Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud.  Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real”  nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.

Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat.  Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva.  Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.

Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.

Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi.  Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.

Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas.  Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks.  See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi,  kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti.  Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö.  Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.

Fotod: Jaak Kikas

Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.

Foto: Merike Lill

Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.

Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.

Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.