Kust saada kiiresti positiivne laeng?

June 3, 2018June 3, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.

Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.

Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.

Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.

Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…

Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.

Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.

Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha? Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!

Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka. Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

May 22, 2018May 22, 2018 / Eveliis / 9 Comments

Eile oli tädi Helju sünniaastapäev. Ma ei ole väga selline inimene, kes tahaks oma tundeid välja näidata, aga jumala tihti kui ma tädi peale mõtlen, tuleb mulle pisar silma. Eile tundsin ma korraks, et mul on motivatsiooni ja tahtejõu puudujääk. Ma tundsin tädist puudust. Sellistel hetkedel oli tädi see, kes oskas lohutada ja kõik heaks teha. Oli see siis lihapirukate või lihtsalt oma olemasoluga, ilma midagi ütlemata. Tädi oli eriline.

Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:

“Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

(A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Mul oli oma vanatädiga väga lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.

Ja isegi kui tädi on juba ammu meie juurest lahkunud, tunnen ma, et temale mõtlemine muudab mind küll kurvaks, kuid samal ajal annab mulle jõudu.

See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.

Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemas vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.

August 2006 ja Vembu-Tembumaa 06.08.06 021.jpg

Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele.

Aastaid tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.

Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata.

See kook kripeldas mul aastaid hinges. Kriipis ja kraapis. Tänaseks olen ma koogiga rahu teinud. Ma tean, et tädi ei tahaks, et ma end pahasti tunneks ja pealegi – ükskõik, kus pilvepiirilt ta mind jälgib – ta teab, et ta on alati mu südames ja minuga kaasas. Mul on rahakotis kogu aeg kaasas üks vana pilt. Ma olen veendunud, et tädi Helju on minu kaitseingel.

Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel.

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

May 18, 2018May 18, 2018 / Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?). And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Satumainen living ehk kuhu kurat see taldrik sai!

April 29, 2018April 29, 2018 / Eveliis / 4 Comments

“When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life. When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up. I wrote down ‘happy’. They told me I didn’t understand the assignment, and I told them they didn’t understand life.” (John Lennon)

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid. Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

Tulles tagasi John Lennoni tsitaadi juurde, siis ma ei saaks rohkem nõus olla. Õnnetunne on oluline. Ja on raske mitte tunda õnnetunnet kui sul on võimalus veeta oma puhkus ja Norra elu maapealses paradiisis. Kus kõik on nii satumainen* nagu meile meeldib seda kutsuda.

*muinasjutuline soome keeles

Kreisid ja veganid

April 4, 2018April 5, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Meil olid munapühade ajal külas mu venna õde (ahhh, kuidas mulle meeldib seda rõhutada, see on lihtsalt nii “moodne perekond”) ja vend oma naisega. Mulle õudselt meeldib kui keegi külas on. Selline mõnus segasummasuvila tunne on. Marekile ilmselt meeldivad külalised samamoodi, sest siis ma oskan end tagasi hoida ja ei karju. Ok, nali. Karjun ikka kui närvi lähen.

Aga ausalt, mulle on alati külalised meeldinud. Eriti meeldivad mulle külalised, kes on samamoodi kreisid nagu mina ning kui nad on “kreisid veganid” nagu Kaisa, siis on see eriti cool. Taimetoit on mulle alati südamelähedane olnud, aga veganlus on samal ajal pigem tume maa ja selline teema, mille üle nalja visata ja ilkuda. Teate ju küll neid vegan-meeme murulõhna nuusutamisest ja nii edasi. Ei saa minust “moodsat veganit”, aga…mul on täiega hea meel, et Kaisa on meie silmi ja meeli avardanud. Kõlab nii isekalt, aga ma ootan kui ta külla tuleb oma külakostiga, sest nii palju uusi ja huvitavaid asju saab proovida. Ja vähe sellest – ma olen tema kõrval õppinud, et polegi see vegan toit mingi raketiteadus. Ega ka maitsetu muru. VÄGA häid ja VÄGA lihtsaid toite on olemas. Natukene julgust ja katsetamist on vaid vaja. Okei, kasuks tuleks ka see kui kodupoes oleks piimatoodete alternatiiv kättesaadavam (kui Keila Selveris).

Muide, eelmine kord kui Kaisa meil külas käis, soovitas ta Marekil laktoosi oma menüüst välja jätta. Marek põtkis vastu – tema on TERVE elu piima joonud. Lõpuks siiski katsetas ja… nüüdme ei joo juba pühaissandjumal-maeimäleta-kuikaua (lehma)piima. Tundub, et polegi eluks hädavajalik nagu me siiani oleme arvanud.

“Kana”nugetid ja “kebab” olid täiesti nagu liha. Supermaitsvad.

