Mõned aastad tagasi laenasin ma ühele tuttavale paar kleiti. Siis läks meelest tagasi küsida, temal läks meelest tagasi anda, mingi hetk olin kindel, et tal on kolimiste käigus need raudselt kadumagi läinud ja lõin üldse käega. Ei saatnud ärapanevaid sõnumeid. Eks nats kahju oli, sest üks neist kleitidest oli selline unikaalne, aga samas mitte nii palju kahju, et rohkem nende peale mõelda. Nüüd aga juhtus nii, et nii hea oleks kui need kleidid oleks olnud varnast võtta. Lihtsalt on üks selline üritus tulemas, kuhu need sobiks. Ma selle tuttavaga enam ei suhtle, ent kontaktid on olemas ja nii ma mõtlesingi, et lihtsalt küsin talt, et ehk on need kleidid tal alles, et mul üks üritus tulemas, kuhu neid vaja oleks.
Sain vastuseks, et ta täpselt enam ei mäleta, on ise hetkel välismaal, aga kui mul kohe neid vaja on, siis ostku ma uued ja saatku talle arve. See vastus solvas mind. Mulle jäi mulje nagu ma oleksin talle kirjutanud, et yo, bitch, kleidid siia või kaeban su kohtusse ja ta tundis kohustust mulle valuraha maksta. Või et ah tegelt ma ei viitsi vaadata, suva ju, mine poodi, osta uus ja no fine! ma plekin kinni kui sul endal raha pole, et pead uue ostmise asemel ammu kadunud asja taga ajama hakkama. Või et, kuule päriselt, ma suplen rahas, mul on megapohhui, ma löön su viiesajasega laiaks.
Muidugi on need vaid emotsioonid, mida ma ise tema vastusest välja lugesin, vabalt võis olla, et ta tundis end pahasti ja tundis kohustust asendust pakkuda, aga ma lugesin välja just sellise suhtumise nagu eelpool kirjeldatud ja see pani mind mõtlema. Et kas ongi nii, et raha eest saab kõike? Kõigel ongi hinnalipik küljes? Suhetel? Asjadel? Kingitustel? Kõike saab ja peab rahas mõõtma?
Need mõtted ja suhtumine tegid mind kurvaks.
Hmm… Millegipärast meenus kohe su moodsa muinasjutu postitus, kus kirjutasid et olid ise just samamoodi öelnud oma asjade tagasiküsijale: saatke arve, ma maksan kinni! Nüüd, kui keegi sulle endale sellise väljendiga vastas, tunned aga ennast solvatuna? Oleks nagu mingi kõverpeegli-efekt? 🙂
Mulle öeldi, et olen katki teinud ja tehti vihjed. Siis oli loomulik mu meelest pakkuda, et maksan kinni kui nii väärtuslik. Mina lihtsalt küsisin, kas ammu “mahakantud” asi on ehk alles? Minu jaoks ei ole need sarnased olukorrad.
Mina arvan, et tundis end pahasti ja tahtis asendust pakkuda.
Võimalik. Samas ma kuidagi ei tahtnud panna teda pahasti tundma ja puudsin nii neutraalselt kirjutada, et tal ei tekiks mingit ründamise tunnet.
Minul oli sarnane juhus sirgendajaga mille oma tuttavalt laenasin, jäigi minu kätte ja käisin vahepeal välismaal ning kolisin ka Eesti siseselt. Kui ühel hetkel neiu seda tagasi soovis, polnud mul enam kahjuks õrna aimugi kuhu ta kolimisega kadunud on, pakkusin samuti, et ostan talle uue ja nii ka tegin. Ma ei usu, et inimene sellega midagi halba mõtles, kui ikka on laenanud ja pole tagasi andnud ja Sinul nüüd seda asja vaja läheb, siis tulebki olukord kuidagi lahendada 🙂 juhul, kui ta oleks öelnud, et neid enam pole, kas siis oleksid tundnud end halvasti, et sinult laenatud asjad kaotab/ ära viskab?
Ma kirjutasingi, et oli see, mida mina lugesin vastusest välja ja see ei pruukinud nii olla. Mul endal oligi imelik nats nii vana asja küsida, sest no hallooo, nii palju on aega möödas, aga inimesed on erinevad, mõni hoiab kõik asjad alles ja mõtlesin uurida… midagi pole vaja lahendada:)
Aga miks sa teda selle täiesti normaalse ja viisaka pakkumise eest siis blogis materdad nüüd? Mis mõttes “kas raha eest saab kõike”? Oleks parem olnud, kui ta oleks lihtsalt öelnud, et pole alles? Või mida sa tahad?
