Kummaline loom see inimeseloom. Mitte kunagi pole rahul. Vähemalt mina. Vähemalt mis puudutab tööd. Alati tahan rohkem ja paremini ja veel ja veel ja veel. Ja siis pole rahul, et on liiga palju. Segane?

Okei. Alles ma vingusin, et olen töö kätte suremas, et nii palju on teha. Ise teadsin, et see kiire periood saab suvega läbi ja järgneb rahulik sügis. No vot. Järgmise nädalaga tõmban ma oma viimasele suveprojektile joone alla ning jääb vaid üks poole kohaga töökoht. Seda on maru vähe. Mida ma ülejäänud ajaga peale hakkan? Ida käib ju ka lasteaias.

Mul tuleb kohe hirm peale. Mida ma tegema hakkan. Muidugi võin ma blogida ja trenni teha ja lugeda ja koristada ja niisama diivanil vedeleda, aga 1) seda kõike, v.a diivanil vedelemine saab ka teiste asjade kõrvalt teha ja 2) need tegevused ei too midagi sisse. See viimane mõte ei meeldi mulle kohe üldse.

Ühesõnaga. Pakkuge mulle tööd palun! Turundus, eksport, norra keel, skandinaavia, kirjutamine on märksõnad.

Never satisfied. Always want more. And more and more and more. And then complain. That it is all too much. Yes, I talk about myself. 

The whole summer I had so much work to do, that I hardly had any time for anything else. I mean I was trying to travel and have vacations and all but it all stressed me because there was so much work to do at the same time. I was complaining. 

Now all my summer activities are finished for this year and I complain again. There is only one half part work left. I have way too much spare time and energy and less incomes as well. The last part really worries me. I mean it is okay to be at home and blog and read and watch tv, even clean the house, but it does not pay my loans. 

I need to find something to do asap. This part time job is way too little for me.