Sõbrad on koos, sõbrad on hoos

November 25, 2018November 25, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb? Meile tulid eile sõbrad külla ja õudusega avastasime me, et viimati nägime me jaanipäeval. Saate aru, see on kuus kuud tagasi! Kuidas aeg nii kiiresti läheb?

Sõbrad naersid, et see on minu süü, sest iga kord kui me tahame kokku saada, olen ma kusagil ära. Ega see väga vale ei olegi. Viimasel ajal olen ma tõepoolest rohkem ära olnud kui kodus olnud ja oli ikka hea küll lõpuks ometi üks TERVE nädalavahetus kodus olla laiseldes. Eelmisel nädalavahetusel olid meil ka külalised, aga siis läksime me pühapäeva õhtul Idaga juba Rootsi, ei saanud väga välja puhatagi. Nüüd aga olin ma täielikul puhkamise ja lebo režiimil. MÕNUS! Pole midagi mõnusamat kui olla oma kodus ja superheas seltskonnas. Boonuseks veel see, et kuna ma oma silmadega olin natuke invaliid, kokkasid sõbrad ise minu asemel. Lapsed tegid isegi selle aasta esimesed piparkoogid. Ka praegu kui mina blogi-päriselu elan, kokkavad sõbrad-sugulased köögis. Tuppa on tunda imelist vegantoidu lõhna. La vita e belle!

Suur osa reede õhtust ja laupäevast läks uute lauamängude mängimisele. Soggy Doggy tundus alguses suhteliselt arusaamatu, aga kui pihta saime, ei saanud enam lõpetatud. Nagu reis ümber maailma, aga natuke moodsam variant. Supervahva jõulukingi idee. Hetkel XS mänguasjapoes ka soodushinnaga – 9,99! Toolide virnaladumise mäng ajas hasarti suuremad külalised. Mõte selles, et tuleb laduda toolidest torn, nii et põrandat võivad puudutada vaid ühe tooli jalad. Täiega kihvt mäng!

Ja vaadake neid imelisi Soome roose, mis mu venna õde Idale sünnipäevaks tõi! Kas ei ole mitte imeline värv? Ja õie kuju?

Hommikul vaatasin plaani, kuidas ja kuna me USAsse läheme tööasjus. See vist on minu hullumeelsete reisiplaanide next level. Me sõidame 17.12 läbi Amsterdami ja Reykjaviki Bostonisse, et olla ÜKS päev Chicagos ja sõita järgmisel päeval 11 (või 22) tundi tagasi Eestisse. Päris naljakas, kas pole?

Aa, muide mu silmad on juba peaaegu normaalsed. Paistetus hakkab alla minema ja aina enam hakkavad ESIMEST KORDA ELUS paistma mu silmalaud. Nii vähe on õnneks vaja!

Kõige ägedam viies sünnipäev

October 20, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Idal oli eile maailma kõige ägedam sünnipäev. Ma ei tee nalja, ma olen 37-aastane, aga ma ei ole nii vahval sünnipäeval oma elus käinud. Ma ei liialda ega taha ka otseselt uhkustada, sest tegelikkuses pean ma ausalt ütlema, et esimese hooga hirmutas mind kodune sünnipäev 10+ lapsega korraks ikka ära ka. Aga te ju teate, ma olen laisk lapsevanem, ma ei viitsi (eriti peale tööpäeva lõppu) kuhugi mängutuppa minna, ma ei viitsi kooki lõigata, et kõik lapsed saaks täpselt selle tüki, mida nad tahavad, ma ei oska lastega mängida ja kuigi mul on isepuhastuv kodu, ei taha ma liiga palju nõusid pesta. Ja see, mu kallid sõbrad, oligi ideaalse sünnipäeva valem nagu selgus. Okei, Pizzapro ja Ellin Glimmist ja Selveri köögi Sajajalgse tort mängisid ka suurt rolli. Elliniga sain ma tuttavaks Ida kolmandal sünnipäeval kui ta meile Pipit tegi ja käsi südamel, kui te tahate, et lapse sünnipäev oleks maksimaalselt lastepärane/lapsemeelne ja lõbus, kutsuge Ellin pidu kontrolli all hoidma, ta on super! Pizzapro on meie ammmmmmmmmmune lemmik juba ja Sajajalgse tort – ma luban teile, et nii kaua kuni Ida on “ma tahan SEDA koogitükki” vanuses koos oma sõpradega, jääb see tort meie sünnipäeva valikusse.

