Kas te olete vaesed?

Kuna mu blogi on tasuline ja paljud ei jõua kaugemale kui kaks esimest lõiku, siis ma tahaksin sissejuhatuseks teha väikese üleskutse vanematele. Ma saan eos aru, et see on naiivne, aga ma ausalt siiralt tahaks, et me ei sisestaks oma lastele suhtumist, et võidab see, kellel on kõige rohkem asju või kes on kõige rohkem koolivaheajal Türgis käinud.

Me elame nii jõhkralt materiaalses maailmas – vaadake ise, Halloween pole veel kohalgi kui juba mõjutatakse meid ostma jõulehteid – et seda kõike on raske teha, aga äkki püüaks kuidagimoodi kasvatada lapsi nii, et me ei võrdleks ja võistleks kogu aeg. Ehk siis alustaks sellest, et muudaks oma mõttemaailma? Ei võrdleks end kogu aeg, ei tunneks end kehvemini, sest maja on poolik, telekas on väike, auto on vana, telefon iganenud. Püüaks keskenduda emotsioonidele ja kogemustele?

Oma raha eest pean ostma vä?

Ühel õhtul kui Idaga magama jäime läks jutt kuidagi raha peale. Ilmselt oli jälle Idal mõni idee, kuhu raha paigutada. Püüdsin talle siis seletada, mis hetkel maailmas toimub, et kütuse hinnad on kõrged, elektrihinnad röögatud, kõik on läinud nii kalliks ja inimesed peavad hästi raha kokku hoidma, et sügisel-talvel hakkama saada. Oma suureks imestuseks tundus mulle, et Ida sai täitsa kenasti aru. Selgitasin, et seepärast ei saagi iga päev poest kommi osta, et kui tahame spaasse minna, siis tuleb kokku hoida ja saamegi minna.

Ei läinud rohkem kui päev kui läksime Idaga kuhugile ja loomulikult oli juba esimeses tanklas Idal raha taskus põletamas. Saaks vaid mingit snäkki osta. Pööritasin silmi ja ütlesin, et me ju eile alles rääkisime kokku hoidmisest. Ida vaatas mulle otsa, ütles, et aga see (mida tal vaja osta oli) maksab ju vaid euro ja pealegi on see tema raha. Vastasin, et aga kogumine algabki ju väikestest summadest, et kuidas me siis spaasse läheme ning sain vastuseks, et “ma ei räägi ju praegu sellest”. Lõin käega. Sain aru, et mu jutt oli olnud hane selga vesi.

Jõulud rahasse arvutatuna

Kogumispäevikusse ma ei ole vaadanud, aga sain aru, et Marimell sai oma jõulueelarve kokkupanemiseks inspiratsiooni just sealt. Kulutada tonn või kaks jõulude peale tundub mulle ausalt öeldes ikka räme raiskamine ja mul oleks rahast täiega kahju. Mulle meeldivad küll jõulud ning pean ausalt ka tunnistama, et kingitusi on ka tore saada, aga et jõulud vaid rahaga siduda, on minu jaoks natukene vastukarva mõte. Seepärast võib olla tundub mulle ka kogusmipäeviku jõulueelarve mõte võõras. Ma lihtsalt ei kuluta jõulude ajal ulmeliselt rohkem kui muudel kuudel, ma ei tea ausalt, kas see on vanusega tulnud või milles asi, aga igasugu niisama ostlemine ostlemise või mingite pühade pärast on mulle täiesti vastukarva.

Natuke offtopic, aga käisin üle saja aasta reede õhtul peale tööd Järve Keskuse Selveris ja peale poolt tundi, mis ma seal veetsin, tahtsin ma põgeneda. Tegelikult põgenesingi (kuigi plaan oli nädala toit valmis osta), sest kogu see jõulumöll ja rahvamass (reede õhtu peale tööd, halloooo, kus mu aju oli!) oli nii väsitav. Igalt poolt kargas näkku ja kõrva reklaam, mida kõike ma jõuludeks soetama peaks. Ma ei taha jõuludeks midagi erilist soetada.

Jõuluehetele ei kulu mul suurt midagi, sest ehted on olemas ja ma ei ole kunagi taga ajanud viimase moe järgi kuusepuud, sest kuigi mulle meeldiks ameerikalikult kaunistatud kodu, siis ma lihtsalt ei oska kodu kaunistada ja nii tuleb leppida sellega, mida oskan. Kuusk ja küünlad põhimõtteliselt. Kuuse sel aastal ostsime, kunstkuusk oli meid aastaid teeninud, aga eelmisel aastal tundus juba liiga niru, et läks kunstkuuskede taevasse ja sel aastal…ma ei tea, uue naftakuuse ostmine, et säästa loodust, tundus  vale. Kuusk maksis 19 eurot, jalg kaheksa eurot ja Ida rõõmuks lasin tal valida mõned uued meelepärased ehted 19 euro eest. 46 eurot kodukaunistamise peale jõulueelarvesse kui mul selline asi oleks.

