review

Kas blogijate arvustused on kallutatud?

/ Eveliis / 13 Comments

Poolootamatult veetsime me Idaga laupäeva Laulasmaa spaas. Ida heitis ette, et “te ei vii last kunagi ujuma” ja “kas laps võiks ka vahepeal spaasse saada” (kes seda last õpetab/kasvatab?) ning hommikul kui ma ärkasin oli ta Marekilt juba raha välja nuianud, nii et mõtlesin, et mis seal siis ikka. Lähme spaasse. Laulasmaale. Selle spaaga on mul totaalne armastan-vihkan suhe. Umbes viimased viis aastat oleme me seal aastas paar korda käinud, iga kord sajatan ma, et enam ei lähe, aga tean juba eos ette et lähen küll.

See kõik pani mind mõtlema selle aja peale kui ma hotellide arvustusi kirjutasin. Ma ei ole kunagi valetanud, kuid pidanud jätnud kirjutamata asjad, mis mind tegelikult häirisid, sest külastuse eest oli mulle makstud ja ei ole just viisakas kasutada kõiki hüvesid ja siis kirjutada, et krt, see ja too oli kehv. Keskendud headele külgedele, õnneks on eranditult igal hotellil ka oma head küljed olemas, nii et sisuturundusartikli kirjutamine ei ole kunagi teab mis jalgratta leiutamine. Ses mõttes ajavad mind alati naerma need blogijad, kes kutsuvad ettevõtteid üles tegema endaga (tasulist) koostööd ja hõikavad siis välja, et aga olge ka valmis kriitikaks, sest mina olen oma arvamuses aus. Kammoon, võtad ettevõttelt 200-500 eurot ja siis kirjutad, et tegelikult ei ole toode/teenus oma raha väärt või tood välja miinused? Päriselt? Seega võiks lühidalt mu mõtte kokku võtta, et nö suunamudijate arvamus on tihti kallutatud. Samas ei ole ka see puhas tõde. Targemad on minu arvates need ettevõtted, kelle PR osakond teeb kohalike suunamudijatega koos üritusi, kutsub mingile event´ile, sellega ei kaasne mingit kohustust, keegi ei kiida ega laida, aga bränd on pildis.

Aga tagasi Laulasmaale. Laulasmaa suurim eelis minu jaoks on muidugi see, et see asub meie kodust ca 20 km kaugusel. Praktiliselt koduhoovis. Ehk siis kui mul on valikus Laulasmaa või Viimsi, siis ma valin Laulasmaa, sest ma ei viitsi sõita. Kui ma sõidu juba ette võtan, siis siiani on mu lemmikud asunud Saaremaal, aga mul on tunne, et see võib muutuda. Üks mu blogituttav kiitis Rakveret (jah, ma olen ilmselt viimane eestlane, kes seal käinud ei ole) ja tegi seda nii veenvalt, et mul tekkis tahtmine kohe sinna endale üks puhkus broneerida. Hinnad põhimõttelised samad, mis Laulasmaal,  vaid see paganama sõit…

Laulasmaa teine tugev pluss mu jaoks on imeline loodus. Eile oli võrratu päikeseline talveilm (mis täna hommikuks asendus muidugi juba vastiku vihmase ja halli sügisilmaga). Me jõudsime Laulasmaale liiga vara – st alguses oli meil plaan vaid spaakülastus teha, aga sujuvalt mõtlesime me ümber. Sisse registreerimiseni oli kaks tundi aega ja nii veetsime me vahva hommikupooliku rannas ja männimetsas jalutades. Mulle endale meeldib Laulasmaa rand eriliselt hilisuvel, me oleme Marekiga augustikuus käinud pulma-aastapäeva romantikat tegemas (lihtsalt vahtsime merd ja jõime vahuveini, mis te siis arvasite!) ja see oli imeilus. Siiani üks mu lemmikuid spaakülastusi, aga ilmselt on suuresti põhjus ka seltskonnas, ilusas ilmas ja tähistataval päeval. Mul on isegi “Laine” spaas välivoodis magades olnud megakihvt spaakülastuse kogemus, kuigi “Laine” ise ei ole vapsee minu teetassike. Mulle meeldib Laulasmaa loodus ja see on kindlasti üks põhjuseid, miks me ikka sinna spaasse tagasi läheme. Kuigi…

