2017 kokkuvõte – TOP 5

December 27, 2017August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!) – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius. Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++. Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse Mesi Tare Saunapaat. Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

Nagu oleks rase olnud ehk kuidas kahe tunniga pood tühjaks müüa

December 4, 2017January 11, 2018 / Eveliis / 9 Comments

Mul on natukene nagu äsjasünnitanu tunne. Üheksa kuud sai magamata oldud, vahepeal oksendamiseni tüdinenud oldud, üle keha valutatud ja närveeritud, et beebi nö ilmavalgust näeks. Kaks nädalat tagasi nägigi. “Nabanöör sai läbi lõigatud,” naersid teised, aga täpselt nii oligi. Samas minu enda jaoks jäi midagi veel puudu. Ma teadsin, mis see on.

Nagu te ilmselt olete aru saanud, siis minu tööks või hobiks või mõlemaks on Eesti ettevõtetele klientide leidmine Skandinaavias. Seni olen ma tegutsenud ehitusvaldkonnas, aga juhuste kokkulangevus viis selleni, et ehitusest sattusin ma pesumaailma. Ma alustasin turu-uuringu ja saja tuhande pisiasja uurimisega, kui sai selgeks, et üks moodus turul nähtavaks saada on läbi blogijate, hakkas sobivate blogijate nimekirja koostamine.

Üks valikuid oleks kindlasti olnud Sophie Elise. Ma olen tema blogi aastaid lugenud. Pean tunnistama ausalt, alguses sellepärast, et tema üle naerda, sest teist nii roosat blogijat ei olnud minu silmad varem veel näinud. “Roosablogija” nagu teda kutsuti. Tõeline bimbo. Siis aga läksid aastad mööda, ma väga ei süvenenud enam tema blogisse (ju sai ära naerdud), aga Sophie Elise hakkas üha enam mulle “sisse peksma”. Ma hakkasin teda uuesti lugema. Ja avastasin, et roosablogijast oli saanud hoopis keegi teine. Munadega naine. Arvamusega naine. Oioi, kui vihatud, aga see ei takistanud tal olla see, kes ta oli ja öelda välja, mida ta arvas. Mulle jäid enim silma tema sõnavõtnud loomade ja pagulaste kaitseks. Lisaks meeldis mulle ta huumor. Oskus ka enda üle naerda. Ta tõestab, et “bimbo-välimuse” taga võib teinekord ka aju olla. Sellel tüdrukul on aju igatahes olemas. Ärge laske end välimusest petta.

Pole raske arvata, miks Sophie Elise oleks üks minu esimesi valikuid olnud. Esiteks 362 000 jälgijat instagramis. Teiseks 2015.aasta mõjuvõimsaim naine Norra meedias. Kolmandaks mitmeid blogiauhindade esikohti ja rahva lemmiku tiitleid. Ja nii edasi ja nii edasi. On täiesti uskumatu, KUHU on jõudnud üks 22-aastane tüdruk. Vot see on tõesti kadestamistväärt. Kui peaks blogimisega samad ambitsioonid olema. “Eeskuju”. Ei, mitte jutumärkides selle pärast, et ma ei arvaks, et ta ei oleks, vaid see on ta raamatu nimi. Loomulikult jälle hitt. Ühesõnaga kõik, mida see tüdruk puudutab on kuld.

Kuidas teenida blogijana 2,5 miljonit Norra krooni? Väga lihtsalt. Kui su blogipostituse hind on 60 000 NOKi (ca 6000EUR), siis lihtne matemaatika annab vastuse. Oli ilmselge, et see hind jääb Norra turul alles kanda kinnitavale ettevõtele liiga paljuks alla neelata. Ma loobusin mõttest promoda toodet läbi Sophie Elise blogi.