Päkapikusussi lähevad väikesed asjad. Loodusväe batoonid ja kohukesed ning pakimahlad, mis olid sussi sisse mõeldud kahjuks loosi ei läinud, sest tšikk avastas mulle saadetud paki ja võttis mult ära võimaluse neid sussi sees kasutada. Ta lihtsalt oleks aru saanud. Ma juba tean eelmisest aastast kui ma oma arvates hullult hea päkapikk olin ja kõigile BonBoni asju sussi sisse panin, siis vaatas Ida oma komplekti pettumusega, et pähh see on ju su töö juurest. Täna hommikul püüdsin ma teda ära petta laevast saadud Lotte memory-mänguga. Mis te arvate, mis ta ütles? “Nüüd on mul neid ju kaks tükki, ma JUST laevast sain sellise.” Mitte et ta oleks mäletanud, kus see “teine” on, sest järgmine küsimus oli, et aga kus see on, mis ma laevast sain. No ei saanud vastata, et ootas minu seljakotis õiget aega. Sussi sisse lähevad asjad, mille hind on ikka keskmiselt euro. Nätsupakk, mullitaja, väike šokolaad. Täna lähen second handist läbi ja vaatan, kas sealt sobib mõni mänguasi. Ida tahaks hetkel KÕIKI mänguasju maailmas, aga ma ei ole nõus talle rohkem mänguasju ostma, sest 1) meil on mänguasju niigi liiga palju ja 2) mulle tundub, et ta enam ei hinda asju, ma ei taha lihtsalt selle pärast osta, et saaksin endale vastu rinda taguda ja öelda, et olen “hea ema”, kes lapsele imelist lapsepõlve loob, isegi kui saab hetkel päkapiku aja varju pugeda. Ei ole liiga palju asju vaja! siit tuleb eelarvesse kui mul see oleks ca 25 eurot.

Sõbrannade advendikalendrit ma kokku arvestada ei oska, sest sinna sai täiesti seinast seina asju – meil on küll (vist) reegel, et kingid peaks jääma paari euro sisse (v.a üks suurem – 24. pakk), aga vaadates minule tehtud pakke, siis ma vist olen ainus, kes on ka siin koonerdanud ja püüdnud hoida eelarve ca 3 eur/kink. Ma avan iga hommik pakke ja mõtlen, et pagan, kas ma tegin juba 24. kingi lahti. Kui mul oleks eelarve, siis umbes 50-60 eurot ehk kulub selle kalendri peale.

Kingituste peale ma ei tea palju kulub, sest ma ei tea isegi seda kas ja mida ja kellele ma ostan. Okei, Ida loomulikult saab kingi, aga mis see olema saab, seda ma ei oska isegi välja mõelda, sest ta tahab kõike. Kui ma oleks egoistlik, siis ma kingiks talle Harry Potteri Sigatüüka Lego, aga ma ei ole nii egoistlik, et kingin lapsele mänguasja, mida ma ise tahaks. Jajah, ma täiega tahaks seda lego, kuigi ma olen kohe 40. Kui ma teaks, kust sellist asja saab, siis ma kingiks talle jõuludeks Miraculous Ladybug kostüümi. See vist on selle aasta wishlist´is siiski esikohal. Kas keegi teab, kust selliseid asju leida võiks? Aliexpressist kindlasti, aga selleks olen ma juba liiga hiljaks jäänud. Igatahes üle 50 euro ka Ida kingitusele ma kulutada ei plaani.

Marekile tean ma ka laias laastus, mida ma kinkida plaanin, aga seda ma siia väga kirja ei pane, las mingi üllatusmoment säilib ka. Midagi eksklusiivset ja erilist…mitte. Ma igal aastal mõtlen, et oleks see hea naine ja teeks ka mehele advendikalendri, aga siis ma vaatan peeglisse ja saan aru, et ma ju ei ole see hea naine. Ma olen see laisk ja mugav naine, kes igal aastal lubab, et järgmisel aastal. Võib olla siis järgmisel aastal.

Ka toidu peale ma ei tea palju kuluda võib, sest ma ei tea, kas me oleme kodus, kas meile tulevad külalised, kas me peame midagi kaasa võtma, kas….Sada “kas”-küsimust, millest sõltub ka eelarve. Samas meeldib mulle traditsiooniline Eesti jõululaud, mis ei ole teab mis edev ja kulukas, nii et ega siin ka väga palju raha ei kulu. Mis me siis kokku saime. Paarsada eurot? Rohkem ei oska küll kulutada isegi kui tahaks. Tuhandeid ei kulutaks ma eales, kui kulutaks, siis ilmselt ka nii, et ostaks kingitused majale. Uus aed, uus välisuks, uus terass, uus garaaž, remont teisel korrusel, uued söögitoolid, uus vaip….Või säästaks raha mõne reisi jaoks. Tilulilu peale ma reaalselt ei raatsi raha kulutada. *Räägib inimene, kes võiks kulutada lõputult raha lillede ja küünalde peale.  