  • Ma leian, et ööbimine on totaalselt ülehinnatud. 79 eurot rannaresidentsi standardtoa, mis on juba suhteliselt kulunud (ja ma olen selle eest ka 99 eurot maksnud) ja kus telekas on ikka sama suur (väike?) kui mu telefoniekraan, on ülehinnatud. Ausalt, eile vaatasime õhtul voodist multikat ja põhimõtteliselt oleks ma võinud lauale ka oma telefoni panna.  Vaata nagu läbi lukuaugu. Mega ebamugav. Jah, ilmselt pole teleka vaatamine spaas olles kõige olulisem, aga õhtul ikka tahaks (eriti lapsega olles) voodist vedeledes telekat vaadata. Erinevalt 2015 aastast kui ma kirjutasin “Kui me toaukse lahti tegime, oli meil kohe jalus kokkukäiv vedruvoodi ja selle peal padjad ja tekid – mulle tundus, et meid on magama pandud toa asemel koristuskappi. Tuba ise oli KOHUTAVALT külm, ruloo katkine ja loperdas katuseakna kohal, nii et see häiris mind nii metsikult, et ma sundisin Marekit, et ta selle mingi imenipiga kinni paneks, sest ma ei suutnud seda vaadata, telekas (mis oli sama suur kui iPhone 6) oli seina küljes kinni ausõna peal ning samuti viltu, aga me ei julgenud seda puudutadagi, sest see tundus sealt kohe alla kukkuvat, põrandaparkett hallitas” oli tuba muidugi puhas ja soe, aga iPhone 6 oli ikka viltuselt seina peal.
  • Kui kusagil on ebamugavad padjad ja madrats, siis see on vaieldamatult Laulasmaal. Ja ma olen selles hotellis vist pea igas toas ööbinud. Ma ärkasin öösel mitu korda seljavalu tõttu ja ei jõudnud ära oodata, et saaksin kodus oma Pranamat massaažimatile pikali visata. See viimane on minu jaoks muutunud täiesti asendamatuks. Nagu ma natuke kehvemini magan, viskan ma end sinna mõneks ajaks siruli ning tunduvalt parem hakkab. Neid matte saadeti kunagi vist kõikidele blogijatele ja kiidulaulu tuli siit ja sealt nurgast. Mina ütlen, et põhjendatult. Laulasmaalt loodan ma iga kord, et ehk on nad nüüd madratsid lõpuks ära vahetanud. Ikka ei ole. Ma võiks neile Napsiekontakti anda;) Või pangu siis Pranamt matid tubade standardvarustusse.

Spaa osaga on mu meelest nii ja naa. Ühelt poolt pole seal justkui midagi, aga samas selleks, et igav ei hakkaks, tuleb seal rohkem ujuda ja tegevust leida, seega justkui nagu pluss? Mullivannide mullid on nii nõrgad, et ma ei näe üldse seal põhjust istuda. Hommikul valutava selhaga spaasse minnes lootsin ma, et veealune massaaž avitab, aga ei midagi. Mulle tuli kohe meelde Viiking spaa, kus mullid mõnusalt läbi kloppisid. Lapsega on seal mõnus olla, laps on kogu aeg silma all ja pole ka sügav, et peaks kartma, kuid kindlasti ei valiks ma Laulasmaad spaa pärast kui oleksin romantilisel puhkusel kahekesi. Ma hetkel julgen öelda, et Viiking oleks spaa poolest üks mu valikuid (juhul kui parem tuba valida). Spaa plussiks on kindlasti välibassein ja õues asuv Soome saun. Välibasseinis käisime me Idaga lausa kaks korda. Vot see on mõnus!

Toit – Wicca on alati üks mu lemmikuid olnud, sest mulle lihtsalt nii meeldib Angelica Udekülli käekiri  – on kindlasti üks Laulasmaa tugevusi, samuti ka teenindus. Mulle alati nii meeldib kui positiivsed ja sõbralikud on sealsed töötajad. Seekord jäi mul Wiccas käimata, sest Ida oli spaast nii väsinud (muidugi ta ise seda ei tunnistanud), et ta keeldus voodist välja tulemast. Vaatas vaevuvaevu ära multika ja magas põhimõtteliselt juba kell üheksa. See viimane muidugi tähendas, et ta oli hommikul enne kukke ja koitu üleval, aga no mis veel uut on. Ilmselt mõjutas ta varajast ärkamist ka see, et ta tahtis kindel olla, et me ikka läheme hommikul enne sööki ujuma. Läksime. Mõnus värske tunne on nüüd.

