Satumainen living ehk kuhu kurat see taldrik sai!

April 29, 2018April 29, 2018 / Eveliis / 4 Comments

“When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life. When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up. I wrote down ‘happy’. They told me I didn’t understand the assignment, and I told them they didn’t understand life.” (John Lennon)

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid. Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

Tulles tagasi John Lennoni tsitaadi juurde, siis ma ei saaks rohkem nõus olla. Õnnetunne on oluline. Ja on raske mitte tunda õnnetunnet kui sul on võimalus veeta oma puhkus ja Norra elu maapealses paradiisis. Kus kõik on nii satumainen* nagu meile meeldib seda kutsuda.

*muinasjutuline soome keeles

Paganama pikakovalised

April 11, 2018April 11, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ei saa öelda, et ma oleksin kõige lühem inimene maailmas, aga ei saa öelda ka, et ma oleksin jube pikk. Küll aga tuleb ette olukordi, kus ma tunnen end nagu kääbus. Näiteks kui ma olen koos oma pikakoivaliste sõbrannadega. Siis ma olen nagu Mr. Moon “Sing” multikast, kes üritab kaelkirjakuga suhelda.

No ja mõnikord panevad nad minu kiusuks jalga ka kõrge kontsaga kingad. Ükskord ammu, keskkooli ajal, pidime me minema õhtul linna peale, niisama kõndima. Mina läksin plätudega, nemad olid mõlemad jalga pannud 10cm kontsadega kingad. Pagan noh…ma olin nende kahe vahel nagu mingi laps. Pidin kogu aeg ülespoole vaatama kui nad minu pea kohal midagi rääkisid. 169 cm versus 186 cm ikkagi.

Seitse aastat tagasi käisime me koos pildistamas ja taaslavastasime selle olukorra. Nemad muidugi ei mäletanud midagi sellist, aga mul on too keskaaegne jalutuskäik täiega meeles. Ma olin siis oma “eeltibi-faasis” ja kandsin enamuse ajast kõrge kontsaga kingi ja vandusin end maapõhja, et tookord plätud olin pannud.

Praegu ma muidugi ei saa sellest pikkuse probleemist aru, pole nagu väga olulist vahet, kes ja kui pikk on, aga täna kui ühega neist pikakoivalistest kokku sain ja nägin, et tal kontsaga saapad jalas on, tuli mulle täiega muie suule. Deja vu. Minul olid loomulikult jalas tennised. 169 cm vs 186 cm kohtusid uuesti. Nii naljakas oli. Üks pikk ja peenike, teine lühike ja töntsakas. Ja ma ei arva, et ma muidu väga töntsakas oleksin.

Selline üheltpoolt täiesti random seik, mis keskkoolist meelde jäänud, aga teiselt poolt kuidagi nii armas ja omamoodi veider.

21 aastat//That night, the sun was the moon

February 12, 2018February 12, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Sain just kirja Estelle´ilt, kes korraldab 1997/98 aasta Rotary vahetusõpilaste taaskohtumist Norras. Saate aru kui ajuvaba on mõelda, et see oli juba 21 aastat tagasi. Aga ma ei ole ju nii vanagi? Okei, ilmselgelt olen, aga ma hakkan nüüd aru saama, mida tähendab see, et mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Vahepeal olid suhted teiste vahetusõpilastega täitsa kaotsi läinud, sest no tookord sai ju omavahel jagatud koduseid aadresse ja telefoninumbreid, e-maile lihtsalt ei olnud veel välja mõeldud. Täiesti uskumatu hetkel mõelda kui palju me üksteisele kirjutasime. Mul on isegi üks karbike kirjadega veel alles. Lubadusi sai ka igasuguseid antud, aga siis kadusid üldse kontaktid. Elu tuli vahele.

