See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.
Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja läksime üle kolme aasta legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.
Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.
Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.
Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)