muutused

Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

/ Eveliis / 18 Comments

Mäletate seda lauset, mis mu tuttav mulle ütles, et “tuleb leida üles, kes sa oled, mitte olla see, kes sa arvad, et sa oled”? Pikkadel lennureisidel ja ajavahe tõttu keset ööd üleval passides olen ma selle peale palju mõelnud. Teine tuttav lisas sellele lausele, et minu puhul on olemas kolm mina – pärismina, töömina ja blogimina, viimane neist erinev sellest, kes ma olen, ja need kolm mina paratamatult hakkavad teineteist segama. Ma ise ei ole ausalt kunagi arvanud, et blogimina on pärisminust erinev, kuid see ei ole siiski esimene kord kui ma kuulen, et endast läbi blogi teise mulje jätan. Kus suitsu seal tuld.

Lisaks pani mind mõtlema üks tuttav, kes on nii sügaval oma mugavustsoonis ja meister leidmaks vabandusi, et ta ei jõua ilmselt oma elus kunagi oma unistuste ja mõtete täitmiseni, lihtsalt kulgeb ja raiskab oma elu seda maha magades, sõna otseses mõttes. Temaga juhtuvad pidevalt igasugu äpardused. Äpardused juhtuvad selleks, et inimene midagi oma elus muudaks, eksju? Kellega veel asju juhtub? Eriti viimasel ajal. Minuga muidugi. Märk, et ma teen midagi valesti ja peaksin midagi muutma? Ilmselt küll, sest vähe sellest segadusest, mis valitseb mu peas, ei ole viimasel ajal olnud meile võõras ka meeleheide.

Minu suurim viga on olnud see, et olen sel aastal olnud egoistlik. Arvanud, et minu mured on kõige suuremad ja mitte pööranud tähelepanu teistele. Eelkätt oma abikaasale. Kui tema on tahtnud oma muredest rääkida, olen ma talle nähvanud ja ta peale vihastanud, see kõik on lõppenud tülidega ja ilmselt me mõlemad oleme oma peas salaja mõelnud, et ega see kõik siin hästi ei lõppe. Asi poleks selles, et me ei armastaks teineteist, vaid selles, et mina olen murede ja probleemide eest tahtnud pea liiva alla peita, Marekit üldse kuulamata. Ma olen ise tahtnud kõike otsustada. See ei ole olnud ei aus ega õige.

Minu teine suur probleem on uhkus. Kui ma olen haiget saanud, siis ma ei suuda seda alla neelata, vaid tahan tõestada, et aga mulle tehti liiga. Saamata aru, et kedagi ei huvita see. Igaühel on oma vaatenurk. Mõlemad võib olla võrdselt õiged. Miks muidu see paja ja katla vanasõna. Mul on näiteks väga raske inimestele andestada. Ma ei saa öelda, et uhkus on halb iseloomuomadus, aga mõnikord oleks lihtsam ja õigem uhkus alla neelata ning näiteks abi paluda. Abi paluda on minu jaoks viimasel ajal olnud nii raske. Ma ei ole tahtnud endale tunnistada, et mul on seda vaja ja kuidas sa siis abi küsid. Peidad lihtsalt pea liiva alla ja loodad, et probleemid kaovad. Täiskasvanulik? Isegi mitte lõbusalt pipipikksuklik. Pipi leidis lahenduse. Kõik leiavad lahenduse. Mina pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kõik läheb iseenesest mööda. Mõned nädalad tagasi, pidin ma oma uhkuse alla neelama ning abi paluma. Teate kui piinlik see oli? Mul oli korraks tunne, et olengi 40-aastane läbikukkuja. Ema, abikaasa, ettevõtja ja inimesena. Aga ma pidin, sest ma olin mures ja enam mitte enda pärast, vaid selle pärast, kuhuni ma olen viinud oma abikaasa. Minu depressioon hakkas tekitama temas depressiooni. Ma pidin silmad lahti tegema.

“Sa oled nagu Kiir Venemaal, kellega juhtub,” ütles see inimene, kelle poole ma pöördusin. Pagan, jällegi ju õigus. Minuga juhtub. Viimasel ajal. Sest et? Ma olen valesti elanud. Kuigi ma siiani arvasin, et olen end, oma põhimõtteid, eluviisi üsna palju muutnud. Mitte piisavalt. Esimene samm suuremate muutuste poole oli oma ego ja uhkuse alla surumine. See võib tunduda nii naeruväärselt lihtne, aga mitte mulle. Mulle oli see raske. Ma sisimas loodan, et sellest saab uus algus. Ma tegelen selle nimel, et sellest saaks uus algus.