Ma mõtlesin algul, et su postitus on mingi peen nali, aga vist ei ole…?
Ma ei materda kedagi. Polnud üldse mõtteski. Lihtsalt see vastus pani mind mõtlema. Jah, mulle oleks piisanud vastusest, et vaatab, aga ei mäleta, sest palju aega on möödas.
Ei materda? Loe oma postitus uuesti läbi. “Yo bitch”, “mul on pohhui”, “löön viiesajasega laiaks”.
Kui minu sõbranna niimoodi blogis kajastaks mu viisakat hüvitamispakkumist, ma arvaksin, et välja on löönud psüühikahäire. Sorry, aga see on objektiivne kõrvalpilk.
See ei ole mu sõbranna, vaid tuttav, kellega ma enam ei suhtle. Tean vaid, et talle on raha ja asjad väga olulised. Aga see selleks. Nii ongi, et sina lugesid siit materdamist ja mina tema vastusest sellist suhtumist. Voib olla on meil molemal oigus, aga voib olla ka eksime molemad?
Aga võibolla olekski vaadanud, kui ta kodus oleks olnud… sinul aga on neid vaja ehk enne kui ta tagasi jõuab ja pakkus, et ostab sulle uued….? Püüdis teine ehk tõesti head. Vahel loeme oma tuju teise vastusest välja.
Mul ei ole neid homme vaja;) mulle oleks piisanud vastusest, et vaatab, aga ma tõesti lugesin vastusest välja, et okei okei kui sul kohe vaja on, siis ma ostan uue asja, jah, ma ei välista, et ta ei moelnud uldse nii, aga olgugi et me ei suhtle, peaks ta mind teadma vanast ajast nii palju, et teada, et ma ei küsiks ega eeldaks raha
Mida see tuttav välismaal olles siis oleks teha saanud, ilmselgelt ei saanud ta kohe minna kappi vaatama? Sinu enda tooni ja sõnastust pole välja toodud, võibolla luges temagi sealt midagi välja? Äkki su sugulased viimati laineid löönud teemas ka “lihtsalt küsisid”?
Ma tegelikult ei saa sinust aru, ühest küljest sa justkui ajad oma asja ja oled väljakujunenud inimene, teisest küljest lööb välja mingi kummaline maailmaga pahuksis olemine ja tüli kiskumine. Ma arvan, et see tegelikult ei aita sind, võibolla peaks rohkem enda sisse vaatama ja selle pidevalt taustal virvendava rahulolematuse põhjustele ausalt otsa vaatama.
Inimene, kellega sa enam ei suhtle ja kes on välismaal – pole just raske arvata, kellele sa viitad. Minu meelest sa kasutad osasid inimesi nagu karke, et ennast tõsta – vaadake mind, ma olen ju nii palju parem kui tema, onju. Kas seda on tegelikult vaja?
Aaarrrrggggghhhhhh, kas VAID ÜKS INIMENE siin maailmas on välismaal? Pealegi ma ei öelnud, et KOHE EILE oli mul neid asju vaja? Ma küsisin, kas need võiks alles olla, et oleks vaja.
Mis puutub minu “rahulolematusesse” siis tead, seda ei hakka ma analüüsima siin blogis, ma tean (tänu teraapiale) kui rahul või mitterahul ma olen, ma tean ka põhjuseid, miks ma mingite inimestega suhelda ei taha ja miks ma mingeid asju ei taha enam taluda. Ma olen endale päris palju asju selgeks saanud ja ausõna, nii on palju lihtsam elada.
Ja absoluutselt kindlasti ei pea ma end kellestki paremaks, mul ei ole selleks lihtsalt põhjust. Ma tean tööalaselt oma väärtust, selle kõik olen ma saavutanud tänu tööle ja õppimisele, inimesena olen ma lihtsalt tavaline inimene. TAhan või mitte, aga keskpärane.
Tervist ei saa, kõike muud saab. Asju, armastust, lapsi, õnne – kuniks raha jagub. Kuigi kuigi – olen kuulnud, et rikkad vanamehed lasevad endale imikuverd veenidesse ja tunnevad end paremini – saab vist tervist ka. Kui piisavalt rikas oled.
Mina pole. Rahaliselt. Ma olen muus mõttes rikas nagu teised “vaesed” 😀 kes oskavad muid asju hinnata. Vist nagu sa isegi.