Samal ajal otsisin ma kliente. Sain ühe viisaka “ei” teise järel. Ühe potentsiaalse kliendiga tekkis mul aga kõhutunne, see on mind varemgi õigele teele juhatanud. Ta oli mulle kolm korda üheksa kuu jooksul “ei” öelnud. Tundes Norra ärikultuuri, siis ma rohkem teda tüüdata ei tahtnud. Andsin alla, aga registreerisin end tema uudiskirja saajaks. Hoidsin end kursis sellega, mida ja kuidas ta reklaamib. Peale üht uudiskirja nägemist tekkis mul mõte, ma võtsin riski ja kirjutasin talle neljas kord. Sain vastuse, et see pakuks huvi ja juba paari nädala pärast läks teele proovitellimus. Ma ei tea, kas see oli kõhutunde, juhuste kokkulangevuse või töö tulemus, aga sel ei olegi tähtsust.

Ja siis täiesti ootamatult kirjutasid nad, et kuna nad tegid Sophie Elisega koostööd juba siis kui ta veel kuulus ei olnud ning ta hakkab agenti vahetama, said nad tema blogireklaamiks superpakkumise. Siiski piisavalt krõbeda, et üksinda see tellida. Aga kui kampa lüüa, siis oli see hind täiesti söödav. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin üheksa kuud mõelnud, kuidas saaks Norra nr1 blogis (mis on nr1 ka oma sisult) oma toodet reklaamida nii et hapnik kinni ei jääks ja siin see võimalus oligi. Peale kolme ei´d ja üheksat kuud mõtlemist avanes võimalus.

See kõlab veidralt, aga ma ootasin 4.12 nagu laps jõule. Ma tahtsin näha, millised tooted Sophie Elise valib. Refreshisin täna kuus korda oma Insta feedi et näha, kas juba on postitus. Ja siis see tuli! Mul oli nii uhke tunne.

Sophie Elise postitus ilmus blogis umbes kell üheksa. Kaks (!!!) tundi hiljem sain ma kliendilt kõne, et kaupa on juurde vaja, sest pood on tühjaks müüdud. Saate aru! Kell pool 12 õhtul pidime me hakkama kiiruga kaupa juurde tellima, sest ÜKS postitus tekitas kliendi laos kaose!

(Liiga palju infot, aga mul on samad aluspüksid hetkel jalas:D)

Ma ei tea, kui palju ma Norraga edasi tegelen, aga mul on nii hea meel, et üks “ükssarv” sai kinni püütud. Teist lähen ma püüdma juba paari päeva pärast.

PS: Kui sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes oskab norra keelt ja armastab turundust, siis BonBon Lingerie´l on sellisele inimesele tööd pakkuda. Norras. Vaadake FB-st järele.

Päisefoto: http://sophieelise.blogg.no/

Protected: Kui mott on täiega maas

November 9, 2017November 9, 2017 / Eveliis

3. päev: koosolekud koos lapsega

September 25, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Mina ei oleks mina kui ma poleks Oslos tunnelites ära eksinud, sada korda valele poole sõitnud ja pooletunnist maad tund aega sõitnud. Aga ma tunnen ennast ja nii varusin ma endale hommikul ekstra aega seiklemiseks, pluss ummikutes istumiseks. Oslo hommikused ummikud ei ole naljaasi. Ja kui veel valesti ka sõita, siis võib vabalt liiga kaua aega minna sihtpunkti jõudmiseks.

Koosolekud tuli pidada koos Idaga. Sõnad said peale loetud, aga sellistel juhtudel on ikka 50-60% võimalus, et tal lähevad peale loetud sõnad meelest ära kohe kui kontorisse siseneme. Seekord läks hästi, võib olla oli Ida lausa mu lucky charm.

Koosolekute vahepeal sõime me Kon Tiki muuseumi lähedal hilist hommikusööki, jalutasime mööda Oslo tänavaid, paitasime mööduvaid koeri ja…issand, me ei teinudki mitte midagi asjalikku. Aga kas peakski?

