Kuna mu blogi on tasuline ja paljud ei jõua kaugemale kui kaks esimest lõiku, siis ma tahaksin sissejuhatuseks teha väikese üleskutse vanematele. Ma saan eos aru, et see on naiivne, aga ma ausalt siiralt tahaks, et me ei sisestaks oma lastele suhtumist, et võidab see, kellel on kõige rohkem asju või kes on kõige rohkem koolivaheajal Türgis käinud.
Me elame nii jõhkralt materiaalses maailmas – vaadake ise, Halloween pole veel kohalgi kui juba mõjutatakse meid ostma jõulehteid – et seda kõike on raske teha, aga äkki püüaks kuidagimoodi kasvatada lapsi nii, et me ei võrdleks ja võistleks kogu aeg. Ehk siis alustaks sellest, et muudaks oma mõttemaailma? Ei võrdleks end kogu aeg, ei tunneks end kehvemini, sest maja on poolik, telekas on väike, auto on vana, telefon iganenud. Püüaks keskenduda emotsioonidele ja kogemustele?
Ma ütlen Eesti, Eesti ja veelkord Eesti. Käid ju kogu aeg Norra ja muu Skandinaavia vahet, ilmselt märkad isegi kontrasti. Kuigi oleme juba 30 aastat vaba ühiskond ja 90-ndate kauboikapitalism ja naabrile/kellele iganes “ära tegemine” peaks möödas olema, ei ole ta seda mitte. Kardan, et ma poleks sellise lapsega viisakaks jäänud (see telekate asi siis) ja öelnud vast, et “peenemad inimesed ei vaata tänapäeval üldse telekat, see on nii nullindad või mis iganesendad”. Mina olen mitmesajaprotsendilisel veendumusel, et sedalaadi suhtumisega lapsed tulevad madala haridustasemega tõusiklikest perekondadest, neil on nõmedad vanemad ja vanemaid ei paranda enam miski.