Ilmselt peab elama kivi all kui eile poleks üks kuni kuus korda visanud erinevates kanalites ette seksuaalkuritegudes süüdimõistetud kurjategijate avalikustamiste lehe kohta arvamusi. Kui ma õigesti aru sain, siis kõik sai alguse sellest, et laste seksuaalses väärkohtlemises süüdimõistetud inimene sai oma endise töö tagasi üsna kiiresti ja see paneb ikka (leebelt öeldes) pead vangutama küll. Ma ei kujutaks ette, et saadaksin oma lapse südamerahuga ratsatrenni, kus töötab ka süüdimõistetud pedofiil (mis sellest, et lastega kokku ei puutu väidetavalt). Oli vist nii? Ühesõnaga päris jõhker.

Siiski on mul selle lehega seoses vastakad tunded. Mu ema on poole oma elust töötanud kriminaalhooldajana ja kui keegi veel uskus, et inimesi on võimalik muuta ja et nad muutuvadki, siis oli see tema. Muidugi ta ei rääkinud kunagi täpselt oma tööst, küll aga nägin ma kõrvalt, kuidas ta uskus ka sellistesse inimestesse, kes kõikide teiste poolt olid maha kantud, ja tean vähemalt paari juhtumit, kus inimene päriselt muutuski. Nii ma siis nüüd mõtlen siin, et ühest küljest kindlasti mõistan avalikustamise mõtet, ERITI mõistaksin ma lehel nimede avalikustamist korduvate kuritegude puhul, teisest küljest jällegi näen, et üsna võimatu on edaspidi elada normaalset ja seaduskuulekat elu. Kas me seda tahamegi, et oled kord süüdi mõistetud ja elu lõpuni tühistatud. Oodake nüüd, hoidke oma hobuseid ja ärge hakkake kohe kommenteerima.