Autoga sõitmise ajaks tuli täna 5 tundi ja vahemaaks kõigest 298 kilomeetrit. Ida head käitumist võis ju ometi jäätisega premeerida (ilma viieteisteurose trahvita, mis meil muidu kehtib kui nädala sees maiustusega patustada).

So. Bussiness meetings together with a 4years old. Is it possible? Yes. Of course there is always a 50-60% possibility that she will not behave, but that is just the risk I have to take when I have no babysitter, but the meetings are way too important to cancel. This time Ida even worked as a lucky charm.

Between the meetings we walked in parks, ate late breakfast, petted dogs and just did nothing useful. The autumn weather was nice as well, a pleasure to walk around the city. I must say that Oslo is not one of my favorite cities, but there definately is something about that city that I just love. And after traffic jams and taking wrong turns 6576 times it was also good to arrive in Lillehammer. And celebrate a successful day with ice cream.

Seljakotid selga!

September 20, 2017September 20, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Olgu, olgu, tegelikult ei viska me sugugi seljakotte selga, vaid hoopis kohvrid autosse, kuid “väikesele” reisile läheme me siiski. Kärutame seekord lisaks vanale heale Norrale ka natuke Rootsis ja Taanis. Kusjuures ma ei ole Taanis kunagi käinud, lennujaam ja raudteejaam ei lähe arvesse, ja see tundub eriliselt põnev. Mulle on Taani alati meeldinud, eriti armusin ma Taanisse peale Mae Lenderi “Minu Taani” lugemist ja siin ma nüüd siis olen, ~~poolootamatult~~ eesmärgi nimel töötades viib töö mind Taani.

Ma olen viimased kaks päeva pannud paika reisiplaani, arvutanud välja vahemaid, palju ma jaksan sõita, palju potentsiaalseid kliente külastada, kus on soodsam ööbida, kuidas ühelt saarelt teisele saada – äge!

Keegi küsis minult, et kuidas ma jaksan. Kui ma hakkasin kokku arvutama, mitu aastat ma olen niimoodi Eesti ja Norra vahet sõelunud sain ma kokku 12 aastat. Täiesti müstika. Mulle tundub, et ma pole nii vanagi, et oleksin nii pikka aega saanud tööl käia, see tähendab sellisel kohvrite otsas tööl. Aga ma jaksan tõesti, sest mulle meeldib. Ma ei suuda paigal olla.

Huvitav, kas minus on mingit mustlase verd? Kui mul oleks võimalusi, siis ilma liialdamata veedaksin ma üldse poole oma ajast mööda maailma reisides.

We are packing our bags to head to Norway again, but this time the trip will be a bit different, we will also visit Denmark and Sweden. Workwise I have only had one project in Sweden, so this is in a way an unknown territory, but as for Denmark, it is totally new for me. I have been to airport and railway station several times, but this doesn´t count as visiting Denmark. I am so excited and for last couple of days I have been setting up a travelplan, where to stay, how many customers I am able to visit, how much driving there is, how to get from one island to another.

It is so cool to have new markets to explore and enter. I am sure itis not gonna be easy, but I need a challenge. I need to challenge myself. When I went to psychiatrist she told me I define myself through work and I need challenges and results to be able to feel good about myself. Strange. Because I also “believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love” (Erlend Loe). But I guess work and fun and games have to go hand in hand in order for me to be efective and satisfied.

Anyway. Can you believe I have done this kind of work which requires living half time in Norway and half time in Estonia for 12 years already? I am not even that old.

Let´s cross fingers now for results!

Inimene pole kunagi rahul

August 23, 2017August 23, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Kummaline loom see inimeseloom. Mitte kunagi pole rahul. Vähemalt mina. Vähemalt mis puudutab tööd. Alati tahan rohkem ja paremini ja veel ja veel ja veel. Ja siis pole rahul, et on liiga palju. Segane?