Tänapäeva kratid//Modern Leprechauns

Sõbrannaga eile lobisedes jõudsime arvamusele, et keegi võiks inimeste lollusest ja ahnusest kirjutada raamatu. Ühtäkki tuli meile meelde, et keegi on seda juba teinud. Kivirähk on „Rehepapi“ juba kirjutanud. „Aga ta ongi nagu tänapäeva kratt, kes igast aidast midagi kokku krahmab, peaasi, et oleks rohkem ja uhkem,“ naersime me ühe avaliku elu tegelase üle, kes oma ahnuses on kaotanud taju reaalsusega ja ei adu enam seost pärismaailmaga.

Hommikul lugesin ma Postimehest Vilja Kiisleri intervjuud Laine Randjärvega. Me kõik mäletame alles hiljuti, kuidas ta vastu rinda tagus ja rääkis, kuidas ta 12 südamega tehtud tööaasta eest on 21000- eurose hüvitise ära teeninud. Selleks pidi ta ainult natuke oma uude ametisse asumisega ootama, sest oleks ta asunud tööle nii nagu sooviti ehk veebruaris oleks ta riigikogu liikme volitused lõppenud enne tähtaega põhiseaduse järgi „asumisega mõnda teise riigiametisse.“ Hüvitisest oleks ka ilma jäänud. Ostige lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil raha maitse suus. Loomulikult soovis Randjärv ametisse astuda peale volituste lõppemist, et ka moodsa kratina enne taskud varandust täis toppida. Mis aga juhtus? Proua läks ülbeks ja kaotas vassimise pärast uue töökoha SA Eesti Kontserdi juhina. Aga vassimine on nii hinges, et nüüd on aeg märtrit mängida. Tal ei olnud plaanigi 21 000 eurost hüvitist vastu võtta, tema Facebooki postitus täitis hoopis muud eesmärki ja inimesed said valesti aru, sest poliitiku kuvand on juba selline stereotüüpne. „Ma ei oleks seda hüvitist saanudki,“ raiub ta, sest leping oleks ikka enne volituste lõppemist allkirjastatud. Jube jama, et riigikogus ebaadekvaatsed juristid töötavad, sest nemad teavad kommenteerida, et määrav ei ole lepingu sõlmimise, vaid töökohal alustamise kuupäev.

Laine Randjärvest on oma lolluse tõttu saanud ahnuse võrdkuju. Nii ka eelpoolmainitud avaliku elu tegelasest. Lollus ja ahnus ei sobi ühte võrrandisse. On veel üks tark Eesti vanasõna – uhkus ajab upakile, narrus neljakäpukile. Vana aja inimesed olid ikka targad! Moodsad kratid on ahnusest ja raha hiilgusest pimestatuna nõus maha müüma oma väärikuse, lisaks jääb neil õigust ülegi – nemad on kannatajad, nendele on liiga tehtud. Ei ole teile liiga tehtud, ei ole. Teie oma lollus hammustab teid tagumikust.

Mitte et ma arvaks nüüd, et Laine Randjärv Töötukassa poole hakkab oma samme seadma või teine mainutud isik puu alla elama koliks, nad jätkavad samamoodi ühes või teises tasuvas ametis. Sest kõik müügiks. Ja mina leian end aina enam mõttelt, et peaks ka poliitikasse minema. Ma ei tee nalja, ma räägin tõsiselt. Ma olen sama loll kui pooled riigikogu liikmed, ma võiks sama edukalt teha nägu, et mu eesmärk oleks midagi muuta ja ära teha. Oot, aga tegelikult ma tahakski midagi muuta ja ära teha? Samas Tanel Talve tahtis ka. No vähemalt saaks ma endale auto osta, sest minu autol läks just kojameeste mootor katki. Vihmase ja lumise ilmaga nii kaugele ei sõua. Kuluhüvitisi ja kohtumisi valijatega oleks  hädasti vaja.

//

We were chatting with my girlfriend when we agreed that somebody should write a book about people’s greed and stupidity. Suddenly I remembered that we already have a book that talk about this topic – written by Kivirähk. We were laughing over one member of public about how “he is like modern leprechaun, who crabs hold on to whatever he can, as long as he gets more.” The person has lost his sense of reality because of his greed and cannot understand what is happening in the real world.