Aga mida ma patran. Pildid räägivad ju rohkem kui tuhat sõna. Ja pealgi mu uus Sony kaamera teeb imelisi pilte ka minusuguse fotograafia-võhiku käes.

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

September 21, 2018September 24, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi.

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

“No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

“But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

“Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

We have the honor, privilege and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

11

August 27, 2018August 27, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Meil oli reedel pulma-aastapäev. Kuna see oli meil nö ette ära tähistatud Mesi Tare saunapaadis ööbides, siis suuri plaane ja pidustusi me ette ei näinud ega planeerinud. Tegelikult pidi ju olema lausa nii, et Marek on sõpradega Pranglis ja mina sõbrannadega Peipsi ääres. Läks aga teisiti. Peipsi asemel läksime kõik Pranglisse.

Kui aus olla, siis korraks mõtlesin küll et võiks ju Idale hoidja leida, et kahekesi minna vahelduseks, aga samas tundus see nii mõttetu ja vale. Selles mõttes, et Prangli on nii lapsesõbralik saar ja Ida ei vaja seal ka erilist hoidmist. Seal on kanad, kuked, jänesed, kassid, koerad, kes talle piisavalt tegevust pakuvad. Lisaks veel teised lapsed, kellega aias (tahtsin kirjutada mööda saart, aga mõtlesin, et ei saa ju, pärast arvatakse, et ei hoiagi lapsel silma üldse peal) ringi joosta. Lapsele puhas paradiis. Minu plaan oli laias laastus ka lihtsalt puhata ja püüda ühe teise saare elust pajatav raamat läbi lugeda kui Ida magab ja mees veel pole magama tulnud.

Läks aga teisiti.

Ida jäi koos lapsehoidjatega koju ja meie läksime nädalavahetusele vastu kahekesi. Või noh suuremas seltskonnas, aga ilma lapseta. Kaasavõetud arvutit ei võtnud ma kordagi kätte, raamatust sai ka vaid 53 lehekülge loetud. Aga ei, see pole jumala eest etteheide. See on algus sellele, et öelda, et ootamatult sai sellest nädalavahetusest üks parimaid pulma-aastapäeva tähistamisi. Lõõpimist tuli palju taluda, juba lapsehoidjate poolt, olin ma ju just kirjutanud “spaasse seksimise” loo ja nii pidid kõik ära mainima, et olgu meil siis tore “puhkus”. Tegelikult pean ma tunnistama, et me oleme lausa nii igavad, et spaa-puhkus kui last pole kaasas, tähendab meie jaoks enamikust kordadest “magameendvälja”- puhkust, aga see selleks.

Hommikul käisime nagu traditsiooniks saanud saare tuuril. Aastaid ja aastaid on seda tiiru käidud, aga ikka on tore. Marek, juba poolkohalikuna, teab vist juba iga nurka ja nurgatagust, aga kui on vaja giid olla, siis teeb ta seda suurima hea meelega ikka. Mina teisiti isegi ei oska. Ma ei käi saarel nii palju tihedalt, et mul võiks sellest rannas ja metsas uitamisest kõrini saada. Sõltuvalt aastaajast korjad kas lilli, mustikaid, seeni, joonistad liivale, laod kivist torni, kastad kasvõi varbad vette kui rohkem ei julge või oled trikoo maha unustanud. Iga kord haarab see muinasjutuline idüll mind enda lummusesse.

Marek oli mind köögitoimkonda ka kirja pannud, ent ootamatult läks veel ka nii, et seljankapõhja hakkimise asemel õnnestus mul hoopiski minna vaatama etendust, kuhu enam pileteid ei müüdud. Lugu rääkis kohalikust elust ja “Eestiranna” hukust – tegemist oli tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mulle jubedalt meeldis. Lihtne aga mitte labane, nagu teinekord sellised lihtsad suvelavastused kipuvad olema. No et saaks maksimaalselt igasugu publikut kohale meelitada ja naerutada. Ega ka mitte liiga diip, et jääks rõhuma. Samas kujutan ma ette, et kohalikele võivad saare elust rääkivad etendused, kus naljad nende kohta kipuvad korduma, juba tüütuks muutuda. Ikka see sama, et tulevad noored, kes tahavad pidu ja kes ei saa aru, kuhu nad on sattunud, et levi ei ole ja pood on juba kell kaheksa kinni. Turistile aga pakkus see etendus küll kindlasti positiivse emotsiooni. Väga kiidan noori näitlejaid ka.