See on jah kahju, et tervist ei saa, sest vot tervist oleks küll paljudele ostnud kui see vaid variant oleks. Aga imikuveri veenidesse – nojah, peaasi, et ise end hästi tunnevad eksju
Küsisid, kas on alles, et oleks vaja. Teisel ei ole alles ja on välismaal, kuid mõtles, kuidas saaks võimalikult kiiresti asendada, et saaksid neid kasutada. Loomulikult ta siis hüvitab kulu, tema ju kaotas kleidid ära.
Sa oled tõesti väga konfliktne inimene, kui sa arvad, et teine inimene püüdis sellise käitumisega sind solvata.
Päriselus hoian sellistest inimestest eemale, sest kunagi ei tea, millest tuleb järjekordne probleem või skandaal. Selge, et tegelikult oled sina ja saatusekaaslased lihtsalt endaga pahuksis, aga ega keegi ei viitsi kaua taluda sääraseid “ma lihtsalt mõtlesin kõva hääle ja räigete sõnadega”‘ asju.
Kui see teeb minust konfliktse inimese, et mulle ei meeldi, et asi= raha, siis las ma olen konfliktne pealegi. Mina ei öelnud, et tema ÜRITAS mind solvata, ma ütlesin, et ma solvusin. Põhjusega või põhjuseta, see on iseaasi. Ja ilmselgelt ei solvunud ma nii, et enam elada ei saa, küll aga pani see mind mõtlema, et miks ja kas inimesed panevad kõik kohe automaatselt rahasse ümber. See postitus polegi niivõrd kellestki konkreetsest, vaid pigem rohkem mõte. Arutlus iseendaga avalikult. Kuulates teiste mõtteid rahast ja asendamisest.
See arutlus on segane ja passiiv-agressiivne. Ei, inimesed ei pane “kõike” ja “alati” ja “automaatselt” rahasse ümber. Aga kui keegi küsib tagasi asju, mille laenaja on vahepeal ära kaotanud, nii et nüüd on vaja uusi asemele, siis siin on selgelt asjal mingi hind.
Mu meelest on natuke koomiline ja ka veits hirmuäratav sellises situatsioonis hakata soiguma, kas suhetel on hinnalipik küljes. Sa kisud täiesti suvalise eseme ümber mingit eriti diipi juttu ja see jätab kummalise mulje. Laenatud ja kaotatud asja hüvitamine on normaalsele inimesele tavaline asi. Kui teine hüvitamist ei soovi, siis normaalne on vastata, et ei oota uue ostmist ega raha. Aga sinu jaoks on tavaline tõmmata käima saag blogis?
Mis saagi ma käima tõmban? Kui on segane ja agresiivne postitus, siis las olla, ju kirjutasin kehvasti, no big deal. Mõnikord ei tule siis nii välja nagu mõeldud.
Mingit saagi ei tõmba ma kusagil. Suhtlesin tuttavaga. Pikemalt ka. Ta sai aru, ma sain aru. Jõuab koju, vaatab. Mina samal ajal arutlen segaselt blogis. Ehk on lubatud? Ja klassikalise vastusena ütlen, et palun ära käi lugemas konfliktse ja segaselt kirjutava inimese heietusi.
No mida siis sa siin blogis jaurad, oleks võinud ju enne inimese kombel tuttavaga suhelda? Issand kui konfliktne nimene.
Suhtlesingi enne ka selle inimesega. Ei saa mina aru, kuidas see minust konfliktse inimese teeb, et blogis arutan samal teemal. Mul on viimasel ajal error, et millest siis üldse blogida tohib, et ei oleks konfliktne?
Konfliktne oled sellepärast, KUIDAS sa asju arutad, või tillukesi olmeprobleeme suureks puhud ja samal ajal suhteid rikud.
Mina kommenteerisin vastusena su küsimusele. Ka klassika, aga – kui kommentaarid ei meeldi, võid mitte üles lasta neid või panna kinni kommentaariumi.
