Minu jaoks on olemas kolme tüüpi emasid (ja isasid). Esimesed on need, kes laste saamisega muutuvad emaks. Sellised elavad entsüklopeediad, kes teavad lastekasvatusest kõike, kellel on iga probleemi jaoks lahendus, kel on kodus olemas kõik võimalikud rohud, igaks elujuhtumiks,  kes on lihtsalt oma olekult ja välimuselt emad. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, aga ma tunnen Ema kaugelt ära. Ei, ma ei halvusta, emaks olemine on maailma kõige ilusam asi (jah, ilma irooniata), aga mõni on kohe rohkem Ema.  Halvimal juhul on nad ka Helikopter-Emad (Isad). Võimalik, et see on lausa eraldi tüüp, aga ma panen nad ikkagi ühte patta kõik.

Teine tüüp on nooruslik ja lahe, mitte vanuselt, vaid oma olekult. Sellised, kes ka võtavad lastekasvatust väga tõsiselt, aga suudavad seal juures olla kuidagi coolid. Kannavad Marati hoodie´sid või käivad twerk-trennis, aga on ikka ka esimesed, kes lasteaia heategevusmüügi jaoks küpsiseid kaunistavad. Ja otseloomulikult teevad seda hästi.

Kolmas tüüp on minusugused emad. Sellised, kes ei ole otseselt emaks sündinud ja annavad lihtsalt oma parima, et hakkama saada. Et ise ellu jääda ja et laps ellu jääks. Okei, viimane pool on muidugi jälle liialdus, aga ausalt vähemalt beebiea samal ajal kui head vanemad käisid beebidega muusikaringis, ujumas, võimlemas, kunstiringis, püüdsin mina vaid olukorraga hakkama saada nii, et ma beebit maha ei pillaks kogemata. Ei pillanud muideks!  Kuigi ma leian ikka veel, et ma ei tea lastekasvatusest midagi ja esimese tüübi emad pööritavad silmi kui ma ütlen, et  mul ei ole kodus olemas rohtusid igaks olukorraks (kuigi nüüd vist peaks kui kõik apteegid kinni pannakse!), et ma ei armasta lapsega mängida (mis minu jaoks ei võrdu lapsega mitte tegelemisega) ja et ma olen lapse peale karjunud ning nagu me kõik teame, oma last ka “peksnud”, tunnen ma täna, et ma olen tunduvalt teadlikum.  Ja häbenen veel vähem oma tundeid välja näidata ka blogis, isegi neid negatiivseid, sest tagajärjed sellele ei ole üldsegi mitte pahad (siira õeluse jätame välja).

Jah, lapsesuu, kes on avalik blogija, peaks mõnikord mõned asjad enda teada jätma, aga teate selle blogimisega on selline värk, et kirjutad emotsiooni endast välja ja kergem hakkab. Muidu läheks ehk veel last peksma. Isegi kommentaaride lugemine on omamoodi teraapia, loed ka neid negatiivseid, mis kirjutavad, et “minusugused” ei oleks tohtinud üldse last saada ja mõtled, et effjuu, mida te ka teate, ning loed neid toetavaid ning tunned, et oih, aga võib olla ei olegi ma ainus, kel on olnud probleemid. Täna julgen ma ka öelda, et meil ei oleks ühtegi probleemi olnud (peale une) kui me oleks lasknud lapsel teha, mida ta ise tahab. Marek vahepeal heidab mulle ette, et Ida kasvab nagu sõjakoolis (ma ei ole sellega nõus!) ja  kuigi ma ise olen ka natuke selline Pipi Pikksukk, siis mingid reeglid ja normid peavad siiski olema. Mulle ei meeldi ja ei sobi lapsed, kel lastakse kõik teha, sest 1) siis ta on vait 2) mul ei ole jõudu vaielda 3) ta on ainus laps 4)  mul on liiga palju lapsi 5) ta on lahutatud vanemate laps, loetelu võiks jätkuda. Ma julgen täna öelda, et halvasti käituvate laste taga on tihti vanemate viitsimatus, saamatus või teadmatus.

