Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud. Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real” nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.
Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat. Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.
Küll sa näed hea välja!
punastan:)
Ehh, Peipsiääre- tümikad ei märganud kuulsale blogijale tasuta süüa pakkuda ja nii said nende kalapelmeenid hävitava hinnangu osaliseks.
Millest selline sarkasm või üleolev suhtumine? Mina ei ole kalapelmeenidele hävitavat hinnangut andnud, vaid ütlesin, et need olid huvitavad, teist korda ma neid ei telli. See ei tähenda sugugi hävitavat hinnangut. Võib olla panid mu sõnadele ise mingi muu tähenduse külge.
Ja restoran oli omamoodi. Armasad ja sõbralikud inimesed teenindamas, vahvad detailid, ometi on mul aga õigus öelda, et midagi jäi mu jaoks puudu.
Samuti pean ma ütlema, et kõike ei saa mõõta nö tasuta toidus. Voronja galerii isegi ei teadnud, et “kuulus blogija” neid külastab, süüa ei pakkunud, maalide vms ma sealt minema ei kõndinud, aga näed ikka kiidan.
Maitsed on lihtsalt erinevad:)
Ma olen x põhjusel antud restoranis kõik toidud ära proovinud ja minu meelest ei ole kalašašlõkist ja kalapannkookidest seal menüüs midagi paremat. Suppidest on võrratu uhhaa.
Järgmine kord soovitan kindlasti külastada Vanausuliste muuseumit ja võimalusel giiditeenus ette tellida. Pm ainus koht külas, kus tegutseb päris vanausuline. Kohaliku pilgu järgi on nt Külastuskeskuse taga eelkõige materiaalsed huvid paraku (mh levitavad nad ka absoluutseid väärarusaamu, lambist meenus kohe nt nõgesepirukate ja naadisupi vms müük, mille juurde käib suur reklaam nagu Vanausulised Oleks Hullult Maltsa söönud, mis on..ilmselt väljamõeldis. Noh, mõni vb sõi ka). Üldse.. Kogu see elu nendes külades on väga väga kommertsiks ära kiskunud. Ühest otsast oleks turistideta siinne majandus veelgi kurvemas seisus, teisest otsast see laastab traditsioone. Üks suvaline kohalik.
Pingback: Kui ma vananen – estonianwithabackpack