Minu ohtlik elu ehk uued pesubrändid mu pesusahtlis

Ma olen aus, võib-olla brutaalselt aus, aga kui tootelt on aru saada, et see on valmistatud Poolas, olen ma olnud väga skeptiline ja käsi toodet ostma ei ole tõusnud. See muutus kui minu üheks parimaks sõbrannaks sai Poola päritolu Klaudia ja kuulates seda, millise uhkusega ta räägib oma riigist, tundsin ma piinlikust, et nii mõelnud olen. Igal maal on oma plussid ja miinused ning nii nagu meie, tahame me seda või mitte, võitlevad nemad tugeva “ida-euroopa templiga”. Odav ja halb on need kulunud klišeed, mis meid saadavad. Ma unustan oma eelarvamused, mõtlesin ma.

Ometigi ei takistanud see mul veel kord “made in poland” toodetesse üleolevalt suhtuda. Ma mäletan kui me tegime koostööd ühe Norra netipoega. “Aga nad müüvad Poola kaupa ka,” oli meie suurim mure. See oli mu esimene kokkupuude Ewa Bien pesubrändiga. Made in Poland. Minu imestus oli suur kui ma nägin, et see bränd oli nii lahe kui ka kvaliteetne. Hinna ja kvaliteedi suhtes võrratu valik. Muide, Norra naiste seas üks enim müüdud bränd. Seda poodi külastades sain ma aru, et nad olid tabanud edu valemit. Seksikad, hea kvaliteedi ja hinnaga tooted.

Ühel hetkl ilmus mu instagrami feed´i pesubutiik.ee reklaam. Ma tundsin Ewa Bieni kohe ära. Ka teised brändid – Sapph, Bluebella, Pernilla tundusid tuttavad. See pood meenutas mulle toda edukat Norra pesupoodi. Olen jälle aus ja ütlen, et kui ma ei oleks tolles Norra poes Poola päritolu kaubaga kokku puutunud, siis ma oleks selle reklaami kinni klõpsanud, ent omades kokkupuudet, tõmbas see reklaam mu tähelepanu ja ma jäin seda kontot uurima, läksin edasi kodulehele ning teadsin, et minu järgmine pesukomplekt tuleb just sealt. Aga millist valida? Kõige esimesena jäi mulle silma see täpiline komplekt, siis aga see, lõpuks see... Ma üldse ei liialda kui ütlen, et veetsin nende kodulehel peaaegu tunni. Peale kaalumist ja vaagimist otsustasin ma oma pesusahtlit täiendata täpilise natuke retrolainel pesukomplektiga. See oli hea valik! Seksikas, aga samas piisavalt “kodune”. Te ei saa aru, mida ma mõtlen? Kohe seletan.

DSC09804.JPGDSC09798.JPG

Mul on nimelt kombeks kodus käia ringi oma lemmiktriiksärgiga, tõmban lihtsalt pesu peale ja purjatan mööda kodu ringi (ja siis imestan, miks Ida teistele räägib, et emme on kogu aeg kodus alasti), aga ma olen siiski 38-aastane pereema, ma ei saa kodus avatud stringide ja avatud rinnahoidjatega ringi joosta. Poleks sobiv, eksju? See pesu on aga täpselt minusugusele koduperenaisele sobiv. Nagu öeldud, seksikas, aga samas piisavalt kodune. “Aga kas sa netist tellida ei karda?” küsis mult üks tuttav minult, mõeldes, et kuidas ma tean, kas suurused passivad. Eks see risk on alati, tõepoolest, aga siinkohal ütlen ma käsi südamel, et tellitud suurus vastas täpselt minu suurusele.

DSC09792.JPGDSC09814.JPG

Ma olen viimasel ajal elanud “ohtliku elu”. See tähendab, et katsetanud uute pesubrändide ja isegi värvidega (mis siit postitusest muidugi silma ei jää!) ning ma pean ütlema, et mugavustsoonist on päris huvitav olnud välja tulla. Palju on ilusat pesu, mis ootab avastamist! Üks neist kohtadest, mis ootab avastamist, ongi Pesubutiik. Selleks, et minu moodi “ohtlik elu” lihtsam oleks, soovitan ma teil nende kodulehel ringi vaadata, lisada kommentaaridesse link oma lemmiktootega ja 24.08 loosin ma koostöös Pesubutiigiga välja ühe õnneliku, kes lemmikkomplekti endale võidab. Head uudistamist, naised!

 

Paavli kaltsukas on eilne päev

Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.

Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.

Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.

DSC09757DSC09736DSC09732.JPG

0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.

DSC09769.JPG

Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.

DSC09720.JPGDSC09710.JPG

Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!

Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta.

DSC09784.JPG

 

Dear society, You are moving way too fast, way too fast for me//Avicii

Ma ei saaks öelda, et ma enam suur tantsumuusika austaja oleks. Vanasti küll. Kõik Liiva keskuse “Vibe´id” ja Club Tallinn drum n bass peod said läbi käidud. See oli elu, millest mingi hetk sai lihtsalt villand ja tantsumuusika/elektrooniline muusika sai kõrvale lükatud. Ma mäletan kui mingi hetk pasundasid kõik sellest, et Avicii esineb Weekendil.  Me olime just Norrast tagasi ja ma mäletan, et terve linn oli Avicii plakateid täis. Mina pidin ausalt tunnistama, et ma ei tea sellisest artistist midagi. Kui siis mulle mõnda lugu mängiti, tuli meelde, et ah jaa olen kuulnud, aga rohkem emotsioone see ei tekitanud. DJ nagu DJ ikka. Kui ma paar aastat hiljem tema enesetapust kuulsin, ei tekitanud ka see minus erilisi emotsioone. Selles mõttes, et muidugi oli kahju, et noor inimene endalt elu võttis, aga ma ei olnud tema loominguga kursis, ei kuulunud tema austajate hulka ega valanud pisaraid. Elu läks edasi. Aviciiga või Aviciita.

Ja siis sattusin ma igavusest vaatama “Avicii: True Stories” dokumentaali. Ma olen seda dokumentaali tänaseks vaadanud umbes kuus korda. Ja võiks veel vaadata. See on vaieldamatult üks mu viimase aja lemmikumaid. Siiras, sügav, mõtlemapanev. Avab ühe geniaalse muusiku hingeelu. Alles nüüd, peale selle filmi nägemist, saan ma aru, kui suure muusiku – iidoli ja geeniusega- tegu oli. Inimesega, kes tegi kõike kirega, kelle peadpööritava edu taga oli peidus tavaline Rootsi poiss Tim, kes oli nii haavatav, kes ei osanud lõpetada, kes tahtis teistele pakkuda naudingut (põhimõtteliselt oma elu hinnaga), kes otsis muusikas täiuslikkust. Tema muusika ongi täiuslik. Mul on siiralt kahju, et (eriti vana EDM muusika austajana) ma tema loomingusse enne kuidagi üleolevalt suhtusin. Selles mõttes, et nagu öeldud, mu jaoks oli ta nagu iga teine DJ, kes pakkus tavalist tantsumuusikat. Kui ma oleks ta muusikale varem tähelepanu pööranud, oleks mul olnud võimalus näha teda live´s esinemas.

See oleks olnud kogemus. Mulle kui muusika nautijale. Film aga näitab ka lavatagust esinemiste poolt, kuidas ta on väsinud ja ei taha esinema minna, ent võtab end siiski kokku ja teeb laval näo nagu oleks ta seda esinemist oodanud. Kas te teate, mitu esinemist ta tegi oma lühikese karjääri jooksul? 830! Väsinud ja tervisega kimpus, jätkas ta siiski inimestele naudingu pakkumist. Viimane kord vaatasime me seda filmi koos mu ristitütrega, kes tantsib Oslo ooperis. Ta ütles, et mõistab Avicii tundeid ja väsimust. “Inimesed tahavad peale etendust tulla pilti tegema või küsivad autogrammi, aga keegi ei küsi kunagi, kuidas mul tegelikult läheb, kuidas ma end tunnen,” ütles ta. Mõtlemapanevad sõnad?

Viimased kuu aega käib meil kodus ja autos Avicii viimane plaat, postuumselt avaldatud “Tim”.  Ma oleksin selle plaadi kahtlemata ostnud, sest “Tim” tulud lähevad mittetulundusoranisatsioonile Tim Bergling Foundation, mis toetab organisatsioone, kes tegelevad vaimse tervisega, enesetappude ennetamise  ja inimeste vastavateemalise harimisega, looduskaitsega ning muude valdkondadega, mille suhtes Tim kirglik oli, aga läks nii, et ma võitsin selle R2-st. Ma ei võida kunagi midagi. See oli üks neid võite, mis tegi mind nii rõõmsaks. Võib ju mõelda küll, et lihtsalt üks plaat, aga minu jaoks see ei ole niisama plaat. See on midagi palju rohkemat. Ma kuulan laulude sõnu. Mõtteid ja tundeid nende sõnade taga. Muusikalisi käike. Tema muusika on palju rohkem kui lihtsalt tantsumuusika. Ta on muusikasse pannud oma hinge, oma tunded, oma kire. Väsimuse. Tema muusika annab võimaluse samastuda. “Peace of mind” on minu üks lemmikuid sellelt plaadilt, ma tunnen end selles laulus ära. Dear society, You are moving way too fast, Way too fast for me, I’m just tryin’ to catch my breath. Can I get a little peace of mind? And a little bit of silence to unwind?  Või siis kuulake “Heart Upon My Sleeve“. Kui see pole võrratu, siis ma ei tea, mis on.

