Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase "headeks vanemateks saamise koolitusele". Alles ma käisin vaatamas "See laps" etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma  saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja  ema!) ja nüüd siis "2+2=22" tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin … Continue reading Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja … Continue reading 175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

“Kaua seda rukkilillepuru veel kannatama peab?”

Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle "puru" üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus. Aga alustame … Continue reading “Kaua seda rukkilillepuru veel kannatama peab?”

Neljanda päeva emotsioonid

Neljas päev kohvikuid. Järelkohvikuid üle Hiiumaa. Peidus pärlid metsade taga. Hiiumaa oma eheduses. Tuulikud. Sadamad. Tuletornid. Taluaiad. Meri. Männimetsad. Klišee mõtlete te ehk. Sugugi mitte. Kui saarele kord aasta (või minu puhul kord üheksa aasta) jooksul sattuda, siis seda kõike oli täpselt parasjagu. Kalakotletid ja lambalihasupp hellitas järjekordselt maitsemeeli.  Ma olen veendunud, et Evelini restoran … Continue reading Neljanda päeva emotsioonid