Päeval olime me kõik suhteliselt kindlad, et läheme sadamakuuri peole. Mina mitte nii väga kindel, sest esiteks ei ole ma väga suur pidutseja enam, teiseks ei fänna ma sellist muusikat, mis ma eeldasin, et seal ees ootab, kolmandaks olin ma väsinud ja neljandaks hommikul oli vaja köögitoimkonna pärast vara tõusta. Suurem osa meie seltskonnast oli samuti peo mõtte maha laitnud ja puges igaüks vaikselt ära oma tuppa, vaid käputäis oli peole minemas. Mina olin samuti tuppa magama minemas, lihtsalt ei viitsinud vihmas jalgsi enam sadamasse kõmpida, aga kui kohalik takso järele tuli, mõtlesin ma ootamatult ümber ja liitusin peoseltskonnaga.

Parim otsus üldse!

Me oleme Marekiga küll eraldi peol käinud, me oleme sel suvel perena koos palju käinud ja teinud, me oleme Marekiga kahekesi käinud ikka aegajalt spaatamas või niisama hotellis puhkamas, aga peol käisime me koos viimati umbes kolm aastat tagasi. Pole otseselt puudust ega vajadust ka tundnud, aga teate, ma ei mäletanudki enam kui tore on ka vahelduseks lihtsalt pidutseda. Tantsida, nii et ei ole ora tagumikus nagu mul tavaliselt kipub olema, sest ma ei oska tantsida. Laulda, nii et vahet pole kas kõvasti ja valesti. Olla oma mehega koos heas seltskonnas ja lasta end lihtsalt vabaks. Ma sain korraga isegi aru, miks inimesed vabatahtlikult tantsimas käivad. See võib nii vabastav olla. Elad lava ees kaasa bändile ja unustad tolle alati kaasaskäiva ora. Ma peaks püüdma seda ora tihedamini eemaldada! Ma tundsin, kuidas ma olen täis uut energiat ning valmis nüüd kogu selle messitralli Helsinkist Kölni ja Dubaini ära tegema nagu naksti.

Ja muide see bänd, mis ma arvasin, et ei kõlba kuke saba allagi, oli vaimustav. Ansambel Onud on täiesti suurepärane! Väga soovitan minna kui nad mõnes sellises romantilises sadamakuuris esinevad.

Kell neli varahommikul saatis Marek mind kambrisse magama. Ise tahtis veel teistega edasi peole minna. Või tagasi, kuidas võtta. Sättis end maja ette kivile istuma ja nö kohalikku taksot ootama. Pool tundi ootas, aga kui hommikul hülgejahile minevad kohalikud teda merele kaasa kutsusid, otsustas nii jahi kui peo asemel naise kõrvale kambrisse kobida.

Kell kaheksa tirises äratuskell. Marek lasi mul edasi põõnata ja toimkonnast ära vingerdada, ise läks kohusetundlikult appi. Ajas mind üles alles siis kui vaja oli praami peale minna. Vot see on armastus! Talu perenaine tõi mulle kiiruga veel värske siiaga röstsaia ja tassi kohvi, et ma tühja kõhuga ~~Eestisse~~ mandrile ei peaks minema. Ma saan ühe enam aru, mis Marekit selle pisikese saare juures köidab ja miks ta nagu omamoodi Nipernaadi kohe kevade saabudes saarele tikub igal võimalusel ning ei taha tagasi tulla enne kui Katariina Jee järele tuleb.

Jah, see oli ilma kahtluseta üks parimaid pulma-aastapäeva kinke. Ilma imeliste lapsehoidjateta poleks see võimalik olnud, ma ei oska neid isegi vääriliselt tänada. Vähe sellest, et laps oli hoitud, oli meie maja ümbrus (ja see ei ole väga väike!) filigraanselt ära niidetud, maja oli koristatud, isegi meie pesu oli pestud. Laual ootasid värskelt korjatud metsalilled. Täiesti uskumatu nädalavahetus oli.

Super hot model friend or “Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.”

August 1, 2018August 21, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Ma sain Klaudiaga tuttavaks paar aastat tagasi Norras elades. Üks mu sõbranna ütles, et teab üht tüdrukut, kel eestlasest elukaaslane ja soovitas meil kokku saada, et võib-olla saavad mehed omavahel sõpradeks. Noh, et Eesti mehed välismaal ei leia just väga lihtsalt sõpru ja pealegi kipuvad nad üsna vaiksed olema. Sain Klaudia telefoni numbri ja pidin kohtingu kokku leppima. Enne piilusin nagu tänapäeval ikka Instagramist ja Facebook´ist, et milline see Klaudia siis on.

