Tänast päeva alustasime me 11 paiku, et aega kuni kella viiese rongini maksimaalselt kasutada, kuid nii, et Ida päris ära ei väsiks mööda linna ringi trampimisest. Ma tahtsin ju jõuda teatud linnaosad ja kohad läbi käia. Kõige pealt istusime me loomulikult vale bussi peale ja just sel hetkel kui ma mõtlesin, et huvitav, mis paganama koht see on, nägin ma bussiaknast ostukeskust, mida ma tegelikult tahtsin külastada, kuid mille aadress ja asukoht mulle mitte kui midagi ei öelnud. Nüüd aga olime me täpselt õiges kohas. Peale seda ootas ees Bygdøy alleè, Sjølyst, Frogner, Aker Brygge. Gruneløkka ja paar teist kohta, kuhu mul oli plaanis jõuda jäid läbi käimata, sest ilm oli nii ilus ja soe, et me kõndisime pool maad, mis oleks ka trammide ja bussidega saanud liigelda, jalgsi. Mängisime vahepeal peitust, uudistasime villasid, paitasime kutsasid ja leidsime end lõpuks ikka tagasi Karl Johanil. Juba vanast ajast mäletan ma, et Oslos ei ole võimalik ära eksida.
Ma tegin sada tuhat pilti ja kui ma eile mälukaardilt pilte arvutisse tõmmates mõtlesin, et raudselt ma unustan mälukaardi fotokasse panna, siis seda ma küll ei unustanud, kuid eile õhtul näperdasin ma õhtul fotokat ja suutsin selle nii ära tuunida, et täna mälukraadilt fotosid vaadates pean ma tõdema, et 98% piltidest ei kõlba kassi saba alla ka. Ma ei tea pildistamisest midagi, veel vähem tean ma fotokaameratest, kuid seda ma tean, et hea pildi üheks tunnuseks võiks olla see, et inimesed ja esemed seal oleks ära tuntavad ja mitte udused ja/või mitte ülihelevalged nagu kummitused. Kahjuks on mälukaart täna just selliseid uduseid ja valgeid pilte täis. Noh jah, mis seal ikka. Loll õpib vigadest. Ma oleksin vahepeal võinud vaadata ja kontrollida, kuidas paremaid pilte saada.
Mis puutub asjasse mu pulsikell. See sai päeva peale täis 104%, mina istun rongis ja tunnen, et jalad surisevad (ilmselt umbes kaheksa km kõndimisest), Ida magab õndsat und ja pulsikell karjub, et on aeg end liigutada. Päriselt? Ma arvan, et seda saab nimetada vaid ülbuseks:)
Igatahes. Saja tuhandes kord. Mulle meeldib selline kontoritöö;) Ja ma ei väsi kordamast, kui hea meel mul on, et mul on võimalus Idale kasvõi killukest maailma näidata juba beebieast saati, ma ei tahaks, et ta kasvaks kusagil kodus nelja seina vahel, teadmata kui palju maailmas näha ja õppida on. Praegu näib ta olevat täielik väikene mini-me, kes vapralt koos minuga ringi tatsab ja vastu peab. Seitse tundi linna peal on ikkagi seitse tundi linna peal. Äge väike seljakotiga eestlane. Ainult, et seljakoti unustasime me koju koridori seekord:D
After a seven hours walk in Oslo, I am sitting in train to Stockholm, Ida is sleeping so heavily, I am going through photos of today and my Polar watch is screaming “it is time to move”. After seven hours walking, 104% activity and 14 000 steps. Really? I find it quite rude. Don´t you agree?
But… I also found out that my camera handling skills are zero. Yesterday I was trying to do something with the settings so that could take photo of sleeping Ida (did not succeed with the photo) and today I forgot to check the settings, so that 98% of today´s photos are white like ghosts and/or blurry. We visited so many cool places and I took tons of photos and here I am with almost none. Well, not a big loss actually. Oslo is so near anyway, so it is just to come back as soon as possible and take new photos. It would be more tragic if I had taken photos somewhere far away where I maybe go once in life time. Perhaps it is a lesson that I should read the manual? And get aquainted with my camera? Connect with it.
Me and Ida had a wonderful day at “home office” again and I cannot emphasise enough how grateful I am for life like this. Travelling is so important for me, and I am glad to see that Ida is also having fun. Learning and discovering the world. I am so impressed about how good she behaves and manages to keep up the pace. Such a cool little “backpacker” she will grow up to be.I hope.
Uskumatult tubli on Ida ja sellis põnevat lapsepõlve sooviks küll iga laps!
Ida on tõesti täiesti uskumatult tubli! Ja ei mingit kisa või jonni või muud jama, lihtsalt puhas rõõm.