Olgugi, et me oleme Idale sada tuhat korda õpetanud, et poest ei saa kõike ja üldjuhul on see nämmutamine vilja kandnud, siis ikka tuleb ette olukordi, kus tal kõik meelest läheb, jonnihoog peale tuleb ja korvi on vaja laduda kõike, mida hing ihkab. Ja kui seda ei saa, siis läheb jonnihoog üle jalgade trampimiseks ja kisendamiseks.
Alguses juhtus see poes pea iga kord, sest ta ei saanud aru, miks ta ei võtta kõike, mida ta tahab. Mingi hetk aga läks see üle ja ta sai aru, et kõike ei saa. Ta teab, et tema tohib endale valida jogurtid, kohukesed, juustu, makaronid ja muud sellised asjad, mida ma ikka tavalisel poenädalal kappi ostan. Kui tahab korvi visata ühe jogurti asemel kaks, siis järgi ma ei anna. Läheb üks jogurt. Samas Ida on kaval. Ta küsib juba kodus, kas tohib kolm jogurtit osta ja teinekord ma vastan lihtsalt süvenemata jajah, mis tähendab seda, et poes kuulen ma “sa ju lubasid”.
Aga kommilett? Alguses oli sellest möödumine piin ja oma närvide säästmiseks lubasime me tal midagi sealt võtta. Siis aga tabasime end mõttelt, et oot, mis asja – iga päev magusat! Sellele tuli lõpp teha. Isegi kui see tähendas, et kaotasime selle protsessi käigus hunniku närve. Nüüd teab Ida, et kommi saab vaid reedel ja laupäeval. Mitte et ta teaks, kuna need päevad täpselt on, sest iga kord poes küsib ta, kas täna on kommipäev ja oh neid suuri silmi, kui selgub, et tõepoolest ongi kommipäev. Mitte-kommipäevadel ütleb ta, et läheb lihtsalt vaatab kommiletti. Me olime kindlad, et see ei tähenda sugugi mitte vaatamist ja küllap ta püüab ikka kuidagi midagi ka korvi pista, aga ei, ta tõepoolest vaatab.
Kui tundub, et temaga saab mõistlikult poes käia, siis tegelikult see ikka nii lill ei ole. Iga leti juures küsib ta, kuna me seda või toda ostame. Jube tüütu, aga vähemalt ta ei nõua neid ja ei karju. Reeglina. On muidugi ka väga lärmakaid reegleid. Kõige keerulisemad on riiulid, mis täis Lotte ja Elsa piltidega karpe. Me oleme endale kindlaks jäänud või siis püüame ka neid vahesid vältida olgem ausad.
Mänguasja- ja riidepoed olid mõnevõrra keerulisemad. Kõike oli vaja. Kui ei saanud algas draama. Nii hakkasin ma teda õpetama, et seekord vaatame vaid välja, mis me tahame ja siis teinekord tuleme ostame. “Issi ostab!” oli Ida vastus siis iga asja peale. Ma lihtsalt noogutasin selle peale. Nipp toimis nii kaua, kuni me kõik koos poodi sattusime. Siis sain ma aru, et see ei olnud kõige targem nipp. Nüüd oli kõike vaja. Jõudsime kokkuleppele, et ta saab vaid ühe asja. Mis aga siis kui ta tahtis kõige suuremat ja kõige kallimat asja või absoluutselt kõige mõttetumat? Mul on põhimõte, et suvalisel päeval ei pea laps saama mänguasjapoest suuri asju, sest ta ei oska lõpuks hinnata kingitusi, mis ta saab sünnipäevaks, jõuludeks, mingi üllatusena, sest kinkide ja asjade saamine on tema jaoks nii tavaline. No aga kui ta ikka võtab kõige kallima Lego komplekti riiulilt? Siis ongi kaks varianti – kas on õnnestunud rahulikult selgeks teha, miks ta seda asja ei saa või oleme me poest kisades lahkunud. Igatahes ma keeldun kogu aeg mänguasju ostmast. Ma näen juba praegu, et meil on kodus liiga palju asju ja see on koormav. Ma ei taha isegi mõelda, milline oleks meie kodu siis kui ma “hea emana” kõik ta soovid täidaks, sest “oma lapse jaoks pole ju millestki kahju”. Ma ei taha, et temast saaks inimene, kes üle kõige hindab vaid asju.