Vegan cheddar jalapenoga – imelised ahjusaiad.

Sandra Vungi retsepti järgi tehtud paneeritud kikerherned. Minu üks suur lemmik.

Vegan riisisalat. Nagu tavaline riisisalat, lihtsaltt hapukoore asemel vegan variant ja liha asemel kikerherned.

Ei saa meiegi teisiti/Easter holiday in the country

April 1, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Kui ma olin laps, siis oli munade värvimine ja munapühade traditsioon üks aasta oodatuimaid pühasid. Mida aeg edasi, seda vähem olulisemaks see püha mu jaoks muutus. Kuni ma kolisin Norrasse, kus munapühad on paljude jaoks suuremad ja tähtsamad pühad kui jõulud. Munapühad Norras on midagi erilist. Me pidime ka sel aastal munapühadeks Norra minema, aga erinevatel põhjustel jäime me koju. Ja need pühad on olnud erilised. Nii nagu peab. Hea toidu, hea veini, hea seltskonna ja munade värvmisega.

When I was a child Easter was one of my favorite holidays. I loved the paint-the-eggs-tradition. The older I grew the less the holiday meant to me. Until I moved to Norway and experienced Norwegian påske. We were supposed to celebrate Easter in Norway this year as well but for different reasons, my illness being the biggest reason, we had to stay at home. I was sad. Norwegian Easter is special. But our Easter in Ussipesa (our home) has turned out pretty special as well. One to remember. Family together. Special. Cozy. And fun.

“Lakub end täis ja magab!”

April 1, 2018April 1, 2018 / Eveliis / 9 Comments

Me olime munapühade ajal vanama juures maal. Pidime tegelikult isa, venna, venna õe ja vennanaisega välja minema sünnipäevi tähistama, aga vend jõudis Soomest (läbi Venemaa!) kohale alles hilisõhtul, munapühad mõjutasid piiriületamist korralikult, ja nii istusime me hoopis Vasulas teleka ees. Ma lubasin venna maha lüüa, sest mu pere ilmselgelt vihkab mind ja sundis mind vaatama “Rahvabändi”.

Tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et ma olen snoob, selline süldimuusika ei ole üldse minu teetassike. Jah, mingil külajaanipäeval saan ma aru, et lõõtsa kääksutavad kohalikud on täitsa omal kohal ja on ka väga häid kohalikke muusikuid, aga et ma vabatahtlikult läheksin kuhugi Oti pubisse “Saatusliku/patuse/pooliku/mis iganes naise” järgi tantsima….Ei, ei ja veelkord ei. Samamoodi on mu jaoks arusaamatu selline saade. Kohutavalt palju halba muusikat, aga mu pere arvas, et seda võiks taustaks vaadata küll. Ei, ärge arvake, et mu pere on mingi teine Eesti, kes vabal ajal oma meelt süldimuusikaga lahutab, nad lihtsalt on tolerantsemad ja leplikumad kui mina. “Rahvabänd” rahvabändiks, käis teine taustaks ja no las ta siis oli. Meil oli lõbus, teemad käisid seinast seina – muusikast lastekasvatuseni ja maal elamisest Putinini.

Aga…

Kogu selle lõbu juures pingutasime me veiniga ka üle. Hommikul vedelesime KÕIK vanaema toas teleka ees, vaatasime vanu fotosid ja surime. Jutt läks jälle lastele ja lastelastele. Mina loomulikult kiitsin ennast, et vanaemal ikka vedanud, et vähemalt ühe lapselapsega hästi läinud. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha.” Just nii ütleski – lakud end täis. See kõlas nii naljakalt, et ütlesin, et kuram, sellest peaks kohe blogima, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis (Perekooli) kommentaarideks, mis selle peale tulevad. Igaks juhuks ütlen, et meie peres on väga terav ja sarkastiline huumor, mitte et vanaema oleks mind nüüd hakanud hurjutama.

Kuna teie vanaema teile viimati ütles, et mis te lakute? Ilmselt mitte kunagi, eks?

Minu katsejänes

January 7, 2018January 7, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Kui kõik moe pärast vingumine ja halamine kõrvale jätta, siis tegelikult olen ma mitmes mõttes väga õnnelik inimene nagu ma olen ka aeg-ajalt teile juba rääkinud. Noh need sõbrad, kes on minu jaoks alati olemas hoolimata sellest, et mina ise olen keskmisest kehvem sõber vastu ja siis muidugi perekond eesotsas Mareki ja Idaga. Aga on veel üks inimene, kellele mõtlemine teeb mu tuju heaks. Minu väikene õde. Minu 28-aastane (appi! Mis? Nii vana? Mis see siis minu kohta ütleb?) väike õde.

Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu “inimkatseid” teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate. Aga ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi.

Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas “kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda “wunderbaum”, see on saksa keeles imepuu ja “i love you”, see on inglise keeles ma armastan sind“. Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja ostlemisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke!

Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida.

Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid.

Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia. Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata.

Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Meil on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi. See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.

Ma tunnen puudust meie lollidest naljadest, koos mängitud lauamängudest, külaskäikudest, spontaansusest. Ma loodan, et ühel päeval saame me kõik koos istuda sünnipäeva laua taha, puhuda ära tordil küünlad ja naerda, naerda, naerda. Pisarateni.

166811_1388245406669_1848112546_740046_3498600_n

Teadlikkuse tõus ehk tädi Kaisa ei tohi meile enam külla tulla

November 15, 2017November 15, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Olete mu blogi pikaajalised lugejad? Siis te olete ilmselt leidnud siit blogist päris mitu sarkastilist sõnavõttu veganluse ja/või taimetoidu kohta. Tegelikult irooniline, kui arvestada, et ma olen suur taimetoidu austaja. Aga see selleks. Ma olen alati veganluse üle pigem naernud.

Minu veerandõde on vegan ja teate natuke ta mulle ei meeldi. Seda ühel lihtsal põhjusel. Ta kummutab kõik mu eelarvamused veganitest ja sellest, et nad oma arvamust peale suruvad. Ei suru. Hoopis mõistlik on ja oskab minusugusele piiratud silmaringiga inimesele adekvaatselt selgitada oma põhimõtteid. Lisaks laiendab minu silmaringi. Õpetab kasutama erinevaid alternatiive loomsele toidule ja tõestab, et maitsev taimetoit ei pea olema keeruline. Nagu meie oma kodune Sandra Vungi.

Ei, minust ei ole saamas trendiveganit, kes kannab villaseid sokke ja magab siidilinade vahel, aga toitub vaid läätsekarrist ja hummusest, aga tänu oma kodu-veganile olen ma muutunud teadlikumaks. Ma olen rohkem mõtlema hakanud. Teadvustanud endale tegelikkust. Kõige lihtsam on silm kinni pigistada, sest lambakarreeee, veiseliha, kanašašlõkk….mmm…aga kui silmad avada tulevad silme ette kohe Talleggi skandaal, kehvades tingimustes põrsas Peppad ja….Tegelikult üsna õõvastav. See on minu jaoks veganluse üks aspekte. Teine, ja minu jaoks isegi olulisem (sest ma olen lihtsalt egoist) aspekt, on enesetunne. Ma olen kolm päeva söönud vaid taimset toitu ja käsi südamel, mu enesetunne on tunduvalt parem. Mul ei ole peale söömist seda ägisevat vastikut täiskõhutunnet ja mul ei ole raske olla. Aga mu kõht on täis ja mitte lihtsalt toitu, vaid maitsvat toitu, mida polnudki raske valmistada.

Kaisa luges mingit uudist, et 2018. aastal muutub veganlus trendiks. Trendid ei ole ühelt poolt kunagi head, fookus kaob kuidagi ära, aga samas pani see lause mind mõtlema. See on tegelikult väga tore, sest see ei tähenda, et kõik hakkaks veganiteks, vaid me muutume teadlikumateks. Ja laias laastus see tegelikult ongi oluline. Mulle meeldib.

Mulle meeldib, et mu sõprade ja perekonnaringis on inimesi, kes mu silmaringi laiendavad. Veganid, gay´d, üksikemad, üksikisad, rikkad, vaesed, poliitikud, punkarid, produtsendid, kirjanikud, blogijad…Tänu nendele olen ka mina pidevas kasvamises.

*Pealkiri on muidugi naljaga öeldud. Veerandõed, poolvennad, poolõed ja allaveerandi õed-vennad on alati teretulnud. Ma oleksin tegelikult antud hetkel pidanud olema Kaisaga ühel üritusel Vigri kohvikus, aga põhjustel, millest lähemalt järgmisel nädalal, on mu viimase aja tööpäevad olnud nii intensiivsed, et magamiseks on jäänud ca 3 tundi ööpäevas ja ma olen sõna otseses mõttes teinud tööd ninast veri väljas ning mul lihtsalt ei olnud mahti.

Nädalavahetus

November 12, 2017November 16, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Kui eelmisel nädalavahetusel veetsin ma aega oma venna õega, siis sel nädalavahetusel tutvusime me vennaga oma tuttuute vendade ja õdedega, kes loomulikult meile ju päriselt vennad ja õed ei ole ehk siis käisime isa abielu tähistamas. Nojah, eks ma pean tunnistama, et salaja abiellumine pahandas mind natuke, aga lõppkokkuvõttes mõtlen ma, et mis see minu asi on. Ja eile oli meil väga meeleolukas tähistamine/tutvumisõhtu. Hästi palju toredaid inimesi, huumorit ja õnnelik noorpaar.

