Rukkilillepuru või nelgisülemid

2018. aastal elas Eestis Statistikaameti andmetel 328 864 vene rahvusest inimest. Seda numbrit vaadates, saab osa minust saab isegi aru, et nõukogude armee veteranid tähistavad 9.mail Aljoša jalamile nelke viies nõukogude vägede võitu Teises maailmasõjas. Osa minust saab aru, või pigem püüab mõista, et seda teevad ka noored vene rahvusest inimesed. Ma püüan seda mõista ega isegi mitte hukka mõista, sest me näeme ajalugu erinevalt ja 25% Eesti elanikkonnast on ju tegelikult õigus oma pidu pidada kui see kedagi ei sega. “Surematu polgu rongkäik” Tallinnas on juba iseasi, see on minu arvates natukene hirmuäratav, aga jätame sellele keskendumata. Keskendume Aljošale ja “võidupühale”.

Eelmisel aastal ütles Venemaa suursaadik, kes ka pronkssõduri jalamile pärja viis, et peab tähtsaks nõukogude vägede võitu Teises maailmasõjas ning, et selle tähendust Euroopas oskaksid vääriliselt hinnata ja mõista kõik tulevased põlvkonnad. “Meie kohus on anda põlvkonnalt põlvkonnale edasi tõde kangelastest, kes vabastasid Euroopa, kes tõmbasid kriipsu peale Hitleri režiimi plaanile vallutada maailm. Seda peavad teadma meie järeltulijad. Seda peavad teadma noored ja ka need, kes 100 aasta pärast loevad õpikust Teise maailmasõja sündmustest,” rääkis Petrov (link).

Oota, aga kas meil on erinev ajalugu?

Saksa rahva fašismist vabastamine oli omaette ooper. Kui rinne lähenes Saksa piiridele, kutsus  kirjanik Ilja Ehrenburg sõdureid Saksamaal kõiki sigadusi tagasi tegema. Nõukogude sõdurid vägistasid üle miljoni noore saksa naise. Üks minu lemmikraamatuid – “Naine Berliinis” räägib sellest, mida  nõukogude koolis Berliini vallutamisest ei õpetatud. Käis veel ka seadustatud röövimine. Lihtne Aljoša tõi naisele kleidiriiet, ohvitserid tulid koju pungil kohvritega. Mõne majori pagasi koju toomiseks oli vaja veoautot.

Ma ei näe mingit põhjust Eestis 9.maid tähistada. Mu meelest tähendas see okupatsiooni jätkumist ja võib olla veel raskemal kujul.

Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Nii olen ma kunagi ühes koolikirjandis kirjutanud. See on ajalugu ja faktid, kus nõukogude “vabastajat” on raske näha kangelasena. Ometigi tulles tagasi selle juurde, et Eestis on 25% elanikkonnast vene rahvusest, püüan ma mõista seda, kuidas nemad ajalugu tõlgendavad ja miks nad Aljošat kangelasena kujutavad.

Küll aga ei suuda ma mõista, et  2019. aasta Eestis viib pronksõduri jalamile nelgisülemi ka Euroopa parlamendi liige Yana Toom, päeval, mil muu Euroopa tähistab Euroopa päeva. Ma mõistan, et Aljošale viivad lilli veteranid, vanad inimesed on kinni oma harjumustes ja oma ajaloos, on asjad, mis neile on püha ja kas seda peabki muutma, selle vastu võitlema. Mis see siis otseselt halba teeb kui inimesed meenutavad oma elust hetki, mida nad saavad nimetada kangelaslikuks. Nii nagu ei olnud kõik sakslased natsid, ei olnud ka kindlasti kõik venelased vägistajad ja rüüstajad, Aljoša on oma aja sümbol ja las ta olla. Veteranide jaoks ja nende perede jaoks. Aga mida ütleb Euroopale Eesti kohta eurosaadik, kes tunnustab lilledega 74 aastat tagasi toimunud “vabastamist”?

Mäletate paar aastat tagasi võitles Helen Sildna rukkilillepuru vastu? Olla iganenud kuvand Eestist. Võib olla sobib selle kuvandi asemele nelgisülemitesse uppuv Eesti?

 

“Kaua seda rukkilillepuru veel kannatama peab?”

Nii küsiks ma peale Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli kevadkontserti kui ma oleks Helen Sildna. Aga õnneks ma ei ole. Mina olen tavaline eestlane, kes selle “puru” üle uhkust tunneb ja oma last ka samas vaimus püüab kasvatada, seega ei saa teile tulla üllatusena kui ma ütlen, et eilne kontsert oli suurepärane elamus.

