Ei saa öelda, et ma oleksin kõige lühem inimene maailmas, aga ei saa öelda ka, et ma oleksin jube pikk. Küll aga tuleb ette olukordi, kus ma tunnen end nagu kääbus. Näiteks kui ma olen koos oma pikakoivaliste sõbrannadega. Siis ma olen nagu Mr. Moon “Sing” multikast, kes üritab kaelkirjakuga suhelda.

No ja mõnikord panevad nad minu kiusuks jalga ka kõrge kontsaga kingad. Ükskord ammu, keskkooli ajal, pidime me minema õhtul linna peale, niisama kõndima. Mina läksin plätudega, nemad olid mõlemad jalga pannud 10cm kontsadega kingad. Pagan noh…ma olin nende kahe vahel nagu mingi laps. Pidin kogu aeg ülespoole vaatama kui nad minu pea kohal midagi rääkisid. 169 cm versus 186 cm ikkagi.

Seitse aastat tagasi käisime me koos pildistamas ja taaslavastasime selle olukorra. Nemad muidugi ei mäletanud midagi sellist, aga mul on too keskaaegne jalutuskäik täiega meeles. Ma olin siis oma “eeltibi-faasis” ja kandsin enamuse ajast kõrge kontsaga kingi ja vandusin end maapõhja, et tookord plätud olin pannud.

Praegu ma muidugi ei saa sellest pikkuse probleemist aru, pole nagu väga olulist vahet, kes ja kui pikk on, aga täna kui  ühega neist pikakoivalistest kokku sain ja nägin, et tal kontsaga saapad jalas on, tuli mulle täiega muie suule.  Deja vu. Minul olid loomulikult jalas tennised. 169 cm vs 186 cm kohtusid uuesti. Nii naljakas oli. Üks pikk ja peenike, teine lühike ja töntsakas. Ja ma ei arva, et ma muidu väga töntsakas oleksin.

Selline üheltpoolt täiesti random seik, mis keskkoolist meelde jäänud, aga teiselt poolt kuidagi nii armas ja omamoodi veider.