Öeldakse, et meie teadvus ja teadlikkus muutuvad iga seitsme aasta tagant. Meie väärtused, sotsiaalne elu, prioriteedid, enesemääratlus, suhted sõpradega ning see, kuidas me näeme asju ja mõistame elu muutub. Teadvusetsükli muutudes teadvustame mida me armastame ja mida mitte. Läbi selle tsükli õpime asjadel minna laskma.  Kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus ehk niinimetatud transformatsiooni periood on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.

Need 14 aastat on ideaalseim aeg luua ühendus oma hingega ja integreerida selle ühenduse hoidmine ja sellest lähtumine oma igapäevaellu. See aeg on justkui otsustamine oma karma või dharma üle ning parim aeg kinnitamaks oma ellu mustrid, mida mööda edasi minna.

Täpselt seitse aastat tagasi alustasin ma blogimisega ja olen kirja pannud järgmise mõtte:

 „Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ……)

Kõhe tunne tuli seda postitust lugedes peale. Natuke bon voyage tunne nagu Mati Nykänenil. Kas see on mingi märk, et ma selle seitsmeaastataguse postituse just nüüd leidsin? Seitsme aasta sisse on mahtunud palju õnnelik/õnnetu olemist, õppimist ja kukkumist, head ja halba, palju muutumisi ja otsinguid. Tuleme tagasi selle postituse alguse juurde – “kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus e on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.”

Ma olen 35-aastane. Ja olgugi, et ma ka alati varem olen enda arvates juba piisavalt tark olnud, tunnen ma, et alles praegu hakkan ma biiti jagama. Eneseotsingute ja -mõistmise pärast ma ju ka teraapias käin (lisaks läbipõlemisele, mis mind sinna ajas). Ma tahan teada saada, kes ma olen ja kus ma olen. Ma ei ütle, et ma olen seitse aastat pimeduses kobanud, aga võib-olla teelt eksinud?  Aga teate ju, et kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv, et toimuksid muutused…