Okei. Alles ma vingusin, et olen töö kätte suremas, et nii palju on teha. Ise teadsin, et see kiire periood saab suvega läbi ja järgneb rahulik sügis. No vot. Järgmise nädalaga tõmban ma oma viimasele suveprojektile joone alla ning jääb vaid üks poole kohaga töökoht. Seda on maru vähe. Mida ma ülejäänud ajaga peale hakkan? Ida käib ju ka lasteaias.

Mul tuleb kohe hirm peale. Mida ma tegema hakkan. Muidugi võin ma blogida ja trenni teha ja lugeda ja koristada ja niisama diivanil vedeleda, aga 1) seda kõike, v.a diivanil vedelemine saab ka teiste asjade kõrvalt teha ja 2) need tegevused ei too midagi sisse. See viimane mõte ei meeldi mulle kohe üldse.

Ühesõnaga. Pakkuge mulle tööd palun! Turundus, eksport, norra keel, skandinaavia, kirjutamine on märksõnad.

Never satisfied. Always want more. And more and more and more. And then complain. That it is all too much. Yes, I talk about myself.

The whole summer I had so much work to do, that I hardly had any time for anything else. I mean I was trying to travel and have vacations and all but it all stressed me because there was so much work to do at the same time. I was complaining.

Now all my summer activities are finished for this year and I complain again. There is only one half part work left. I have way too much spare time and energy and less incomes as well. The last part really worries me. I mean it is okay to be at home and blog and read and watch tv, even clean the house, but it does not pay my loans.

I need to find something to do asap. This part time job is way too little for me.

19h autosõitu ja 1321 km + 2 x 505 km*

July 8, 2017July 8, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Me käisime väikesel autoreisil. Mina ja Ida istusime autos ca 1800km. Ma ei tee nalja. Kui me Rysstadi hotellist hakkasime liikuma Stavangeri poole, näitas GPS vahemaaks 200 km. Kokku sõitsime me seda teed 4,5 tundi. Kui me olime otsapidi jõudnud Kristiansandi, kuhu me jõudma ei pidanud, vähemalt Stavangeri minnes, ütlesin ma emale, et kõik, keerame ringi ja ma saadan kliendile postiga näidised. Mul ei olnud mitte mingit soovi kaheksa tundi edasi-tagasi sõita, et jõuda tagasi siia, kust me alustasime ning kust veel 13 tundi Lillehammerisse sõita oli. Kui te arvate, et ema lubas meil reisi lõpetada, siis te eksite. Jumal tänatud, sest 1) kihvt klient oli ja 2) tagasi sõitsime me teid pidi, kuhu ma arvan, et me rohkem enam ei satu, aga see oli vaatamist ja kogemist väärt. Preikestolen jäi meie teelt vaid 20km kaugusele ja tegelikult mul oli küll kiusatus öelda, et teeme selle väikese (TUNNI AJASE kõrvalpõike ka juba), aga meil oli naiivselt plaan enne ööpimedust mägedest välja saada. Kui aga teed on nii käänulised ja kitsad ning üles ja alla mägedest ning orgudest, siis oli see juba eos VÄGA naiivne plaan.

Kella üheteist paiku õhtul kui meil oli selge, et me mägedest välja ei saa, hakkasime me otsima ööbimiskohta. Enamik kohti oli välja müüdud või oli netis broneerimine juba suletud, kuid õnneks leidsime me täpselt tee peale jääva pisikese suvemaja. Kui me kohale hakkasime jõudma, tekkis meil korraks hirm, et jumal teab, mis koht see siis nüüd on, sest keset metsa ja mingit suvalist autolammutust ei tundunud ühtegi hotelli olema. Tegelikkuses sõitsime me mööda ja kui me lõpuks õige maja üles leidsime, siis see oli üks igati vahva, kõige ehtsam Norra külalistemaja (kellegi koduhoovis). Ma ei tea kui paljudel võiks selles mägikülas ööbimist vaja minna, aga kui olete samal roadtripil nagu meie, siis Suigard Holiday Home on hea valik. Hea hinnaga ka. 87 eurot öö. Vs 167 eurot järgmises linnas, mis meile teele oleks jäänud. Ainult kaardiga ei saa maksta. Õnneks sai ülekande teha, mulle sularahas tasumine ei oleks sobinud.