In the morning a read an article with one of our former MP Laine Randjärv. I think everyone remembers how not so long ago she justified how she deserves the 12000 euro compensation for the hard work she has done for the past 12 years. To get that, she only had to wait s little bit longer before starting at her new position. If she would start in February, her position as MP would have ended before the time because of “starting in another public position” according to the constitution. She would have not be entitled to receive the compensation anymore. Show me somebody who is fool enough to give up that kind of money? Of course she wanted to start after her time as MP was over, so she could fill her pockets to the max. What happened instead? Well, the missis got a bit too greedy and lost her new position as the head of Estonian Concert because of her games. And now it’s time for her to play a martin. Apparently, she had NO intention to accept the 12000 compensation, her Facebook post was written for totally other reasons and people have misunderstood her, because politicians have the traditional “bad reputation”. She keeps repeating that she “would have not received that compensations” as the contract would have signed before her time as MP had ended. So sad that we have incompetent lawyers working in the parliament as according to them, it is about when you start on the new position and not when you sign the contract.

Because of her stupidity, Laine Randjärv has now become the face of greed. So has the fore mentioned member of public. Modern leprechauns are so blinded by greed and money that they are willing to sell their dignity and what’s even worse – they see themselves as victims! No, you are not the victims. It’s payback time by your own stupidity.

I am not saying that Laine Randjärv will go and claim social benefits or the member of public will become homeless, they will probably find new positions to fill. Because everything is for sale. Which makes me think more often that maybe I should become a politician too. I’m not kidding here. I am as stupid as half of the MP’s, I could as easily pull a face that I want to change something. Wait, but I actually want to change don’t I? At least I could buy myself a new car as on the current one the wipers just stopped from working. I won’t get far in it sif it’s raining or snowing. I desperately need some expenses to be reimbursed and meetings with voters.

 

21 000

Inimesed Laine Randjärve peale pahased, et too Riigikogust lahkudes ca 21 000 eurot hüvitist taskusse paneb ja ütleb: “Olen olnud riigikogus kaheksa aastat, enne seda neli aastat minister, kus olin samuti riigikokku valitud mandaadi alusel. Olen oma tööd riigikogus ja valitsuses kõik need 12 aastat südamega teinud, mistõttu võtan seaduse poolt ettenähtud hüvitise vastu.

Kas keegi tõesti naiivselt arvas, et kui sülle kukub SEADUSEGA ETTNÄHTUD hüvitis, siis keegi VABATAHTLIKULT loobuks sellest? Päriselt? Et inimestele meeldida? Aateline olla? Ilma südametunnistuse piinadeta? Nalja teete või? Või et ta ütleks, et pole seda ära teeninud, et selle 12 aastaga polegi midagi olulist teinud, pole nagu südamega asja juures olnud ja las see raha jääb. Või et teda tegelikult kotib, et Delfis on (1)700 kommentaari sisuga “riigikogulased sakivad”?  Kommentaarid ja teemad tulevad ja lähevad, Lainele jääb ikka 21 000 eurot.

Ja üldse. Kas teie loobuksite? Ei, ei loobuks te midagi. Miks? Neid laulusõnu teate?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli kui on kollil rahamaitse suus. Raha mängib elus põhirolli. Raha see on õnn ja armastus

Kõrged mõtted see on puhas möga pole ilu ilma rahata. söö ja maga, sarvevahet süga – ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene elu lühike – raha pikk. Kel on vähe või on natukene sellel puudub helge … sellel puudub helge tulevik

Rohkem ei olegi vaja midagi öelda. Selle nimi on elu. Kui lahkud tavalisest töökohast peale “sada aastat südamega tehtud tööd” saad pudeli veini või konjakit, raamatu ja lilled. Mõned õnnelikumad saavad ettevõtte logoga käekella ka. Riigikogust lahkudes saab lihtsalt 21 000 eurot. Mina sain viimasest kohast lahkudes sõimata. Mis teha. Elu. Kuigi ma oleks ka raha eelistanud. Mul on täiuslikust õnnest natuke vähem puudu kui 21 000. Umbes 8000 euroga oleksin juba mäel.

Appi, nad varastavad mult 36 eurot!

Mul on olnud igasuguseid töökohti – madalapalgalisest sekretärist ulmepalka saava müügijuhini. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis madalapalgalise sekretärina oskasin ma palju paremini majandada kui ropult teeniv müügijuht, sest viimasel juhul ei tajunud ma raha väärtust. Mu väljaminekud olid kordi suuremad kui nad oleksid tohtinud olla, aga ma olin noor ja loll, mõtlesin, et see ongi minu tasu, mina olen end koolitanud, mina olen end täiendanud. Elu mõte oli teenida võimalikult palju ja tarbida võimalikult palju. Täna on mul natuke piinlik sellise mõtteviisi pärast.

Ma ei ole ka täna mingi “seebiriivimise” fänn ja ei käi ringi käes loosung “raha paha”, aga mind teeb kurvaks inimeste suhtumine rahasse. Ja eriti kurvastab mind “noorte karjäärinaiste” suhtumine. Rahasse, teistesse, muudatustesse. Inimesed ei oska näha suuremat pilti. Ka mina olen end koolitanud ja täiendanud, alustanud mutrikesena, aga kui mu palk oleks 2000+ eurot, siis ausõna ei tuleks ma selle pealegi, et vinguda, et saan 36 eurot kuus vähem palka ja keegi nüüd minu kulul “laialt elama” hakkab. Kui 2000-eurose (bruto)palga juures 36 eurot nii suur kaotus on, siis võib-olla tuleks oma liisingud ja laenud ja kulutused üle vaadata?

