lapsevanemaks olemine

Lugu sellest, kuidas ma nii vihastasin, et mul tuli kõrvadest auru

/ / 8 Comments

Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned lapsevanemana, et oled nii palju suur inimene, et oskad juba lapse peale mitte pahandada. Ma noogutasin ja tundsin enda üle uhkust.

Ma jätan selle osa vahele, kus kõik maailma parimad vanemad hüüavad kooris et issand, see peabki ju nii olema, mis ema sa oled kui lapse peale kurjaks saad ning ma ei hakka isegi selgitama, et Ida oskab närvid viimase piirini viia, sest sellele järgneks samasugune, issand jumal, oledki saamatu ema nagu me alati oleme õelnud.

Lugu sellest, kuidas mul oma lapse ees kogu aeg süümekad on

/ / Leave a comment

Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. Vastasin talle, et muidugi. Et ma küll kaklen oma emaga pidevalt, aga ikka on kurb kui ta ära läheb. Seletasin siis veel, et ega see, et vanaema tõreleb, ei tähenda, et ta ei hooliks, et ta väga armastab, kuid ta tahab, et meil läheks elus hästi, et me läbi lööks ja seepärast ta ongi alati nõudlik (olnud). See ei ole paha. Pigem on see (olnud) edasiviiv jõud.

“Jaa, ma tean,” vastas Ida, “vanaemal on hea süda, aga vahepeal meie ise oleme tema vastu kurjad.” Ja ma tundsin jälle, kuidas mus tõusid esile ema-süümekad.

Mirtel Pohla hirm

/ / Leave a comment

Kui eelmises postituses tõin mõned oma hirmud välja, siis praegu tuli meelde, st mulle tuletati meelde mu suurim hirm.

Ma mäletan häguselt aega kui ma hommikuti ärgates vaatasin “Terevisiooni”, tõmbasin end nii öelda hommikuks käima, jõin hommikukohvi, kuulasin uudiseid ja läksin päevale vastu. “Terevisiooni” ei ole ma näinud nii umbes seitse aastat, ma isegi ei tea enam, kas see saade eksisteerib (eeldan, et eksisteerib), sest hommikuti ei kuulu telekas meile.

Kas mina olengi see oma küla “joodik-emme”?

/ / Leave a comment

Mul on mingid oma «lapsepõlvetraumad”. Kellel ei oleks, eks. Aga olles kasvanud üles ajal, mil pooled asjad, mis võisid juhtuda, oli häbi tipp, siis olen need kenasti endaga täiskasvanu ellu kaasa kandnud. Võibolla on need sellised pisiasjad, millele suurem osa inimesi ei mõtlegi, aga minul on need taagana kaasas.

Alustame sellest, et emme ajas mind lapsena alati kääridega taga. Ei, ta ei olnud vägivaldne. Tal oli kinnisidee, et küünealused peavad puhtad olema ja nii ta siis kogu aeg mind küünekääridega taga ajas. Ja oi ma mäletan, kuidas ma sain pahandada kui maalt mustade küünealustega koju tulin. Milline häbi. Ja issand, ma mäletan kui ma kunagi täid sain. Tädi istus minuga tunde ja juuksekarv juuksekarva haaval käis kõik mu juuksed läbi, et jumala eest täikontrolli käigus ei selguks, et mul on ikkagi mõni tingupoeg pähe jäänud. Täid olid häbi tipp. Täid olid vaid mustadel inimestel ning lastel, kelle vanemad ei hoolitsenud selle eest, et lapsed puhtad ja korrektsed oleks. Korrektselt riides, juuksed alati korrektselt kammitud ja kindlasti mitte ei ole neil kunagi täisid. Ega musti küünealuseid.