Ei tohi asju tagasi küsida,ei tohi OMA BLOGIS ENNAST VÄLJENDADA EMOTSIOONI AJEL,ei tohi hingata,ei tohi solvuda,ei ,ei,ei saa aru juba:DOi sa oled ikka konflikti hunnik ole hea tõmba tekk üle pea ja ulu omaette:D Yo bitch I laikkk juuu
Üldiselt olen vaikne lugeja, aga no ei saa enam vaiki olla. Juba too postitus, kus oli lugu mänguläpakast, siis tundsin, et sulle tehakse liiga, mingi vastik ärapanemine hakkas pihta. Ja nüüd ka selle postituse all. Ei lugenud mina küll mingit draama tekitamist ega konflikti välja, täiesti tavaline mõttekäik igapäevaelu olukordade kohta. Seega ma lihtsalt ei mõista, mis rahuldust need ärapanijad saavad sellest… Ma ei pea sinu ega kellegi teisega nõus olema, aga nii palju ikka saan aru, et see ongi täiesti okei, kui me asjadest erinevalt aru saame. Kaasa mõtelda ja rääkida on vajalik, aga kui see muutub lihtsalt lahmimiseks, siis võik enne enda elu korda saada, kui teiste oma “siluma” minnakse. Ilusat esimest adventi! 🙂
Vabandust, kommentaar läks valesse kohta.
Nõus!
Oled kahjuks saanud endale lugejate-kommenteerijate hulka liiga palju liiga tarku ja teadjaid inimesi. Täitsa kahju, et arutelude asemel on enamik ärapanemise eesmärgil kirjutatud kommentaare.
See on üks huvitav asi. Enesele peetakse õiguseks kõike välja öelda, kirjutada, nimetatakse isegi hellitlevalt lapsesuuks seda, aga ise ei kannata, ai-ai kuidas ei kannata, nahk on nii õhuke, habras, sinakalt läbikumav.
veider kombinatsioon äärmuseid, üpris väsitav versioon
Ei kannata? Hmm huvitav, siis ma ei laseks kommentaare, mis minuga ei nõustu või mind ei kiida, läbigi. Ära palun kujuta ette endale!
Huvitav, mina ei loe küll kuskikt välja seda, et kriitikat ei kannatataks. Kriitika tegemine ja solvamine ei ole võrdusmärgiga. 🙂
On yks hea raamat, milles kolm osa. Esimese osa pealkiri : Raha on koik. Teise osa pealkiri: Mis kasu on rahast, kui puudub tervis. Kolmas osa: Kui sul pole hingerahu, pole sul midagi. Lihtsalt tuli meelde, kui su postituse pealkirja nagin:)
Ja kysimus suurele ringile: millise raamatuga on tegemist?
Noh nüüd pole ei kleite ega raha…
Hmm… selle teemaga seoses huvitab mind rohkem, et mis inimesed need on, kes ei adu, et võlg on võõra oma? Et võetakse midagi teiselt laenuks ja siis lubatakse endal see unustada aastateks või lausa ära kaotada/visata. Enamasti, kui keegi küsib midagi laenuks, siis laenuadja ei ütle ju, et ah. Polegi mul seda tagasi vaja. Kui asjaga ei ole kiire, siis ma ka ei sea tähtaega ja tunnen end halvasti, kui pean ise ühel hetkel asja meelde tuletama laenajale hakkama, aga tegelikult võiks ju end halvasti tunda see vastutustundetu laenaja. Samas vastutustundetus tähendabki ju mitte hoolimist. Ma ise tunnen end küll halvasti, kui miski on minu kätte jäänud pikemaks ajaks ja olen püüdnud asju tagastada kas tähtajaks või nii ruttu, kui on meenunud. Korra ka enne kolimist. Äraviskamine on ikka eriline ülbus.
Huvitav oleks lugeda, mida teised mõtevad.
Mulle meeldib, et sa kirjutad just nendel teemadel millest ise tahad 🙂 see et lugejad loevad välja seda mida tahavad see on nende probleem.
Aitäh 🙂
Aitäh Sulle:) Aga ma tõesti olen vist nii egoistlik inimene, et kirjutan neil teemadel, millest tahan, mitte ei mõtle, mida kirjutada, et lugejaid jaguks, tuleks, oleks:D
Aga mulle meeldib, et iga teine postitus ei ole siin magneesiumivitamiinid vms. Lihtsalt ei jõua lugeda enam neid reklaamposte. Ei loegi nam, aga alati ei saa ka kohe aru, et on reklaam ja siis lõpuks on eriti tüng olla 🙁
Siin inimene kirjutab vähemalt iseendast!
No mul on vaid hea meel, et inimestele meeldib ka niisama minust lugeda;)
arvatavasti ta ei mäleta kuhu need kleidi jäid või on hoopis “looja karja” läinud 🙂 kleitide eest arve esitades oled sa samuti “paha”, kindlasti nõuad ulmelist summat ja kümps on “õiglane hind” 😀