Headeks vanemateks saamise koolitus: järeldus #1

Vaadates Ida varasemate sünnipäevade pilte ja tegeledes mingil määral “headeks vanemateks saamise koolituse” kodutööga jõudsin ma tõdemuseni, et mind ei ole oma lapse jaoks kuus aastat olemas olnud. Kui ta oli vastsündinu olime me ametis restoraniga, vahet ei ole kui hästi või halvasti me sellega hakkama saime, aga fakt on see, et meil oli kaks beebit, mõlemad ühepalju tähtsad. Olgem ausad, me natuke panustasime restoranile ka rohkem, sest esiteks säästud ja teiseks ega me kumbki ei osanud beebiga kodus olla.

1

Ma olen varem ka julgenud tunnistada, et esimesed eluaastad olid Idaga rasked. Ei olnud ainult roosamanna ja ei olnud vaid naer ja kilked, oli palju magamata öid ja nuttu, aga nii nagu mind tookord lohutati (ja oi kuidas see EI lohutanud!) on see meelest läinud. Meelde ongi jäänud need nunnud hetked. Mõnikord isegi vaatan tagasi ja mõtlen, et issand milline häda ma olin, et mida ma hädaldasin, endal ilus ja terve laps kodus. Nojah. Samas mäletan ma siiski nii palju, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

1

2

Kolmandaks eluaastaks hakkas olukord lahenema, ainuke väike viga oli selles, et me ei arvestanud Ida iseloomuga ja võib olla on see just üks põhjus, miks me hakkama ei saanud tihti. Ida on keskmisest kangem, jonnakam ja tujukam. Te võite mulle vastu vaielda ja öelda, et kõik lapsed on sellised, jah nüüd koolitusel ma kuulen, et kõikidel on selles vanuses teatud samad probleemid, aga uskuge mind Ida on kange. Ta on suutnud ka kõige kannatlikumad inimesed endast välja viia ning oma 38 eluaasta jooksul olen ma kolm korda näinud, et mu onu üldse kellegi peale endast välja läheks.

Kui ma nüüd vaatan tagasi, siis ma pidasin end tihti halvaks vanemaks, sest ma ei saanud aru, miks meie laps ideaalselt oma voodis ei maga, miks ta poes kisendab, miks ta auto ette tahab joosta, sõna ei kuula. Täna ma julgen selle peale isegi natuke naerda tänu koolitusele. Ei ole ma midagi nii halb olnud, ma lihtsalt ei teadnud. Ka kõik see, mida ma Idalt eeldasin ja mida ta minu arvates valesti tegi tuli tema teadmatusest. Kuidas ta saaks teada, kuidas on õige, kui ta on maailmas olnud vaid kolm aastat ning alles avastab elu? Saate aru, et ma ei olnud tegelikult selle peale mõelnud enne koolitust. Nii lihtne asi, aga ei tulnud selle peale. Eeldad ju, et enne magamaminekut tuleb hambad pesta ja ööriided selga panna või et kooki süüakse kahvliga ja poest ei saa lihtsalt asju võtta, sest kõik teavad seda. Aga kuidas peaks seda teadma väikene laps? Kui keegi ei ole talle seda selgeks teinud. Teinud talle selgeks reegleid ja rutiine?

3.13.23

Neljandaks aastaks olime me ausalt Idal lasknud endale pähe astuda. Tema otsustas meie majas, kes ja kuna ja mida teeb. Tegelikult on see ka hetkel nii. Tegu on äärmiselt nutika lapsega ja ta tabab kohe ära kui me oleme ebakindlad või ei ole ühel meelel või kui meil on kiire olnud. Kiire on meil olnud kogu aeg.  See võib olla ongi olnud meie suurim traagika, et me ei ole olnud üksmeelel. Võib olla on nüüd küll hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi, igatahes oleme me tänu koolitusele püüdnud rohkem ühel meelel ja rahulikumad – olemas – olla. Kümne minuti mängu reeglist püüame kinni pidada ja päriselt lapse jaoks olemas olla. Uskuge mind, see on raskem kui see tundub. Aga ma näen, kuidas Ida oskab tänu sellele palju paremini omaette mängida. Vaatan teisi temavanuseid, kes vanemaid “ahistavad” või pigem vaatan ma vanemaid, kes ikka on hädas samade probleemidega, millega meie maadlesime 3-4-aastase Ida puhul, ja mõtlen, et ahhaaa, teil oleks hädasti seda koolitust vaja. Ma ei saa end nüüd pidada jube targaks vanemaks, aga nüüd kui ma näen palki enda silmas, märkan ma aina enam pindu ka teiste silmas ja ausõna ma tahaks mõned inimesed ise sinna koolitusele kaasa võtta. Kas teie kuueaastane viskab end poes röökides veel pikali, sest te ei osta talle tavalise poeskäigu ajal mänguasja? Kõige esimest suvalist mänguasja? Ida ei tee sellist asja enam ammu, küll aga olen ma näinud kuueaastasi kes seda teevad, sest vanemad murduvad ja ei ole end kehestanud.