Ma olen olnud mugav ja ma olen elanud eluvales arvates, et ma olen keegi, kes ma ei ole. Näiteks? Ma ei ole blogija. See, et panna oma instapiltidele hashtag #influencer ei tee minust influencer´it. Ma võin ise arvata, et kirjutan jube hästi ja kõigile peaks see meeldima, aga tegelikult kirjutan ma sama keskpäraselt nagu kõik need teised kümned ja sajad #influencerid. Ma olen pidanud ennast planktonist paremaks. Mis mind nendest paremaks teeb? Kõrgharidus (kõigest baka, mis on uus keskharidus juba ammu!) ja firmamärgiga käekott? Oma maja ja hea maitse (alati kaheldav!)? Hea töökoht ja reisimine? Kammoon, hea töökoha võib saada igaüks, kes seda tahab! Ja pealegi – inimeste ambitsioonid on erinevad. Mitte midagi ei tee mind paremaks Soome ehitajast või Norra koristajast. Kellegi jaoks olen ka mina plankton. Kõik on vaatenurga küsimus.

Vaatenurga küsimus on ka see, milline mina olla. Viimasel ajal on mind kõige rohkem hakanudki häirima blogimina. See on hakanud mu elu segama. Don´t get me wrong – ka mulle meeldivad need sülle kukkunud kingitused ja kutsed, mis panevad mind mõtlema, et ää, ikkagi #influencer, aga mind on hakanud häirima tähelepanu. See, et inimesed teavad, mida ma teen, mida ma söön, mida ma arvan paksude käivartega naistest, miks ma olen depressioonis (olnud), mis on mu pereelus valesti, miks mu laps mind aegajalt närvi ajab (lapsele mõeldes, siis selle reisi ajal on mu süda murdumas, et ma ei saa tema juures olla. Vaeseke sai endale just enne jõulupidusid tuulerõuged ja peab nüüd kodus piinlema.) Mind on hakanud häirima, mida inimesed, minust arvavad, sest mulle tundub, et see ei ole minu suhtes aus. Kuigi ma pean tunnistama, et olen selle tõepoolest ise endale kaela kutsunud.

Ma olen vastu võtnud otsuse, et 2019 saab olema uute tuulte aasta. Isiklikest eesmärkidest ma rääkima ei hakka. Ma ei taha, et inimesed, kellele ma ei meeldi, saaks ilkuda või oodata, kuna saab midagi halvasti öelda. Küll aga võin ma rääkida blogi vaatenurgast. Ei, nii suuri lubadusi, et blogi panen kinni, ma tegema ei hakka. Ma ei suuda seda niikuinii, ega ka ei taha, aga ma olen püüdnud välja mõelda, mis suunas edasi minna. Mulle tundub, et ma olen selle enda jaoks välja mõelnud. Suures osas pean ma selle eest tänama oma blogi lugejaid ja ka neid, kes mind blogipõhjustel foorumites kritiseerivad. Mulle jõudis peale kaheksat aastat blogimist kohale, et minu blogilugeja on minust targem. Mul ei ole piisavalt teadmisi, et pakkuda oma lugejale intellektuaalset lugemist, mul ei ole mõtet seda arvata. Mul ei ole mõtet ka kirjutada teemadel “kus-ma-käisin-mida-sõin”, sest see vihatud plankton ei tule siia blogisse kunagi seda lugema. Nendel on teised blogid, kust nad seda meelelahutust pakuvad. Mina neile mahlakalt seda pakkuda ei oska. Ma ei püüa enam olla blogija. Ma jätkan virtuaalset kritseldamist vaid seepärast, et see on mu hobi. Ja võib olla saab sellest ka teekond egost lahtilaskmiseni ja oma pärismina leidmiseni.

Naljakas, et ma siiani arvasin, et ma tean päris hästi, kes ma olen. Tundub, et siiski mitte.

//

Remember that sentence I was told that “you need to find WHO you are not who YOU THINK you are”? As I have been on long flights and struggling with time differences recently I have given a lot of thought about this. There was another sentence from an acquaintance “that there is three me – the real-me, the professional-me and the blog-me whereas the latter is different from me and these three will start to interfere to each other one way or another.” I have never thought that blog-me is that much different from real-me, but then again this was not the first time when somebody told that in real life I am so much different compared to the one I appear in blog. Where there is smoke, there is fire.

One person I know made me think – he is so into his comfort zone and master in making excuses, that most likely he will never reach his dreams and goals, but rather just exists and waists his life on sleeping, literally. There is constantly something going wrong for him as well. Mishaps happen to the person to change something is his life, isn’t it so? Who else has had misfortune in her life? Especially recently? Me of course. Is this a sign that I am doing something wrong and should make some changes? Probably, because not only am I confused in my head, but also the feeling of desperation is becoming familiar again.