Novot. Ja nii selle Laulasmaaga on. Iga jumala kord. Ei jää nagu rahule, aga samas jään. Virisen, et on kallis. Samas lähen alati uuesti tagasi. Aga teate, mis mulle veel meeldib. Et käid ja külastad ning võid ausalt oma arvamuse koos plusside ja miinustega kirja panna, sest mingeid ettekirjutusi ega ootusi ei ole kellelegi. Eks see on põhjus, miks minust “professionaalset suunamudijat” kunagi ei saa. Mulle meeldib välja öelda kõik, mis mulle meeldib/ei meeldi no strings attached. Ma tahan oma blogi hoida päriselt ausana. Ka koostööde mõttes. Selles mõttes on mulle vastumeelsed need blogijad, kes võtavad vastu iga koostöö, sest selle eest makstakse. Ma alles hiljuti kuulasin Kirsitšilli podcasti samal teemal. Ma olen alati suhtunud noortesse vlogijatesse kerge eelarvamusega, aga issand kui asjalikult need suunamudijad (ja nad ju on seda noorte seas!)  oskasid oma arvamust avaldada. Thumbs up!

 

Olen Sinu oma ma, Dolce Gabbana

/ Eveliis / Leave a comment

Kui alustada kaugemalt, siis pean ma alustama umbes sellest hetkest kui ma käisin Sõltumatu Tantu Laval “2+2=22” etendust vaatamas ja peale seda STLi Facebooki lehele laik viskasin. Sellest ajast peale, mida on nii umbes paar kuud, olen ma mõelnud, et miks ma varem olen koopas elanud ja nende tegemistel varem juba silma peal ei hoinud. Kui paljust ma ilma olen jäänud! Aga enam mitte. Ehk siis ühel hetkel ilmus nende lehele reklaam “Tantsumaratonist 2019” – hullumeelne ettevõtmine tantsida järjest 12 tundi –  ja mul tekkis kohe vastupandamatu soov sellel üritusel osaleda. Siis tuli mulle meelde, et oota, aga ma ju ei tantsi, ma ju ei oska tantsida, ma ju ei julge tantsida ja selleks, et ma unustaks ära, et keegi võib mind vaadata, peaksin ma ära olema joonud vähemalt pudeli veini ja üleüldse olen ma eestlane ja mis pagana tantsimine. Aga kripeldama jäi. Tegelikult on nii, et mulle jubedalt meeldib tants, tantsuetendused ja mul on tunne, et ma armastaksin ka tantsimist kui ei oleks eeltoodud ettekäändeid. Kripeldasin ja kripeldasin ning nii tekkiski korraga minu võimalus. Neil oli vaja abiks vabatahtlikke. Mõeldud mõeldud. Nii ma tantsumaratonile sattusingi. Ja mine pekki kui äge oli, et sattusin.

tants.jpg

Foto:Marlene Kirt

Millega ja miks oli tegu, sellest annab  ülevaate see väikene “Reporteri” lõiguke. Mind ennast võlusid lisaks heategevuslikule poolele selle üritusega seotud inimesed. Kohe näha, et tants teeb rinna rõõmsaks! Samal ajal kui osa inimesi sisustab oma vaba aega internetis koledate kommentaaride kirjutamisega, tulevad teised inimesed kokku lihtsalt selleks, et tantsida. Ma tundsin kerget kadedust nende oskuste üle ja mõtlesin, et miks mina selline pole. Selline, et lased lihtsalt end vabaks ja naudid hetke! Esimesed kaks tundi nõksutasin ma niisama end kaasa, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tantsuplatsi poole vedama. Okei, et üdini aus olla, siis üks teine vabatahtlik, kellega me kohe kuidagi klappisime, natuke mõjutas ka, et mis tantsumaraton see on kui me üldse ei tantsi. Temaga oli veel selline naljakas värk, et ta meenutas mulle täiega üht oma endist kolleegi, kui ei teaks, siis võiks mürki võtta, et õed või vähemalt sugulased. Hmm, aga samas ma ju ei tea ka. Võib olla ongi? Igatahes meelitas Helen mind Jakob Rosina debüüdi ja “disko seti” ajal tantsuplatsile ja enne kui ma arugi sain olin ma seal teiste keskel tantsimas. Tund aega tantsu võttis mind nii võhmale, et peale seda oli ikka lausa taastuda vaja. Meil oli see luksus, võistlejatel sellist võimalust ei olnud, et istuks vahepeal maha ja puhkaks.

