raha

Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

/ Eveliis / 15 Comments

Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon.  Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik.  Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.

Raha on oluline. Punkt.

/ Eveliis / 13 Comments

Manjana  kirjutas rahast. Ma olen temaga nõus. Ebapärlikarp  kirjutas rahast . Ma olen temaga nõus.

Kuidas?

Minu sissetulek kukkus eelmisel aastaga kolm korda. Ma sain teada, et see ei olnudki maailma lõpp. Maailmalõpp oli see, et erinevad kohustused olid seotud kolm korda suurema sissetulekuga. Ei pea matemaatiline geenius olema, et saada aru, mis see kukkumine endaga kaasa tõi.

Aga jätame selle “kukkumise ja õppimise” klišee kõrvale.  Oletame, et ühel ilusal päeval lõpeb see “finantshädaorg” otsa. Ma olen tõepoolest saanud aru, et raha ei ole oluline. On nii palju muud, millele ei saa hinnasilti külge panna ja mis rõõmu pakuvad ning mida nautida tuleb. Need pisiasjad. Vaadake või meie muinasjutulist Norra kodu. Ajutine ja mitte meie oma, aga ei peagi olema, oluline on see, et me oleme saanud sellise võimaluse kogeda midagi sõnaseletamatut. Teate kui palju väikesi (tasuta) õnnehetki meie igas päevas on, selliseid, mida me isegi tähele ei pane? Toon näite. Lähete autoga ostukeskusesse, parkla on pilgeni autosid täis, te otsite vaba kohta ja ei leia, kuid siis täpselt õigel hetkel sõidab üks auto ära ja te saate ideaalse parkimiskoha. Olete te kunagi mõelnud selle peale, kui õnnelikuks selline pisiasi korraks teeb? Ma arvan, et teadlikult pole me selle peale mõelnud, eksju? Meie päevad on selliseid hetki täis ja kui need kokku lugeda, siis isegi üks paha päev saab hoopis teise jume.

IMG_7545

Suguvõsa kokkutulek, kus maailma eri paikades elavad inimesed kokku tulevad, võib olla üks pisike õnnehetk argipäeva. Aga kuidas need maailma eri paigus elavad inimesed kohale jõudsid? Nad ostsid lennupiletid. Raha eest. 


IMG_7544

Soome. Norra. Inglismaa.Austraalia. Ja keegi hoolitses toidu ja jookide eest. Me ei küttinud grillvorsti ja šašlõkki, liha selleks tuli turult. Kook oli ise küpsetatud, aga keegi ei kloppinud “nigadi-nagadi koorekest”, et võid ja vahukoort saada. Vein tuli poeriiulilt. Raha eest.

Ma olen mingil määral ka nõus, et inimesed, kes pingutavad VAID raha nimel on kurjad ja õnnetud inimesed. Ma olen selliseid inimesi kohanud. Nendel jääb elu elamata, sest..vaadake, isegi kui neil on KÕIK asjad olemas, siis nad ei tarbi/kasuta neid, sest need on NII kallid ja nendega võib midagi juhtuda.*

Teiselt poolt arvan ma, et rahaga kaasneb siiski vabadus ja rahulolu, mida ei ole inimesel, kel raha kunagi ei ole. Ehk siis kui sa ikka kogu aeg pead mõtlema, kuidas elekter saaks makstud, söök lauale, lapsele talvejalanõud, siis muutud ikka kurjaks küll. Teed ja teed, aga ei venita välja. Mulle meeldib selline film nagu “Karu süda” – jõukas mees loobub kõigest ja leiab metsas elades enda tegeliku mina ja õnne. Me ju ei kujutaks päriselus sellist stsenaariumi ette, et me kõik koliks metsa elama, loobuks maisest varast, elatuks korilusest, kannaks ühtesid ja samu pükse terve sajandi, magaks mättal, peseks end vihmavees ja nii edasi ja nii edasi. Vahelduseks oleks selline ekstreemsus ehk  huvitav, aga kui elustiil…Prrr! Ma ei pea end halvaks inimeseks, sest mulle meeldib teatud luksus. (Soe) vesi, elekter, voodi, toit, mida ei pea ise küttima ja nülgima.

IMG_7518

Mind teevad alati õnnelikuks lilled. Ma ei tea, mis värk nende lilledega on. Aga mu jaoks ei ole maailmas kunagi liiga palju lilli. 

Mul võivad küll olla fantastilised sõbrad ning minu elutoa aknast avanevad maalilised vaated, kuid nendega arveid ei maksa. Arvete mitte maksmine = võlad = stress. On ütlus, et “see, kes ütleb, et raha eest ei saa õnne osta, on vales poes ostelnud”, mina ütlen, et see, kes ütleb “rahata olek ei tee õnnetuks, ei ole kitsikust tundnud” või sipelnud kohustuses ja võlgades. Isegi kui see inimene suudab nautida asju, mida saab tasuta, siis tahes tahtmata pressib peale see osa, kus raha on oluline ka pisiasjadeks. Sõida rattaga looduses = sul on ratast vaja = selleks on raha vaja; küpseta kooki = sul on vaja pärmi/šokolaadi/rosinaid = sul on vaja raha, maksa elektriarve = sul on vaja raha, maksa ära lasteaiamaks = sul on vaja raha, maksa ära kodulaen = kui ei maksa, läheb sundmüüki = sa saad võlgades ehk vabaks = jääd koduta = stress. Inimene, kes selliste muredega peab päevast päeva tegelema ei saa olla täielikult õnnelik ja vaba.

