögijuttu, muud kultuurijuttu ja fotograafiat. Hästi nauditav blogi. Kirjeldab end kui tagasihoidlik kultuuri-ja elublogi, aga ei peaks olema tagasihoidlik. Selles kategoorias üks kindel lemmik.

Mõisablogi ja Rohelisem rohi lähevad siit kategooriast edasi minu häältega. Loodetavasti tuleb neile hääli ikka TUNDUVALT ROHKEM. Mina hoian mõlemale pöialt!

Sõbrannalt õpitud tarkustest ja pisaratest “Kullaketrajani”

/ Eveliis / Leave a comment

Te ju teate, kuidas ma olen kiitnud otsust panna Ida Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli? Teate ka seda, et eelmisel aastal otsustas Ida, et tema ei taha enam mitte kunagi sinna minna ja valas pisaraid kui ma teda tundi viisin. Ma rääkisin Kaariga, et tundub, et meil jääb kool pooleli, sest ma ei saa ju last vastu tahtmist sinna viia. Kui ei meeldi, siis pole midagi teha, kuigi ma ju tunnis nägin, et lapsele meeldis.

Täpselt sama stsenaarium kordus ka sel aastal, ainukese erinevusega, et röökiva lapsega, kes väitis, et ta mitte mingil juhul mitte kunagi ei taha enam tundi minna, sattus tundi minema Marek. Tema ütles, et ei saa ju tundi minna, sest laps karjub, mina aga olin juba targem, ma teadsin, et see ei saa tähendada, et ta tegelikult ei taha käia. Mulle tulid meelde Heily sõnad, et last ei tohi käskida ja sundida, ent tuleb ära tabada, kas ta tegelikult tahab või ei taha ja kui vaja siis suunata, et justkui anda lapsele endale otsustusõigus. Tark naine see Heily.

Keelitasin Mareki ja Idal tundi ning nii nagu arvata oligi tuli koju tagasi ülirõõmus ja rahu laps, kes laulis ja oli õnnelik, et saab inglit mängida ja ütles, et emme, ma nüüd muidugi tahan jälle seal käia (päriselt, mitte ei ole mingi lapsevanema soovunelmaga tegu).

Selles koolis ON midagi maagilist. Selle kooli õpetajad ja õpilased teevad asja hingega. See on võrratult päikeseline ja positiivne koht, kus käia. Ma olen suuremate etendusi vaatamas käinud, hästi siirad ja soojad etendused, lisaks tuleb selline soojus hinge, et seda on natuke raske edasigi anda sõnadega. Sügisel käisime me Idaga “Rokkivaid detektiive” vaatamas. Muidugi ei ole etendused, filmid ja kontserdid võrreldavad kassahittidega, mil taga suured eelarved, kuid see südamlikkus ja hing, mis nende tegemisse on pandud, ongi see, mis vaatama kutsub.

Just vaatama tahangi ma teid seekord kutsuda. Kutsuda vaatama etnorokkmuusikali “Kullaketrajad“. Mitte sellepärast, et see Fr.R. Kreutzwaldi lugu on üks mu lapsepõlve lemmikraamat, kui te olete minuga umbes ühevanune, siis teil on ka kindlasti see raamat raamaturiiulis ja lugemisvaras olnud, vaid sellepärast, et see nö üllatusmuusikal on austusavaldus, kiitus, (mitme erineva)juubeli puhul õpetajatele kingituse tegemine. Kaunite kunstide õpetajatele ja õpetajatele üldiselt. Laval asuvad üles Kaunite Kunstide kooli õpetajad ja vilistlased.

26.detsembril 2018 täitub ka Eesti ühel kirjanduse suurkujul – Friedrich Reinhold Kreutzwaldil sünnist 215 aastat, seepärast ongi materjaliks valitud muinasjutt, mille Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas üles vanarahva pärimuste põhjal. Siin on segunenud vanad Põhjala legendid nõidadest ning tarkadest, ja 19. sajandi Eesti lihtsa inimese unistused paremast põlvest, jõukusest ja õiglusest. “Muusikal „Kullaketrajad“  seob kokku vana muinasjutu ja kaasaegse muusika, kus on selgelt äratuntav, millisel maal me kõik oleme sündinud. Eesti rahvalaul on meil kõigil ju veres.” ütleb autor Janika Sillamaa.

Lugu räägib kolmest neiust, kes varavalgest hilisööni nõiamoor Ajatari majas kulda ketravad, teadmata ise, et nad kuninglikust soost on. Töö juurest lahkuda on keelatud, kuid üks tüdrukutest – Eha – seda nimelt teeb, kui majja satub kuningapoeg Koit ja noored teineteisesse armuvad. Nüüd algavad pahandused, kus Ajatari ja tema pahalaste vastu astuvad inimesed, linnud ja isegi Põhjala Tark. Aga nagu õigele muinasjutule kohane, võidab lõpuks ikkagi headus.

Tulge koos kaunite kunstidega teatrisse! Tähistame koos EV100, Fr.R. Kreutzwaldi 215. sünniaastapäeva ja Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli juubeliaastat! Võtke sõprad, kolleegid, töökaaslased kaasa ja tulge teatrisse! Pileteid võite osa siit. Meie pere igatahes läheb 22.12 etendusele, teie ei pea nii kaua ootama – esietendus on 18.12, aga kui olete meiega ühel etendusel ja mõtlete, et kust ma neid inimesi tean, avastate, et aaaa, see on ju see kummaline perekond, keda ma blogist tean, siis tulge öelge tere;)

Aga ärge siis unustage – KULLAKETRAJAD SALME KULTUURIKESKUSES 18-22.12

“Kaua seda rukkilillepuru veel kannatama peab?”

/ Eveliis / Leave a comment

Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.

Aga alustame algusest.

Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.

Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.

Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.

Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.

“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!

Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe  kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.

Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et  ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.