Hommikul ärgates oli Ida esimene küsimus, kas me Pernille juurde läheme. Ma ei julgenud talle öeldagi, et olin eile Pernille emaga rääkinud ja oli 50-60% võimalus, et nad ei ole kodus. Et mõtteid mujale viia läksime me jalutama. Klassikaline Norra pühapäev ju. Isver, kui te olete mu blogi vanad lugejad, siis te ju teate, kuidas ma vanasti Lillehammeri pühapäevi vihkasin. Igavad. Nüüd aga…lähed jalutama ja midagi ägedamat ei saaks ollagi. Sügisene Lillehammer on võrratult kaunis.

Minu ja Ida rõõmuks oli ilm täna piisavalt kole, et Pernille vanemad otsustasid oma reisi edasi lükata ja nii said kaks sõbrannat veel ühe päeva koos mängida. Rääkisid “Pernille keele” ja eesti keele segus, kuid nagu laste puhul ikka, ei ole keel mingi takistus. Anna neile kätte paar printsessikleiti, kommidest tehtavad kaelakeed ja ühine keel on leitud. Mu meelest on nad koos nii kohutavalt armsad.

It is just adorable how Ida and Pernille have remained friends. They don´t speak the same language anymore, but they still understand each other and want to play together. Ida is missing Pernille a lot in Estonia and Pernille is missing Ida, so I am so happy that my work took me back to Norway and gives Ida a possibility to see her more. I even started to think that it may be possible for Ida to be in Lillehammer barnehage a bit each month when my work takes me here more often. I will send the application tomorrow and hope they will accept it. It would be so cool! 

Anyway today we spent the day playing with Pernille and as Pernille is the sweetest child no wonder that her family is as sweet. Such a lovely family. So happy to got to know them. I used to hate Lillehammer Sundays because they were boring, now I really enjoy these lazy Sundays. One of the best things invented;)