Hommikul alustasime me tagasiteed Lillehammerisse, et auto tagasi viia. Kuna teekond oli 764378 km pikk hakkasin ma uueks nädalaks laevapileteid koju broneerima. Püha püss, mis hinnad! Ma reaalselt hakkasin juba vaatama pileteid Gdanski, Vilniusse ja Kaunasesse, et teisele poole merdki saada. Aga seda te juba teate Facebooki vahendusel. Täiesti ootamatult saime me aga lennupiletid Oslost Tallinna samal õhtul. Mõeldud-mõeldud! Meie Idaga läksime Gardermoenis maha ja emme jätkas seiklust Lillehammer- Stockholm suunal. Nagu ma hiljem aru sain, suutis ta KAKS korda ära eksida. Teel, mida ta on 7685 korda sõitnud. Nojah, klassika.

Lennujaamas sain ma tuttavaks ühe vahva noormehega, kes oli peale 1,5 kuud kokana töötamist koju Eestisse teel. Tema oli oma päeva alustanud kell 3 varahommikul ja enne lennu väljumist oli ta KORRAKS lennujaamas silma kinni pannud ning ärganud 5 minutit peale seda kui värav suletud oli. Nagu te aru saate, siis lennukisse teda enam ei lastud. AGA talle toodi lennukist ta pagas ära! See on mu meelest juba omaette tase. Istud terminalis ja vaatad aknast lennukit, millelt sa maha jäid, kust ometi su pagas ära tagasi tuuakse. “Elu kõige kallim uni,” ütles ta, sest ofcourse tuli tal osta uus lennupilet.

Tallinna lennujaamas saime me korraks pagasilindi juures veel kokku. “Issand, ma ei ole kümmet minutitki lennukist maas, aga juba tuleb stress kallale. Vanematel on ühed plaanid, mu sõbrannal ja poiss-sõbral teised plaanid. STRESS! Kohe nagu Eesti saabud, on stress tagasi. Norras oli ainus stressiallikas kui keegi peedikrõpsud valesti küpsetas,” ütles ta mulle ja me jätsime hüvasti.

Kihvt kutt oli. Ja tõestus, et ma pole ainus, kelle reisid seiklusteks kipuvad.

*Meil jäi tänu ootamatutele lennupiletitele üks 505km ots tegemata;)

Sõltuvus/Addicted

May 17, 2017May 19, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today.

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either.

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them.

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May.

Minu pulsikell on ülbe! / My rude Polar watch

January 31, 2017January 31, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Tänast päeva alustasime me 11 paiku, et aega kuni kella viiese rongini maksimaalselt kasutada, kuid nii, et Ida päris ära ei väsiks mööda linna ringi trampimisest. Ma tahtsin ju jõuda teatud linnaosad ja kohad läbi käia. Kõige pealt istusime me loomulikult vale bussi peale ja just sel hetkel kui ma mõtlesin, et huvitav, mis paganama koht see on, nägin ma bussiaknast ostukeskust, mida ma tegelikult tahtsin külastada, kuid mille aadress ja asukoht mulle mitte kui midagi ei öelnud. Nüüd aga olime me täpselt õiges kohas. Peale seda ootas ees Bygdøy alleè, Sjølyst, Frogner, Aker Brygge. Gruneløkka ja paar teist kohta, kuhu mul oli plaanis jõuda jäid läbi käimata, sest ilm oli nii ilus ja soe, et me kõndisime pool maad, mis oleks ka trammide ja bussidega saanud liigelda, jalgsi. Mängisime vahepeal peitust, uudistasime villasid, paitasime kutsasid ja leidsime end lõpuks ikka tagasi Karl Johanil. Juba vanast ajast mäletan ma, et Oslos ei ole võimalik ära eksida.