Kuniks tore Facebook meid jälle omavahel ühendas. Ei ole midagi see näoraamat nii mõttetu. Päris naljakas oli peale kõiki neid aastaid vaadata, kuidas me muutunud oleme, kes kus ja millist elu elab. Jagame ikka aegajalt omavahel nostalgilisi pilte ja mälestusi. Vanad oleme;) Aga need mälestused tollest vahetusõpilasaastast on tõesti terveks eluks.

Alles hiljuti rääkisime me virmalistest ja keskööpäikesest. Virmalised on mul ikka nägemata, aga keskööpäikest olen ma koos Yuko ja Antoniga nautinud. Ei lähe kunagi meelest.

Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

„Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

„Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

„Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

„Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

„Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

„Kesköö päikest? Kas see polegi… Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

„See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.

*Päisepildil on ka vana Britt-Ida, kelle järgi meie Britt Ida nime on saanud. Temaga kohtumise üle on mul vaata, et veel kõige rohkem hea meel. Oli alles naine!

I just received a letter from Estelle, who is organizing reunion for 1997/98 Rotary exchange students in Norway. It seems so ridiculous to think, that it all happened 21 years ago. I am not that old am I? Well, okay, I must be, but only now am I starting to understand, what it means the older you get, the quicker time flies. The time has gone really quickly. There was a time, when we lost touch among the exchange students, because back then we would swap home addresses and phone numbers, emails were not invented yet. It is unbelievable to think, how much we wrote to each other. I actually still have a little box with all the letters. We gave all sorts of different promises, but then lost touch completely. Life interfered.

Until Facebook brought us back together, which is not that pointless after all. It was quite funny to see how we have all changed over the years and who lives where. We still share old, nostalgic photos and memories. We are old 😉 But the memories from that one year are really for life time.

It was not long ago when we spoke about northern lights and midnight sun. I still haven’t seen northern lights, but I have enjoyed midnight sun together with Yuko and Anton. I will never forget that.

For some reason I had the opinion of midnight sun being overrated and something invented to attract tourists. That must have been the stupidest thought of my life, because nothing yet has been able to delete that sight from my memory. I had just run out of film in my camera and so I have only one vague photo of midnight sun, but the more special is that experience and memory in my mind. It hadn’t turned dark yet, although the time must have been more that 12 AM. Me and Yuko were sitting next to a pond near our campsite, splashing our feet in the warm water and enjoying evening sky in the day light.

“ This must be the midnight sky,” I told Yuko. Yuko nodded.

“I wouldn’t say it is something special,” I continued. “It is just light outside.”

“But so pretty, isn’t it?” Yuko added. Now I was nodding.

A moment later, Anton came to find us. “Oh there you are. I have been looking for you everywhere.”

We got scared, “is something wrong?”

“Not at all. Let’s get in the car and drive to see the midnight sun.”

“Midnight sun? Isn’t this … I thought that, because it is light … this is it, “

I stuttered.

“This?” Anton made so big eyes out of surprise. “This is just light summer night. Midnight sun is midnight sun.”

Exactly at 01:08 one July night I witnessed the most beautiful sight I had ever seen in my life. First we spotted cliffs that seemed so much more mysterious in the bright summer night compared to day time, grim and huge. Behind them, quiet ocean and the biggest and brightest sun ever. I was breathless. You could hear a quiet “baa-baa” behind one hill. “Baaaa,” behind another. Bells were tinkling. The sea was so sleek. The cliffs bigger than ever. And the sun prettier compared to day time. It was a sight you could not describe with words. It was a sight you couldn’t perceive on a photo. It was something mystival, mysterious and so great, that you have to experience it yourself. Me and Yuko sat on the edge of a cliff, wrapped in a blanket and just enjoyed the scenary in silence, not knowing if we would ever be able to experience it again. That night, the sun was the moon. Now I would only like to see the northern lights too. Pitty you can’t have everything beautiful at the same time.

* On the header picture is old Britt-Ida, after whom we named our Britt. Meeting her has made me the happiest of all. She was a woman with a capital W!

Kas on kedagi, kellega ma tülitsenud ei ole?

December 29, 2017 / Eveliis / 3 Comments

Minu parimal sõbrannal on täna sünnipäev.

Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas me siis sugulased olemegi, sest öelda, et me oleme „lihtsalt sõbrannad“ kõlab sama valesti kui sool kohvi sees. On olnud perioode, kus me oleme suhelnud vähem, on olnud perioode, kus me oleme olnud lahutamatud kui sukk ja saabas, kuid Heily on üks inimene, kellega ma pole kunagi tülitsenud. Ma ei mäleta isegi ühtegi lahkheli. Ja asi ei oleks selles, et Heily oleks mingi suss, kes mind vaikides ära kannatab, sugugi mitte, tal on alati oma arvamus olemas, teinekord ka päris krõbekriitiline.

Ma ei pea tegelikult ragistama kuigi palju oma blondeeritud juuste all olevaid ajurakke, et meenutada erinevaid Heilyga seotud naljakaid, südamlikke, ka piinlikke seiku. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Evelini moekoolis käisime ja end juba tegijatena tundsime. Aga miks ei oleks ka pidanud? Evelini moekoolist tulid omal ajal modellid. Meie tunniplaani kuulusid koreograafia, lilleseade, prantsuse keel ja me saime ikkagi “modellidena” suisa Pariisis lavalaudadel kõndida. Mis sellest, et koledates hallides tolmumantlites ja kusagil tundmatu ja inimtühja kooli treppidel. Mitte paljud ei saa uhkustada sellega, et on modellina Pariisis (või Pariisi-lähistel kolkas) esinenud.

Ma mäletan, kuidas ma puberteedina kirjutasin varjunime all oma südantlõhestavast murest tolleaegsesse noortelehte „Meie Meel“, kuidas Heily siis ühel päeval mulle lehe justkui muuseas sülle pistis, et ma loeksin kellegi tundmatu vastust sellele murele. Ma mäletan, kuidas vastus algas sõnadega „Kallis X, ma tean, et tegu on minu parima sõbrannaga ja seepärast ka vastan sulle“ ja kuidas ma omaette itsitasin, et keegi rumal oli arvanud, et tundis kirjas ära oma sõbranna. Alles veidike hiljem taipasin ma, et Heily oli hoolimata varjunimest mind siiski ära tundnud. Me ei rääkinud sellest kirjast ja vastusest kunagi, ma ei mäleta isegi milles minu mure seisis, aga ma mäletan seda hetke, kui ma taipasin, et kirjale vastajaks oli Heily, kes anonüümsele kurtjale oli sama anonüümselt vastanud. Me olime siis umbes 15-16-aastased.

Kui mul aga palutaks meenutada esimene asi, mis mul Heilyga seoses pähe torkab, on see kahtlemata öised „kanamammad liivakastis“ Heily köögis. Meil oli kombeks pärast suviseid kontserte, meievanused mäletavad kõik kui popid olid suvised kontserttuurid, kus esinesid 2 Quick Start, Nancy, Kuldne Trio, Bläck Rokit, Maarja-Liis ja teised, jalgsi koju kõndida. Taksosõit ei tulnud meile isegi pähe ja kuna Heily elas Tartu laululavale palju lähemal, mina elasin Annelinnas, lõppesid kontserdid tihti Heily juures. Ja eranditult lõppesid need Heily kodus köögis. Praemuna süües. Ja mitte tavalist. Vaid nii, et leivaviilu oli lõigatud auk, kuhu mahtus sisse muna. Nii oli muna kollane ilusati raamiga ümbritsetud. Ja istus kenasti paigal. Nagu kanamamma liivakastis.

Vot. Mul, kaklejal ja kiusupunnil, on sellised sõbrannad! Kulda väärt. Palju õnne, Heily! Mitte minusuguse sõbranna omamise puhul. Vaid palju õnne sünnipäevaks!

Mulle ei meeldi ja ma ei meeldi, aga ikkagi meeldivad ja meeldin.