Puhkamise ajal sattusime me mõne DJ ja õhtujuhiga rääkima oma vanadest lemmikutest muusikas. Kellele meeldis Tokyo Hotel, kellele Tic Tac Toe (jp, see viimane olen mina), mingil hetkel jõudsime me ka Patuse Pooleni. Ei, mitte selles võtmes, et see meie kellegi lemmik oleks olnud, vaid arutama fenomeni kui sellise üle. “Kas te teate, et vene keeles on selle laulu sõnad umbes “et mu ma kõnnin murtud südamega, aga vähemalt olen ma Dolce ja Gabbanasse riietatud?”küsisin ma. Keegi ei teadnud seda. “Issand, ma olen ikka mõelnud, et mis see “Dolce ja Gabbana” seal laulus tähendab, et nagu võõrkeha ju,” vastas keegi. “No vot,” sain ma tark olla, “ma olen ka mõelnud, et üldse ju ei sobi või et mida see tähendab, et olen sinu oma ma, dolce gabbana, täega tobe, aga vene keeles polegi nii tobe.”  Kas teie pole selle peale kunagi mõelnud? Ei sobi ju üldse? Aga venekeelses laulu valguses (või vene keelses laulus) on loogiline. “Sellest saab küll 2019. aasta “ahaaa-hetk,” lisas keegi. Ma nõustusin Ma ise olin selle info teada saanud umbes kaks päeva varem oma onult. Kuulake ise!

А я иду такая вся в Дольче Габбана,
Я иду такая вся, на сердце рана.
Слёзы душат-душат, я в плену обмана,
Но иду такая вся в Дольче Габбана.

https://lyricstranslate.com

Samal ajal kui meie arutasime oma kunagise halva muusika ja “Dolce Gabbana” sõnade üle, oli all saalis käima läinud (vist) neljas tund. Aeg lendas. Täiesti uskumatu kui kiiresti aeg tantsides, tantsu vaadates ja heas seltskonnas lendab. Kui kätte jõudis “tantsud, mida saab kaasa laulda set” olime me tagasi tantsuplatsil. Jalanõud olid ammu nurka visatud ja mul oli ka meelest läinud, et ma ei oska tantsida ega julge tantsida. No ei oska siis ei oska, kedagi ei huvitanud, .Oluline oli vaid see, et see oli nii pagana vabastav ja mõnus tunne! Kümnendal tunnil pidin ma kahjuks seekord koju minema, no olin lolli peaga lubanud. Järgmisel aastal mitte. Mul tekkis täiega tahtmine end järgmisel aastal proovile panna. Tantsijana. Lihtsalt et näha kui palju ma vastu pean. Praegu olin ma peale vaid kahte tundi tantsu veel kaks päeva hiljem kogu kehast kange, ma ei oska isegi mõelda, mida mu keha teeks peale 12 tundi tantsu. “No neli tundi peaks ma ikka vastu,” lubasin ma Helenile optimistlikult ja eks meil on nüüd aasta aega, et harjutada. Aga, Helen, me lähme ju?  Kas see (sry, et lihtsalt kokku klopsitud) klipp ei mõju kutsuvalt ka teile?

Järgmisel hommikul lugesin ma, et võitjaks osutus ratastoolis võistleja Madis. “Kuidas saab ratastoolis tantsijat hinnata?” küsis Marek mult. Aga vot nimelt sellepärast ta võitu väärt oligi, et ta tõesti suutis TANTSIDA ratastooli nii, et see oli loominguline ja ka kihvt vaadata. Nii positiivne ja hea eeskuju kõikidele, kes leiavad ettekäändeid. Õhtulehe intervjuus ütleb ta: ” Minu jaoks on väga eriline, mida see üritus sümboliseerib. See on teine põhjus, miks siia tulin – tahan toetada seda, et kõigil on võrdsed liikumisvõimalused ja et me saame kõik õnnelikud olla. Usun seda siiralt ja tahtsin siia tulla, et anda endast maksimum, julgustada ka teisi ning näidata, et kõik on võimalik. Usun, et sain sellega hakkama,“ ütleb ta.

Täpselt nii ongi. Kõik on tahtmise ja kättevõtmise asi. Ka (ilma pudeli veinita) tantsimine.

Loe lähemalt https://elu.ohtuleht.ee/987719/12tunnise-tantsumaratoni-voitnud-madis-mark-motlesin-isegi-korraks-et-ma-ei-osale

 

 

 

Päisefoto: Kalev Lilleorg

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

/ Eveliis / Leave a comment

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

“Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.”

/ Eveliis / 14 Comments

Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.

Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.

8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb

Sugar Skin Queen hommikumantli leiate Pesubutiigist SIIT

Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums,  Positivus,  nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud.