4.14

Kui jällegi sellest koolitusest rääkida, siis lisaks väikestele nippidele, mis see annab, on see mulle andnud ka enesekindlust vanemana. Teate kui hea on kuulda, et on ka teisi, kes tunnistavad, et kõik ei ole alati roosamanna ja lapsekasvatamine on kohati väljakutse. Mulle on alati tundunud, et avalikult tuleb rääkida, et kõik lapsekasvatamise juures on imeline ja need, kes julgevad midagi muud öelda, on kas läbikukkujad või siis raskemal juhul minusugused lapsepeksjad. Tore on inimestega oma muresid ja kogemusi, edulugusid ja läbikukkumisi jagada. Natuke nagu AA koosolek, aga minule meeldib, need kaheksa korda, mis me juba käinud oleme, on pannud mind rohkem enda sisse vaatama, ennast analüüsima.

5.15

Ma olen eneseanalüüsi ja koolituse käigus jõudnud kahele järeldusele.

Midagi oleme me siiski õigesti teinud, sest nutu- ja tujutsemishoogudest hoolimata on Idast kasvanud tark ja pigem sõnakuulekas laps. Tuleb vaid õigetele nuppudele vajutada. Eriti viimased kuu aega on ta 99% olnud musterlaps. Ptüi, ptüi, ptüi!  Eks ma tegelikult aiman, et seal taga on natuke ka järeldust number kaks, aga sinna ma veel jõuan.

Selle nädala kodutöö oli reeglite ja rutiinide väljamõtlemine ning lapsele ühe kodutöö andmine. Me oleme küll rangemapoolsed vanemad kuid konkreetseid reegleid ja rutiine meil ei ole, pole siis ime, et mingid asjad meil välja ei tule. Näiteks tahan ma alates sünnist Idat meie voodist välja puksida, ei ole õnnestunud. Nüüd alustasin ma “beebisammudega”. Idal on seina peal magamamineku tabel. Iga õhtu kui ta 20:30 voodisse läheb, saab ta tabelisse panna kleepsu. 14 kleepsu = kingitus. Me oleme jõudnud seitsmenda kleepsuni (väikeste mööndustega, sest sünnipäeval tundus vale teda magama sundida).  Sealt edasi tuleb uue 14 kleepsu tabeliga järgmine samm meie voodist välja kolimise poole. Meil pole siiani olnud järjepidavust. Ma sunnin ka end olema järjepidev. Jällegi, nii lihtne asi, mille peale ma ise ei tulnud. Veider, kas pole?

Koduste töödega aitab ta ammu hea meelega. Talle konkreetse ülesande välja mõlemine oli minu jaoks kõige suurem pähkel. Laua katmine? Jaa, aga me ei söö laua taga iga päev ja koos. Prügi välja viimine? Jaa, aga meie prügikast on kõrge ja ta ei jaksa täis prügikotti sinna visata. Koristamine? Tolmu pühkimine? Seda kõike teeb ta ise suurima hea meelega. Eile tegime me Marekiga all korrusel tööd ja Ida mängis üleval. Tuli ühel hetkel alla ja ütles, et tal on mulle üllatus, et tulgu ma vaatama. Ma olin valmis millekski, mis mind väga heas mõttes ei üllata, aga minu üllatus oli suur, kui Ida oli meie magamistoas voodi ära teinud. “Ma tegin voodi ära, onju ma nüüd olin hea laps, ma tahtsin sulle üllatust teha,” ütles ta särasilmselt. Ma teadsin, et seal on mingi “aga”. “Kas sa nüüd paned mulle põrsa sisse raha?”. Sinna see koer maetud oligi. Ma ju ütlesin, et taibukas laps. Ma kunagi motiveerisin teda nii kodutöid tegema, nüüd pean ma talle selgeks tegema, et iga liigutuse eest ei maksta raha. Või makstakse? Kuidas ja mille eest teie lapse hoiupõrsast täidate?