December 23, 2017December 23, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Ma olen oma elus jõudnud vanusesse/perioodi, et ma ei otsi enam uusi sõpru ja mind ausalt ka ei sega, kui ma inimestele ei meeldi. Ma ei otsi sõpru. Muidugi on tore kui ma inimestele meeldin, aga see ei ole kuidagi eesmärk omaette. On need, kellega ma klapin ja on need, kes minu nime kuuldes õlgu võdistavad, Perekooli teema teevad ja sisisevad, et issand on ikka vastik inimene.

Ometigi on just 2017. aasta olnud inimeste koha pealt olnud huvitav aasta. Ma olen saanud nii palju uusi tutvusi. Just tutvusi, mitte sõpru. Enam ma neid kahte asja sassi ei aja. Ja rohkem kui ühe korra kuulnud, kui tore ma olen. Ma ei tea, milles see minu toredus väljendub , aga viimane selline näide oli ööbimine Gjedsjøs, kus mulle hommikul öeldi, et ei pea oma ööbimise eest tasuma, sest olin nii tore vestluskaaslane ja külaline. Ma siiani mõtlen selle pisikese “bed and breakfasti” peale ja ei suuda uskuda, et see tegelikult ka tõsi oli. Olete ju nõus, et nagu jõulumuinasjutt?

Minu päris jõuluime oli aga üks paari päeva tagune vestlus. Paar kuud tagasi kirjutas mulle üks inimene, kellele ma võlgu jäin. Ta ei kirjutanud, et oma raha tagasi nõuda, vaid kirjutas muuhulgas: “Mul on üks klient, kellel võiks ehk sulle olla koostööd pakkuda – kiitsin sind asjaajamise osas ja inimesena taevani.” Ma lugesin seda lauset ja kirja mitu korda pisarad silmis, aga ei vastanud, sest mul oli piinlik. Samas sees kogu aeg kripeldas. Paar päeva tagasi kirjutasingi talle, miks ma ei vastanud. Ta vastas mulle: Kulla Eveliis – sa pead eluga edasi minema ja mitte vana asja pärast põdema! Iga selline asi on õppetund ja kui oled sellest midagi õppinud, siis on hästi.” Ma lugesin seda vastust uuesti pisarad silmis ja mõtlesin siiralt kui suuri inimesi on olemas. Te ei tea, mida see minu jaoks tähendas ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna. Ma tean,et nö heiteritel on sellest situatsioonist oma arvamus, neil on see õigus, minu jaoks tähendas see nii palju.

Eelmise aasta lõpus läksin ma (ma ei teagi, kuidas see algatus tuli) kahe võõra inimesega restosse õhtusöögile. No päris pimekohting ei olnud, internetist me teineteist teadsime, aga siiski inimestena olime me ju võõrad. Kui ma just postituse alguses ütlesin, et ei otsi sõpru enam ammu, sest ma olen oma vanadelegi sõpradele kehv sõber, siis ometigi on läinud nii, et nendest kahest inimesest said mu sõbrad. Väga head sõbrad. Te ei kujuta ettegi KUI erinevad me kolmekesi oleme, ainus, mis meil vist ühine on, on see, et me kunagi noorena oleme “Quasimodode” otsa komistanud, aga muidu oleme me ikka täitsa eri planeetidelt. Samas see ehk ongi selle uue sõpruse saladus. Me rikastame teineteise maailma. Sai imal lõpp jah? Ma tean…

Aga ma olen täiega jõuluinimene. Jõulud panevad mind tundma. Boy, that´s creepy!

Nädalavahetus

November 4, 2017November 4, 2017 / Eveliis / Leave a comment

See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.

Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja läksime üle kolme aasta legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.

Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.

Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.

Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)

Ebaviisakas käitumine

October 31, 2017October 31, 2017 / Eveliis / 19 Comments

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kuhu peoperenaine oli kutsunud oma sõbrad. Hmm, kas kedagi teist saaks veel peale sõprade kutsuda? Suvalisi möödakäijaid tänavalt? Ühesõnaga, ta oli kutsunud peole inimesed, kellega tema läbi käis. Peol olid ka kaks inimest, kes teineteisest väga palju ei arvanud, seda oli kohe näha, kuidas nende käitumine muutus, kui nad teineteist nägid.