Ma käisin mõnda aega tagasi konverentsil “Eesti Ja Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa?“. Me kõik teame ju kuivõrd oluline on meile eestlastele olla üks Põhjamaadest. See on meile olulisem kui laulupidu ja suitsupääsuke, rukkilillepurust rääkimata. Sellelt konverentsilt jäi mulle meelde mõte, et me ei saa kunagi (päriselt) üheks Põhjamaadest kui meie mõttemall ei muutu. Kasvõi astmelise tulumaksu suhtes.

Kuulanud erinevate poliitikute, sotsioloogide, teadurite ettekandeid arvan ma, et astmeline tulumaks võibki olla heaoluühiskonna üks alustalasid. Mulle tundub, et Eesti inimesed on liiga egoistlikud. Kas ma eksin kui ütlen, et klassikaline mõttemall on selline: “Aga miks mina pean rohkem makse maksma, kui ma olen rohkem end koolitanud ja rohkem tööd teinud, et saaksin parema töökoha ja parema palga, kui tahad ka rohkem teenida, siis see on sinu enda teha, leia endale tasuvam töökoht, mitte ära ole nõus väikesepalgalise töökohaga.”?  Mina mõtlesin nii. Nii mõtleb täna ka “noor karjäärinaine”.

Mina vaatan (püüan vaadata) natuke kaugemale. Paljud tööd saab inimese asemel ära teha masin, see olukord muutub veelgi ja nagu isegi näete on maailm muutumises, rikkaid selle klassikalises rahalises mõttes tuleb juurde, kuid on ka kaotajaid – keskklass. Ja selle asemel, et mõelda, et nii kaua kuni minul on hea, on kõik ilus, tasukski vaadata laiemalt, minul on hea ka siis kui minu naabril ja tema naabril ja tema naabril on hea. Meil on erinevad võimalused, kuid me kõik oleme kuulnud ütlust “nõrgemat tuleb aidata”. Mina ei taha elada ühiskonnas, kus mingi osa inimesi peab vaesuses virelema, sest meil pole mingeid sotsiaalseid garantiisid (töötutoetus on ca 130 eurot kuus, kas te kujutaks ette kui jääte tööst ilma ja peate sellise summaga kuus hakkama saama mingi aeg? ja uskuge mind uue töö leidmine ei ole ühele tavalisele inimesele enam sugugi enam nii iseenesestmõistetav nagu me üleolevalt tihti soovitame) ja ise hoida samal ajal kiivalt kinni igast teenitud sendist.

Mina ravisin eelmisel aastal tasuta oma depressiooni tänu nendele inimestele (=lasin liugu kõrgema palgaga inimeste seljas), kes Norras rohkem makse maksid kui mina. Mul oli olemas frikort. “Innvilget frikort” on selline paberilipik, mis ütleb, et aasta jooksul oled sa arsti visiitidele kulutanud rohkem kui ette nähtud omaosa (2185 NOK), ülejäänu kantakse sulle pangakontole automaatselt tagasi ning edaspidi on arstiabi (sh psühholoog, psühhiaater) tasuta, sinise retseptiga ravimid (sh antidepressandid) tasuta. Muidugi on Norra toetuste jagamine selline teema, millest võiks eraldi postituse kirjutada, sest ka seal on palju liiga absurdseid toetusi, kuid Norra on näide sellest, et kõrgemaid makse ei pea alati kartma. Mis jumala eest ei tähenda seda, et võtame nüüd üle kõik sealsed maksud, mida meil veel pole, aga saate aru, mida ma mõtlen? Mina saan tasuta abi, olen rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, minu pere on sellevõrra rõõmsam, õnnelikum, töövõimelisem, me anname endasi rohkem positiivset kui negatiivset.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei arva, et riik on mulle midagi võlgu ja ma kiidan taevani süsteemi, kus ma saan midagi tasuta. Asi pole hoopiski mitte selles, vaid küsimus on pigem  -kuna meile jõuab kohale, et ei võida see, kel on surres rohkem asju?

Päise foto: Tartu Ülikooli TV

Kas raha eest saab kõike?