Ma tegin sada tuhat pilti ja kui ma eile mälukaardilt pilte arvutisse tõmmates mõtlesin, et raudselt ma unustan mälukaardi fotokasse panna, siis seda ma küll ei unustanud, kuid eile õhtul näperdasin ma õhtul fotokat ja suutsin selle nii ära tuunida, et täna mälukraadilt fotosid vaadates pean ma tõdema, et 98% piltidest ei kõlba kassi saba alla ka. Ma ei tea pildistamisest midagi, veel vähem tean ma fotokaameratest, kuid seda ma tean, et hea pildi üheks tunnuseks võiks olla see, et inimesed ja esemed seal oleks ära tuntavad ja mitte udused ja/või mitte ülihelevalged nagu kummitused. Kahjuks on mälukaart täna just selliseid uduseid ja valgeid pilte täis. Noh jah, mis seal ikka. Loll õpib vigadest. Ma oleksin vahepeal võinud vaadata ja kontrollida, kuidas paremaid pilte saada.

Mis puutub asjasse mu pulsikell. See sai päeva peale täis 104%, mina istun rongis ja tunnen, et jalad surisevad (ilmselt umbes kaheksa km kõndimisest), Ida magab õndsat und ja pulsikell karjub, et on aeg end liigutada. Päriselt? Ma arvan, et seda saab nimetada vaid ülbuseks:)

Igatahes. Saja tuhandes kord. Mulle meeldib selline kontoritöö;) Ja ma ei väsi kordamast, kui hea meel mul on, et mul on võimalus Idale kasvõi killukest maailma näidata juba beebieast saati, ma ei tahaks, et ta kasvaks kusagil kodus nelja seina vahel, teadmata kui palju maailmas näha ja õppida on. Praegu näib ta olevat täielik väikene mini-me, kes vapralt koos minuga ringi tatsab ja vastu peab. Seitse tundi linna peal on ikkagi seitse tundi linna peal. Äge väike seljakotiga eestlane. Ainult, et seljakoti unustasime me koju koridori seekord:D

After a seven hours walk in Oslo, I am sitting in train to Stockholm, Ida is sleeping so heavily, I am going through photos of today and my Polar watch is screaming “it is time to move”. After seven hours walking, 104% activity and 14 000 steps. Really? I find it quite rude. Don´t you agree?

But… I also found out that my camera handling skills are zero. Yesterday I was trying to do something with the settings so that could take photo of sleeping Ida (did not succeed with the photo) and today I forgot to check the settings, so that 98% of today´s photos are white like ghosts and/or blurry. We visited so many cool places and I took tons of photos and here I am with almost none. Well, not a big loss actually. Oslo is so near anyway, so it is just to come back as soon as possible and take new photos. It would be more tragic if I had taken photos somewhere far away where I maybe go once in life time. Perhaps it is a lesson that I should read the manual? And get aquainted with my camera? Connect with it.

Me and Ida had a wonderful day at “home office” again and I cannot emphasise enough how grateful I am for life like this. Travelling is so important for me, and I am glad to see that Ida is also having fun. Learning and discovering the world. I am so impressed about how good she behaves and manages to keep up the pace. Such a cool little “backpacker” she will grow up to be.I hope.

Minu tööpäev ehk Oslot pildistama / My cup of tea of work

January 30, 2017January 30, 2017 / Eveliis / 5 Comments

Kunagi ammu, nii aastaid kümme tagasi pidin ma mingil perioodil Norras nii palju tööasjus käima, et ma lubasin pühalikult, et mina enam Norraga tegeleda ei viitsi, et mul on Norrast lõplikult kõrini. Mu Norra vaikus kestis kaks aastat ja edasi läks nii, et ühel või teisel moel olen ma kogu aeg Norras tagasi olnud.