The biggest mistake I have made this year, is being way too selfish. Thinking that my problems are the worse and not paying attention to others. Specially to my husband. Whenever he has wanted to talk about his problems, all I have done is snapped and become angry at him which all lead to arguments and probably made us both worry that this is not going to end well. It’s not that we don’t love each other, but when it comes to problems, all I have wanted to do, is hide my head under the sand and not listen to Marek at all. I have wanted to make all the decisions. That has not been fair and right on him.

Another big problem I have been struggling, is pride. If I have been hurt, I cannot let it go, but instead want to prove that I have been hurt. Not realizing that nobody really cares. Everybody sees things differently and all views can be equally right. For example I find it very hard to forgive. I cannot say that having pride is bad, but sometimes it would be better to swallow your pride and ask for some help. And asking for help has been very challenging for me recently. I haven’t wanted to admit to myself that I need help or even how to ask for it. Instead I have hidden my head in hope that problems will disappear. Acting like a grown-up? Not even close. Everybody around me seemed to try and find a solution, I closed my eyes and hoped that everything will pass. Couple of weeks ago I had to swallow my pride and ask for help. Do you know how embarrassing it was? For a moment I felt like 40-years old failure. Failing as a mother, a wife, an entrepreneur, and a person. But I had to and not even for myself anymore, but because where I had driven my husband. My depression had started to make him feel depressed. I had to open my eyes.

“You are just one of those people to whom something constantly happens”. Again, so true. Things happen to me, especially recently. Why? Because I have lived my life wrong even though I thought to have changed myself, my principles and my lifestyle a lot. Well, not enough. First step towards bigger changes was to suppress my ego and pride. It might sound so simple to others, but not for me. For me it was hard. Deep inside I hope, that this is the new beginning. I am working for this to be the new beginning.

I have been comfortable and living in a lie thinking to be somebody I am not. You want an example? I am not a blogger. Just because I post a photo in Instagram with a hashtag #influencer doesn’t make me one. I might think that I write really good and everyone should like it, but all I do is writing average texts like others, all these hundreds #influencers. I have thought to be better than majority of followers in the blog world. What makes me better than them? Higher education (only a bachelor degree that is the new higher education) and a branded handbag? Own house and good taste (always debatable!)? Good job and possibility to travel? Seriously, anyone can get on a good position if they want it! Besides – people have different ambitions. Nothing makes me better from Finnish builder or Norwegian cleaner. I am just another follower to somebody else. It’s all about your standpoint.

Also. it’s just about the point of view when you ask who am I? Recently I have been really disturbed by the blog-me. It has started to disturb my life. Don’t get me wrong – I do like the presents and invitations that make me feel like #influencer, but I have been annoyed by the attention. The fact that people know what I do, what I eat, what I think about women with fat arms, why I am (have been) depressed, what is wrong in my family life, why my child gets on my nervs every now and again (thinking of her now, my heart is broken that I cannot be with her now. She has picked up chicken pox just before Christmas and has to suffer at home now). I have started to feel uncomfortable by what people think of me, because I don’t think it is fair on me. But again, I have to admit that I caused all this myself.

I have decided that 2019 will bring new breeze. I am not going to talk about personal goals. I don’t want the people who dislike me, to have a go at me or wait for their opportunity to insult. But I can reveal the blog point of view. No, I won’t give as big promise as shutting this blog. I wouldn’t be able to do it anyway and I don’t want to, but I have tried to figure out which way to move on. I think I have figured it out. All in all I have to be thankful to my readers for that and for those who have criticized me in different forums. After eight years of blogging I have finally understood that my readers are smarter than me. I lack in knowledge to provide intellectual texts for my readers, I shouldn’t kid myself here. There is also no point in writing posts about “where-I-went-and-what-I-did” because nobody will ever come to read these. We have other bloggers for this, who can spice up their texts. I am not trying to be a blogger anymore. I am only continuing to scribble virtually because it’s my hobby. And maybe it will help me to let go of my ego and find real-me.

It’s funny how I thought that I know pretty well, who I am. I guess I don’t after all.

 

 

 

Appi, nad varastavad mult 36 eurot!

/ Eveliis / 22 Comments

Mul on olnud igasuguseid töökohti – madalapalgalisest sekretärist ulmepalka saava müügijuhini. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis madalapalgalise sekretärina oskasin ma palju paremini majandada kui ropult teeniv müügijuht, sest viimasel juhul ei tajunud ma raha väärtust. Mu väljaminekud olid kordi suuremad kui nad oleksid tohtinud olla, aga ma olin noor ja loll, mõtlesin, et see ongi minu tasu, mina olen end koolitanud, mina olen end täiendanud. Elu mõte oli teenida võimalikult palju ja tarbida võimalikult palju. Täna on mul natuke piinlik sellise mõtteviisi pärast.