Mõned aastad tagasi laenasin ma ühele tuttavale paar kleiti. Siis läks meelest tagasi küsida, temal läks meelest tagasi anda, mingi hetk olin kindel, et tal on kolimiste käigus need raudselt kadumagi läinud ja lõin üldse käega. Ei saatnud ärapanevaid sõnumeid. Eks nats kahju oli, sest üks neist kleitidest oli selline unikaalne, aga samas mitte nii palju kahju, et rohkem nende peale mõelda. Nüüd aga juhtus nii, et nii hea oleks kui need kleidid oleks olnud varnast võtta. Lihtsalt on üks selline üritus tulemas, kuhu need sobiks. Ma selle tuttavaga enam ei suhtle, ent kontaktid on olemas ja nii ma mõtlesingi, et lihtsalt küsin talt, et ehk on need kleidid tal alles, et mul üks üritus tulemas, kuhu neid vaja oleks.

Sain vastuseks, et ta täpselt enam ei mäleta, on ise hetkel välismaal, aga kui mul kohe neid vaja on, siis ostku ma uued ja saatku talle arve. See vastus  solvas mind. Mulle jäi mulje nagu ma oleksin talle kirjutanud, et yo, bitch, kleidid siia või kaeban su kohtusse ja ta tundis kohustust mulle valuraha maksta. Või et ah tegelt ma ei viitsi vaadata,  suva ju, mine poodi, osta uus ja no fine! ma plekin kinni kui sul endal raha pole, et pead uue ostmise asemel ammu kadunud asja taga ajama hakkama.  Või et, kuule päriselt, ma suplen rahas, mul on megapohhui, ma löön su viiesajasega laiaks.

Muidugi on need vaid emotsioonid, mida ma ise tema vastusest välja lugesin, vabalt võis olla, et ta tundis end pahasti ja tundis kohustust asendust pakkuda, aga ma lugesin välja just sellise suhtumise nagu eelpool kirjeldatud ja see pani mind mõtlema. Et kas ongi nii, et raha eest saab kõike? Kõigel ongi  hinnalipik küljes? Suhetel? Asjadel? Kingitustel? Kõike saab ja peab rahas mõõtma?

Need mõtted ja suhtumine tegid mind kurvaks.

Kuidas lapsega poes käia

Olgugi, et me oleme Idale sada tuhat korda õpetanud, et poest ei saa kõike ja üldjuhul on see nämmutamine vilja kandnud, siis ikka tuleb ette olukordi, kus tal kõik meelest läheb, jonnihoog peale tuleb ja korvi on vaja laduda kõike, mida hing ihkab. Ja kui seda ei saa, siis läheb jonnihoog üle jalgade trampimiseks ja kisendamiseks.

Alguses juhtus see poes pea iga kord, sest ta ei saanud aru, miks ta ei võtta kõike, mida ta tahab. Mingi hetk aga läks see üle ja ta sai aru, et kõike ei saa. Ta teab, et tema tohib endale valida jogurtid, kohukesed, juustu, makaronid ja muud sellised asjad, mida ma ikka tavalisel poenädalal kappi ostan.  Kui tahab korvi visata ühe jogurti asemel kaks, siis järgi ma ei anna. Läheb üks jogurt. Samas Ida on kaval. Ta küsib juba kodus, kas tohib kolm jogurtit osta ja teinekord ma vastan lihtsalt süvenemata jajah, mis tähendab seda, et poes kuulen ma “sa ju lubasid”.

Aga kommilett? Alguses oli sellest möödumine piin ja oma närvide säästmiseks lubasime me tal midagi sealt võtta. Siis aga tabasime end mõttelt, et oot, mis asja – iga päev magusat! Sellele tuli lõpp teha. Isegi kui see tähendas, et kaotasime selle protsessi käigus hunniku närve. Nüüd teab Ida, et kommi saab vaid reedel ja laupäeval. Mitte et ta teaks, kuna need päevad täpselt on, sest iga kord poes küsib ta, kas täna on kommipäev ja oh neid suuri silmi, kui selgub, et tõepoolest ongi kommipäev. Mitte-kommipäevadel ütleb ta, et läheb lihtsalt vaatab kommiletti. Me olime kindlad, et see ei tähenda sugugi mitte vaatamist ja küllap ta püüab ikka kuidagi midagi ka korvi pista, aga ei, ta tõepoolest vaatab.

Kui tundub, et temaga saab mõistlikult poes käia, siis tegelikult see ikka nii lill ei ole. Iga leti juures küsib ta, kuna me seda või toda ostame. Jube tüütu, aga vähemalt ta ei nõua neid ja ei karju. Reeglina. On muidugi ka väga lärmakaid reegleid. Kõige keerulisemad on riiulid, mis täis Lotte ja Elsa piltidega karpe. Me oleme endale kindlaks jäänud või siis püüame ka neid vahesid vältida olgem ausad.