Praeguseks on Idaga võimalik ka mänguasjapoodi minna nii, et ta lihtsalt vaatab ja küsib sada korda, kuna me midagi ostame, aga reeglina me lihtsalt vaatamegi. Aega läheb meeletult, sest IGAT ASJA on vaja vaadata, kuid see pole just väga traagiline. Kui Ida on minuga terve päev koosolekutel kaasas olnud, siis ma ikka premeerin teda lubades tal mänguasjapoest valida ühe asja. Ainult ühe asja. Viimasel ajal läheb see ka täitsa hästi. Valimine võtab miljon aastat aega, sest kuidas sa selle ühe ja õige välja valid, kuid hakkama me saame. On ka muidugi erandeid.
Nüüd olen ma püüdnud Idale selgitada raha olemust. See on ikka täitsa raske. Kui ma seletan, et mul ei ole iga asja jaoks raha ja kõike ei saa osta, toob ta oma rahakoti välja ja ütleb, et tal on. Ongi. Viis senti. Kroon. Paar eurot. Puulehed. Kommipaberid. Piletid. Nende eest pärismaailmas aga autot ei saa. Mõned korrad olen ma lubanud tal puulehtede eest kommi osta ja ise “puuduva” summa juurde pannud, aga nüüd kui ta juba nii suur on, ei saa me seda mängu enam mängida. Ja ma püüan talle selgitada, mis on raha. Ei tule hästi välja. Ma ei tea, kuidas seda teha. Juba nadi on ka niisama öelda, et “emmel ei ole raha”, ei taha talle kuidagi kinnistada, et meil polegi mitte millegi jaoks raha. Tahaks ikka mingit loogilisemat talle õpetama hakata. Nippe? Soovitusi?
Mina rääkisin keskonnast. See oli lastele väga kaalukas jutt. Sest tegelikult ongi ju see peamine põhjus, miks mitte osta mõttetuid asju koju, isegi kui raha on. Iga asi, mis ostad on reostanud loodust, tapnud loomi, linde, kalu, pärast see pakend teeb seda kõike nii samuti ja see asi, kui ta minema visatakse (varsti), omakorda. Aga käisime niisamuti asju vaatamas, kui polnud mingit põhjust osta midagi, siis ostsin asju, mis saavad otsa. Nii rääkisingi. Värviraamatud, pliiatsid, seebimullitaja, õhupallid – et ei jääks koju vedelema. Suuremate asjade puhul, mida sooviti ütlesin, et kirjutagu jõuluvanale.
Ma ka ei tahtnud seda teemat, et raha ei ole, lastesse sisse kasvatada. Vaese inimese tunnet pole lastele vaja :). Vahel ütlesin, et raha on, aga raha ei ole raisata :).
Tegin, mis ma tegin, aga lõpuks oli kodus ikka liiga palju asju :(. Aga nüüd on lapsed õnneks juba teismelised ja mingit mõttetu pahna igatsemist ei ole.
No just, ma ei taha ka vaese inimese tunnet sisse kasvatada, mida lihtne lause “raha ei ole” ju tekitab, pean proovima kasvoi seda, et “raha pole raisata”
Ütlen: vaata need reklaamid ongi rumalatele lastele ja vanematele-oi kui hea oi kui vahva. No teeme siis ise maitsestamata jogurt ja marjad ja kamapallid-jube hea magustoit. Mitte raha ei ole, aga kui täna ei osta me seda ja teist jama oled sa rahulikum -magad paremini-ja jääb raha kogumiseks teiste suurte ja vahvate asjade jaoks. Vbl kui tahame minna reisile vms-siis raha ongi olemas, ei pea muretsema. Poenimekiri? oleme seda alates 3 a peale praktiseerinud, see nagu aarete jaht-mida vaja seda vaja “jahtida” kui ta saab rohkem vaja oli asju, siis tema võitja. Ja ei mingit seiklemist “valede ” riiulite vahel. Ps. ma ei ole lapsele ise rääkinud, aga kui vaatan Sinu blogi, siis Poisslaps mainib: tore, et loed mida see normaalne tüdruk teeb. Tal on täielik allergia “kehvasti” rääkivate ja temapikkuste tüdrukute vastu. (Kui päriselt haigeid lapsi trehva, siis selgitan alati.)