“Heaven” laulu kirjutas Tim Berling koos Chris Martiniga 2014 aastal, viimase versiooni sellest 2016. aastal. Sel aastal avaldati laulu tribuut-video. See on ühtaegu nii ilus ja nii kurb. Laulusõnad, mis on ajas saanud teise tähenduse:

And I think I just died
I think I just died
Yeah, I think I just died
I think I just died
And went to heaven
And went to heaven

About the tribute video: My name is Levan Tsikurishvili and I have been working with Tim since about 2013. During these years, we made 8 music videos, 3 concert movies and 2 documentaries together. In 2016, right after his last show, Tim, Tim’s childhood friend Awat, and I spent 19 beautiful days in Madagascar, ll Saint Marie. We spoke about everything, laughed, played monopoly, hung out with lemurs, and explored the entire island together. Now, two-and-a-half years later, I returned to the island to remember Tim, to honor his legacy, and to recreate the memories that will stay with us forever. Note: This video is a collection of my smartphone videos plus some parts of unused material from the documentary Avicii: True Stories and newly shot footage. I also did some 3D animations in order to recreate the moments that I did not have any video material from.

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

 

Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas

Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas.  Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.

Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.

DSC08966.JPGDSC08958DSC08971DSC08972DSC08987DSC08980DSC09036DSC09037DSC09039DSC09034

Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.

DSC08949DSC08950DSC09020DSC09021DSC08970DSC09026

Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.

DSC08993DSC08995DSC09003DSC09008DSC09014DSC08994

Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.

DSC09010DSC09024DSC09043.JPG

Ehe maaelu Peipsi ääres

“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.

Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.

DSC08590.JPG

Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?

DSC08593DSC08640DSC08618

Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.

DSC08603DSC08611

Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!

DSC08620

Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.

Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi  hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.

DSC08631.JPGDSC08634DSC08644DSC09147.JPG

Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.

DSC08751DSC08744DSC08759

Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.

DSC08738.JPG

 

Heade poodide linn Tartu

Olles poole oma elust Tartus elanud ei oleks ma uskunud, et ma midagi sellist kunagi ütlen, aga Tartu on mu uus lemmik ostlemispaik. Tartu ei ole vaid heade mõtete linn, vaid heade second hand poodide linn. Irooniline, sest siin elades oli üks mu põhilisi muresid, et poodides ei olnud midagi. Või mis – siin ei olnudki mingeid normaalseid poode.  18 aastaga, mis ma Tartust eemal olen olnud, on palju muutunud. Tartu on muutunud täiega lahedaks linnaks.

Eile jalutasin ma läbi Võru tänava second hand´id – sain kuue euro eest peaaegu tuttuued platvormid, õhtul jalutasin läbi Humanad ja sain kaheksa euro eest kaks käekotti, seeliku ja pluusi. Oh, kuidas Marek rõõmustab kui ma jälle uute käekottidega koju tulen. Ta reaalselt vihkab käekotte, sest mul ei ole neid vähe. Õnneks on ta eemal Pranglis ja ei saanud mind keelata. Samuti jäi mu trajektoorile Anni pesusalong. Okei, tegelikult ma läksin sinna teadlikult, sest ma tean, et nad müüvad BBL pesu ja mul oli vaja üht valget komplekti (seda), kuna seda ei olnud, pidin ma midagi muud leidma. Jah, pidin, sest saate aru, ma tulin nädalaks kodust ära ja  unustasin pesu kaasa võtta. Kui te tahate Tartus head ja asjatundlikku teenindust, siis soovitan sellesse poodi minna. Müüja teadis täpselt, mida pakkuda ja mis mulle sobida võiks. Ma tunnen end hetkel ülekaalulisena nagu emavaal, aga tänu õigesti valitud pesule vaatasin peeglist, et ähh, pole midagi (veel) häbeneda. Allahindluste aeg ja nii jalutasin ma ühe BBL komplekti asemel poest välja kahe teise brändi komplektiga. Ei saaks rohkem rahul olla valikuga! Kuigi ma PEAN valget pesu ka ostma, ma avastasin pesusahtlit korrastades, et 80% mu pesusahtlist on musta värvi ja ülejäänud tumedat värvi, vaid paar igavat beeži komplekti on ka sekka. Oot, hakkan teemast kõrvale kalduma. Mitte pesust vaid Tartu poodidest ja ÜHEST TÄIELIKUST PÄRLIST tahtsin hoopis rääkida.