Enda halvaks vanemaks pidamine on meisse sisse kodeeritud

/ / 2 Comments

“Ma ei pea üldse kaua ootama ja üldiselt üks õpetaja laseb meid sisse,” ütles Ida eile kui jälle ta enne kooliukse avamist kooli ees välja lasin autost. Automaatselt tundsin end halva emana. Enne seda olime tanklast läbi sõitnud, sest huviringi/pikapäeva toidu olen talle unustanud juba septembrist tellida (või pigem jätnud tellimata, sest ikka pole veel paika loksunud, millal ja kuidas pärast-kooli aeg lahendada kõige loogilisemalt) ja midagi peab see vaene laps ju pika päeva jooksul sööma. Küpsised kotti ja kooli. Huvitav, kas üks hea ema teeks nii, mõtlesin ma oma peas.

Veel enne seda olin ma lapse sünnipäeval lennanud Oslosse kohtumisele ning sünnipäevakingituse ostsin samuti viimasel hetkel lennujaamast. “Järgmisel aastal ma tahaks, et ta mulle voodisse kingituse ja koogi tooksite,” ütles Ida eile õhtul kui magama läksime, “ma tean, et sel aastal ei saanud, sest sa olid Norras ära.” Nätaki. Automaatselt tundsin ma end halva emana.

Kas ma ainult sinuga kaheksesi võiks kuhugi minna?

/ / 4 Comments

Ma ei tea, kas see kõlab nüüd valesti, aga mul sai korraga inimeste limiit täis. Selles mõttes, et ma tundsin eile, et ma ei viitsi enam korraks kellegagi arvestada. Suvi on lühike, tegemisi palju, inimesi palju, jutte palju ja nüüd kui tööelu uuesti hooga pihta algas, tunnen ma, et tahaks natukene nädalavahetuseti rahu.

Jah, see kõlab tegelikult valesti.

Lugu sellest kui lapse loomingulisus lappesse läks

/ / Leave a comment

Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja teistel sugulastel on puhkused, siis kas nad on kohustatud lapselapsi hoidma kogu aja? Või noh pigem ei saa eeldada, et neil ei ole ka endil plaane ja puhkust vaja.

Ühesõnaga hakkasin ma oma peakeses mõtlema, et kuidas ja kus, et kedagi ei ahistaks, aga saaks ise tööl käia ja Ida ei peaks kas olema meiega kaasas või üksinda kodus olema. Pean ka seda tunnistama, et ega ma väga ei kipu teda üksinda jätma (issand, võib olla ei võigi? aga no paar korda ta on ikka mõned tunnid üksinda olnud).

Kas teil võisid lapsena külalised käia?

/ / 7 Comments

Teate, mõnikord on nii veider mõelda, et veel aastaid tagasi ei oleks ma isegi oma kõige pöörasemas unenäos ette kujutanud, et meil on maja pidevalt lapsi täis, et see ei sega mind (noh suures pildis) ja mis kõige hullem -ma saan nende haldamisega hakkama.

Või noh ma ei tea kui palju seda haldamiseks saab nimetada, nad saavad ise suurema osa ajast hakkama, vahepeal kaklevad, vahepeal tüdinevad üksteisest, vahepeal tahavad erinevaid asju, vahepeal tüütavad mind ära, aga siiski 90% ajast näen ma kuidas lastel on lõbus. Ei istu nad vaid netis, vaid on megaleidilikud. Seda on nii tore vaadata. Mulle tuli oma lapsepõlv meelde.

Issand, ma polnud üldse valmis lapsele aru andma sel teemal

/ / Leave a comment

Ma tunnen end siin nagu teismeline, kes punastades peab aru andma. Okei, teile ei pea,lihtsalt tahan, sest ma väga loodan, et ma ei ole ainus lapsevanem, kes selliste teemadega on vahele võetud. Aga et siis kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest.

Ma ei tea kui kaugele ma tagasi peaksin minema, aga tean üht korda kui mina olin (nagu ikka) pesu väel diivanil, sündsalt pleedi all, sest Idal oli sõbranna külas. Jah, sündsam oleks olnud olla riides, aga kuna mul tol päeval ei olnud väga diivanilt tõusmise plaane, siis olin ma pleedi all, pesu väel.