Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May.