Õhtusöögil käisime me sellises Hiina restoranis nagu Hot Pot. Kui ma veel noor ja kena olin, oli seal Tartu kõige popim restoran Tsink Plekk Pang, nüüd oli nimi vahetunud, aga toit oli ikka väga hea. Kui armastate hiina toitu, siis julgen väga soovitada. Ja mõnusalt avar oli ka, ideaalne väikeseks koosviibimiseks. Mis mind muidugi imestama pani, oli natuke ükskõikne teenindus. Tund aega ootasime me vahuveini ja kui isa siis seda meelde läks tuletama, selgus, et neil polegi vahuveini. Kui mul oleks restoran, kuhu tuleb üsna suur seltskond, siis ma eeldaks, et nad tulevad tähistama midagi ja vaataks igaks juhuks varud üle. Või jookseks kõrvalolevasse poodi. Või jumala eest, lihtsalt tuleks ütleks, et meil pole vahuveini. Kui see natuke aeglane ja tuim teenindus välja arvata, siis restorani enda kohta ei ole mul ühtegi kehva sõna öelda. Lähen teinekordki. Vahelduseks täitsa vahva külastada ka mõnd Tartu toidukohta, mis Joelile ei kuulu:D

Hommikul hakkasime võimalikult ruttu kodu poole liikuma. sest peale reisi ja enne hullumeelset töönädalat ei ole midagi mõnusamat kui lihtsalt kodus olla. Läks see asi muidugi nii, et meie Idaga jäime koju toimetama ja Marek läks tööle miskit tulekahju kustutama. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele lahti korkida vein, mille Marek mulle Saksamaalt tõi ja isegi kui te nüüd peate mind alkohoolikuks, sest, kes see ikka pühapäeval veini joob, siis ma ei saa seda enda teada hoida, kuna tegu on ÜLIhea veiniga, mida ma lihtsalt tahan soovitada veinisõpradele. Nii puuviljane ja pehme.

Facebookist te juba nägite mu uusi serveerimisaluseid, mis pidada hoopis kulbihoidjad olema. Ma selle peale poleks tulnudki, et neid kulbihoidjateks pidada, aga täiega kujutasin neid nähes ette, kuidas sealt saab mõne mõnusa eelroa serveerida. Mulle tulid silme ette kohe metsaannid või kreemjas pasteet kaunistatud jõhvikate või mõne maitseaineoksaga. No täiesti hakkas silme ees jooksma, kuidas neid laua katmisel ära saaks kasutada. Mitte et ma väga suur lauakatja oleks, aga mõnikord ikka tuleb tahtmine.

Ida on täiesti hull kokandushuviline ja iga kord kui ma süüa teen pean ma välja mõtlema, mida talle teha anda, sest ta nõuab, et mida ta teha saab. Seekord usaldasin natuke kartlikult talle seente hakkimise. Ta on oma ema moodi plähmerdis ja terav nuga tema käes ei tundunud kõige õigem otsus, aga jummel, kus ma olen oma last alahinnanud. Nii osavat ja pühendunud seenehakkijat andis leida. Boonuseks muidugi see, et ta oli vähemalt 20 minutit tasa. Ta on natuke oma isasse, kes kogu aeg rääkima peab. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma mõtlen KOGU AEG.

Õhtu lõpetuseks avastas Ida kapist ühe oma sünnipäevakingi. Ma olin selle ära peitnud, sest ei olnud viitsinud nende klaasivärvidega mässata. Nüüd mõtlesin, et no hea küll…värvime siis. Kui te otsite kingitust umbes nelja-aastasele lapsele, siis see on üks pagana äge kingitus. Mitte et ma teaks, kust neid osta saab ja mis nad maksavad, aga me mõlemad sattusime vaimustusse. Üliäge asi! Ma ostaks kohe ise ka veel paar komplekti, saab ka vahvaid kingitusi teha teistel. No nii isadepäevaks ja emadepäevaks;)

Aa, no puhtalt nime pärast ostsin Marekile lennujaamast väikese kingituse ka. Ida poolt. Oma isale kinkisin ma isadepäevaks nagu lubatud pohmaka. Võta heaks, isa!

Ida omalt poolt tegi Marekile veel ühe väikese kingituse. Tai bohh, Marek, kui sa ei arva, et see maailma kõige ilusam lillepott on.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

perekond