Ühesõnaga, ühel või teisel moel, per aspera ad astra, on Idast tõesti kasvanud tubli laps. Üks päev küsis ta mult, et miks ma teda juba eekooli ei ole pannud. Ma ei osanud vastata.

Teine ja ilmselt olulisem järeldus on see, millega ma seda pikka postitust alustasin. Mind ei ole kuus aastat lapse jaoks olemas olnud. Miks ma ütlen “ma”? Mitte ei räägi mitmuses?  Ma ei teagi täpselt, aga mul on tunne, et see on kuidagi seotud lapsepõlvega. Ma olen kasvanud isata ja võib olla olen ma endaga kaasa võtnud teadmise, et isa on pigem taustajõud, et on hea kui ta olemas on, aga et ema on see, kes peab olemas olema. See kõlab sürreaalselt, ma tean, aga ma olen hakanud aina enam tundma, et ma tahan olla rohkem kohal. Mitte isegi kodusem, vaid koos lapsega. Teate, oli see BBL töö, mis ta oli, aga mulle meeldis see, et ma sain seda tööd teha lapsega koos. Mul oli teatav vabadus, mis mulle sobis. Ma olen sellisest lapsega koos (töö)trippimisest puudust tundnud. Tema ka. Ühesõnaga, nii nagu ma siin juba vihjeid olen andnud, siis peale pikka kaalumist ja mõtlemist (esimest korda elus) otsustasin ma oma praeguse töökoha välja vahetada. Ausalt kahju on (jälle, esimest korda elus), aga kahju oleks ka kui ma ei teeks vanemana seda, mida ma tunnen, et hetkel pean tegema. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mina valin emaks olemise prestiižika kontori asemel. Samas olgem ausad, ma ei jää ju päris koduseks, uued väljakutsed (natuke kardan, et suur amps, aga mulle on väljakutsed ja ambitsioon ning areng oluline!) ootavad juba ees, lihtsalt ma saan rohkem olemas olla, vajadusel Idaga koos jälle (töö)trippida ja nautida veel seda vabadust, mida annab meile kõigile aeg enne koolialgust.

DSC01346.JPG

All that said, pean ma ka tunnistama, et diiva-printsessi geen on Idal siiski tugev. Käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Ja see vanem käbi omakorda oma kännust, niisama vahemärkusena ütlen.  Me peame selle iseloomuga hakkama saama. Nii nagu Marek saab hakkama minu tujutsemisega ja  mina tema torisemisega.

А это жизнь, это карма? 

Vastik inimene

Ma olen viimastel päevadel natukene mõelnud. Enda peale. Enda üle. Kes ma olen? Milline ma olen? Miks ma olen?

Ma tean, et mul ei ole kerge iseloom, aga asi pole mu meelest mitte niivõrd selles, et ma oleksin tahtlikult enesekeskne või vastik või konfliktne, kuivõrd selles, et ma ütlen välja, mis ma arvan.  Muidugi, alati ei peaks, mõnikord võiks leebemini ja mõnikord võiks kaks korda enne mõelda, aga ma olen aastatega õppinud, et parem otse välja öelda kui teeselda või tagaselja rääkida. Ma ei ütle ka seda, et see on ilmtingimata tugevus, mille üle ma uhke olen ja see ei ole ka vabandus, mille taha pugeda, aga teate kui palju lihtsam on mitte teeselda. Ma ei kannata kui ma pean mõtlema, mida inimene tegelikult mõtleb või tunneb, kas talle meeldib või ei meeldi. Ütle otse ja ära teeskle. Mulle ei meeldinud ühe koostöö partneri kampaania. Ütlesin, et minu meelest on see odav ja kole. Partner sai pahaseks, ütles, et ma ei tea midagi ja see pole minu asi öelda. Kaks kuud hiljem muutis ta kampaaniat, sest keegi ekspert oli talle öelnud, et kampaania on kole. Samal ajal kui teised kiitsid, olin ma julgenud seda ka öelda. Tundsin end paremini, et ei olnud alandlikult lipitsenud, et see on parim kampaania üldse.