79804226_804305233354301_4781989898439622656_n.jpg

Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.“

Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.

79279224_456571521608133_2639701060628774912_n (1)

Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT.  Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!

Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)

Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.

NAISED:

  • Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
  • Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.

MEHED:

  • Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
  • Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)

Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

/ Eveliis / 4 Comments

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma  saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja  ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.

Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?

Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.

“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab?  Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.

See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad.  Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.

Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)

Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.

Fotonoorenduse viis etappi

/ Eveliis / 8 Comments

Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks.  Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.

Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.

img_8345.jpg

Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:

img_4947

Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”

Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…

Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.

Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.

Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust?  Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!

Loe ka neid lugusid samal teemal:

Fotonoorendus – kas valus?

Ilu enne vanust

 

 

Viimase aja pettumused ja üllatused

/ Eveliis / 7 Comments

See siin tuleb kõige lihtlabasem ostsin-olinrahul/eiolnud-kasutasin-käisin-olinrahul/eiolnud-postitus. Ehtsa eestlasena alustan ma pettumustest.

  1.  Minu viimase aja kõige suurem pettumus on totakad lastemänguasjad, mida ma vabatahtlikult mitte kunagi ei ostaks Idale, aga kuna need käivad telekas söögi alla ja söögi peale, ikka sobilikult multikate vahel, siis oleme me aegajalt ikka alla vandunud reklaamile. Kõik need kakavad ja sünnitavad koerad, mis me oleme lubanud Idale sünnipäevaks kinkida, on laias laastus lõpetanud ikka mänguasjakasti põhjas ning varem või hiljem lõpetavad need prügikastis, kuid palun öelge mulle, kuidas saaks nii, et üldse ei ostaks neid mänguasju ja ei tekitaks mõttetut prahti? Kui ta nii väga tahab ja palub ja lubab hea olla ning aegajalt tahaks ju ise ka lihtsalt oma lapsele lubada seda, mida ta tahab? Meil on üldiselt reegel, et selliseid suurmaid mänguasju saab sünnipäevaks või tõesti siis kui on midagi väga hästi läinud, et tekiks mingigi rõõm mänguasjadest, samas me kõik teame juba eos, kuidas need asjad ikka lõppevad. Üks suurim pettumus on aga “Limaponi” (glitter poopers vms) ehk siis poni, mis kakab sädelevat lima. Alustame algusest. Loomulikult nägi Ida reklaami ja soovis seda endale, me püüdsime ühel ja teisel moel midagi muud pakkuda ja läks umbes kolm kuud aega kui ma lõpuks murdusin ja talle lõpuks selle poest ostsin. Käisin hambad ristis välja 29 eurot ja läksime tädi juurde koos “limaponi” lima valmistama. See ei olnud sugugi nii lihtne nagu reklaam näitas. Esiteks oli kogu köö täis vett ja särapulbrit, sest loomulikult ei muutunud lima koheselt limaks ja särapulber lihtsalt läks igale poole laiali. Lõpuks läks lima paksemaks (issand, ma kirjutan seda ja tunnen kui ajuvaba see tegelikult on, et ma olin nõus sellise mänguasja ostma), aga siis oli seda lapsel raske poni seest välja pigistada. Ehk siis selle asemel, et laps tegeleks vaikselt oma poniga, oli tal vaja täiskasvanute abi. No ja lõpuks läks see lima lihtsalt nii kõvaks, et sellega polnud enam midagi teha. Oo, ei, ma EI osta  mitte mingisugust täitepakki. Oo ei! Õnneks kadus Ida huvi poni ja lima vastu nädalaga. Ma ütlen õnneks, aga tegelikult olen ma natukene kurb, et niisama mõttetut prügi tekitasin juurde. Kuna ma siiski tean, kui palju lastele mänguasjad rõõmu toovad ja ma ei taha päris füürer-ema ka olla, siis Uuskasutuskeskus on selline koht, kus ma luban Idal rohkem “hullata”. Vähemalt ei tekita ma lisaprügi juurde. Ja kulutan 29 euro asemel kümme korda vähem. Rõõmu asjast on sama kauaks. Maksimaalselt nädalaks.
  2. Teine üsna suur pettumus on päisepildil olev Montonist ostetud kleit. Ilus, ilusa lõike ja ilusa värviga, aga väga kehva kvaliteediga. Lukk läks katki teisel päeval, ühe varruka õmblus läks lahti peale esimest pesu ja ega materjali kohta ka midagi head öelda ei saa. Polüestrist palju muidugi oodata ei tasugi, aga kui ma oleks selle eest maksnud täishinna 69,90, siis ma oleks ikka päris vihane. Lisaks veel need allahindlused. Ikka “kuni -70” ja alla on hinnatud vaid siidisallid ja t-särgid, kõik muud asjad on ikka -20% allahindlusega.
  3. Maxima iseteeninduskassad. Ma käin täitsa tihti Maximas, sest need jäävad mulle tee peale, seal on teinekord huvitavaid leida ning seal on vähem rahvast. Vähem rahvast, kes kasutaks iseteeninduskassasid. Viimane kord sain ma aru, miks. Ma ostsin veini ja loomulikult lõi punane tuli põlema, et oota teenindajat. Mujal hakkab ka, aga üle poole minuti ei ole ma küll ootama pidanud (kui just turvaelementi ei ole vaja eemaldada), aga siin ma seisin ja seisin ja seisin, ärritusin aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Müüja ei teinud väljagi, teenindas kassas edasi seal seisvaid kliente. Kõik kuus, kes seal seisid, said enne poest minema, kui mina iseteeninduskassas. Ilmselt oleks ma järgmise päevani seisnud, aga ma ausalt nähvasin juba suht ärritunult, et mis mõte on iseteeninduskassal kui ma ei saa seda kasutada nii nagu see on mõeldud. Samas pean jällegi kiitma Maxima XXX Õismäel, kuhu ma juhuslikult sattusin. Jummala äge pood. Suure toataime sain 13 euroga. Siiani olen suutnud ta elus hoida. Nii umbes nädalakese elab ta meie juures juba.