Nüüd kui mul “päristööd” ei ole, olen ma jälle Norras tagasi. Iroonilisel kombel tööasjus. Täna oli minu (ja Ida) töö Oslot pildistada. Ei,ei, ma ei ole mingiks wannabe-fotograafiks hakanud, mul puuduvad selliseks asjaks oskused, vahendid ja huvi, minu tööks oli kaardistada teatud poode, sest üks Eesti ettevõtte soovis turu-uuringut ja kuna poode võib asuda igas linna nurgas, siis jalutasime me Idaga mööda linna.Tulime Majorstuenis maha ja jalutasime mööda Bogstadveienit lossini ja sealt piki Karl Johani raudteejaamani. Kaardistasime tänavaid ja poode, uurisime hindasid ja vaatasime, mis inimesed mis poes käivad.

Bogstadveien oli kunagi mu lemmiktänav (window)shoppamiseks. Natuke nagu põhjamaine Rodeo Drive, kuigi otseselt neid tuntumaid luksusbrände sel (vist) esindatud pole, aga siiski on siin olemas nii Massimo Dutti, Marimekko, Day Birger et Mikkelsen, Tiger Of Sweden, Marlene Birger, pudipadi – , kinga- ja kotipoed, pesupoed…Ma elasin kunagi ülikooli ajal Majorstueni T-bane lähistel ja sellest ajast on Bogstadveien üks minu lemmiktänavaid Oslos. Pea iga kord kui ma Oslosse satun, sõidan ma metrooga Majorstuenisse ja jalutan piki seda tänavat Karl Johanini. Pole siis ime, et ma täna samasuguse tööreisi/turistitamise koos Idaga ette võtsin. Pulsikell on vist šokis, sest kui Stockholmis jalutasime me maha 12 000 sammu, siis täna saime tulemuseks 14 054 sammu. Mulle meeldib mööda Oslot koperdada. Niimoodi tööd teha.

Ja Ida põõnab õndsat und. Nii et mina saan rahus ja vaikuses blogida, tööd teha ja taustaks telekast uudiseid kuulata. Selline “kodus” töötamine on täpselt minu teetassikene. Homme viib teekond meid ostukeskustesse, minu lemmiklinnaossa – Oslo “hipsterville´i” Gruneløkkasse ja Aker Bryggele. Ma hoian oma pöidlad pihus, et ma saaksin Norra ja Eesti vahel pendeldama jääda, väikesed vahepeatused Stockholmis ja Kopenhaagenis oleks vaid lisaväärtuseks teretulnud.

People are often saying that I do not have a “real” job, because real job is in the office from 9 to 5. That is not true, work can be done from anywhere and I have so much “real” work to do, the only problem is that I “sold myself cheap” and the incomes could be more real. Anyway I am so happy that I have this kind of work, where I can at the same time go sightseeing in Oslo and do marketing research for an Estonian company who is interested in entering Norwegian market.

Today me and Ida went windowshopping/reasearching/sightseeing on Bogstadveien. I love this street, it is like a Scandinavian Rodeo Drive, without the glamour connected to the street name, but it is so alive, vibrant, fantastic…One of my favorite streets. I used to live near Majorstuen T-bane when I went to University and from that time one of my favorite things is to go off t-bane at Majorstuen and walk to Oslo S along Bogstadveien, stopping by the Royal Castle.

We walked 14 054 steps today, Ida is already sleeping and I have me-time with tea, news, blogging and work. I have 0,30 cents left on my account, but I feel that these efforts I am making now will soon pay off. I have this feeling…. got this feeling inside my bones, It goes electric, wavey when I turn it on, All through my city, all through my home, We’re flying up, no ceiling, when we in our zone…

God, what´s in that tea? I feel so positive that it´s almost frightening.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

work