Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.

Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.

Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.

Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.

Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?

Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.

https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina

Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid

Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.

“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek.

Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma.

“Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja.

“Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi.

“Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma.

“Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli.

“Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!”

“KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses.

“KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses.

“Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina.

Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja.

“No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult.  Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida.

Mandrimured on teistsugused kui saaremured.