Äratuskell heliseb kell kuus. Emmel, mitte mul. Mina olen äratuskella pannud helisema seitsmeks, sest kiire arvutus ütleb, et kui kella kümneks tahaks kohal olla, siis peab liikuma hakkama pool kaheksa. Pool tundi on maa ja ilm. Aga mitte emmel. Tema peab enne jõudma süüa, meid sööta, kohvi juua, põrandaid pühkida, kassiliiva vahetada, prügi välja viima, lastele mahla kaasa tegema. Käratan Idale “mine sinnasamusesse” kui ta kõikidest oma kaasavõetud riietest tahab selga panna jälle neid kõige sportlikemaid. “Aga ma tahan sporti seal teha!” põhjendab ta oma valikut. Löön käega. Istume autodesse ja hakkame Lottemaa poole liikuma. Päeva algus ei tõota head, närviline on.

Mina sõidan üksinda. Tobe küll neljakesi kahe autoga minna, aga kuidagi ei mängi logistika välja, et saaks ühe autoga minna – üks seltskond läheb tagasi Tartusse, teine kodusesse Ussipessa. On olnud pikk nädalavahetus. Et igav ei oleks sõita panen Spotify´st mängima lugusid, mida kaasa laulda. Kõvasti ja valesti. “Aga Võro on vinge virrelinna, Võro on hellä handsalinna. Siin ei passi riidu minna, pärjad pähe, lilled nõnna!” Hommikune pahandamine on meelest läinud, tuju on hea. Meil saab olema fantastiline päev Lottemaal!