See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.
Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?
Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.
“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab? Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad. Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.
Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)
Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:
Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.
