Kunagi aaaaaaaastaid tagasi kui ma blogima hakkasin ja väikesest anonüümsest Mutrikesest Eveliisiks sain avalikult, kritiseerisid mu valikut päris mitmed sõbrad (ja muidugi emme), et misjaoks ma ometi seda teen, kas ma ei arva, et minust hakatakse arvama, kui et ma ei oskagi muud midagi kui “mingi blogija” olla ja miks ometi ma end tahan näidata rumalana kui ma olen.

Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et teate, mu meelest on oluline oskus enda üle nalja teha ja mulle meeldib enda üle naerda. Mis siis kui keegi võõras mind blogi põhjal juhmakaks peab, mõtlesin ma. Laias laastus mõtlen ma nii ka täna. “Nalja peab saama, muidu ma ei mängi,” on mu moto ka praegu kui aus olla, aga täna ma enam vastu ei vaidle sellele, et on inimesi, kes oma arvamuse minust kujundavad vaid selle põhjal, mida ma blogis jagan, eriti kui nad loevad blogist vaid pealkirju/loevad blogi harva/sattusid lugema vaid depressiooni perioodil/koondamise ajal. Ma annan neile võimaluse luua nende oma Eveliis selle info põhjal, mis nad siit leiavad. Ja noh, eks me kõik oleme oma “suunamudija karjääri” jooksul püüdnud üht või teistmoodi intriigi tekitada, sest nii nagu ka täna müüs ka kümneid aastaid tagasi intriig.