“Kui tahab korvi visata kahe jogurti asemel üks, siis järgi ma ei anna. Läheb kaks jogurtit. Samas Ida on kaval. Ta küsib juba kodus, kas tohib kolm jogurtit osta ja teinekord ma vastan lihtsalt süvenemata jajah, mis tähendab seda, et poes kuulen ma “sa ju lubasid”.” Jube segane tekst.. Mitu jogurtit siis lubatud on? 🙂
ûks ja kaks läksid sassi. Poes ikka ostame asju ühekaupa, v.a kohukesed. Aga kui ta kodus on küsinud 3,4,5,6,98 jogurtit ja ma olen süvenemata vastanud “jajah”, siis läheb korvi 3,4,5,6,98 jogurtit. Õnneks ta üle kolme ei ole küsinud:)
oeh, seda teist kommi pole nüüd vaja, keeruline, mitmeastmeline süsteem, ajab segadusse – näitas, nagu oleks ära kustunud, abiks ei olnud ka browseri kokkujooks :).
Aga miks ei tohi öelda, et raha ei ole, kui raha ei ole? Kas on vaja luua mingit mull-maailma, kus ei eksisteeri vaesus, kus midagi otsa ei lõpe?
Mis vaese inimese tunnet?
Ise räägite, kuidas põlgate kõrkust ja ülbust, aga vaese inimese tunnet ei soovi.
Kui laps saab kogemuse kätte, et raha sai otsa, siis võib ta ootamatult mõistlikult selle peale reageerida. Pole vaja kõike nämmutada, need väiksed tegelased on sageli mõistlikumad kui täiskasvanud, kui neil lastakse muidugi.
Aga kui raha ei ole otsa saanud, see on ju point. Et laps näeb, et rahakotis ON raha, aga miks seda siis kasutada ei või.
Ja vaese inimese tunnet selles mõttes, et kui ta päevast päeva kuuleb, et raha ei ole raha ei ole, siis tal mingi hetk kinnistub peas ku ihakkab rohkem taipama, et ahah ma olin vaene ja sellepärast ma ei saanudki asju lubada. Õigem oleks ju õpetada, et me tarbisime mõistlikult ja ei laristanud. Seal on oluline vahe.
Võib olla oleks lahenduseks see, kui väljendile “raha ei ole” lisada lihtsalt täiend “selle jaoks”? Mitte et meil ei ole raha, vaid meil ei ole raha SELLE JAOKS! Sest kõikide asjade jaoks pole kunagi raha ja peabki tegema valikuid. Kas laps sellest saaks aru?
See on hea ettepanek, millest laps peaks aru saama.
Meil aitas alles see, kui teismeline hakkas ise väikseid tööotsi tegema. Kui oma raha mängus, siis selgus, et ei olegi vaja neid mittevajalikke asju osta.
heh … ma ei olegi mõelnud sedapidi, et “raha ei ole” võib tekitada vaese inimese tunde. Teinekord on ikka hariv blogisid lugeda 😀 Aga mis puutub meeletult asjade ostmisesse, siis meie laps saab kohe aastaseks ja no meie issi on veidi lolliks läinud. Ostab erinevaid asju kokku, sest äkki on liiga vähe. Samas ma saan aru, et ta tahab oma lapsele head meelt teha/ oma tundeid väljendada, isegi kui laps veel aru ei saa. Ma ise läksin samamoodi peast sassi, kui olin veel kõhuga ja poed olid nunnusid beebiriideid täis 😀 Ehk teinekord on vaja ka täiskasvanuid taltsutada, mitte ainult lapsi.
Muidugi on täiskasvanuid ka vaja taltsutada, ma mäletan ka hästi, kui lihtne oli hulluda, sest küik lasteasjad olid ju niiiii ilusad ja nunnud ja armsad.
Neile, kes ei usu, et see, kuidas rahast kodus räägitakse, last mõjutab, soovitan veidi uurimistööd teha. Materjali on inglise keeles rohkem, aga mis on peamine:
Kui me oleme lapsed ja meile pidevalt räägitakse, et raha ei kasva puu otsas, raha on vähe, raha ei ole, raha on otsas, siis need on meie “stories about money”. Need kujundavad meie arusaama sellest, mis raha on ja kuidas sellega on. Kui me nüüd suureks kasvame, siis väga suure tõenäosusega jäävad need jutud ja juttudest kooruv filosoofia meid saatma. Inimesed ei julge olla ettevõtlikud, sest raha ei kasva ju puu otsas. Inimesed ei julge investeerida, sest raha ei ole. Tegelikult ongi nii (minu arvates), et vaesus sünnitab vaesust. Hakake mõtlema, kuidas teie kodudes rahast räägiti, kui te lapsed olite ja kuidas te ise praegu räägite/mõtlete. Seoseid näete?