Õnneks on olnud ka positiivseid elamusi ja oste. Nii et ma ei pea ainult vihastama ja vinguma, kuigi saab ka siin.

  1. Dermosili BB kreemi ei oleks ma ise osanud osta, pealegi, ma ei oskaks jumestuskreemi internetist osta, aga Mari-Leen oli kunagi siin hunniku testritega ja üks neist oli niivõrd hea, et tundsin, et selle võiks küll osta. Hiljuti kirjutas ta nendest ka postituse, tarne oli tasuta ja nii ma selle ära tellisingi. Pealegi 9,90. Miinuseks oli pikk tarneaeg, viis-seitse tööpäeva, mis minu tarne puhul venis veel pikemaks, sest palusin selle tuua kontorisse, aga aadress oli Omnivas valesti märgitud, mulle küll korra helistati, et toome paki, kuid sinna see jäi…Mul läks isegi juba meelest, kuni sain sõnumi, et hoiame teie pakki Pallasti postkontoris. Ma pidin selle pärast faking Lasnamäele sõitma, teisele poole kui mu kodutee. Natuke tegi pahaseks, aga BB kreem on hea ja minu rõõmuks oli karpi pandud ka kingitus. Jõhvikalõhnaline šampoon. Lõhnas nii hästi. Leevendas mu autosõiduvaeva, aga tasuta tarne my ass.
  2. Restoranid Pull ja Ore. Me oleme viimasel ajal pidanud võõrustama väliskülalisi ja ikka tahad neile ju Eesti kööki parimast küljest näidata. Täitsa ausalt Pull restorani ma ise ei oleks osanud valida, ma ei ole väga liharestorani-tüüpi, aga mul on nii pagana hea meel, et teised selle valiku kasuks otsustasid, sest esiteks – millised imelised liharoad, aga teiseks teenindus oli klass omaette. Ma ei hakka täpsemalt sellest rääkima, sest muidu pärast lähevad kõik samasuguste veidrate soovidega nagu mina sinna, aga ütleme nii, et minu kliendid jäid SUPERrahule nii toidu kui väikese üllatusega ja mina võin kindlalt väita, et Pull saab teinegi kord meie valikuks. Sama võin ma öelda Ore kohta. Tippteenindus ja võrratu menüü. Eestipärane, ent moderne, aga mitte nii tobe nagu ühes teises Eesti kööki tutvustavas restoranis, kus pakutakse burgerit ananassiga. Ehteestlaslik eksju.
  3. Fotografiska. New York on jõundnud Tallinnasse. See on koht, mida ei anna isegi sõnadega seletada. Näitused on täiesti omaette klass. Öeldagu mis tahes ka vastuolulise Alison Jacksoni kohta, aga mu meelest nii megaäge. Tõde on surnud. Lihtne. Sinna vastu Kirsty Mitchelli muinasjutumaailm. Fotografiska peod on nagu suurlinnas. Ja restoranm kuhu  ma veel ei ole  jõunud, aga vaadates menüüd, siis ma olen juba armunud. Mul on nii hea meel, et selline koht ka Tallinnasse jõudis.
  4. А это жизнь, это карма, Привет, город Нарва ehk Nublu x  gameboy tetris ja für Oksana. Tundub, et üks laul on teinud lõimumise jaoks ära rohkem kui aastate jagu poliitikat. Laul, mis on pannud eestlased laulma vene keeles ja vastupidi. Fantastiline mu meelest. Lisaks sellele, et see lihtsalt on superandekas lugu võrratu videoga. Kusagilt juba muidugi lugesin kommentaare, et appike, nii nõme, et Nublu end maha müüs, et palju talle selle laulu eest küll maksti,aga noh mis seal ikka, kõik ei saagi ju rahul olla. Muide vene keelest rääkides, siis meil olid laupäeval külas sõbrad oma lastega, kaks neist on ühevanused – issand sorry kui ma eksin, aga mingi 13? ja mis keelt nad õpivad hea meelega? Vene keelt. Ma olen nende peale kade. Ma õppisin vene keelt 12 aastat ajal, mil see polnud popp ja kuigi ma lihtsama suhtlusega saan hakkama, siis “Я тоже, заправюсь в Ивангороде” tõlkimiseks vajasin ma Google abi.