Ma ei ole ka täna mingi “seebiriivimise” fänn ja ei käi ringi käes loosung “raha paha”, aga mind teeb kurvaks inimeste suhtumine rahasse. Ja eriti kurvastab mind “noorte karjäärinaiste” suhtumine. Rahasse, teistesse, muudatustesse. Inimesed ei oska näha suuremat pilti. Ka mina olen end koolitanud ja täiendanud, alustanud mutrikesena, aga kui mu palk oleks 2000+ eurot, siis ausõna ei tuleks ma selle pealegi, et vinguda, et saan 36 eurot kuus vähem palka ja keegi nüüd minu kulul “laialt elama” hakkab. Kui 2000-eurose (bruto)palga juures 36 eurot nii suur kaotus on, siis võib-olla tuleks oma liisingud ja laenud ja kulutused üle vaadata?

Ma käisin mõnda aega tagasi konverentsil “Eesti Ja Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa?“. Me kõik teame ju kuivõrd oluline on meile eestlastele olla üks Põhjamaadest. See on meile olulisem kui laulupidu ja suitsupääsuke, rukkilillepurust rääkimata. Sellelt konverentsilt jäi mulle meelde mõte, et me ei saa kunagi (päriselt) üheks Põhjamaadest kui meie mõttemall ei muutu. Kasvõi astmelise tulumaksu suhtes.

Kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”?  Mina mõtlesin nii. Nii mõtleb täna ka “noor karjäärinaine”.

Mina vaatan (püüan vaadata) natuke kaugemale. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.

Mina ravisin eelmisel aastal tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele (=lasin liugu kõrgema palgaga inimeste seljas), kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul oli olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei arva, et riik on mulle midagi võlgu ja ma kiidan taevani süsteemi, kus ma saan midagi tasuta. Asi pole hoopiski mitte selles, vaid küsimus on pigem  -kuna meile jõuab kohale, et ei võida see, kel on surres rohkem asju?

Päise foto: Tartu Ülikooli TV

Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

/ Eveliis / 15 Comments

Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon.  Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik.  Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.

Teadvuse tsükkel muutub iga seitsme aasta tagant?

/ Eveliis / Leave a comment

Öeldakse, et meie teadvus ja teadlikkus muutuvad iga seitsme aasta tagant. Meie väärtused, sotsiaalne elu, prioriteedid, enesemääratlus, suhted sõpradega ning see, kuidas me näeme asju ja mõistame elu muutub. Teadvusetsükli muutudes teadvustame mida me armastame ja mida mitte. Läbi selle tsükli õpime asjadel minna laskma.  Kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus ehk niinimetatud transformatsiooni periood on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.

Need 14 aastat on ideaalseim aeg luua ühendus oma hingega ja integreerida selle ühenduse hoidmine ja sellest lähtumine oma igapäevaellu. See aeg on justkui otsustamine oma karma või dharma üle ning parim aeg kinnitamaks oma ellu mustrid, mida mööda edasi minna.

Täpselt seitse aastat tagasi alustasin ma blogimisega ja olen kirja pannud järgmise mõtte:

 „Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ……)

26062011398Kõhe tunne tuli seda postitust lugedes peale. Natuke bon voyage tunne nagu Mati Nykänenil. Kas see on mingi märk, et ma selle seitsmeaastataguse postituse just nüüd leidsin? Seitsme aasta sisse on mahtunud palju õnnelik/õnnetu olemist, õppimist ja kukkumist, head ja halba, palju muutumisi ja otsinguid. Tuleme tagasi selle postituse alguse juurde – “kaks kõige tähtsamat seitsmeaastakut inimese elus e on eluaastad 28-42, mil hing ja keha on omavahel kõige tugevamalt ühenduses. Tihti leitakse just sel ajal õpetuste süsteem, mis toetab meid otsingutes. Aga inimesed võivad sattuda ka idetiteedikriisi ja avastada, et nad polegi need kes arvasid end olevat.”

Ma olen 35-aastane. Ja olgugi, et ma ka alati varem olen enda arvates juba piisavalt tark olnud, tunnen ma, et alles praegu hakkan ma biiti jagama. Eneseotsingute ja -mõistmise pärast ma ju ka teraapias käin (lisaks läbipõlemisele, mis mind sinna ajas). Ma tahan teada saada, kes ma olen ja kus ma olen. Ma ei ütle, et ma olen seitse aastat pimeduses kobanud, aga võib-olla teelt eksinud?  Aga teate ju, et kunagi pole hilja saada õnnelik lapsepõlv, et toimuksid muutused…

P7310090

“Ultimate vaese lapse magustoit” nagu me seda hiljem oleme kutsunud. Aga õnneliku lapsepõlve maitsega. Triigitud sai.