Nii me jõuamegi sinna, et tänaseks oleme me tänu “murelikule blogilugejale” läbi käinud vanemlusprogrammi “Imelised aastad”. Aitäh sulle selle eest, aga tead, teinekord kui jälle muret tunned, siis kirjuta mulle otse, kohe meili peale ja oma nimega, kasvõi ähvardusega, et muidu ma annan teist lastekaitsele teada, sest ausalt natuke nadi tunne on küll kui sind ootamatult “probleemseks pereks” peetakse. Saab ka teisiti. Aga ma jätkan oma emotsioonide jagamist, sest tänu sellele programmile ma ei häbene seda enam, et minu üks suurimaid väljakutseid on vanemaks olemise juures ise rahulikuks jäämine ning ootuste vähendamine (st arusaamine, et mul on kodus laps, kes alles õpib aru saama, mis on õige/vale/lubatud/oodatud). Ma jagan oma edusamme ja muresid, sest ma loodan päriselt, et nendest on kasu ka teistele vanematele, kes on selles “minusuguste vanemate grupis”. Midagi teevad õigesti, midagi valesti, tunnevad end aegajalt läbikukkujana ning on mures, et aga miks kõik teised emad nii hästi hakkama saavad. Ma tahaksin julgustada neid minusuguseid vanemaid tegema koostööd oma piirkonna lastekaitsetöötajatega ja saama lahti hirmust, et kui paluda nõu, siis järgmise sammuna tuleb suur koll ja võtab lapsed ära. Ajad on õnneks muutunud. Aga kui lastekaitsetöötaja tundub ikka suur koll, siis www.tarkvanem.ee on selline koht, kust ise infot saab otsida. Ka vanemlusprogrammi kohta.

Ma ei saa öelda, et kogu see koolitus on midagi sellist, mis minust (ja teistest minusugustest) automaatselt hea ja targa vanema teeb, ma ei saa öelda, et mulle kogu programm meeldis, ma ei saa öelda, et ma ka peale 40 akadeemilist tundi kõiki neid õpetusi kasutama hakkan ning olen muutunud rahulikumaks, aga ma saan öelda, et ma vähemalt püüan. Minu jaoks oli selle programmi suurim kasutegur see, et ma nägin ka teiste perede väljakutseid, et me julgesime oma muresid ja mõtteid jagada ning omavahel üksteisele ilma halvustamise või etteheitmiseta nõuandeid anda. Kas neid keegi ka järgib, see on igaühe enda otsus. Hästi palju on programmis basic asju ja mõnikord tundus, et issand jumal no kui rumalad me olema peame, et sellist asja nämmutame, aga kas ei ole nii, et need kõik lihtsamad ja elementaarsemad asjad ongi need, mis kipuvad meelest ära minema, ent on tegelikult kõige paremini toimivad?

Mina isiklikult võtsin koolituselt kaasa kaks kõige lihtsamat soovitust. Tunnusta ja julgusta! Paljude omavanuste inimestega rääkides olen ma hästi palju kuulnud seda, et vanemad ei ole tunnustanud. Ikka on ootused kõrged ja midagi pole piisavalt hea või kui ongi hea, siis alati saab ju paremini. Ma tee nüüd jälle natuke emmele liiga (sry! sest kuigi ka see “minusuguse tüübi ema”, siis mina ei oskaks endale paremat ema tahta, kui ema on eeskujuks, siis mis saab veel olla parem tõendus sellest, et ema on midagi hästi ja õigesti teinud?) ja ütlen, et tegelikult ega ma ei mäleta küll, et mind kunagi eriti kiidetud oleks. Alati sai paremini, alati oodati rohkem. “Sust oleks võinud vähemalt suursaadik tulla,” ohkas ta kui minust vaid norra keele filoloog sai.  “Ära muretse, et vaid 80 punkti said eksamil,” lohutas ta kunagi õde. “Liisul, läks ka kehvasti!” 1) 80 punkti 100st ei ole just kehva ja 2) ma sain 98 punkti 100st tol eksamil.  Tunnustamine ja kiitmine ei ole meie peres loomulik olnud. See on üks asi, mida mina väga teadlikult vanemana nüüd ise teen, sest ma näen juba Ida pealt kui hästi see töötab. Ja mitte niisama, et “tubli laps”, vaid “tubli laps, sest...”

Kolm olulist asja, mis ma õppisin (tegelikult ju teadsin ka, aga no ei kasutanud ju  nii nagu võiks või peaks):

Väljenda oma positiivseid tundeid.