Inimene, kes oli hetk tagasi seltskonnas olnud sõbralik ja naerusuine, muutus vaikseks ja teine, keda ma ka varasemalt tean ja teda ikka ülicooliks olen pidanud, muutus ebameeldivaks ja ülbeks. Tema ainus eesmärk sellel peol oli kõigile näidata, et on tollest esimesest parem, et see inimene on temast madalam ja üldse mitte keegi. Nad tõesti oma iseloomult, välimuselt ja ilmselt ka hariduselt ning kogemustelt on totaalselt erinevatest maailmadest. Umbes nii, et üks on “maakas Kapa-Kohilast” ja teine “snoob Viimsist”. Suvalised näited, ei üldista, lihtsalt püüdsin leida võimalikult erinevad maailmad. Ja ma saan täiesti aru, miks nad omavahel läbi ei saa ega peagi, aga jubedalt hakkas häirima see, kuidas “snoob Viimsist” tahtis terve õhtu vaid ära panna.

Vastik pinge oli õhus kogu aeg. Minu meelest oli selline käitumine peoperenaise suhtes ebaviisakas. Tema on ju kutsunud oma tuttavad ja sõbrad. Mina ka võib-olla ei tahaks “maakaga Kapa-Kohilast” suhelda, selles mõttes, et no kui ikka üldse ei ole ühiseid teemasid, siis milleks, aga ma ei tuleks selle pealegi, et seltskonnas hakata kedagi mõnitama. Arusaadavalt. Kui väga tahaks, siis klatšiks pärast selja taga. Peol lihtsalt suhtleks teiste inimestega, vaataks mulle ebasümpaatsest inimesest mööda ja isegi kui ei oleks võimalik mööda vaadata, siis elementaarne viisakus mul ikkagi säiliks.

Kuigi ka mul on inimesi, kellega ma ühes seltskonnas never ei tahaks olla, aga kui ikka juhtub, et olude sunnil peame ühes ruumis viibima, siis ausalt, ma leian küll, et olen nii palju täiskasvanu, et saan hakkama. See olukord sellel peol oli aga lihtsalt ebameeldiv ja ebaviisakas. Miks oli vaja oma üleolekut nii näidata? Niikui nii tegelikult kõik selles seltskonnas teadsid, et üks on 3000 eurot kuupalka teeniv edukas ärinaine, teine 300 eurot töötu abiraha saav koduperenaine. Siis ikkagi peab paika mu teooria, et on osa inimesi, kes nö lihtsaid inimesi peavad madalamaks kui muru. Isegi kui oma “maaka olekust” hoolimata oli tegu sõbraliku ja muheda inimesega, keda ei oleks pidanud mingil põhjusel niimoodi maha tegema.

HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDY

October 27, 2017October 27, 2017 / Eveliis / 4 Comments

So Owl wrote…and this is what he wrote:HIPY PAPY BTHETHDTH THUTHDA BTHUTHDYPooh looked on admiringly.”I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.”It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.

Laste sünnipäevad on tegelikult toredad. Ei, ilma naljata, mulle tegelikult meeldib see lärm ja kilked ja ehedad emotsioonid, kus naer vahetub nutuga sekunditega ja kõige lihtsamatel põhjustel. Mulle meeldis sel aastal vaadata Ida emotsioone kui külalised tulid, mulle meeldis näha, kuidas ta reageeris sünnipäevale hoopis teisiti kui veel aasta aega tagasi, olles sel aastal juba nagu päris suur laps, mulle meeldis, et Ida lastaeaia kaaslased on nii vahvad ja nende emad on nii vahvad Ja üle kõige meeldib mulle, et sünnipäevad on põhjus kohutada inimestega, kellega kohtumiseks muidu nagu aega pole.