Seda postitust kirjutama hakates olin ma veendunud, et ma olen ostnud tunduvalt rohkem asju, aga näe – üks limaponi, kleit ja bb-kreem. A kuhu mu raha siis kaob…

Halbade vanemate koolituse edasijõudnute tase ehk “enesenägemise pimedus”

/ Eveliis / 4 Comments

2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson 

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).

“Sellepärast ma paks olengi, et mulle meeldivad pirukad!”

/ Eveliis / 1 Comment

“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud.  Ometigi juhtus nii, et sattusin  žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!

thumbnail_PUHV_PAEVAD_2019_valik_1__MG_6110.jpg

Foto: Ahto Sooaru

Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.

Capture.JPG

Foto: Laila Kaasik

Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla,  igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.

69959586_2945281602165136_961180437797928960_o.jpg

Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!

70620060_2945279828831980_30342376283176960_o.jpg

Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.

69909733_2945281342165162_2067484217050136576_o69997689_2945270108832952_1405414626119647232_o70557521_2945280432165253_5358322287055470592_o70591509_2945283128831650_3923331785991127040_o

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.

69212677_2945246288835334_7525347778554232832_o70085885_2945246988835264_2346773553623334912_o

70459748_2945242022169094_868663161455116288_o

Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis. 

Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.

Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest  asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.

71211264_582736135593237_1031424735298191360_n.jpg

Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm

Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.

70401861_582737095593141_4686644291643113472_o70458281_582736928926491_5018138191195013120_o70476310_582737078926476_2226826094982463488_o70506216_582736795593171_1762460278252896256_o

Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.

69912721_456208091771851_8868247321729564672_n.jpg

Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!

pirukas.jpg

Hoidke Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.

 

 

Maavillane ja kodukootud televisioon

/ Eveliis / 19 Comments

Eesti kõigi aegade pööraseim suhtereality! „Rannamaja“ pakub vaatajale kuhjaga romantilisi suhteid ning pööraseid seiklusi!” lubab uue reality reklaam. Uudishimust vaatasin ma esimese osa ära ja tundsin end juba petetuna. Kõik pidi olema pöörane, ennenägematu, uskumatu… Ma ei ole tõsielusarju tegelikult ammu vaadanud, võib olla jäidki need sinna Busside ja Baaride aega. Aa, valetan. “Eksid rannal” ühte hooaega jäime ka, Marekiga, kes üldse pole tõsielusarjade-inimene, koos vaatama, sest nii absoluutselt jabur ja naljakas, täielik meelelahutus. Jah, ma tunnistan, et ma ei loe kogu aeg “Sirpi” ja ei vaata kogu aeg ETV-d, mõnikord ikka nö libastun;)