Ma ei teeskle, kui mulle keegi ei meeldi. Ma lihtsalt ei suhtle. Kui see võimalik on. Tööalaselt tihti ei ole. Aga ma ei otsi töö juurest sõpru. Ma teadsin, et töö juures ei meeldinud ma kolmele inimesele ja nad nägid päevast päeva vaeva, et minust lahti saada, torkisid siit ja torkisid sealt, püüdsid leida vigu, minu ees aga tegid head nägu ja olid sõbrad. Läks aga nii, et läinud on nemad ja alles jäin mina. Ma hoidsin eemale ja ei läinud nende mängudega kaasa.

Tööalaselt olen ma viimasel ajal kokku puutunud tõeliste šaakalite ja üle laipade minejatega, väga enesekesksete ja ülbete inimestega. Nad on valmis kõigeks, et saada oma tahtmine. Ja nad ongi oma tahtmise saanud. Mina olen terve oma elu uskunud headusesse. Et headus võidab alati ja halvad saavad oma karistuse. Päriselus ei ole nii. Headest sõidetakse tihti linttraktoriga üle. Pealegi on küsimus ka vaatevinklis – kes on paha ja kes on hea, kelle jaoks, millises olukorras? Ma olen teinud egoistlikke valikuid. Üldse ei salga. Aga kas see teeb minust halva? Kui mul on olnud valida, kas oma lapse täis kõht või kellegi teise täis kõht, olen ma valinud esimese. Millise valiku teie teeksite? Kas te oleksite hea või halb? Sõltub kumma mätta otsast vaadata, eksju? Nii on igas olukorras.

Kui ma oleksin viimase aja projektide puhul olnud pehme ja leebe, ei oleks ma neid projekte ka ära teinud. Blogis olen ma nendest tegemistest jaganud vaid jäämäe tipu osa, nende projektide taga on olnud nii palju enesekehtestamist, võimuvõitlust, strateegiat. See on mingil määral kohati olnud nagu ellujäämiskursus. Ma olen saanud sõimata, ma olen saanud kriitikat, ma olen teinud vigu, ma olen võtnud riske, ma olen läbi kukkunud ja õnnestunud. Lõppkokkuvõttes oli see kõik seda väärt. Projektid said edukad ja kliendid jäid rahule. Seda kõike just tänu sellele, et ma pole enam olnud pehmeke, kes kardab ja tahab kõigile meeldida. Vastasel juhul oleks ma vähemalt neli korda alla andnud ja loobunud. Praegu kahetseks. Sest teate kui mõnus on vahelduseks võidetud vilju noppida. Need viljad ei ole rahaliselt suured, pigem olen ma end odavalt müünud ja näen ikka vaeva, et teatud kohustustega hakkama saada, aga CV-sse on need viljad magusad lisada.

Ma ei pea end mingiks märtriks või kannatajaks ega süüdista teisi (enam jaolt), kuid teatud elumuutused ja situatsioonid on mind muutnud tõesti. Ma olen muutunud jäigemaks ja ükskõiksemaks. Minust on hästi palju linttraktoriga üles sõidetud. Kõrvale jäetud. Ma ei taha seda enam. Ma ei taha mõelda, kas ja kui palju ma meeldin kellelegi. Ma ei taha läbi käia inimestega, kes mulle ei meeldi. Ma ei taha “sõpru”. Mul on päris sõbrad olemas. Nendest piisab. Neile ma mingil põhjusel meeldin. Teavad, et ma olen sarkastiline ja oma arvamusega, aga sama on ka nemad. Ei ole nii, et keegi ei julge mulle midagi öelda või et nad kõigega, mis ma teen nõus oleksid. Sõprade poolt tulnud kriitika (isegi kui see esialgu ei meeldi) on okei, see aitab areneda, ennast kõrvalt näha. Mõnikord ei ütle midagi valesti ka “anonüümne kägu”, ka nende kriitika on tegelikult okei. Lihtsalt mõnikord see ärritab, sest ma mõtlen, et “sa ju tegelikult ei tea s….gi”, siis aga tuletan endale meelde, et aga ei teagi ju. Nad teavad mingit osa. Osa, mille ma endast ise olen valinud välja panna, lugemiseks-vaatamiseks. Nad teevad oma otsused selle järgi.