Aga sünnipäevade puhul on muidugi eraldi tore hetk ka see kui hakkad koristama, hakkab tekkima vaikus ja lõpuks on sünnipäev läbi. Täielik vaikus. Või peaaegu. Ainsad küsimused on “kuna me koju jõuame, ma tahan kingitused lahti teha” ja “kuna külalised uuesti tulevad”.

Fotode eest teeme kniks ja kraaps Meelisele. Kui ta ei oleks fotosid teinud, siis minul ei oleks olnud jaksu lastel järel joosta ja neid pildile püüda. Aga mälestused ja meenutused on nii toredad:)

Lugu sellest, kuidas ma sain ühe kõige ägedama sõbra

October 12, 2017October 12, 2017 / Eveliis / 5 Comments

Ma olen seda lugu küll ka varem jaganud, aga tänane FB-s jagatud lasteaia lugu tuletas selle loo jälle meelde ja tuli tahtmine jagada. Asi sai alguse sellest, et Heilyl tuli 201.aastal idee korraldada üritus “Õhtusöök kuuele”, mis koosnes inimestest, kelle ühine nimetaja oli “Heily sõbrannad”, sest mu meelest pani ta kokku ikka vääääääääääga erinevatest inimestest koosneva grupi. Ometigi oleme me koos käinud seitse aastat, iga kuu. Algne idee kolmekäigulisestõhtusöögist ülejäänud viiele liikmele on küll aja jooksul muutunud ning me oleme käinud nii reisidel, spaas ja niisama restodes, sest üheksaliikmelisele (jp, meid on tänaseks lausa üheksa!) grupile toidu valmistamine võib siiski paras peavalu olla.

Aga kuidas ma endale uue sõbra seitse aastat tagasi sain?

“See ei ole hea idee, mõtlesin ma endamisi,” kui end esimesele õhtusöögile vedasin. Samas ei julgenud ka koheselt „ei“ öelda, lubasin lihtsalt, et mõtlen sellele, kuigi olin sisimas juba kindel, et see üritus ei ole minu teetassike. Mis sellest, et söögitegemine ja söömine mõlemad kuuluvad mu lemmiktegevuste hulka.

Esimese niiöelda tutvustava õhtusöögi võõrustajaks pidigi olema idee generaator ise. Väike värin südames vajutasin ma kella seitsme paiku viiekordse maja ees uksekella, minulikult olin ma õhtusöögile tund aega hilinenud.

„Nimelt kiusavad“ mõtlesin ma kolmandat korda uksekella lastes, kui keegi ikka veel polnud ust avanud. Lõpuks ometi vastas hääl, mis ei kuulunud Heilyle.

„Laske nüüd sisse!“ nõudsin ma ülbelt.

„Kedagi ei ole kodus,“ vastas hääl teiselt poolt sama ülbelt.

„Ärge tehke nalja!“ nõudsin ma sisselaskmist, kuid hääl teisel pool uksekell-telefoni püüdis jätkuvalt vaimukas olla ning väitis, et olen päevaga eksinud. Mul tekkis juba tahtmine ringi keerata, minu eelaimdus selle kohta, et ma ei sobi sellesse õhtusöögiseltskonda, tundus paika pidavat. Siiski andis hääl teisel pool uksekell-telefoni viimaks alla ja lubas mind edasi, ise ikka veel itsitades, et olen päevaga eksinud.

Korteris valitses totaalne vaikus. Väga naljakas, mõtlesin ma, nüüd on ennast ära ka veel peitnud, et ma tõepoolest arvaksin, et olengi valel päeval tulnud.

„Tulge nüüd välja!“ hüüdsin ma, „ma saan juba aru, et ma jäin hiljaks ja te tahate mulle lihtsalt tagasi teha!“ Peale vaikse itsitamise minu kõrval ei kostunud kusagilt mujalt ei kippu ega kõppu.

„Ma ju räägin sulle, et kedagi ei ole kodus. Õhtusöök oli eile,“ jätkas mind vastu võtnud tütarlaps.