Täna jalutasin ma läbi Uuskasutuskeskusest ja skoorisin imelise beeži retromantli. Hästi kulutatud viis eurot. 50 sendi eest ostsin endale hotelli (maksimaalne puhkus puhkusest, üksinda koos veini ja raamatuga hotellis enne kui homme Idaga jälle tagasi koju lähen ja argipäeva ootama hakkan – see saabub juba esmaspäeval!) kaasa Mats Traadi “Karukell, kurvameelsuse rohi”. See on üks mu lemmikraamatuid, mida ma pole ammu lugenud. Kellele veel meeldib? Igatahes jalutasin siis Aparaaditehase poole, et Kolmes Tillis rahulikult blogida ja lõunat süüa ning avastasin Aparaaditehases SELLE POE! See on natukene ebaaus, et see pood Tartus asub. Mine pekki, mis valik. See nägi välja nagu minu unistuste garderoobikapp. Ma ei tee nalja, ma oleksin võinud selle tühjaks shopata. Alustades sellest geniaalsest kampsunist (tehtud ajal kui mustreid polnud saada ja nii sattus kampsuni selja peale üks tuntud jänes, mille tähendusest alles hiljem teada saadi, aga kas pole kokku mitte geniaalne kombo). Kui Marek ei lööks mind maha, et oma raha, mis mõeldud arvete maksmiseks, selle peale ära kulutaksin, siis ma oleksin selle koheselt ära ostnud.

DSC09252DSC09253

Kui muidu ei ole second handides väga palju meeste asju, siis siin oleks ma ka meeste osakonnas puhta töö võinud teha. Marekile ostsin ühe pluusi kaasa, kuigi ma oleks talle vähemalt kaks dressikat, kaks pintsakut ja kolm pluusi veel ostnud, aga silma järgi on ikka natuke raske sobivust tabada.

DSC09304DSC09293DSC09296DSC09297

Naisteosakonnast tulid minuga kaasa (raske südamega VAID) üks valge plisseerseelik ja pruun jakk. Uskuge mind, mu süda oli umbes sama raske kui Jüri Luigel kui ta kaitseministri koha vastu võttis.  Mu uus plisseerseelik on peaaegu samasugune nagu mu lemmikseelik vanaema kapist. Ma olen tihti mõelnud, et tahaks veel üht sarnast. Voila!  See pood on maapealne riideparadiis. Ja Tartus. Kui imelik! Veab teil, tartlased.

DSC09273.JPG

DSC09258DSC09259DSC09261DSC09303DSC09267DSC09306DSC09295

Aga Kolme tilli ma enam sööma ei lähe. Kirjutasin oma postitust ja jõin veini kui avastasin korraga, et olen üle poole tunni PÄEVAPRAADI oodanud. 48 minutit hiljem mu kannatus katkes ja lahkusin. Okei, sain selle eest, et mind ära unustati oma veini tasuta, aga no pekki…ma tahtsin süüa. Ja koht ei olnud rahvast täis. Oleks ju võinud vahepeal küsima tulla, kas teil on kõik hästi, kas saab midagi veel pakkuda…See ei ole kusjuures esimene kord kui ma seal halva teeninduse osaliseks saan. Õnneks on Tartus ka teisi kohti. Kõrval Aparaadirestos sain ma näiteks päevaka kätte ilma liialdamata MINUTIGA.

 

 

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

Perepuhkus meie moodi ehk Peipsi järvefestivali esimene päev

Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas? DSC08573.JPGDSC08469.JPG DSC08485DSC08472.JPGDSC08492DSC08497DSC08501DSC08519DSC08539DSC08545DSC08465DSC08553DSC08560DSC08531DSC08512DSC08514DSC08581    

Brändilojaalsus ja ilukliinikud

“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.

Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.

Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.

Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika.  Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal.  Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.

No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?