Keegi kommenteeris, et rõhutan oma intelligentsust, aga tegelikult olen hoopis rumal. Ma ei ole teadlikukt kusagil oma intelligentsust rõhutanud, sest käsi südamel, mida rohkem ma ringi vaatan ja käin, seda rohkem ma saan aru KUI rumal ma tegelikult olen. KUI vähe teadmisi mul on. KUI vähe ma oskan. Ma olengi üsna rumal. Püüan hakkama saada nende teadmistega, mis mul on ja pidevalt juurde õppida. Paar kuud tagasi sain ma teada, et Excel on nii eilne päev, et kõik taibud kasutavad maeimäletamida. Ma armastan Excelit. See on lihtne ja loogiline. Minusuguste rumalate jaoks geniaalne. Ma olen rumal, aga ma püüan kogu aeg midagi juurde õppida.

Blogimaailmas olen ma paha ja kibestunud. Kade. Kuvand, mille ma ise olen loonud. Sest jällegi ei suuda ma lihtsalt vait olla ja vaid ilusatest asjadest kirjutada või loobuda sarkasmist, kui lihtsalt nii palju minu jaoks idiootseid teemasid, mis mind sütitavad, mu uudisvoost läbi käivad. Oma vagiina treenimine, et oma õitsele lüüa (dafaq päriselt!), sajad ilu-ja-beebi-ja kingiboksid (ei mäleta kus ja kes, aga nägin, et keegi oli turule tulnud uue iluboksiga ja ma tahtsin karjuda. Milleks inimesed ostavad pahna, mida neil vaja pole ja siis veel ka õnnelikud on), bonusway´d ja muud püramiidskeemid, mis ei ole üldse püramiidskeemid, asjadele keskendumine, teineteise ületrumpamine ja viimasel ajal olen ma tähele pannud, et mingi uus trend on näidata kui luksuslikult inimesed reisida saavad, kuigi tegelikult on lihtsalt nii rumalad, et saavad oma “superdiilidega” petta.

Nende teemade üle naermine ei tee minust vastikut ja kadedat inimest, nendel teemadel rääkimine teeb mind realistiks. Mis on lausa naljakas välja öelda, sest ma olen oma loomult unistaja ja romantik.

 

Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon.  Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik.  Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.

Teadvuse tsükkel muutub iga seitsme aasta tagant?

Öeldakse, et meie teadvus ja teadlikkus muutuvad iga seitsme aasta tagant. Meie väärtused, sotsiaalne elu, prioriteedid, enesemääratlus, suhted sõpradega ning see, kuidas me näeme asju ja mõistame elu muutub. Teadvusetsükli muutudes teadvustame mida me armastame ja mida mitte. Läbi selle tsükli õpime asjadel minna laskma.  Kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus ehk niinimetatud transformatsiooni periood on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.

Need 14 aastat on ideaalseim aeg luua ühendus oma hingega ja integreerida selle ühenduse hoidmine ja sellest lähtumine oma igapäevaellu. See aeg on justkui otsustamine oma karma või dharma üle ning parim aeg kinnitamaks oma ellu mustrid, mida mööda edasi minna.

Täpselt seitse aastat tagasi alustasin ma blogimisega ja olen kirja pannud järgmise mõtte:

 Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ……)

26062011398Kõhe tunne tuli seda postitust lugedes peale. Natuke bon voyage tunne nagu Mati Nykänenil. Kas see on mingi märk, et ma selle seitsmeaastataguse postituse just nüüd leidsin? Seitsme aasta sisse on mahtunud palju õnnelik/õnnetu olemist, õppimist ja kukkumist, head ja halba, palju muutumisi ja otsinguid. Tuleme tagasi selle postituse alguse juurde – “kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus e on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.”

Ma olen 35-aastane. Ja olgugi, et ma ka alati varem olen enda arvates juba piisavalt tark olnud, tunnen ma, et alles praegu hakkan ma biiti jagama. Eneseotsingute ja -mõistmise pärast ma ju ka teraapias käin (lisaks läbipõlemisele, mis mind sinna ajas). Ma tahan teada saada, kes ma olen ja kus ma olen. Ma ei ütle, et ma olen seitse aastat pimeduses kobanud, aga võib-olla teelt eksinud?  Aga teate ju, et kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv, et toimuksid muutused…

P7310090

“Ultimate vaese lapse magustoit” nagu me seda hiljem oleme kutsunud. Aga õnneliku lapsepõlve maitsega. Triigitud sai.