Raputasin pead. See ei saanud võimalik olla, et mina midagi segamini olin ajanud. Heily ise oli siis mind valel päeval kutsunud. Tütarlaps raputas pead. Kõik olid kutsutud eilseks. Kaasa arvatud mina.

„Ei,“ raiusin ma vastu. Me vedasime vahuveini peale kihla ja kibekähku logisin ma end Facebooki sisse, et kontrollida, kuna õhtusöök tegelikult olema pidi. Nii kurb kui see ka polnud, olin ma juba minut hiljem kihlveo kaotanud.

Nii kohtusin ma esmakordselt THE Maikiga. Kaotasin talle vahuveini. Jäin ilma esimesest õhtusöögist. Kuid olen osa saanud järgnevatest õhtusöökidest.”

Maikiga olin ma ka varem kunagi kohtunud, kuid meil ei tekkinud absoluutselt mitte mingit klappi, me ei arvanud teineteisest midagi (head), ma ei mäleta küll miks. Ilmselgelt oli ka see üks põhjus, miks ma olin õhtusöögigrupiga liitumisel skeptiline. Samad tunded olid temal. No ei saa juhtuda, et me klikime ja hakkame igakuiselt läbi käima.

Tänaseks päevaks ütlen ma, et THE Maiki on üks mu vaimukamaid ja abivalmimaid sõbrannasid. Teda ei annagi kirjeldada, teda tuleb tunda. Meil on nii palju lõbusaid seiku, et need ajavad naerma ka aastaid hiljem. (Kas nukumajas magamist saab unustada? Või lolli lora, kus ta mulle rääkis, et üks mu sõbranna tegelikult mind ei salli ja hasartmängusõltlane ning ma jäin uskuma? Sry, Evelin, Maiki rääkis su sõltuvusest nii veenvalt:D)

Aga miks THE Maiki? No kui teil tekkis see küsimus, siis te ilmselt ei tunne Maikit. Sest on vaid üks ja ainuke Maiki. THE Maiki:D

9. päev: Pernille

October 1, 2017October 1, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Hommikul ärgates oli Ida esimene küsimus, kas me Pernille juurde läheme. Ma ei julgenud talle öeldagi, et olin eile Pernille emaga rääkinud ja oli 50-60% võimalus, et nad ei ole kodus. Et mõtteid mujale viia läksime me jalutama. Klassikaline Norra pühapäev ju. Isver, kui te olete mu blogi vanad lugejad, siis te ju teate, kuidas ma vanasti Lillehammeri pühapäevi vihkasin. Igavad. Nüüd aga…lähed jalutama ja midagi ägedamat ei saaks ollagi. Sügisene Lillehammer on võrratult kaunis.

Minu ja Ida rõõmuks oli ilm täna piisavalt kole, et Pernille vanemad otsustasid oma reisi edasi lükata ja nii said kaks sõbrannat veel ühe päeva koos mängida. Rääkisid “Pernille keele” ja eesti keele segus, kuid nagu laste puhul ikka, ei ole keel mingi takistus. Anna neile kätte paar printsessikleiti, kommidest tehtavad kaelakeed ja ühine keel on leitud. Mu meelest on nad koos nii kohutavalt armsad.

It is just adorable how Ida and Pernille have remained friends. They don´t speak the same language anymore, but they still understand each other and want to play together. Ida is missing Pernille a lot in Estonia and Pernille is missing Ida, so I am so happy that my work took me back to Norway and gives Ida a possibility to see her more. I even started to think that it may be possible for Ida to be in Lillehammer barnehage a bit each month when my work takes me here more often. I will send the application tomorrow and hope they will accept it. It would be so cool!

Anyway today we spent the day playing with Pernille and as Pernille is the sweetest child no wonder that her family is as sweet. Such a lovely family. So happy to got to know them. I used to hate Lillehammer Sundays because they were boring, now I really enjoy these lazy Sundays. One of the best things invented;)

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

sõbrad