Mänguasja- ja riidepoed olid mõnevõrra keerulisemad. Kõike oli vaja. Kui ei saanud algas draama. Nii hakkasin ma teda õpetama, et seekord vaatame vaid välja, mis me tahame ja siis teinekord tuleme ostame. “Issi ostab!” oli Ida vastus siis iga asja peale. Ma lihtsalt noogutasin selle peale. Nipp toimis nii kaua, kuni me kõik koos poodi sattusime. Siis sain ma aru, et see ei olnud kõige targem nipp. Nüüd oli kõike vaja. Jõudsime kokkuleppele, et ta saab vaid ühe asja. Mis aga siis kui ta tahtis kõige suuremat ja kõige kallimat asja või absoluutselt kõige mõttetumat? Mul on põhimõte, et suvalisel päeval ei pea laps saama mänguasjapoest suuri asju, sest ta ei oska lõpuks hinnata kingitusi, mis ta saab sünnipäevaks, jõuludeks, mingi üllatusena, sest kinkide ja asjade saamine on tema jaoks nii tavaline. No aga kui ta ikka võtab kõige kallima Lego komplekti riiulilt? Siis ongi kaks varianti – kas on õnnestunud rahulikult selgeks teha, miks ta seda asja ei saa või oleme me poest kisades lahkunud. Igatahes ma keeldun kogu aeg mänguasju ostmast. Ma näen juba praegu, et meil on kodus liiga palju asju ja see on koormav. Ma ei taha isegi mõelda, milline oleks meie kodu siis kui ma “hea emana” kõik ta soovid täidaks, sest “oma lapse jaoks pole ju millestki kahju”.  Ma ei taha, et temast saaks inimene, kes üle kõige hindab vaid asju.

Praeguseks on Idaga võimalik ka mänguasjapoodi minna nii, et ta lihtsalt vaatab ja küsib sada korda, kuna me midagi ostame, aga reeglina me lihtsalt vaatamegi. Aega läheb meeletult, sest IGAT ASJA on vaja vaadata, kuid see pole just väga traagiline. Kui Ida on minuga terve päev koosolekutel kaasas olnud, siis ma ikka premeerin teda lubades tal mänguasjapoest valida ühe asja. Ainult ühe asja. Viimasel ajal läheb see ka täitsa hästi. Valimine võtab miljon aastat aega, sest kuidas sa selle ühe ja õige välja valid, kuid hakkama me saame. On ka muidugi erandeid.

Nüüd olen ma püüdnud Idale selgitada raha olemust. See on ikka täitsa raske. Kui ma seletan, et mul ei ole iga asja jaoks raha ja kõike ei saa osta, toob ta oma rahakoti välja ja ütleb, et tal on. Ongi. Viis senti. Kroon. Paar eurot. Puulehed. Kommipaberid. Piletid. Nende eest pärismaailmas aga autot ei saa. Mõned korrad olen ma lubanud tal puulehtede eest kommi osta ja ise “puuduva” summa juurde pannud, aga nüüd kui ta juba nii suur on, ei saa me seda mängu enam mängida. Ja ma püüan talle selgitada, mis on raha. Ei tule hästi välja. Ma ei tea, kuidas seda teha. Juba nadi on ka niisama öelda, et “emmel ei ole raha”, ei taha talle kuidagi kinnistada, et meil polegi mitte millegi jaoks raha. Tahaks ikka mingit loogilisemat talle õpetama hakata. Nippe? Soovitusi?