Püha jeesus, ma pidin ta pilte nähes pikali kukkuma. Sihuke modell. Peenike nagu õlekõrs, jalad pilvepiirini ja nii särav naeratus. Liiga ilus, mõtlesin ma, mis meil küll ühist võiks olla. Ei siit midagi head tulla saa. raudselt huvitavad teda vaid meik ja kuulsused ja temaga ei ole midagi rääkida.

Saime siiski kokku ja kui tundus, et mehed küll omavahel kunagi suhtlema ei hakka (vaiksed eesti mehed, kel sõnu tuli tangidega suust välja kiskuda), siis Klaudia oli hoopis teistsugune. Sõbralik, elav ja jutukas. Modellivälimusega loomulikult ka. Hiljem sain ma teada, et ta ongi kunagi modell olnud. Me klappisime. Ja läks vaja veel mõned kohtingud, aga lõpuks hakkasid mehed ka suhtlema. Nii me sõpradeks saimegi.

Ära hinda raamatut kaante järgi. Klaudia on üks huvitavamaid inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Me oleme sarnasemad kui ma oleksin osanud arvata.

Täna on Klaudia üks mu parimaid sõpru. Lillehammeris olles elame me tihti lausa nende juures, sest Klaudia ja Jaagup on nagu teine perekond. Meil saab alati nii palju nalja. “Keeping Up With The Eastern Europeans” oleks meie teleseriaal kui me oleksime kuulsad;) Nii palju situatsioonikoomikat, et sõnades teistele on raske edasigi anda. Meile meeldivad sarnased asjad – ilusad riided, õudusfilmid, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida… Ainult toidumaitse on meil erinev. Mingil põhjusel ei meeldi Klaudiale lutefisk.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KLAUDIA! Wszystkiego najlepszego!

So Owl wrote… and this is what he wrote:
HIPY PAPY BTHUTHDTH THUTHDA BTHUTHDY.
Pooh looked on admiringly.
“I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.
“It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.
“Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.’ Naturally it takes a good deal of pencil to say a long thing like that.”
“Oh, I see,” said Pooh.

I got to know Klaudia a few years ago when living in Norway. One of my girlfriends said that she knew a girl who had an Estonian partner and suggested that we get together so that men might be friends with each other. As you know Estonian men abroad do not find friends very easily, and, moreover, they tend to be quite quiet. I received the phone number to Klaudia and set a date for four of us. Before meeting them I checked from Instagram and Facebook how did Klaudia look like.

Holy, Moses, I fell down from a chair when I saw the pictures. Such a supermodel. Too beautiful, I wthought, we can have nothing in common. She´s probably into parties and make up and it will be boring to talk to her.

However, we got together and when it seemed that the men would never interact with each other (silent Estonian men, not a word coming out of their mouths), Klaudia was quite different. Friendly, lively and talkative. Of course, looked like a model also. Later I got to know that she had been a model. We got together a few times more, also men started to talk and hit it off, and this is how we came friends.

Never judge a book by its cover. Klaudia is one of the sweetest, friendliest and most interesting people to be together with. Such a sweetheart!

Today, Claudia is one of my best friends. At Lillehammer, we often live with them, because Klaudia and Jaagup are like a second family. We always have so much fun. “Keeping Up With The Eastern Europeans” would be our TV show if we were famous;) There are so many jokes that it’s hard to express in words to others. We like similar things – beautiful clothes, horror movies, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida …
We only like different food. For some reasons Klaudia does not like lutefisk.

XOXO

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…

June 25, 2018June 25, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.

Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.

Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.

Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.

Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.

Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.

*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!

** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.

Maksimaalne suvi

June 18, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Suve nädalavahetused on ikka maksimaalselt mõnusad. Okei, kurb on see, et peab paljude ürituste vahel valima, aga veel kurvem oleks ju tegelikult see kui valima ei peaks. See tähendaks, et keegi ei ootaks ja kutsuks kuhugile:)

Laupäeval oli Liisa viies sünnipäev (ja kas tohiks paluda, et Liisa ja Liise kel ühel ajal sünnipäev on, aga eri linnades, annaksid meile järgmisel aastal võimaluse mõlemale sünnipäevale jõuda). Liisa sünnipäev on alati üks äärmiselt oodatud sündmus. Asi polegi võib olla nii väga sünnipäevas endas, vaid nendes inimestes, kes seda sünnipäeva korraldavad. See perekond! Ilma liialdamata on see perekond nagu Astrid Lindgreni raamatust välja astunud. Kui ma muidu ei usu väga, et midagi saab ideaalne olla, eriti siin viimaste postituste valguses, siis vot see perekond on küll täiuslik. Nääklevad ka, aga isegi see on armas.