• ma hoolin sinust väga
• ma armastan sind (kas te teate, et see lause on minu jaoks olnud eesti keeles kõige raskem lause?)
• ma olen sinu üle rõõmus ja uhke
• ma olen sinuga koos õnnelik

Ole kiitmisel konkreetne:

• sa oskad seda nii hästi
• mulle meeldib, kuidas sa…
• sa oled tõesti hea sõber – vaata, kuidas sa…
• sa näed väga kena välja

Tunnusta lapse pingutusi või saavutusi:

• sa nägid tõesti palju vaeva
• ma nägin, et sa püüdsid
• sa võid enda üle uhkust tunda, sest…

Julgustamine on teine asi, mis tihti ei kipu loomulikult tulema. Lihtsam on ise ära teha või siis tänitada, võrrelda, liialdada, ähvardada. Kõik see, mida ei tohiks öelda, tuleb loomulikumalt, me ei mõtle selle peale, et kõik see võib lapse enesehinnangut kahjustada:

• ära halvusta – sa käitud nagu tita
• ära sildista – sa oled laisk
• ära võrdle oma last teistega (käsi püsti, kelle lapsepõlv on möödunud kuuldes võrdlusi?)
• ära liialda ja üldista – alati sa, sinust ei saa kunagi
• ära pilka lapse vanust – kui sa ükskord suureks saad
• ära ole sarkastiline (püha jumal, kui raske on seda tagasi hoida!)
• ära tekita lapses süütunnet – sa ajad mu hauda, vaata mu halle juukseid
• ära ennusta ette – sinust ei saa kunagi, sinust kasvab, ühel päeval sa kahetsed…

Jah, on küll lihtsad asjad, aga Robert Fulghumi raamatut “Kõik mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias” olete lugenud? Ebaharilikud mõtted harilikest asjadest.

Jaga kõike. Mängi ausat mängu. Ära löö inimesi. Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid. Korista enda järelt. Ära võta asju, mis ei kuulu sulle. Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks. Pese käsi enne söömist. Tõmba WC-s vett. Soojad küpsised ja külm piim on head asjad. Ela tasakaalustatud elu – iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke. Tee igal pärastlõunal uinak. Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale. Märka imesid. Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised. Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim – kõik nad surevad. Ka meie sureme. Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said – tähtsaimat sõna – VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /…/Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled – kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

Täpselt nii on ka “Imelised aastad” vanelusprogrammiga. Selle lihtsa koolituse võib ekstrapoleerida täiskasvanute mõistetesse, panna sellele pealkirjaks “Pööra tööelus negatiivne positiivseks”  ja küsida selle eest 268 eurot (4,6 AT eest), aga selle koolituse võib endale muuta ka tööriistakohvriks, mida saab edukalt kasutada ka mujal kui vaid kodus;) Oluline on lihtsalt aru saada, et ükski koolitus – “sunniviisiline” või tasuline ei anna meile kala, vaid õnge.

Diplomiga teadlik vanem on rääkinud. Ja jätab endale meelde, et programmi mõju säilitamiseks tuleb tagada tehnikate järjekindel kasutamine ka pärast programmi lõppu:

• Tunnistame, et on normaalne, et nii lapsed kui vanemad teevad vahel vigu.
• Kaasame võimalusel toetava partneri, korraldame regulaarseid perekoosolekuid.
•  Vaatame meenutuseks vanemateraamatut ning jaotatud materjale. Vahel, kui on raske, võib aidata raamatu avamine suvalisest kohast J
•  Võime korraldada ka lastega kodus rollimänge, et läbi harjutada erinevaid elulisi olukordi.
•  Kui on mõni teema, mis on eriti oluline meeles pidada, paneme endale selle kohta meenutuse nutitelefoni, kalendrisse või kleepsuga külmkapile või uksele.
• Taastame regulaarselt ka oma akusid. Autasustame end vanemaks olemise eest vähemalt 1 x nädalas. Võimalusel lubame endale lapsevabasid õhtuid… ja/või öid.
• Peame meeles, et muutuma ei pea esimesena laps, vaid pigem meie ise. Võib vabalt asendada sõna „laps“ sõnaga „teine lapsevanem“.