Tööl käimine tekitab hingepiinu

Lugesin eile Eesti Ekspressist artiklit vabateelistest (tuntud ka remmelgakaitsjatena), kes elavad kommuunina ühes lagunenud majas Nõmmel. Nimetavad seda Rahukantsiks. Ühtepidi on mu meelest äge, et on mingid inimesed, kes absoluutselt ei hooli materiaalsetest väärtustest. Mulle endale käib viimasel ajal õudselt pinda see, et kõik keerleb raha ja edukuse ümber. Inimesed tutvustavad end peente ametinimetustega ja kui neid ei ole, siis mõeldakse need välja. Mind kutsuti hiljaaegu tööle. Töö oleks olnud tore, aga palk oli kehv. Seda ma ka ütlesin. “Aga sinust saaks ju juhatuse liige!” öeldi mulle nagu see oleks taevamanna süllekukkumine. “Mul on tiitlist suva,” vastasin mina ja solvasin tööpakkujat hingepõhjani. Aga päriselt, mida mulle see tiitel oleks andnud? Kas see maksab mu arveid? Või saan ma end tunda suure ja tähtsamana, et olen juhatuse liige. Kunagi kui ma olin 20+, sattusin ma ühe ettevõtte juhatuse liikmeks. Saba läks puhevile nagu jaanalinnul. Täna tundub see naeruväärne. Tiitel ei tee inimest. Kuigi meie ühiskonnas kipub see väga oluline olema,kes sa oled, kellega läbi käid, millise autoga sa sõidad ja kui kallilt sa saad endale asju osta. Inimesed mõõdavad asju liiga palju üldse rahas. Ma ei saa puhata, sest mu ettevõtte kasum pole piisavalt kasvanud. Ei saa töökohta vahetada, sest äkki ma ei saa enam kõike lubada endale. Miks naabri-Maie saab enda maja otsast lõpuni valmis ehitada, aga meie ei saa. Unustage ära! Laske lahti ja te näete ise, kui palju lihtsam on elu. Mul on rahaliselt väga raske, aga ma ei mõtle selle peale, lihtsalt lepin teadmisega, annan endast parima, et see raskus ületada ning olen tänulik selle eest, mis mul on. Ei, see ei ole mingi esoteeriline jama või kristalliteraapia tulemus (mitte et ma seal käinud oleks), aga ma ei viitsi muretseda ja vinguda asjade üle, mida ma (rohkem) muuta ei saa. Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad asjadest lahti lasta, aga samas mõtlen ma, et kas peab nii äärmusesse minema, et elad vee ja kaevuta majas, kus trepid on mädanenud, aknad vineeriga kinni naelutatud ning esik lõhnab kuivkäimla järgi. Vett tood kanistriga kilomeetri kauguselt tanklast ning toidu kogumiseks tegeled “dumster dive´iga”.  Tööl ei käi, sest see tekitab hingelisi piinu ja ei kavatsegi minna, sest oled “vaba”.  Vabandust väljenduse eest, aga dafaq? Mu meelest on need mitte töölkäivad inimesed lihtsalt laisad, kes oma laiskuse tulemusena peavadki prügikastist toitu varastama ja elama ilma vee ja kütteta mahajäetud majades. Mulle natuke käib pinda, et need sellised “vabateelised” räägivad kahest äärmusest. Ühelt poolt majad ja autod ja raha, teiselt poolt hingeline rahulolu. Hingeline rahulolu ei tähenda seda, et kõigest tuleb loobuda. Hingelist rahulolu saab tunda ka inimene, kes käib tööl, maksab makse ja on ühiskonna liige. Kui 9-17 töö tekitab hingepiinu, siis saab iseendale tööandjaks olla, et hingeline rahulolu ka olemas oleks. Kasvata kasvõi kaalikaid ja müü turul! Ära lihtsalt logele ja nimeta end “vabateeliseks”. Ei jagune maailm vaid edukateks vs vabateelisteks. Või rahaks vs dumster dive´iks. Päise foto: Unsplash.com  

Põhimõtted ja raha

Mul on kaks tuttavat, või sõbrannat, mina ka ei tea enam, kus see piir läheb, et kes on kes, aga see polegi oluline, need kaks tuttavat nimetavad mind korda mööda pidevalt imelikuks, veidraks ja jumal teab, mis moodi veel. Ei, ma ei solvu selle peale, sest mulle meeldib selline suhtlus, selline, kus inimesed julgevad teineteise üle naerda, enda üle naerda ja kritiseerida, kriitikat taluda. Issand, aga ma ei tahtnud üldse neist kahest inimesest rääkida.

Ma tahtsin rääkida sellest, et neil on ikka täiesti õigus, et ma olen imelik. Ebapärlikarp kirjutas hiljuti postituse, et mõnda asja ei teeks raha eest ka (siin), toda postitust lugedes ma mõtlesin, et teoorias ma ka ei teeks teatud asju raha eest ka, kui see mu põhimõtetega vastuollu läheb, aga praktika oleks äkki  midagi muud, sest noh igasugu probleemidest välja tulemiseks oleks ma raudselt igasuguse rahateenimise võimalusega nõus.

Elu on imelik. Paar nädalat tagasi tuli mulle kummaline reklaamipakkumine. See tooks mulle sisse 1000 eurot. Ma ilma naljata küsisin kõige pealt, et kas see on mingi nali, sest 1) miks minu blogi ja 2) kas summaga pole eksitud. No ei oldud, täpselt selline pakkumine tuligi. Ma ei hakka rääkima, mis ettevõte ja mis diil see oli, kuid ma tundsin, et ma ei tahagi seda lihtsat raha. Ma tundsin, et seon end liialt ja võib olla ka millegagi, millesse ma ise ei usu ja ma ei taha midagi kirjutada, sest ma pean, sest ma olen kohustatud, sest ma olen tasu saanud. Ma ei tahtnud. Mulle ei meeldi asju üle jala teha.

Ma vastasin sellele pakkumisele eitavalt ja pidin üsna varsti nentima, et elu on tõesti imelik. Ma sain kirja ühelt blogilugejalt, kes pakkus mulle unistuste tööd, täpselt sellist, millest ma olen päris palju mõelnud. Muidugi on see vaid projektipõhine, aga suvi, meri, töö ja mind huvitav valdkond – mis saaks veel parem olla. Lisaks sellele potsatas mu postkasti veel kaks tööpakkumist. Ma võtsin need vastu. Nädal tagasi loobusin ma “lihtsast” tuhandest eurost ja vandusin end natuke maapõhja, et mul mingid põhimõtted on, nädal hiljem  pakuti mulle unistuste tööd ja natuke suuremate sissetulekutega projekte.

Mina olen imelik. Ja elu on imelik.