Kuidas te suvega toime tulete?

June 14, 2018June 14, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Ma ei saa öelda, et ma muidu ka väga rahulikku elu elan – ikka on siin ja seal käimist, aga kohe kui tulevad suvekuud läheb asi õige hulluks kätte. Maikuu on üdljuhul veel selline soojenduskuu, kuid juunist augustini on reaalselt võimatu leida nädalavahetust, päevagi, kui midagi ei toimu. Kes tuleb külla, kes kustub külla, kus on kontsert, kus on etendus, kus on midagi… Olen Facebookis pannud järjest “huvitatud” erinevatele üritustele ja järjest muudkui võtan seda linnukest sealt maha. Mitte et ei oleks huvitatud, aga lihtsalt ei jõua igale poole. Näiteks see nädalavahetus. Liisa 5. sünnipäev Tallinnas ja Liise 5. sünnipäev Tartus, EBA, Voronja galerii avamine koos Mari Kalkuni kontserdiga Peipsi ääres ja Viis isamaalist laulu Tartus. Kuidas ja kuhu jõuda? Meil oli plaan, et Marek ja Ida sõidavad peale Liisa sünnipäeva Liise sünnipäevale, mina lähen EBAle ja sõidan järgi, pühapäeva päeval lähen mina Voronjasse ja õhtul läheme lauluväljakule ning sõidame öösel tagasi Tallinnasse. Hommikul tööle. Tegelikult täiesti teostatav. Aga siis vaatasime kalendrit ja avastasime, et see on SELLE SUVE ÜKS VÄHESEID nädalavahetusi kui me saaksime ühe päeva lihtsalt kodus olla.Saate aru TERVE SUVI on juba erinevaid üritusi täis. Ja mõte lihtsalt kodus olla tundus liiga ahvatlev. Jätsime Tartu oma plaanidest välja.

See nädalavahetus ei ole erand. Kõik nädalavahetused on sellised. Dilemma, dilemma, dilemma! Mäletate, Triin kirjutas, et ma olen see mutt, kes alati leiab aega kokkusaamiseks? Hahh, suvel ei leia. Me oleme püüdnud maeiteakuikaua kokku saada. Ei ole aega. Midagi tuleb vahele. Midagi on meelest läinud. Midagi on samale päevale sattunud. Õnneks ei ole vaid mina süüdi;) Tundub, et ka teiste suvi on kaootiline.

Üks tuttav on mind pikalt kutsunud ratsutama. Päevasel ajal. Aga ma käin PÄRIStööl. Täna pidin olema kodukontoris, sest paar saadetist oli vaja vastu võtta. Ma olin niigi neid juba nädala jagu edasi lükanud. Kuna ratsutamine on praktiliselt meie maja taga, okei kümne kilomeetri kaugusel, sättisin kodukontori seal üles. Lapsed ratsutasid. Ma olen alati hobuseid kartnud, Ida pole selles suhtes üldse minu laps. “Kuule, kui ma hobust kinni hoian, kas me siis võime üle nende asjade hüpata?” küsis ta ja näitas mulle mingeid tõkkeid, mis olid kõrgemad kui mu auto. Ja ta ei kartnud tõesti üldse. Nii tore oli vaadata, kuidas lapsed hobuste ja ponidega suhtlesid, ühtäkki ei olnud hobused ka minu jaoks enam hirmuäratavad, vaid ma sain aru, miks inimesed ratsutamas käivad. See tundus nii rahustav ja vabastav. Imeilus koht ja toredad inimesed olid ka. Mul on tunne, et meie külastus sinna ei jää viimaseks.

“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.

Kuidas teie suvega hakkama saate? Kui palju te jõuate? Kas töö kõrvalt või kodukontorist?

Kust saada kiiresti positiivne laeng?

June 3, 2018June 3, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.

Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.

Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.

Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.

Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…

Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.

Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.

Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha? Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!

Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka. Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

May 18, 2018May 18, 2018 / Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?). And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

sõbrad