Ma olen oma elus jõudnud vanusesse/perioodi, et ma ei otsi enam uusi sõpru ja mind ausalt ka ei sega, kui ma inimestele ei meeldi. Ma ei otsi sõpru. Muidugi on tore kui ma inimestele meeldin, aga see ei ole kuidagi eesmärk omaette. On need, kellega ma klapin ja on need, kes minu nime kuuldes õlgu võdistavad, Perekooli teema teevad ja sisisevad, et issand on ikka vastik inimene.

Ometigi on just 2017. aasta olnud inimeste koha pealt olnud huvitav aasta. Ma olen saanud nii palju uusi tutvusi. Just tutvusi, mitte sõpru. Enam ma neid kahte asja sassi ei aja. Ja rohkem kui ühe korra kuulnud, kui tore ma olen. Ma ei tea, milles see minu toredus väljendub , aga viimane selline näide oli ööbimine Gjedsjøs, kus mulle hommikul öeldi, et ei pea oma ööbimise eest tasuma, sest olin nii tore vestluskaaslane ja külaline. Ma siiani mõtlen selle pisikese “bed and breakfasti” peale ja ei suuda uskuda, et see tegelikult ka tõsi oli. Olete ju nõus, et nagu jõulumuinasjutt?

Minu päris jõuluime oli aga üks paari päeva tagune vestlus. Paar kuud tagasi kirjutas mulle üks inimene, kellele ma võlgu jäin. Ta ei kirjutanud, et oma raha tagasi nõuda, vaid kirjutas muuhulgas: “Mul on üks klient, kellel võiks ehk sulle olla koostööd pakkuda – kiitsin sind asjaajamise osas ja inimesena taevani.” Ma lugesin seda lauset ja kirja mitu korda pisarad silmis, aga ei vastanud, sest mul oli piinlik. Samas sees kogu aeg kripeldas. Paar päeva tagasi kirjutasingi talle, miks ma ei vastanud. Ta vastas mulle: Kulla Eveliis – sa pead eluga edasi minema ja mitte vana asja pärast põdema! Iga selline asi on õppetund ja kui oled sellest midagi õppinud, siis on hästi.” Ma lugesin seda vastust uuesti pisarad silmis ja mõtlesin siiralt kui suuri inimesi on olemas. Te ei tea, mida see minu jaoks tähendas ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna. Ma tean,et nö heiteritel on sellest situatsioonist oma arvamus, neil on see õigus, minu jaoks tähendas see nii palju.

Eelmise aasta lõpus läksin ma (ma ei teagi, kuidas see algatus tuli) kahe võõra inimesega restosse õhtusöögile. No päris pimekohting ei olnud, internetist me teineteist teadsime, aga siiski inimestena olime me ju võõrad. Kui ma just postituse alguses ütlesin, et ei otsi sõpru enam ammu, sest ma olen oma vanadelegi sõpradele kehv sõber, siis ometigi on läinud nii, et nendest kahest inimesest said mu sõbrad. Väga head sõbrad. Te ei kujuta ettegi KUI erinevad me kolmekesi oleme, ainus, mis meil vist ühine on, on see, et me kunagi noorena oleme “Quasimodode” otsa komistanud, aga muidu oleme me ikka täitsa eri planeetidelt. Samas see ehk ongi selle uue sõpruse saladus. Me rikastame teineteise maailma. Sai imal lõpp jah? Ma tean…

Aga ma olen täiega jõuluinimene. Jõulud panevad mind tundma. Boy, that´s creepy!