Sellest ringist saab välja murda ainult teadlikult oma käitumist ja mõtlemist muutes. Mina sain selle teadmise siis, kui investeerimismaailmaga tutvust tegin. Rahamaailma taga on nii palju rohkem kui dollarimärgid ja aktsiad. Väga palju on kinni meie mõtlemises ja suhtumises, mida me endale ei teadvustagi.
Sinuga väga nõus. Ma eeldan, et me ei olnud kuigi jõukad, aga ma ei mäleta kunagi et oleks keegi rääkinud, et raha pole. Poes polnud midagi lihtsalt😂
Laristamine on pigem vaesusele omane käitumine, rikas kaalub ikka väga hoolega, mida ja millal ja kas.
laps ei otsusta pere rahakoti kasutamise üle ja kui aru ei saa, siis piisab selgitusest, et ema/isa on nii otsustanud ja sellest me rohkem ei räägi enne kui vanem oled.
Absoluutselt nõus, et rikkad ei larista ja arutu kulutamine on vaesusele pigem omane. Aga kui mu kommentaari hoolega loed, siis näed, et ma ei ole kuskil öelnud sõnakesti laristamise kohta. Ma ei pidanud kohe kindlasti silmas seda, et rikkusele oleks omane suhtumine “raha on, shoppama-shoppama!”.
Minule isiklikult tundub liialt autoritaarne see “sina teed nii nagu meie ütleme, sest sa oled liiga väike, et asjadest aru saada” suhtumine. Ma küll ei anna oma lastele järgi, aga tahaks loota, et üritan neile alati selgitada miks nii või naa ja kui selgitada ei ole võimalik, siis seda “raha ei ole” lauset proovin ikka vältida. Igaühele omad meetodid.
Jah, minu jaoks on see ka natuke liiga autoritaarne. Väike küll, aga ikkagi inimene;)
Mul on mõlema lapsega olnud reegel, ise võib valida 1 asja. Ja kui hakkab vaidlus, olen külma kõhuga kõik kaubad tagasi pannud ja laps kaenlas poest ära tulnud. Väga hästi mõjub. Teist korda pole enam proovitud, oli küll hetki, kus kassa juures tekkis soov valitud asi välja vahetad ja sellisel juhul läksime tagasi, viisime varemvalitud asja ära ning ta sai selle mida vaja on.
Endal on elu lihtsam, kui lapse provokatsioonidele ei allu 🙂 Aga kõik asjad räägime me küll lahti juba päris väiksest peale, kust ja kuidas tuleb raha ja kuhu me selle raha kulutame.
Ma olen ka seda teinud, et kui ei sobinud vaid üks asi, siis läksime lihtsalt ära. Karjuva ja peksva lapsega, aga ilmselt tänu sellele ta 90% ajast saab aru, et on üks asi.
Mina hakkasin mänguasjade osas rakendama reeglit, et kui laps uut asja soovib, siis peab selle asemel ühe ( või rohkem) asja kodust ära andma teistele lastele (st viisime taaskasutusse). Pani neid rohkem hindama, mis juba olemas on ja mõtlema, kas ikka uus on parem. Lahendasime nõnda liigse kraami kogumise.
Meil oli ka mingi aeg “oma raha” kasutusel. Lapsed ise disainisid. Said teatud ülesannete täitmise eest teatud summa. Mul oli ka tabel, kui palju, mille eest. Poodi minnes vahetasid siis nii palju kui vaja päris raha vastu. Oleks võinud ju kohe ka päris raha anda, aga nii oli kuidagi lõbusam. Ja pani mõtlema, kui palju just raha vaja oleks. Nüüd on nad suured ja pean ütlema, oskavad päris hästi sellega ümber käia. Ma pangas töötades näen tihtipeale noorte hulgas hoopis teist pilti. Siin mu vana kirjutis, milles natuke meie endi rahast juttu: http://minukanada.blogspot.ca/2011/01/raha.html