Lisaks sellele meeldib mulle lugeda raamatuid, käia kinos, teatris, kontsertidel, reisimas. Ilma rahata seda endale lubada ei saa. Muidugi saab ise ka kino teha, aga kaua sa ikka viitsid. Ma arvan, et inimesed, kes kunagi ei käi teatris, reisimas, muuseumis jäävad paljust ilma, nende maailmapilt on piiratud ja nad ei näe värve (jätsin parasiitväljendi kasutamata) musta ja valge vahel.

Ilma rahata seda ei saa. Ma oleks õnnetu kui ei saaks endale selliseid asju lubada. Ma pole aasta aega ühelgi kontserdil käinud. See teeb mind nukraks. Seega raha on vajalik. Raha teeb õnnelikuks. Punkt.

Nüüd hoopis teine teema on KUI palju ja MILLE jaoks raha vaja on. Ma olen alati öelnud, et töö peab olema vahend elamiseks, mitte elu töötamiseks. Irooniline minu suust, kes end kuni senini on suuresti läbi töö identifitseerinud ja ei rõõmusta millegi üle rohkem kui näeb, et pikka aega pingutamine hakkab vilja kandma, aga ma olen õppinud leidma tasakaalu selle vahel, milleks raha vaja on ja milleks teda absoluutselt vaja pole.

Me tahame liiga palju ASJU. Ja vot ASJU meile vaja ei ole. Vähemalt nii palju kui me arvame. Muidugi ka selles väites on juba vastuolu. Viimati sain ma teada, et asjad, mis jäid restorani, on inimesed MULLE tagasi ostnud. Tuttav saatis mulle pildi kolmest vaasist, mis ta minu jaoks oli ostnud. “Aga toda raamatut ma ei leidnud,” kirjutas ta. Kolm päeva hiljem kirjutas õde mulle, et keegi tema tuttav oli TALLE selle raamatu tagasi ostnud. Need asjad tegid mind rõõmsaks. Asjad teevad meid ka rõõmsaks. Ma ei hakkaks ju nutma kui keegi mulle uue Fjällräveni kingiks? Uue duššikabiini/vanni? Uue saunaahju? uued tossud? Uue lõhna? Ikka oleks rõõmus. Kas need oleks eluks hädavalikud? Ei, ja nende saamine ei ole eesmärk omaette, kuid…saate aru küll. Mingi seos asjade ja õnne vahel siiski on.

IMG_5078

Ma sain kingituseks vanaaegse serviisi ja hõbedased salvrätihoidjad.  Need tegid mind rõõmsaks. Õnnelikuks. Tol hetkel tundus, et õnn on just nende taldrikute kaugusel. 

 Raha ei tee õnnelikuks, aga õnnetuks ta ka ei tee. Piisavalt on raha vaja. Kui on liiga palju, on teistsugused mured. Kui liiga vähe, on ka mured. Aga mis on piisav? Mina oleksin rahul kui mu sissetulek oleks kuus 2500eurot. Ulme? Ma ei tea. Ma töötan selle nimel. Aga mitte rohkem kui vaja. Sest muidu jääb elu elamata. Ma ei taha kunagi vaadata oma elule tagasi ja näha, et olen vaid tööd teinud. Ma tahan mälestusi. Ma tahan Idaga Lilleputthammerisse minna. Selleks on raha vaja.

Mu meelest aga on kurb lihtsalt see, et inimesed kipuvadki tööst ja asjadest ja rahast valesti aru saama. On okei tööd rabada. On okei endale osta asju. On okei olla jõukas. On okei, millegi poole püüelda. Aga EI OLE okei kogu aeg vastata “ma ei saa, ma pean tööd tegema, mul on tähtaeg kukil.” Nii läheb elu mööda. Halvimal juhul kaasnevad stress ja haigused.  Mul on ka hetkel VÄGA palju tööd teha, vana mina oleks öö otsa üleval olnud ja vaid tööle keskendunud. Aga mul on ka perekond ja kodu. Oluline on leida tasakaal. Me vaatasime eile “Jääaeg 4”, sõitsime rattaga 12 km ja täna hommikul ärkasin ma puhanuna ning asusin tööd tegema. Ma oleks võinud Idale öelda “Emme, ei saa praegu, ära sega, mul on vaja tööd teha”. See oleks minu arvates vale.

592d7-img_0296

Mul ei ole Eestis ratast. See teeb mind õnnetuks

*Ma tunnen muidugi ka inimesi, kes justkui töötavad 24/7 ja kelle pangakontod on rahast lõhki, kuid nad on kõige soojemad ja siiramad inimesed, keda ma tunnen. Samuti oskavad nad elu nautida.