Tõsielusarju maha ei tee. Sellist meelelahutust on ka vaja. Saates osalejaid ma ka arvustama ei kipu. Tavalised, ilmselt yolo-suhtumisega noored inimesed. Küll aga paneb mind imestama kui kodukootuks ja mannetuks saab tegijate poolt ühe saate teha. Ma ei ole küll vaadanud neid teisi sarnaseid välismaa tõsielusarju, aga nii palju kui ma olen näinud reklaame või keegi on midagi jaganud, siis mulle on silma jäänud üks asi – isegi kui põhimõtteliselt on tegu samasuguse läbu-saatega, siis keskkond on glamuurne. Okei, Eesti miinus on see, et siin ei ole kuldseid randasid, 24/7 päikest ja palme, aga ausalt…kas maja keset metsa on parim, mida tootjad suudavad välja mõelda?  No ei ole galmuurset rannamaja võtta, võta siis võttekohaks mõni spaahotell, penthouse, mõis, you name it, midagi ÄGEDAT. Selline majake metsas tekitab juba eos suvalise maaläbu tunde. Väheke glamuursem keskkond mõjuks televaatajale ka kutsuvamalt. Või ma eksin? Aga ei, veame inimesed ikka kuhugi metsa. Rannamajja! Kus saaks talvejopedega grillida. 

IMG_3374

Ma võin öelda, et meil oli Satu juures hytta´s iga tavaline õhtusöök ka sada korda glamuursem kui selles “uhkes villas”, kus meie kõigi aegade kõige ägedam suhtereality filmitud on.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1

Eestlane on hästi reserveeritud, kuni selle hetkeni kui napsu saab. Ma saan aru, et selleks, et pulli saaks on vaja osalised purju joota. Täiesti arusaadav. Aga külmkapis olid viinad ja õlled! Tüdrukud jõid PLASTTOPSIDEST viina ja Schweppsi? Et mida me siis filmime? Eesti kõige ägedamat reality´t või maajaanipäeva? Ma oleks endal enne käe otsast närinud kui öelnud, et davai, kutid, tehke mulle nüüd üks viinakoks Schweppsiga. Olgu, ma saan aru, et mina olen tõusik, kõik ei ole, aga lihtsalt visuaalses mõttes oleks võinud kapis olla mõned veinid, vahuveinid, mitte vaid viin ja latt keeduvorsti. Vahendid kokteilide tegemiseks, mõnusad suupisted ei ole ju palju palutud.  Piknikukorvis on ka õllejoogid? Isegi piknikutekki ei raatsitud korraliku anda. Peaks justkui romatiline õhustik olema. Kes selle saate tootnud on? Kas neil pole romantikast õrna aimugi? Ma ei saa aru, kas kõik Eesti saated peavad olema sellised piinlikult maavillased. Või arvavadki saate tegijad, et ah, leidsime kuus lolli, ei pea ju pingutama rohkem, saame odavalt läbi. Aga mõelge televaataja peale ka. Kui pöörane ja enneolematu reality, siis võiks vana hea Eesti võpsiku ära jätta. Ja no plasttopsid? Päriselt? Tänasel päeval kui me aina rohkem räägime keskkonnasäästlikusest.

dsc01896

Muidugi me teame kõik, et 1) stsenaarium on ettekirjutatud ja 2) palju sõltub sponsoritest, kuid jällegi…Kas kardisõit ja paintball on päriselt see, mida ühes romantilises tõsielusarjas tegema peaks? Kurat, palgake endale siis parem müügiinimene, kes paremad sponsordiilid välja kaupleb.  Või korraldate “ägeda vallaliste peo” ja see näeb ka välja nagu vaese sugulase wannabe-poolparty. Kilekotid ja plasttopsid vedelevad igal pool, särgita jorsid grillivad liha. Vau! See on küll selline pidu, kuhu minna tahaks.  Ei saaks ju näidata ja korraldata midagi tõsiselt ägedat. Ikka võpsik, grill-liha ja paintball. See on Eesti reality tase. Milleks natukene pingutada eksju. Eesmärk on ju tsirkust ja leiba? Mul on saate tegijatele üks uudis: tsirkust ja leiba me juba oleme näinud. Kui reklaamite midagi enneolematut ja teistsugust, siis seda ka pakkuge.

69060257_2283903511658187_617206432730710016_o

Lõpetuseks üks pisike asi, mis mind ennast tõesti lausa häiris. Võimalik, et keegi teine ei pannud tähelegi, aga mina olen pesuhull, teate ju küll. Ehk siis kui saade näeb ette võimalikult palju pesuväel naisi  kümblustünnis, siis võtke kampa ka mõni pesufirma. Sponsoriks.

DSC09813

Saadet jään ma ikka vaatama, kuigi mind õudselt häirib see maavillasus ja tobedad ettekirjutatud stseenid – istume kõik koleda laua taga ja paneme ühe inimese vabandama oma käitumise pärast kõigi ees – aga ma tahan näha kui mitteromantiliseks on ühe saate veel saanud teha.