Aga alustame algusest.

Kontsertetenduse lavastajaks oli Kaarel Orumägi. Jube nunnu ja “ladna” mulje on jätnud (ma ju ei eksi, et see on seesama kutt, kes alles hiljuti Kanal2 nädalvahetuse saates muusikateatri asutamisest rääkis?), aga tegelikult on range nagu minu kooliajast keemiaõpetaja Kütt. Me kõik kartsime Kütti ja käisime vahetunniajal jalutades ringiratast, aga keemia oli ka selge. Sama võin ma öelda eilse põhjal Kaarel Orumägi lavastamise kohta. Jube karm oli (ma nägin natuke proovi), aga ilmselt tänu sellele olid ka noored näitlejad-lauljad tasemel.

Kõik olid head, aga mõni oli kohe tõeline pärl. Jäid vaatama ja mõtlema, et pole kahtlustki, et nii mõnestki neist kuuleme me kindlasti rohkem. Ma ei tea kui palju nad tegelikult teavad ajast, millest nad etenduses rääkisid ja mis rolle nad kehastasid, aga see tuli neil nii veenvalt välja, et oli näha, kuidas nad on kogu oma hinge rolli sisse pannud. Ma siiralt siiralt tahaks neid veel näha. Ma tegelikult tahaksin kogu seda etendust uuesti näha.

Ida ja teiste mudilaste jaoks oli kontserdi algusaeg küll hiline ja nad hakkasid natukene nihelema (aiii, kuidas mulle meeldis, kuidas Kaari lapselaps ta eest kilgates ära jooksis kui vanaema teda vaikselt ja nähtamatult kätte püüdis saada. See oli nii lihtsalt nii armas!), kuid nad pidasid siiski vastu, sest mulle tundus, et ka nemad tundsid uhkust, et on osa millestki suuremast, millestki, millest nad võib-olla veel nii täpselt aru ei saanud. Nakatunud kaunite kunstide kooli pisikuga, sära silmis ja haigutus, mida pingsalt varjata, suul. “Kuna meie veel saame esineda?” küsis Ida minult kui suured uuesti lavale läksid. “Varsti,” vastasin ma ja pidasin silmas seda, et varsti on nad ise laval keskpunktis, uued mudilased neid pingsalt jälgimas.

Millise heldimusega vaatasid õpilased oma õpetajaid ja millise uhkusega õpetajad oma õpilasi. Ei ole siis ime, et kõigil pisarad silmis olid. Laulupidu tuli kohe meelde. Ja “Lendab mesipuu poole”. Eranditult iga kord selle laulu ajal lähevad mu silmad märjaks. Selline ülev tunne, kus pisarad jooksevadki ja keegi ei saa täpselt aru, miks, aga kõik teavad täpselt, et nii see lihtsalt on.

“Kuule, aga see oli ju tõeliselt hea kontsert,” ütles Marek, kelle ma natuke vägisi kodust ehitustööde juurest kaasa vedasin. Täpselt nii saakski kontserdi kokku võtta. Tõeliselt hea. Korrata, korrata, korrata!

Kiirelt klõpsisin kokku ka ühe  kehva ja väga algelise video eilsest. Palun andke mulle andeks kvaliteet ja kärsitus selle tegemisel, aga ehk saate siiski aimu, millest ma räägin. Ja kui teile videost nähtu natukenegi meeldib, siis korrutage see kümnega ja saate teada, kui meeleolukas koha peal oli.

Korrata, korrata, korrata! Aa. Seda ma juba ütlesin. Okei, ütlen siis veel, et  ma olen Tiit Ojasoo ja NO99 poolt olnud seoses kriitikanooltega presidendi vastuvõtu piduliku kontserdi kohta, aga eile kontserti vaadates jäin ma küll mõtlema, et kui Orumägi lavastatud etendus paigutada ERMi, panna juurde valgus(efektid), aga jätta alles intiimne kontakt publikuga, oleks sellest saanud oivaline ja ilmselt siis kogu rahvast kõnetav etendus. Helen Sildna muidugi välja arvata.

Lõpuks ometi prii rukkilillepurusest rahvusromantikast! /New innovative Estonian brand

Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

15977062_1463069120371065_3820571641497394766_n.jpg

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

15941249_234961213619110_412108395166984549_n.jpg

Foto: Vello Nelikendkaks

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!

eesti.jpg